Kolmas Reich (link) eksisteeris tegelikult ainult 12 (!) aastat.
Mida suutis siis natsistlik võimuladvik teha tema võimualuse Saksa rahvaga tegelikkuses?
Kas pärjas SS, tema salaorganisatsioonide, ühingute ja uurimisinstituutide ponnistusi edu?
Vaatleme fakte.
Hitlerliku Saksamaa tööstustoodangu kogumaht oli kasvanud 1940 aastaks, võrreldes Hitleri-eelse ajaga, ligi neljakordseks.(link)
Oli loodud ülivõimas majandus, tööstus, infrastruktuur, kogu riiki katvad autoteed. (link)
Korrastati pangandus. 1934.aastast keelati riiklikult finantsasutustel, s.h. pankadel võtta eraisikutele antavatelt laenudelt intresse.
Rahva elujärg paranes.
Loodud majandussüsüsteem töötas hästi ka sõjaaja ekstremaalsetes tingimustes.
Peab mainima, et ka kõige väljapääsmatumas olukorras, sõja lõppfaasis ei rakendatud Saksamaal kunagi naiste tööjõudu tööstuses.
1944 aastal kui liitlaste lennuvägi oli purustanud ligi 60% Saksamaa tööstusest, langes aga tööstuse kogutoodang vaid 20%.
Sakslased suutsid teha puuduva osa tasa tööstuse efektiivsuse tõusuga.
Ka kõige raskematel hetkedel üritati toota kõike vajalikku tsiviilelanikonnale sõjatööstuse kõrvalt.
Näites lennukitehas, mis tootis sõjaväele Heinkel sõjalennukeid, tootis kuni sõja lõpuni elanikonnale alumiiniumist aiaredeleid.
See kõik on seletatav vaid sakslaste äärmise pühendumise ja ustavusega oma Führeri üritusse.
Kuidas edenes nn. ?uue inimese? loomine?
Führeri isiklikul initsistiivil oli loodud Saksa noorteorganisatsioon Hitlerjugend.(link)
See oli kasvulava sellele uuele inimesele.
Hitlerjugendisse kuulusid kõik lapsed alates 10. eluaastast. Organisatsiooni ülesehitus ja töökorraldus sarnanes sõjaväele. Väga suurt osa omistati noorte sünnipäraste annete avastamisele ja edasiarendamisele.
Selektsiooniks, st. andeavastamiseks oli loodud terve metoodika. Kusjuures tuleb rõhutada seda, et keegi ei jäänud kõrvale.(link)
Tehnikahuvilised suunati tegelema tehnikaga, spordi andega noored militaarsporti, kunstiandega kunsti valdkonda.
Kõike tegevust läbisid valitsevad, rahvussotsialismi kandvad ideed.
Eelkõige kasvatati noortes ühtekuuluvustunnet.
Kõike tehti koos, oma grupiga.
Igale grupile oli määratud mõni SS allohvitser kuraatoriks.
Need kuraatorid olid heatahtliku loomuga, rohkem mingi ?ühiskondliku isa? võrdkujud.
Kuraatorid suunasid noori, vastavalt väljatöötatud metoodikale, jälgisid arengut ja raporteerisid kõigest kõrgemale poole. Tähendab SS jälgis oma tulevasi liikmeid juba maast-madalast. Kui mõnel grupiliikmetes tekkis probleeme õpingutega igapäevakoolis oli sellel nn. ?isal? kohustus selgitada välja vajakajäämise põhjused ja need likvideerida.
Mis on huvitav, hitlerlikul Saksamaal tegeles nn. ?koolikiusamisega? igas SS kohalikus allorganisatsioonis üks ametnik.
Igasugust kiusamist peeti tõsiseks patuks, ja üleastujad said koheselt korrale kutsutud. (link)
(Usun, et sellise ?riikliku joone? põhjuseks olid kas Hitleri enda või siis Himmleri oma kurvad mälestused koolipäevilt).
Kolmandas Reichis kus kõik pidi olema kõige suurem, rajati näiteks Hitlerjugendi tarbeks Rügeni saare kaunitele liivarandadele, maailma suurim hotell suvepuhkuse veetmiseks. Viie kilomeetri pikkune maja. Kompleks Prora. (link)
Veel üks omapärane fakt.
Kolmandas Reichis oli kõik, mis oli seotud loomakaitse või loomade väärkohtlemisega, antud riiklikult GESTAPO (Geheime Staatspolizei) valitsemisalasse.
See oli seotud otseselt Führeri enda looma-armastusega.
Olen lugenud ajakirjandusest juhtumit, kuidas üks Määrimaa viinaveaga talumees sai aastase koonduslaagrituusiku kuna oli ?unustanud? oma lehmad lüpsmata.
Lähme nüüd inimese juurde tagasi.
Kui hitlerjugendi kasvandik oli saanud 17 aastaseks, saadeti ta aastaks, seda jällegi oma ?isa? hoolika järelvalve all olles, noorsõduri kursusele.
Kursuste lõppedes, ootas teda ajateenistus Wehrmachtis, seda muidugi selles väeliigis või ametkonnas milleks tal oli eeldusi ja milleks teda juba varakult oli valmistatud.
Et see süsteem töötas, näeme me millise raevu ja surmapõlglikusega võitles sõja, juba lootusetus lõppfaasis, hitlerinoortest koosnenud diviis.
Briti sõjaajaloolane John Keegan pani oma teoses ?Teine maailmasõda? Prantsusmaa lahingute kohta kirja järgmise lause: ??ükski Normandias sõdinud üksus ei võitnud vihasemate võitlejate kuulsust, kui 12. SS-tankidiviis Hitlerjugend, kelle sõdurid olid värvatud sõjaväkke 16aastastena otse natslikust noorteorganisatsioonist?.
Ingliskeelsetes tekstides nimetatakse seda üksust mõnikord baby-division (titediviis). (link)
Selle sõdurid olid nii noored, et rindevõitlejatele ettenähtud suitsu ? ja napsipajuk asendati nende puhul kommidega.
Diviisi tankistide hulgas oli romantikuid, kes kirjutasid tagalasse jäänud tüdruksõprade nimed oma lahingumasinate soomusele just nendesse kohtadesse, kus nad ise istusid, kaitstes selle lapseliku maagiaga end vastase mürskude eest.(link)
Nii palju liigutavatest seikadest.
Asja teine poole on see, et titediviisi ?teenistuslehelt? võib lugeda kõigi nende vastas olnud üksuste läbipeksmist.
Et lääneliitlastel läks Normandia ühe tähtsama liiklussõlme Caeni linna vallutamiseks 33 päeva kauem kui algsed plaanid ette nägid, johtus suures osas titediviisi vastupanust (olulise märkusena olgu lisatud, et nende ohvitserid olid siiski ülikogenud ja väga võimekad sõdurid).
Üksus kaotas esimese kahekümne päevaga kuuskümmend protsenti oma koosseisust, ning saamata mingit täiendust, hoidis 17-19. augustil Falaise juures piiramisrõngasse sattunud Saksa diviisidel taganemisteed lahti, andes võimaluse tuhandetel sõduritel, kes sobinuks olema nende vanemad vennad ja isad, lahkuda terve nahaga.
Just see saavutus on nende nimed kirjutanud sõjaajalukku väga suurte tähtedega. (link)
?Titediviisi? fenomen pöörab pea peale kõik käibetõed:
üldine tähelepanek näitab, et laste sõjaline entusiasm haihtub esimese verega,
sellal kui täiskasvanud ei suuda enam sõdida kolmandikuni tõusnud kaotustega,
ent need noored fanaatikud läksid kaotuste suurenedes aina pöörasemaks.
Normandias sõdinud lastest ei ole tehtud ega tehtagi ühtegi filmi, sest siis peaks järgnema küsimus natside üheks suurprojektiks olnud ettevõtmise ? üliinimeste põlvkonna kasvatamise ? võimalik õnnestumine.
Küsimust ei saaks vältida:
neid lapsi oli fenomeni ignoreerimiseks ikkagi liiga palju. Nimetatud diviis paisutati kahekümne tuhande sõdurini, ja kui lisada kümned tuhanded veelgi nooremad, kes olid Saksa linnade lauspommitamise ajal tuletõrjujateks ning õhukaitseväelasteks,
tekib koondpilt, mille kõrval kommunistlike pioneerimalevate ning demokraatlike skaudiorganisatsioonide saavutused tunduvad nullilähedased
See oli Hitleri ?uue inimese? loomise programmi tulemus ja igaüks võib selle EE:s ilmunud artiklikese põhjal teha oma järeldused.
Wehrmacht kosmoses
1989 aasta 9 novembril langes Berliini müür, koos müüriga sai läbi üks kõige häbiväärsematest ajajärkudest Euroopa ja maailma ajaloos.
Koos müüriga kadus ka ebardlik moodustis nimega DDR. Avanesid selle re?iimi repressiivaparaadi vanglate ja kinnipidamisasutuste uksed.
Ligipääsetavaks muutusid sealse julgeolekupolitsei STASI arhiivid.
1990 aastal vabanes kinnisest vanglahaiglast 90 aastane vanahärra Guido Goldiz.
Tema poolt avaldatu äratas rahvusvahelises ajakirjanduses suurt huvi.
Vanahärral, endisel teenekal Wehrmachti lahingulenduril, oli üldsusele esitada fakte, mis tõestavad, et 1943 aastal saatis Saksamaa esimesena inimese kosmosesse.
Selle tõenduseks olid tal mõned kolletunud fotod endast ja oma kolleegist Rudolf Magnus Schröderist skafandrites SS ohvitseride keskel polügoonil.
Peab mainima, et vanahärra sõnu kinnitasid ka mõningad STASI:s ja Moskvas sailitatud arhiivimaterjalid.(link)
Teise Maailmasõja ajal eksisteeris Saksamaal mitu kõrgsalajast
raketitehnoloogiakeskust.
SS kindrali Hans Kammleri (link) juhitud Sonderstab SS ja selle Abteilung C alluvuses Ebensee keskus Austrias (kood Zement) (link), Nordhauseni keskus Saksamaal (kood Mittelwerk) (link), Zip Austrias (kood Quarz) (link).
Nende keskuste töö tulemusena loodi muu hulgas juhitav ballistiline rakett A-4 (kood Agregaat-4), laiemale üldsusele tuntud rohkem kui VAU-2(link)(link).
1. juulil 1945 aastal saabus grupp Nõukogude Venemaa kõrgemaid sõjaväespetsialiste Peenemündesse ? ühele peamistest saksa raketipolügoonidest.
Kõigest nähtust olid nad lihtsalt vapustatud.
Sellisel tasemel tehnikat ja raketitehnoloogiat nad ei osanud endale isegi ette kujutada, veel vähem seda näha ja aru saada. Mitte ainult VAU-2, aga lisaks terve rida väikseid taktikalisi rakette ?Rheintochter? (link) , ?Rheinbote?(link), ?Wasserfall? (link), ?Taifun?.
Vene üks kõige silmapaistvaim ja talendikam konstruktor R.F. Bolhovitinov ei uskunud oma silmi ? sõjakaose tingimustes on sakslastelt õnnestunud luua sellise võimsusega rakettmootorid ja muu juurdekuuluv tehnoloogia.
Nõukogude Vene teadlased, olid viimastel aastatel, loonud eksperimentaalsetel lennukitel kasutamiseks vedelikkütusel töötavad rakettmootorid, koormustõmbega kuni paarsada kilogrammi, aga siin, platsil seisavad sakslaste poolt loodud mootorid, tagasihoidlike arvutuste kohaselt, tõmbetugevusega 20 ja enam tonni!!!
Ja mis on see ?mürsk? mida ta peab õhku tõstma?
Kiirelt arvutades saadi raketi kasulikuks koormaks, eeldusel et ta stardib vertikaalselt, 12-14 tonni.
Töö käigus Saksamaalt toodud seadmete, materjalide ja dokumentidega, õnnestus Nõukogude salajase laboratooriumi värvatud kaastöötajatel, teha kindlaks ootamatud üksikasjad sakslaste poolt läbiviidud tööst.
Osutus, et 1941 aastal, Peenemünde raketikeskuses, valmis sakslastel eskiisprojekt võimsa rakettsüsteemi loomiseks, et viia inimene kosmosesse.
1943 aastal oli see projekt nime all A-9/A-10 (link) viidud ellu. Hiljem sai see koondnimetuse projekt VAU-3.
A-9, raketisüsteemi teine aste, kujutas endast raketi A-4 tiivulist varianti (tuntud rohkem kui VAU-2) hermeetilise kabiiniga piloodile.(link)
Raketisüsteemi esimese astmena oli kasutusel rakett A-10, kõrgusega 18 meetrit ja stardikaaluga 75 tonni.
Süsteemi A-9/A-10 kogukaal oli ligi 100 tonni, kõrguse juures rohkem kui 30 meetrit. (Võrdluseks samad parameetrid ja karakteristikud saavutati ameeriklaste poolt nende kontinentidevaheliste rakettidel ?Atlas? ja ?Titaan? (link)15 aasta pärast).
Tiibrakett A-4 tegi 1941 aastal läbi katsetused millega saavutati lennukaugus 600 km.
Sellise vahemaa läbis rakett 17 minutiga.
1943 aastaks parandati neid kriteeriume märgatavalt.
Katsetused jätkusid. (link)
On leitud dokumentide fragmente, et osa neist viidi läbi inimesega pardal.
On teada fakt, et Wehrmachti eriotstarbelise rühma juht Otto Skorzeni (link)sai käsu luua raketttehnika piloteerimiseks sõjaväelendurite rühm.
Loodud rühma kuulus 100 kogenud sõjaväelendurit.
Sel kombel oli saanud Saksamaa oma käsutusse unikaalse, muu maailma arengutasemest kaugelt ees oleva relva.
Piloteeritava raketi, mis oli võimeline läbima atmosfääri ja jõudma kosmilisse ruumi.
Kosmosest võis juba tabada segamatult igat sihtmärki tervel maakeral.
Piloot pidi katapulteeruma enne sihtmärgini jõudmist.
Kahjuks hakkas III Reichi kosmoseprogrammile vastu töötama üks faktor ? aeg. Rõngas ümber Saksamaa tõmbus järjest koomale.
Peenemünde keskuse juht Vernher von Braun (link) mõistis, et kui kosmoseprogrammi ei viida ellu praegu, ei juhtu seda võibolla kunagi.
Seetõttu tegi ta Führerile ettepaneku kasutada oma süsteemi A9/A10 New Yorgi pommitamiseks.
Operatsiooni hakati ette valmistama koodnimetuse all ?Elster?.
30 novembri öösel 1944 aastal, saadeti Saksa allveelaevast Ameerika rannikule erikomando ülesandega, milleks oli navigatsioonimajaka paigaldamine mõnda New Yorgi pilvelõhkujatest.
Puhtalt juhuse läbi aga diversandid avastati ja tehti kahjutuks.
Sõja lõppedes kadusid A9/A10 seotud inimesed ja tehniline dokumentatsioon jäljetult koos Hans Kammleri Sonderstab C: ga.
Olgugi, et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade, koos ?pooltoodete? näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori Von Brauni:ga (link), venelased omakorda Ebensee allmaatehase, pluss Von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötrupp:iga , ei suutnud kumbki pool, enne viiteteist aastat jõuda sellisele tasemele, kus Saksamaa oli juba 1941 aastal.
Nähtavasti jäid põhitegijad ustavaks oma aatele ja kadusid koos Hans Kammleriga.
Väidetavalt esimene kosmonaut Juri Gagarin
Maailm, aga sai teada projektist ja selle edukusest alles 1990, kui ilmus avalikkuse ette saksa vanahärra, esimene inimene, kes käis kosmoses.
III Reichi Ufo (Die Flugscheibe)
Kolmanda Reichi ?lendavate taldrikute? ehk nagu neid II Maailmasõja ajajärgul Saksamaal nimetati ?Flugscheiben? (lendseibid), teemat on maailma ajakirjanduses ja ka internetilehekülgedel käsitletud juba aastaid vägagi põhjalikult. Paraku ei ole vastuseta küsimuste hulk ikkagi vähenenud.
Kui kaugele suutsid sakslased oma tehnikaarenguga jõuda?
Kes neid konsulteeris?
Kas tööd sellel alal lõppesid koos sõjaga või jätkusid need mõnes muus salastatud paigas maal?
Kuivõrd tõesed on väited, et III Reich omas kontakte maavälise mõistusega?
Usun samuti, nagu mitmed siinsed sõnavõtjad, et lähematel aastatel saame oma käsutusse palju siiani mahavaikitud ja avamata fakte möödanikust, mis sunnivad meid kardinaalselt muutma senist arvamust ajaloost ja muudavad põhjalikult maailmapilti.
Esiteks järjest võimsam infotehnoloogia, mis annab võimaluse pisikestest inforaasudest ehitada katva terviku, teiseks avanevad arhiivid.
Hiljuti vestlesin ühe endise N Liidu Uzbeki rahvusest kindralmajoriga.
Ta oli pikalt tegev olnud analüütikuna KGB keskaparaadis.
Tema sõnul on eri salastatud arhiivides kilomeetrite kaupa riiulitel Saksamaalt peale WWII Venemaale tassitud salastatud materjale, mida keegi pole viitsinud avadagi.
SS arhiivid, tehniline dokumentatsioon eri projektidest, SS allorganisatsioonide Ahnenerbe, Schwarze Sonne jt. arhiivid, miljonid ja miljonid arhiiviühikud.
Seletus lihtne, rõhuasetus liikus peale WWII germaani faktorilt angloameerikale ja veel mis eriti kummaline, saksa keelt valdavaid spetsialiste koolitati N Liidu organite tarbeks kolmkümmend korda vähem kui ingliskeelseid.
Muidugi ka venelastele omane laiskus.
Kuna puudub materjalidest ülevaade, antakse neile nüüd nn. DOPUSK lihtsalt riiulite ja saalide kaupa.
Pange tähele, Venemaa avab lähiajal veel paljuski meie silmad. Ja mis ka tähtis, Putini seltskonnal on kama USA-Iisraeli poolt maailmale vägisi pealesurutud müütidest ja ajalookäsitlusest, veel enam, neil on oma Hodorkovskitega tegemist küllalt, et Vene majanduse jäme ots lõplikult Kaananimaale ei koliks.
Nüüd pean vabandama veidi pikaleveninud sissejuhatuse pärast.
Edasi toon Teieni lühendatult endise KGB polkovniku, tehnikateaduste kandidaadi Vitali Shelepov:i kokkuvõtva kirjutise teemast.
Teema sissejuhatuseks on kõne all olevas kokkuvõttes käsitletud natsionaalsotsialistliku re?iimi ajaloolisi tagamaid ja olustikulisi liikumapanevaid jõude Saksamaal. (Tõin need põhiaspektid Teieni oma eelnevates postitustes, Juured, Juured sügavamalt, Reich Reichis).
Shelepov käsitleb põhjalikult ühingutes Ahnenerbe, Thule ja Vril toimunud meediumite ja kontaktorite seansse.
Seansside eesmärgiks oli põhiliselt tehnilise informatsiooni hankimine, aga ka rahvahulkade massimõjutustehniliste vahendite omandamine.
Enamus saadud tehnilisest informatsioonist sisaldas nn. ?flugscheiben?:ite ehitust nende ?tahhionaator? mootorite ehitust ja tööprintsiipe jm.
Suur osa saadud infost, aga sisaldas ka nn. tavarelvastuse edasiarendusi, samuti mitmeid fundamentaalseid, ajast ees olevaid matemaatika, füüsika, keemia jt. distsipliinide põhilisi aspekte.
Saksa võimuladviku üks põhihuvidest oli nn. ajamasina loomise küsimus.
Meediumite abil loodeti kontakteeruda ?maailmavaimuga? ja hankida sealt vastavat informatsiooni.
Ajamasina abil loodeti saada kontakt Germaanlaste eelhõimuga kadunud kõrgtsivilisatsioonis Atlantises, kes natside andmetel, kihutasid sealt välja eelajaloolised juudid.
Ühingu ?Vril? Moskvas säilitatavate arhiivimaterjalide hulgas, on leitud jooniseid, kus selgitatakse peente füüsiliste väljade spiraalse silmuspõimumise ja nende võimendumise printsiipe.
Meediumiseansside käigus kontaktorite poolt ?maailmavaimult? saadud andmed anti koheselt üle vastava ala juhtivatele teadlastele, nende ?tõlkimiseks? insenerkonnale arusaadavasse keelde.
Üheks tuntumaks tehnomaagiliste seadmete väljatöötajaks oli tuntud Saksa teadlane
Doktor W.O. Schuma.
Kui uskuda tunnistajaid, siis tema elektrodünaamilised masinad, kasutades ülisuurte kiirusega pöörlemist, ei hõljunud lihtsalt õhus, vaid mõjutasid ka enda ümber aega ja ruumi.
(sarnastele tulemustele on jõudnud ka tänapäeva katselaborid, kes uurinuna ülisuurtel kiirustel pöörlevaid kehasid on täheldanud nende ümber mitte ainult gravitatsioonivälja vaid ka aeg-ruumi karakteristikute muutumist).
Selles pole niisiis midagi imelikku, et Saksa teadlased oma ?ajamasina? väljatöötamisel saavutasid antigravitatsiooniefekti.
Teine asi kuivõrd juhitavaks need protsessid osutusid.
On andmeid, et sarnaste omadustega katseaparaat viidi Müncheni lähedal asuvasse Augsburgi linnakeses asunud uurimiskeskusesse, kus jätkati uurimistöid.
Kuid antud ettevõtmise edukusele avaldas ilmset mõju üks fakt.
Nimelt 1936 aastal toimus Freiburgi linna juures Baieris, tundmatu lendava objektiga katastroof.(link)
Lendav objekt, või kõik mis temast oli säilinud, sattus SS:i ühingu Vril uurimisasutuse kätte.(link)
Tundma õppides objekti süsteeme, suutsid saksa teadlased välja selgitada objekti nii energeetilise osa kui mootori tööpõhimõtted.(link) Seadmete keerukuse ja kasutatavate materjalide harulduse tõttu suudeti aastatel 1936 ? 1945 luua vaid 4 lendaparaati, koodnimetusega VRIL 1 ? 4.(link)(link)
Ehitatud aparaatidel olid saksa teadlaste poolt projekteeritud iseloomuliku kujuga korpused,(link) kuhu oli lisatud selleaegsete sidesüsteemide antennid, maandumissashiid, relvastatud olid VRIL seadmed kuulipildujatega MG 42 neist viimane, VRIL4, kandis tanki Pz-V "Panther"soomustorni (link), mis oli riputatud ?Flugscheibe? alla nö. ?pea alas-pidi? asendis.(link) Eeldatavalt, eksisteeris seadmel n.ö. oma, autonoomne gravitatsiooniväli, nii-et taldriku meeskonnale ei omanud ülemine-alumine mõiste mingit tähendust.(link)
Saksa lendavate taldrikute järgmine põlvkond st. edasiarendus VRIL mudelist kandis nime HAUNEBU (link).
Nende Flugscheibede konstrueerimise ja arendamisega tegeles SS kindral dr. Hans Kammleri (link) Sonderstabi Abteilung C:le alluv IV katse-konstrueerimisbüroo.
Selle tootmisüksused paiknesid maaalustes hiiglaslikes tootmiskompleksides Austrias, Melk (kood Quarz), Saksamaal, Rogendorf (kood Quarz II) ja Obergartendorfis (kood Quarz II).
On samuti teada, et osa Haunebu tehnoloogilisi sõlmi valmistati Škoda elektrimootorite tehases.
Kogu projekti juhtis SS ühendus ?Schwarze Sonne? (link).
Repliigi korras tuleb lisada, et sama-aegselt SS:i Vril, Thule, Shwarze Sonne konstrueerimisbüroodega tegelesid taldrikulaadsete lennumasinatega ka Saksa Õhujõudude (Luftwaffe uurimis- ja tootmiüksused, lennundusminister Hermann Göringi (link) valitsemisalas, kui ka Wermachti vastavad asutused, relvastusministri Albert Speeri alluvuses.
Loodi mitmeid projekte ja prototüüpe:
?Discus Ballenzo?(link), ?Feuerball?(link), ?Kugelblitz(link), ?Schütz?, ?V-7?(link), ?Zimmermann?, ?Omega? jt.
Paraku ei olnud tavasõjaväel selliseid ressursse ja võimalusi mida omasid Himmler ja SS.
Nagu selgub USA Õhujõudude Luurevalitsuse poolt tehtud ja rangelt salajaseks klassifitseeritud dokumentaalfilmist ?UFO Kolmandas Reichis?, (mis, aga loomulikult on ka KGB arhiivis) konstrueeris Haunebu seeria lendaparaatide jõumasina silmapaistev Austria hüdrodünaamikateadlane Viktor Schauberger. (link)
(Repliigi korras veel üks fakt: 1946 aastal võttis NKVD erikonstrueerimibüroo, osadeks ühe Punaarmee kätte sattunud, Shaubergeri mootoritest.(link)
Selle seadme tööpõhimõte jäi paraku vene vastava ala spetsialistidele arusaamatuks, lisaks ei suudetud osadeks demonteeritud mootorit enam tagasi kokku panna.
Muidugi võib ka mainida, et selleaegsete NKVD büroode ?nahkpintsakutes teaduslike kaastöötajate? tase oli allapoole igasugust arvustust.
Lohutuseks võib öelda, et NKVD andmetel oli sama probleem ka lääneliitlastel.
III Reichi(link) tehnoloogia, leiutised ja nendel põhinevad seadmed olid niivõrd kummalised, et nende tööpõhimõte jäi tihti arusaamatuks.)
Kõiki Schaubergeri töid kureeris isiklikult Himmler (link), hoidmata seejuures kokku vahendeid.
Hans Kammlerile (link)alluv IV konstrueerimisbüroo (koodnimetusega Buwe-IV), sai oma kasutusse SS:ilt praktiliselt piiramatud finantsid.
Alustati forsseeritult salastatud projektiga ?Hauneburu X-Boot?(link), lendaparaatide tootmiseks.
Projekteeritava Flugscheibe diameetriks oli 26 meetrit.
Taldriku mootoriks projekteeriti nn. ?igavene mootor? ? ?tahhionaator-70?, diameetriga 23 meetrit.
Lendaparaadi juhtimine toimus magnetvälja impulssgeneraatori ?4A-SIC? abil, mis projekteeriti ja valmistati Siemensi ja AEG tehastes.
Valminud töötav aparaat kandis nime HAUNEBU II.(link)
Mõningad tehnilised andmed: Lennukiirus - 6000 km/h. Lennuaeg - 55 tundi.
Valmidus väljumiseks avakosmosesse ? 100%.
Kasulik last ? 100 tonni.
Ekipaa? ? 9 inimest, koos reisijatega ? 20.
Planeeritud tootmise algus 1943 aasta lõpp, 1944 aasta algus.
Haunebu II relvastusest on teada, et 1944 aastal oli paigaldatud aparaadile neli MG 42 kuulipildujat ja kuus 20 mm kiirlaskekahurit MC-213, laskekiirusega kuni 1200 lasku minutis.
Saksa lendavate taldrikute ehk Flugscheibede tegevusest lahingutes, on teada küllaltki vähe.
On tõendeid, et neid kasutati 1944 aastal Valgevene rinde vägede vastu Ida-Preisimaal, Köningsbergi rajoonis.
Arhiivis on säilinud Valgevene Rinde kaardiväediviisi NKVD eriosakonna leitnandi Gennadi Haritonovi raport, kuidas mingi kummaline, Inglise sõjaväe kiivri kujuga fašistlik lennuk, hävitas nende rindelõigus tohutu tulejõuga kuus Punaarmee tanki.(link)
Samuti on mitmeid lääneliitlaste lendurite teateid kontaktidest kummaliste Luftfaffe märkidega taldrikulaadsete lennumasinatega.
Füüsilist, lahingulist kontakti nendega ei saadud kunagi, sest objektid tehes järske manöövreid ja arendades ülisuurt kiirust, kadusid kiirelt lendurite vaateväljast.
Peaaegu alati täheldasid liitlasarmee lendurid, nähes neid tundmatuid objekte, oma lennukite elektriliste navigatsiooni, side ja juhtimissüsteemide rivist väljaminekut.
Eelduste kohaselt on see seletatav Flugscheibede poolt kasutatudt tugevate elektriliste väljade genereerimisega.
Tehnoloogilise keerukuse ja kasutatavate haruldaste materjalide hinna tõttu, ei suutnud Saksamaa oma epohhiloovaid lendaparaate valmistada suurtes kogustes.
Mõned valminud katseeksemplarid erilist sõjalist tähendust ei omanud.
Sõja kulg oli juba otsustatud. Rõngas tõmbus koomale.
Haunebu II lõplik saatus on teadmata, aga USA uurija Vladimir Terzicki andmetel alustati 1943 aastal Haunebu II edasiarenduse Haunebu III ehitamist.
II maailmasõja ajal arendas Saksamaa koos oma liitlastega teljeriikidest edukat sõjategevust nii maal kui õhus.
Merel oli olukord keerulisem.
Maailmamerel olid liitlased, peaasjalikult Briti Kuningriigi merejõud valitsevad.
Vaatamata mitmetele edukatele operatsioonidele olid suured Saksa lahingulaevad blokeeritud Põhjamere ja Läänemere sadamatesse.
Seetõttu oli põhirõhk Saksa väejuhatuse poolt pandud allveelaevadele.
Nende poolt kordasaadetu on meile kõigile hästi teada ja suurte tähtedega kirjutatud maailma sõja-ajalukku.
Et kallutada sõjalist olukorda meredel pealveelaevade osas enda kasuks, otsustati kasutada selleks loodavat uut tehnoloogiat, Flugscheibe HAUNEBU III.(link)
Loodud lendaparaadi diameeter oli 76 meetrit, kõrgus 30 meetrit.(link) Relvastuseks otsustati monteerida neli suurtükitorni soomuslaevalt ?Von Lützow? kuhu igaühesse oli monteeritud kolm 203 mm. suurtükki.
Samas peab mainima, et lahingulaevade suurtükitorne otse monteerida loodud taldrikule ei olnud tehniliselt võimalik. Suurtükitorni tekiehitusele lisandub paraku ka varjatud, vertikaalne osa, mis ulatub sügavale laeva sisemusse, kus paiknevad mürskude transpordišahtid ja muud tehnoloogilised sõlmed, kogu varjatud osa kõrgus on 13?15 meetrit.
Seetõttu ei olnud seda kõike võimalik mahutada Haunebu sisemusse.
Ajutiselt paigaldati taldrikule kolm tagasihoidlikuma kaliibriga kahurit.
Terzitcki väidab, et 1945 aasta märtsis Haunebu III lendas ringi ümber maakera 40 kilomeetri kõrgusel ja maandus Jaapanis, Keiserliku Mereväe baasis Kuras.(link)
Seal, laevaehitustehases oli Saksamaa tellimusel loodud tehniline lahendus Haunebu III:le suurekaliibriliste suurtükkide monteerimiseks.
Lahingulaevalt ?Jamato? demonteeritud üheksa 460 mm. suurtükki said endale uue koha Haunebu III relvastuses.(link)
Peab muidugi tõdema, et sellise relvastuse kaal oli tohutu, iga suurtüki kaal eraldi oli juba 70 tonni.Lisaks loodud soomustornid ja mürsuvaru.
Kirjanduses muidugi kinnitatakse, et Haunebu III tõstevõime, oli endaloodud gravitatsiooniväljas praktiliselt piiramatu.
Jaapanis viibimise ajast on meieni jõudnud ka fakt, et Haunebu vajas tankimiseks, ehk kütusevarude täiendamiseks ainult suruõhku ja suures koguses vett.
Samuti vahetati välja taldrikul olnud 60 hävituslennuki hõbeakut.
Vett ja suruõhku tarbis tööks Schaubergeri poolt loodud Haunebu hüdrodünaamiline tahhionaatormootor (elektromagnetiline gravitatsioonimootor), mis tsiteerides dokumente
? kasutas praktiliselt lõpmatut gravitatsioonienergiat, genereerides ise, vastasmärgilisi välju??
Tänapäeval on teada ka eelmisel sajandil 20-30 aastatel SS kapteni Hans Coler: poolt loodud nn Coleri konverter, mis muudab gravitatsioonienergia elektrienergiaks.
Nende konverterite praegu tundmatuid edasiarendusi tootsid 1942 ? 1945 ?Siemensi? ja ?AEG? tehased.
Lisaks lennuaparaatidele kasutasid sakslased neid kui lõpmatuid energiaallikaid, ka sõja lõpul loodud tohututes 5000 tonnistes allveelaevades ning oma salajastes allmaabaasides.
III Reich Antarktikas. Baas 211. (Hitleri viimane pataljon)
Iidsete saladuste otsinguil organiseeris SS:ile alluv ühing ?Ahnenerbe? ekspeditsioone maakera kõige kaugematesse ja eraldatumatesse paikadesse: Tiibetisse, Lõuna Ameerikasse, Antarktikasse? Viimane neist sai erilise tähelepanu osaliseks?
See ala on ka praegu saladuste ja mõistatuste kütkeis.
Kõige eelduste kohaselt avastab inimkond veel paljutki uut mida varjab see saladuslik kontinent.
Suur saladus on seegi, mida teadsid sellest kontinendist meie kauged eellased.
Ametlikult avastati
Antarktika maadeavastajate F.F. Bellingshauseni ja M.P. Lazarevi poolt 1820 aastal.
Aga on ka laialt teada, et arhiividest on leitud vanu maakaarte mille põhjal tunti Antarktikat kaua enne seda ajaloolist sündmust. Üks kaartidest, mis oli koostatud Türgi admirali Piri Reis:I poolt 1513 aastal, leiti 1929 aastal. Oli neid teisigi?Nendel kaartidel on suure täpsusega märgitud Antarktika rannik aga? ilma jääkatteta.
Vähe sellest, suurepäraselt on näha laht, mis eraldab kontinendi kahte ossa.
Aga see fakt on teada alles paar kolmkümmend aastat, mil uue tehnikaga suudeti sondeerida jääalust pinda.
Rahvusvaheline ekspeditsioon mis kontrollis Piri Reisi kaardi vastavust tegelikkusele, tegi selgeks, et tema kaart on täpsem kui 20. sajandi vastavad kaardid. Seismilised uuringud omakorda tõestasid, et mitmed Kuninganna Maudi mäed, mida siiani peeti üheks massiiviks, on tegelikult saared.
Täpselt nii nagu Piri kaardil.
Kus kohast siis on pärit andmed mille põhjal see kaart kunagi paberile pandi?
On teada, et Piri koostas oma kaardi mingite iidsete allikate põhjal.
On spekuleeritud algautorina mingist muistsest kõrgkultuurist.
On pakutud ka hüpoteetilise Atlantise paiknemist Antarktikas.
On aga teada, et Ahnenerbe teadlastel oli kasutada mitmeid audentseid iidseid materjale, ürikuid, kaarte.
Tänapäeval on leitud andmeid, mis tõendavad, et saksa teadlastel oli infot, millele toetudes võisid Ahnenerbe teadlased oletada, iidse Sumeri kultuuri kunagist eksisteerimist Antarktikas. Samuti oletati, et maakera poolused on mingil moel ühendatud hüpoteetiliste Shambala ja Aghartaga.
Huvi mida näitasid Saksamaa juhid puhkeva maailmasõja eelõhtul selle kauge ja inimtühja kontinendi vastu, ei saanud sel ajal ühest seletust. See huvi oli kummaline ja põhjendamatu.
1938-1939 korraldas Saksamaa kaks suuremõõtmelist ekspeditsiooni Antarktikasse (link). Ekspeditsiooniks varustati laev ?Schwabenland? (link). Üheks tähtsaimaks omapäraks olid sellel laeval paiknevad vesilennukid, Dornier ?Wal?(link).
Need olid võimelised startima laeval asuva katapultseadme abiga (link). Peale maandumist tõsteti, aga pardale tagasi spetsiaalse kraanaga (link).
Laev valmistati ette Hamburgi laevaehitustehases.
Laeva meeskond valiti ja õpetati välja Saksa Polaaruuringute Instituudi poolt.
Ekspeditsioon juhtimine usaldati Saksa polaaruurijale, kapten Alfred Ritscher:ile. Kogu ettevõtmise maksumuseks arvat 3 miljonit reichsmarkka.
Schwabenland väljus Hamburgi sadamast 17. Detsembril 1938 aastal ja siirdus planeeritud kurssi mööda Antarktikasse (link).
Laev saavutas mandri paakjää 19. Jaanuaril punktis 4 kraadi 15 minutit põhjalaiust ja 69 kraadi 10 minutit idapikkust.
Järgmiste nädalate jooksul laeva hüdroplaan sooritas 15 lendu, uurides ligikaudu 600.000 ruutkilomeetrit, see on ligikaudu viiendik kogu kontinendist (link).
Spetsiaalse fotokaameraga Zeiss RMK 38, tehti 11.000 ülesvõtet.
Territoorium kuulutati III Reichi omanduses olevaks.
Praeguseks on see maaala tuntud kui Kuninganna Maudi Maa. (Aastast 1957).
On andmeid, et ekspeditsiooni suurimaks ja huvitavaimaks leiuks oli jäävabade alade avastamine, väikeste järvede ja taimestikuga.
Geoloogid oletasid, et need alad on geotermilise iseloomuga.
Osalenud Saksa Luftwaffe lendurid ei tegelenud lihtsalt uurimistööga.
Nad märgistasid spetsiaalsete haakristi kandvate vimplitega III Reichile tohutu maa-ala ? Selle pindala olid võrdne Saksamaa pindalaga Euroopas. (link) (Varsti sai see maa-ala nimeks NeuSchwabenland).
(Repliigi korras,1961. aastal avastati sellel maa-alal ühed maailma rikkaimad uraanileiukohad.)
1939 aasta veebruari keskel asus Schwabenland koduteele. Sõiduks kulunud kahe kuu vältel süstematiseeris ja analüüsis meeskond kogutud infot.
Naasnuna Hamburgisse ekspeditsiooni juht Alfred Ritcher raporteeris 12. aprillil 1939 aastal: ?Ma täitsin missiooni, mille tegi mulle ülesandeks marssal Göring.
Saksa lennuvägi lendas Antarktika kontinendi kohal. Igal 25-dal kilomeetril asetasime me jääle vimplid.
Nii katsime me ligikaudu 600.000 ruutkilomeetrit. Sellest 350.000 km2 ka fotografeerisime. Göringi õhuässad täitsid oma ülesande. (link)?
Saksamaa edasised uuringud Antarktikas kandsid range salastatuse pitserit.
USA kolonel Wendelle C. Stivens teatas järgmist: ?Meie luurel, kelle ridadesse sõja lõpul mul oli au kuuluda, oli infot, et Saksamaa ehitab kaheksat hiiglaslikku allveekaubalaeva (on hüpotees, et nad kasutasid kütusena kas vesinikku või siis nn Coleri konverteril põhinevaid agregaate ?zed.) on ka teada, et nad kõik lasti valminuna vette.
Tänase päevani ei ole laevadest mitte mingeid teateid.
Liitlased neid ei tabanud, ei ole neid üheski teadaolevas sadamas.
Nende olemasolu fakt sai aga kinnitust 1948. aastal Austraalias.
Austraalia liitlasvägede kätte oli II WW ajal sattunud SS arhiivimaterjale.
Nende uurimisel avastati dokumentaalfilm, mille sisuks muu hulgas, olid kaadrid suurtest Saksa allveelaevadest Antarktikas, neid ümbritsevatest pingviine täis jääpankadest ja meeskonnast tekil, ootamas maaletõusu.
Selge on see, et sakslaste intensiivne tegevus Antarktikas jätkus.
Venemaa uurija M. Demidenko teatab, et leidis Moskvas, kunagise NKVD eriarhiivi materjalide hulgast teisigi huvitavaid asjakohaseid SS dokumente: ?Kriegsmarine allveelaevade eskaader avastas väidetavalt 1940 aastal Neuschwabenlandil, ehk Kuninganna Maudi Maal, veealuse sissekäiguga tohutu omavahel ühendatud koobaste süsteemi, mis oli täidetud sooja õhuga.?
Nagu pillas admiral Dönitz(link) ühel ülemjuhtkonna koosviibimisel dokumenteeritud saladusliku fraasi: ??Saksa allveelaevastik on uhke, et maailma teises otsas, suutis ta luua Führerile ligipääsmatu kindluse?meie päevade Šhangri-La?
Viie aasta vältel viis Saksamaa ellu hoolikalt varjatud projekti Antarktikas salajase baasi ?Baas 211? rajamiseks.
On tunnistajaid, et juba 1939 aasta alguses algasid Saksamaa ja Antarktika vahel (kord kolme kuu tagant) uurimislaeva ?Schwabia? regulaarsed reisid. (Esialgu Saksamaa lipu all, sõja algades ja kestes kasutati neutraalsete riikide lipu all sõitvaid laevu).
Uurija Bergman väidab, et mitmete aastate vältel saadeti Antarktikasse pidevalt mäeläbindus- ja kaljupuurimismasinaid, kaevandustehnikat, tohutuid kaljufreese, raudtee ehitustehnikat, elektrivedureid, raudteedetaile ja materjale.
On kinnitamata andmeid, et 1942 aastal transporditi Saksamaalt meritsi üle Rootsi terve SS Sonderbüroo valitsusalas tegutsenud spetsiaalne ehitusüksus ?Baugruppe B?, kes muuseas rajas tohutu Jonastali allmaatehase.
Kuhu Baugruppe edasi suundus, võib ainult mõistatada.
On uuritud II WW aegseid meresõidu ja transpordiandmeid Lõuna-Ameerika riikides.
Eriti Argentiina vastavaid arhiive.
Mitmed riiklikud ja erafirmad said 1939 ? 1946 pidevalt tellimusi toiduainete, vilja, ehitusmaterjalide transpordiks, kummalistelt olematutelt välisfirmadelt.
Kes olid nende firmade taga? Kus oli kauba sihtkoht?
Hiljem tuleme selle küsimuse juurde tagasi ja vaatame kuidas tasus III Reich Argentiinale saadud toetuse eest.
Anname veel sõna USA luure erukolonelile W. Stivensile: ? Sõja lõppedes oli sakslastel üheksa uurimis-tootmisettevõtet, kus katsetati ?Flugscheibe?-projekte.
Kaheksa nendest ettevõtetest koos teadlaste ja võtmeisikutega evakueeriti õnnestunult Saksamaalt.
Üheksas ettevõte oli hävitatud, lõhatud? Meil on informatsiooni, et vähemalt mõned neist ettevõtetest on üle viidud kohta nimega ?Uus Schwaabimaa?.?
Mitmed uurijad, (R. Vesco, V. Terzisky, D. Childres) kes on tegelenud selle teemaga, kinnitavad, et alates 1942 aastast, kasutades allveelaevu transportisid Saksa Merejõud loodavasse Baasi 211, ka tuhandeid koonduslaagrites kinnipeetud vange. Aga samuti Saksa teadlasi, spetsialiste, sõjaväelasi, lendureid perekondadega ja hitlerjugendi liikmeid ? tulevast Führeri(link) geenifondi.
Olen Saksamaa netist leidnud andmeid mis teatud moel kinnitavad omal moel Saksamaa arvatavat ekspansiooni Antarktikasse.
(Saksamaal oli kõik, mis puudutas statistikat ja arvepidamist (oli seal ju riigimetsaski igal puul number ja pass) väga kõrgel tasemel.
Ometigi on fakte, et alates 1939. aastast hakkasid Reichile lojaalsed riigisaksa kodanikud kummaliselt kaduma.
Kuna andmed on mitmekordselt dubleeritud, kirikuraamatud (sünnid, surmad), tööamet, rahvastikuamet, muud eri ametkonnad, sõjaväearhiivid, politsei- ja Gestapo arhiivid, samuti koondus- ja töölaagrite arhiivid on
Praegu näiteks võimalik (toetudes arhiiviandmetele) küllaltki täpselt taastada iga Saksa sõduri elutee ja saatuse.
Sama ka tsiviilelanikkonnal.
Andmed puuduvad aastatest 1939 ? 1943 praktiliselt 140.000 inimese kohta.
Ma ei räägi ajast 1944 ja edasi (Dresdeni pommitamine, Punaarmee hirmuteod jm.)
Enamusel kadunud riigitruudel kodanikel on arhiivimaterjalides märge ? saadetud riigiametisse.
See pädeb nii koduperenaiste, hitlerjugendi liikmete kui tööliste, teenistujate kohta. Mis oli nende inimeste saatus, kus asus see ?riigiamet?? (zed).)
Peale gigantsete transpordiallveelaevade kasutas Saksamaa samal eesmärgil ka kümneid tavalises seeriatootmises olnud allveelaevu klassist ?U?.
On teada ka spetsiaalse allveelaevade grupi ehitus, mis koosnes 35 allveelaevast, nn. ?Führeri Konvoi?.(link)
Kieli allveelaevade ehitustehas tootis sõja lõpul U seeria laevu nn. konveiermeetodil, kasutades automatiseeritud punktkeevitust ja teisi novaatorlikke tehnoloogilisi ehitusmeetodeid.
Veel 1945 aasta jaanuaris valmis tehases üks allveelaev iga kolme päeva tagant.
?Führeri Konvoi? tarbeks monteeriti Kielis laevadelt maha kogu relvastus, aga asemele laaditi konteinerid mingi hinnalise laadungiga.
Laevad võtsid pardale ka reisijaid ja suure hulga provianti.
Kogu konvoi koosseisust on liitlasvägedel kindlaid andmeid vaid kahe allveelaeva saatuse kohta (link).
Üks nendest, nimelt U-530,(link) kahekümne viie aastase kapteni Otto Wermauth juhtimisel, väljus 13. aprillil 1945 Kielist ja transportis Antarktikasse III Reichi reliikviad ja Führer Adolf Hitleri isiklikku vara. (See tegevus põhines Saksa kõrgeima juhatuse salaplaanil ?Valküür?).
Samuti oli pardal reisijaid, kelle näod olid varjatud kirurgiliste sidemetega.
Teine laev, U-977, Heinz Schifferi juhtimisel kordas sama marsruuti. Mis oli selle laeva lastiks ei ole teada.
Juba 1954 aastal avaldati USA ajakirjanduses hüpotees, et Adolf Hitler(link) ei hukkunud 1945 aasta mais punkris, vaid tal õnnestus lahkuda Saksamaalt allveelaeval Antarktikasse.
Nõukogude sõdurite poolt Riigikantselei õuelt pommiaugust leitud laip, aga kuuluvat hoopiski Hitleri ühele teisikule ? Klaus Buschterile, juudile Antverpenist.
Fakt on aga see, et leitud põlenud jäänused identifitseeriti vaid alalõualuu järgi, Hitleri hambaarsti tunnistuse põhjal.
Antud tunnistus baseerus vaid hambaarsti mälul ? hambakaartide kartoteek oli hävinud Berliini pommitamises.
Vene eriteenistuste väitel on Hitleri maised jäänused nende arhiivis.
Miks ei ole korraldatud identifitseerimiseks kaasaegsel tasemel DNA uuringuid, (elavad ju Hitleri poolvenna Alois:i jun.(link) järeltulijad praegugi), ei ole teada.
Arvatakse, et sellise analüüsi mittesoovitavat tulemust kardetakse juba ette.
Mõlemad allveelaevad sisenesid 1945 aasta suvel (vastavalt 10 juulil ja 17 augustil), Argentiina Mar del Plata sadamasse ja andsid end üles tsiviilvõimudele.
On täiesti arusaamatu kuidas allveelaev klassist U suutis olla merel sellise ajavahemiku, samas kui arvestuslik autonoomsus oli vaid seitse nädalat.
Tunnistajate ütluste kohaselt nägid saksa allveelaevnikud väga head välja.
Oodates argentiina volitatud ametiisikute saabumist, lõid nad aega surnuks toites kajakaid konserviga ?Sardiin õlis?.
Meremeeste hilisemad ülekuulamised ei andnud mingit infot.
Nad vaikisid. Vähemalt nii kinnitavad Argentiina ametivõimud.
Tuleme veel korraks tagasi selle ?ligipääsmatu kindluse? juurde millest raporteeris Führerile Dönitz.
Mida ta mõtles selle all? Mida olid Sakslased ehitanud? Kui mitte ehitanud, siis mida avastanud?
On teada, et Neue Schwabenlandi rajati sõjaline baas ?211? . Samuti kolm asustatud tugipunkti, neist suurim ?Neue Berlin? nime kandev (saksa ekspeditsioon Uus Berliini tulevases asukohas -(link).
Alates 1939 aastast viibis väidetavalt minimaalselt 4000 riigisakslast, lisaks teadmata arv vange koonduslaagritest. Toodud kaevandus- ja kaljuläbindustehnikaga teostati mingeid mahukaid ehitus-läbindustöid. Edasi uurime mis arvamusi on ja mida on avastatud tänapäeval.
Eelnevalt käsitlesime SS ettevõtmisi Saksamaal.
SS kindral dr. Hans Kammler(link) juhtis oma Sondrestabiga ka Saksamaa tuumaprogrammi.
Praegu eksisteeriva ajalookäsitluse põhjal oli üheks põhjuseks, miks Heisenberg(link) ja kommando ei suutnud III Reichile luua aatomirelva, vajaliku uraanimaagi puudumine.
Polnud ju Saksamaal omi uraanimaagi leiukohti, peale väikese ja vaese leiukoha Beblingenis.
I Maailmasõja ajal oli ta ilma jäetud ka kõikidest asumaadest sh. uraanirikkast Namiibiast.
Maailma rikkaimad uraanileiukohad asusid aga ka Kongos ja Angoolas.
Kõik need maad, aga olid liitlaste kontrolli all. USA sai oma vajaliku maagi sõja lõppfaasis polaar-Kanadast, venelane alustas selle kühveldamist peale sõda Eestist, Sillamäelt.
1961 aastal oli maailma pressis teade. Antarktikas avastati Kuninganna Maudi Maal (NeuSchwabenland), maailma rikkaimad uraanivarud.
Uraani konsentratsioon maagis oli 30% - see on kolmandiku rohkem kui siiani maailma suurimas leiukohas Kongos.
Sellest ajast on möödunud palju aega ja praegu on igasugune maavarade kaevandamine Antarktikas keelatud 1959 aasta lepinguga.
Enne maailmasõda oli aga sakslastel strateegiliste varude soetamiseks võimalik ainult üks koht maakeral, ?eikellegimaa? Antarktika.
Juba 1912 aastal Antarktikasse korraldatud esimese Saksa Antarktikaekspeditsiooni käigus (juht Wilhelm Filchner) koguti Uus-Shvaabimaa regioonist mitmeid geoloogilisi kiviminäidiseid. Nende andmete analüüsil kümnekonna aasta pärast, tehti järeldus, et selles rajoonis võivad esineda laialdased uraanimaagi varud.
Peale edukat Austria ja Tšehhoslovakkia liitmist Saksamaaga, andis Hitler(link) nähtavasti Himmlerile(link) järele ja lasigi Göring:il(link) 1938 korraldada kõne all olnud ekspeditsiooni.
Nii, et lisaks muudele ülesannetele oli ekspeditsioonil ka väga maiseid eesmärke.
1939. aastal alustasid sakslased kibekiirelt Bismarcki lahes Baas 211 ehitust Antarktika mandril (link).
Samuti on teada nn. Uue Berliini ehitustööde algusest.
Antarktika manner on teatavasti kaetud tohutu jääkilbiga.
Selle paksuseks on mõõdetud 3-4 kilomeetrit.
Jää all asuvad juba Piri kaardile märgitud saared, väinad, merelahed.
On avaldatud arvamusi, et sakslased tungisid oma toodud tehnikaga just jää ja kalju sisemusse.
Piisavaid kogemusi sellisteks töödeks oli saadud juba Saksamaal rajatud maailma suurimate allmaatehaste ja muude rajatiste võrguga. (USA Rahvusliku Julgeoleku Agentuuri andmete põhjal koostatud oletuslikud SS baaside asukohad Antarktikas: (link), "Tundmatute lendobjektide" oletatav stardikoht Antarktika jääkilbis fikseeritud luuresateliidilt: (link)
Kuid mis olud, võimalused on inimesel eksisteerida sellistes, ekstremaalsetes tingimustes?
2001 aasta 29 mail avaldas USA ajakiri ?Space? huvitava artikli: ?Cryobot uurib Antarktikat?(link)
Artikkel annab ülevaate kuidas NASA katsetab Lõunapoolusel spetsiaalset sond-robotit jäämassiivi sügavpuurimiseks.
Pikemaajalisem eesmärk selle aparaadi loomisel oli Jupiteri kaaslase Europe, tundmaõppimine.
Nagu teada, on Europe kaetud paksu jääkihiga, mille all on põhjust oletada sooja ookeani olemasolu.
Kas selles ookeanis võib esineda ka mingeid eluilminguid, ongi see küsimus mis huvitab teadusringkondi.
Kuid selles artiklis pole kõike kirjutatud.
Pole viidet huvitavale Antarktikas asuvale järvele Vostok.(link)
See paik ja järv on viimased aastad olnud Cryobot:i loonud NASA teadlaste põhiliseks huviobjektiks.
Võib väita, et see järv on üks kõige huvitavamaks 20 saj. teise poole geograafiliseks avastuseks.
Juba 60-e aastate alguses viitas Vene teadlane I. Zotikov, et mandrijääl vene polaarjaamade Mirnõi ja Vostok vahel ja edasi üle lõunapooluse, eksisteerivad tingimused, kus maapinna soojuse levimine ülespoole, läbi paksu jääkihi on minimaalne. Jäämüts etendab nagu termose osa, mis ei lase soojusel haihtuda.
Jäämassi alumistes kihtides on jää temp. -2 ja vastu maapinda toimub sulamisprotsess.
Arvati, et vesi omakorda koguneb maapinna reljeefi järgides nõgudesse ja kanjoni laadsetesse pinnavormidesse.
Kuna jää ise on pinnatekkeline ? lumest, siis on ka moodustunud vesi väga hapnikurikas.
Eelduste kohaselt koguneb sulamise käigus ka hapnikurikast õhku jääalustesse uuretesse ja sopistustesse.
1964 aastal kinnitasid vene teadlase A.P. Kapitsa seismoloogilised uurimused Kesk-Antarktikas, jääaluse pinna mõõtmisel, erinevate horisontide kõrgusvahet.
Mandrijää kiht ulatub 3730 meetri sügavuseni, aga pinnavormid algavad 4130 meetri sügavusel.
Millest aga vahe, 400 meetrit? (näiteks Tallinna Teletorni kõrgus on 314 m.-zed).
Siis jäi see küsimus vastuseta.
1970 aastal viis R. Scotti nim. Briti Polaarinstituut läbi laialdase uurimisprogrammi, mille käigus sondeeriti raadiolainetega Antarktika mannerjääd.
Tulemus: pea-aegu kogu Antarktika jääkihi sisemuses eksisteerivad tohutud tühikud, nn. alljääjärved.
Vene uurimisjaama ?Vostok? nime saanud järv on küllaltki suurte mõõtmetega.
Pikkus ligi 250 km, laius 50 km, veekihi sügavus 750 meetrit, pindala 20.000 km2.(link)
Nagu on näidanud järve skanneeringud on järve vesi kummaliselt kõrge temperatuuriga: 10 ? 18 C(!) mis selgelt annab tunnistust ilmsest jääalusest soojusallikast.
Samuti avastati, et järve veepinna kohal on sadade meetrite kõrgune kuplikujuline tühik, täidetud sooja õhuga (link).
2003 aastaks olid vene polaaruurijad jõudnud puurimisega 3623 meetrini.
Tühikuni jäi veel 150 m.
Sankt-Peterburi mäeakadeemias oli väljatöötatud spetsiaalne tehnoloogia proovide võtmiseks, et ära hoida võimaliku iidse fauna ja floora saastamist järves.
Aga kahjuks tuli 2003 aastal Venemaa valitsusest käsk lõpetada järvel ?Vostok? kõik tööd, seoses finantseerimise lõpetamisega. Mis oli selle tegelik põhjus, võib ainult oletada.
Juba enne 1996 aastat algasid ka tööd järve uurimiseks NASA robotsondi abil.
See ?steriilselt? puuriv sond pidi läbima jääkihi, siis võtma veeproovid ja otsima mikroorganisme.(link)
Saadud proovidega aga naasma pinnale.
2001 aastal viis USA uurimiskeskus JPL koos NASA:ga läbi cryobot sondi katsetused Antarktika lääneosas.
Katsetused kulgesid edukalt. Robotsond tungis kuni 1226 meetri sügavusele. Kokku tehti 7 sondeerimist.
2001 aasta jaanuaris, ühel ajal cryroboti katsetustega, töötas Antarktikas rühm Columbia Ülikooli teadlasi.
Teadlased viisid läbi uurimuste seeriat Vostok järve areaali uurimiseks õhust.
Uue tehnoloogia abil loodi jääaluse pinna seismilise-, magnetilise- ja termaalse aktiivsuse kaart.
Tulemus oli üllatav.
Pildil joonistus tohutu tühemike, koobastesüsteemide ja tunnelite võrk.
Vee kõrgus neis oli väga erinev, esines ka lihtsalt õhuga täidetud õõnsusi.
Kõige hämmastavam avastus aga ? tohutu, 105 x 75 km jääalune magnetiline anomaalia.(link) Selle anomaalia füüsilised karakteristikud osutusid sedavõrd ennenägematuteks, et nähtust ei osatud millegagi seletada. Ei saa oletada suuri magnetiidivarusid sest anomaalial on kummaline pulseeriv iseloom.
Ja nüüd juhtus kõige huvitavam.
2001 aasta märtsinumbris ajakirjas Scientific American avaldatud artiklis teatati, et NASA lõpetab cryroboti projekti Antarktikas. Lihtsalt USA valitsus lõpetas finantseerimise.
Kummaliselt sarnane reageering vene valitsuse omale.
Viimase aja arengutest pole kahjuks andmeid, kuid tundub, et miski häirib selles projektis ?maailma vägevaid?.
Liigume veel hetkeks 70 aastat ajaloos tagasi.
Mäletame Karl Dönitzi lauset tohututest sooja õhuga täidetud koobastest mille saksa vaprad allveelaevnikud olid führerile ?võitmatuks kindluseks? avastanud.
Peale sõda on erinevatest maailma arhiividest, kus säilitatakse Ahnenerbe dokumente välja ilmunud 20 erinevat tõendit Saksa allveelaevade tegevusest II WW ajal ja peale seda Antarktikas, (neid on pildistatud ka laevadelt: (link) .
Kõige huvitavam on aga info, mis kirjeldas väidetavalt allveelaevade liikumist Antarktika jää all.
Liikumine toimus väidetavalt nii looduslikes kanalites, koobastes kui nähtavasti tööstuslikult rajatud tunnelites ja saalides (link). Peamine laevatee ehk väil, ulatus jääkilbi ühest servast teiseni, kogu mandrijää ulatuses (link).
Kõige hullemad hüpoteesid on et, Antarktika kaitsva jääkilbi varjus, eksisteerib III Reich edasi .
On rajatud jää- ja maa-alused linnad, tehased, baasid Haunebudele, tugipunktid?oodatakse lihtsalt oma aega?(link)
Edasi vaatame USA tegevust nende väidete taustal.
Nimelt USA admiral Byrdi 1947 aasta sõjalist operatsiooni Antarktikas ?High Jump?.
III Reich Antarktikas (USA admiral Byrdi offensiiv)
Peale Teise Maailmasõja lõppu oli kogunenud USA valitsusele ja eriteenistustele hulgaliselt andmeid, mis andsid tunnistust III Reichi sõjaaegsest aktiivsusest kuuendal kontinendil ehk Antarktikas.
Oli ka fakte saksa allveelaevadest, mis nagu oleks kurseerinud sakslaste poolt loodud Baasi 211 Neuschwabenlandi ja Argentiina sadamate vahel peale sõda.
Et USA valitsus suhtus sellesse informatsiooni täie tõsidusega, annab aimu aga fakt, et 1946 aastal otsustati saata Antarktika vetesse terve sõjalaevade eskaader.
Selle väekoondise etteotsa otsustati määrata kõige kompetentsem USA polaaruurija ? kontradmiral Richard Evelyn Byrd (link)
See oli selle kuulsa admirali neljas Antarktikaekspeditsioon. Erinevus kolmest esimesest seisnes selles, et järjekordne retk oli täielikult USA Sõjamerejõudude finantseerimisel.
See tegur tingis aga ekspeditsiooni eesmärkide ja tulemuste absoluutse salastatuse.
Et tegemist oli tõsise sõjalise ettevõtmise, mitte aga ?geograafilise uurimisretkega? kohaliku floora-fauna tundmaõppimiseks, näitab aga see, mis vahendid andis USA Sõjamerelaevastik admirali käsutusse.
Laevastik koosnes 13 laevast, sealhulgas ristleja USS Pine Island(link), hävitajad USS Brownson (link) ja USS Henderson(link), lennukiemalaev USS Philippine Sea(link), allveelaev USS Sennet(link), transpordilaevad USS Currituck(link),USS Canisteo(link), sõjaväe jäälõhkuja USS Cacapon(link).
Lennuki emalaeval baseerus 18 lennukit pluss 7 helikopterit. Kogu operatsioonil osales 4000 sõjaväelast. Varustust, vahendeid ja provianti oli varutud pooleks aastaks.
Väidetavalt oli eesmärk üks: hävitada NeuSchwabenlandis siiani eksisteeriv III Reichi baas 211.
Operatsioon sai nimeks ?Kõrgushüpe?(link), (High Jump) mis admirali meelest pidi sümboliseerima viimast, lõplikku lööki III Reichi eksistentsile ligipääsmatutel Antarktika jääväljadel.
Niisiis USA Sõjalaevastiku hoolikalt varjatud eesmärgiga operatsioon Antarktikas algas 1. veebruaril 1947 aastal Kuninganna Maudi Maa ja selle merega piirneva ala hoolika tundmaõppimisega.
Kuuga tehti 50.000 fotoülesvõtet, täpsemalt 49563. Sellega kaeti 60% Byrdi eesmärgiks olnud maaalast, kaartidele kanti mitu varem tundmatut mägiplatood ja rajati polaartugipunkt.
Äkitselt aga, lõpetati kiirustades kõik tööd, hüljati rajatud uurimisjaam ja ekspeditsioon naasis Ameerikasse.
Ligi aasta ei omanud keegi informatsiooni tegelikest sündmustest, mis põhjustasid admiral Byrdi eskaadri kiireloomulise lahkumise Antarktikast, enam veel, mitte keegi ei osanud isegi kahtlustada seda, et 1947 aasta märtsikuu alguses pidi ekspeditsioon vastu võtma kõige ehtsama lahingu.
Naasmise hetkest USA:sse ümbritseti kogu ekspeditsioon ja sellega toimunu kõige rangema salastatuse astmega.
See oli väga ebaharilik algselt väljakuulutatud ekspeditsiooni eesmärki (geograafia ja floora-fauna) silmas pidades.
Ei möödunud palju aega, kui ajakirjandusse hakkasid läbi-imbuma esimesed faktid: Byrdi eskaader ei naasnud USA:sse sugugi täies koosseisus ? Antarktika kallastel nagu oleks kaotatud üks sõjalaev, kolmteist lennukit ja ligikaudu 40 inimest rivikoosseisust, paar väiksemat sõjalaeva ja lennukiemalaev olid aga raskelt vigastatud.
Mis juhtus siis Antarktikas 1947 aasta märtsis tegelikult?
Paraku varjab siiani toimunut USA ametkondade üksmeelne vaikimine.
Ametlikult kinnitatakse paari lennukiga toimunud õnnetust.
Aga hävitatud ja vigastatud ujuvkoosseis?
Peale admiral Richard Evelyn Byrdi surma 1957 aastal on välja ilmunud mitmeid asjasse puutuvaid materjale.
Alates müütilisest, Byrdi poja poolt avalikustatud Byrdi päevikust, kuni operatsioonist osavõtnute memuaarideni.
1978 aastal, selleaegsel Lääne-Saksamaal ilmus ajakirjas ?Brizant? kellegi Karel Lagerfeldt:i asjakohane kirjutis.
Ta andis laiale lugejaskonnale informatsiooni nagu naasnuna 1947 aastal Antarktikast, esitas admiral Byrd USA presidendi erikomisjonile Washingtonis raporti kujul täieliku ülevaate toimunust.
Selle raporti resümee oli ?? Neljanda Antarktika ekspeditsiooni laevad ja lennukid osutusid ?tundmatute lendaparaatide? vaenulike rünnakute sihtmärgiks (link)
Need vaenulikud objektid, sukeldudes esile veepinna alt, arendasid tohutut kiirust, tuues ekspeditsioonile märkimisväärset kahju??
Admiral Byrdi arvamuse kohaselt, need kummalised lendaparaadid olid arvatavalt pärit maskeeritud jää-alustest tehastest, kus natslikud teadlased ja konstruktorid, omades mingit ennenägematut energeetilist ressurssi, suutsid luua sellist tehnikat?
Ettekande kokkuvõtteks tegi Byrd avalduse: ?USA peab koheselt võtma kasutusele vajalikud kaitsemeetmed polaaraladelt väljalende sooritavate vaenulike lendobjektide tõrjumiseks.
Uue sõjalise konflikti korral, võib USA seista konfrontatsioonis vastasega, kes omab tehnikat ja võimalusi lennata ühelt pooluselt teisele ennenägematu kiirusega?!
Peale Byrdi surma 1957 aastal Indianapolises südameataki tagajärjel, avaldas ajakiri ?Sun?, Byrdi isiklikust päevikust ühe lehekülje faksimiilkoopia.
Selle tekstist selgub, et 1947 aastal Antarktikaekspeditsiooni käigus sundisid Byrdi lennuki, millega ta oli sooritamas jääluurelendu, ootamatult maanduma kummalised Inglise kiivrit meenutavad ?lendobjektid?.
Kui admiral oli lennukist väljunud, oli talle lähenenud pikka kasvu blondiin, kes oma murtud inglise keelega oli palunud edasi anda pöördumine USA valitsusele.
Selles pöördumises seisnes nõudmine mitte vahele segada Saksamaa koloonia eksistentsile Antarktikas, samuti soov, et lõpetataks tuumakatsetused, kuna see tehnoloogia on ?perspektiivitu??
Praeguseks on tuumakatsetused praktiliselt lõpetatud. Rahvusvahelised lepped keelavad katsetused vee all ja atmosfääris.
Lubatud on vaid piiratud võimsusega allmaakatsed. Samuti on keelatud katsetused avakosmoses.
Tuumatehnoloogia üldine areng ei ole aga tõepoolest viimased aastakümned erilist progressi näidanud, mingit epohhiloovat läbimurret sellel alal ei ole toimunud, pigem vastupidi, muret on olnud küllaga.
1987 aasta septembris ilmus ajakirjas ?Kolumbus? artikkel ?UFO Antarktikas?. Selle autor ameerika ufo-asjatundja Leonard Stringfeld intervjueeris ühte pilootidest kes osales kunagisel 1947 aasta admiral Richard Byrdi Antarktikaekspeditsioonil.
Endise piloodi nimi oli John Sayerson.
Teise maailmasõja ajal teenis ta polaarlennuväes, hiljem Aleuutidel baseerunud ründelennukite eskaadris, mis sooritas ründelende jaapanlaste objektidele Kuriili saarestikus.
See lennukogemus polaartingimustes ja edukate lahinguülesannete täitmine, sai ta admiral Byrdi ekspeditsiooni meeskonnaga liitumise põhjuseks.
Sayerson sõnul oli väekoondise lennugrupil kasutada helikopterid S-46, hävitajad F-4U, ründelennukid A-21 ja pommitajad ?Helldiver?.
Endine lendur kirjeldas värvikalt eskaadri saabumist Antarktikasse ja seal viibitud esimest kuud, mis koosnes rutiinsest ekspeditsioonile omasest tegevusest, luurelendudest, materjalide ja varustuse toimetamisest jääle jne.
Aga 26:st veebruarist läks lahti tõeline sõda.
Algas kõik miinilaev ?Merdok? uputamisega.
? ?Nad sööstsid vetesügavusest välja nagu pöörased (link) ? jutustas endine piloot ? ja kihutasid laevade mastide vahelt läbi sellise kiirusega, et õhukeerised rebisid maha raadioantennid.
Mõned hävitajad õnnestus lennukikandjalt õhku tõsta, kuid nende liikumine ja tegevus tundus võrreldes meid rünnanud aparaatidega kui aegluubis.
Ma ei suutnud veel silmagi pilgutada, kui kostis mingi kummaline vali sisin ja kaks meie lennukitest kukkus äkitselt merre laevade vahel.
Ma viibisin sel hetkel lennukikandja tekil ja nägin, et valitses üldine paanika, meeskond ei saanud millestki aru.
Objektid ei tekitanud lennates kõige vähematki häält, ainult nende poolt kasutatavad relvad tekitasid valju õõvastavat sisinat.
Äkitselt võpatas meie laevast kümnekonna kaabeltau kaugusel seisnud miinilaev ?Merdok?, tekiehitused süttisid ereda leegiga ja laev hakkas koheselt vajuma.
Läheduses seisvatelt laevadelt, vaatamata ähvardavale ohule, saadeti koheselt uppumispaigale päästepaadid ja kaater.
Samal ajal jõudsid sündmuskohale kaldale rajatud ajutiselt lennuväljalt startinud hävitajad, kuid midagi polnud enam teha, vaenulikud lendaparaadid olid lahkunud ja hilisemad patrulllennud ei andnud ka mingeid tulemusi.
Meie lüüasaamine oli täielik, kaotasime ühe laeva, kokku kolmteist lennukit, põhiosa neist sai tabamusi lennukiemalaeva pardal ja surmasaanuina nelikümmend meest.
Enamus meremeestest hukkus koos uputatud miinilaevaga eesotsas selle kapteni ja kapteniabiga.
Järgmisel päeval, nagu Sayerson edasi jutustab lendas admiral Byrd kahemootorilisel luurelennukil (link)koos lennukipiloodi ja tüürimehega luurelennule (link) ja kadus.
Kui informatsioon toimunust jõudis Washingtoni, admiral Stark:ini, Byrdi asetäitjani, anti koheselt käsk lõpetada ekspeditsioon ja järgides täielikku raadiovaikust, naasta otse USA:sse (link), tegemata mingeid vahepeatusi võõraste riikide sadamates.
Ekspeditsiooni tulemused salastati koheselt.
Kõigil osalenutel aga lasti alla kirjutada erinevatele dokumentidele mis sundisid neid juhtunust, kui sõjasaladusest vaikima.
Muidugi imbus mingeid fakte ajakirjandusse kuid neid kinnitada dokumentaalselt on olnud siiani praktiliselt võimatu.
Mida suutis siis natsistlik võimuladvik teha tema võimualuse Saksa rahvaga tegelikkuses?
Kas pärjas SS, tema salaorganisatsioonide, ühingute ja uurimisinstituutide ponnistusi edu?
Vaatleme fakte.
Hitlerliku Saksamaa tööstustoodangu kogumaht oli kasvanud 1940 aastaks, võrreldes Hitleri-eelse ajaga, ligi neljakordseks.(link)
Oli loodud ülivõimas majandus, tööstus, infrastruktuur, kogu riiki katvad autoteed. (link)
Korrastati pangandus. 1934.aastast keelati riiklikult finantsasutustel, s.h. pankadel võtta eraisikutele antavatelt laenudelt intresse.
Rahva elujärg paranes.
Loodud majandussüsüsteem töötas hästi ka sõjaaja ekstremaalsetes tingimustes.
Peab mainima, et ka kõige väljapääsmatumas olukorras, sõja lõppfaasis ei rakendatud Saksamaal kunagi naiste tööjõudu tööstuses.
1944 aastal kui liitlaste lennuvägi oli purustanud ligi 60% Saksamaa tööstusest, langes aga tööstuse kogutoodang vaid 20%.
Sakslased suutsid teha puuduva osa tasa tööstuse efektiivsuse tõusuga.
Ka kõige raskematel hetkedel üritati toota kõike vajalikku tsiviilelanikonnale sõjatööstuse kõrvalt.
Näites lennukitehas, mis tootis sõjaväele Heinkel sõjalennukeid, tootis kuni sõja lõpuni elanikonnale alumiiniumist aiaredeleid.
See kõik on seletatav vaid sakslaste äärmise pühendumise ja ustavusega oma Führeri üritusse.
Kuidas edenes nn. ?uue inimese? loomine?
Führeri isiklikul initsistiivil oli loodud Saksa noorteorganisatsioon Hitlerjugend.(link)
See oli kasvulava sellele uuele inimesele.
Hitlerjugendisse kuulusid kõik lapsed alates 10. eluaastast. Organisatsiooni ülesehitus ja töökorraldus sarnanes sõjaväele. Väga suurt osa omistati noorte sünnipäraste annete avastamisele ja edasiarendamisele.
Selektsiooniks, st. andeavastamiseks oli loodud terve metoodika. Kusjuures tuleb rõhutada seda, et keegi ei jäänud kõrvale.(link)
Tehnikahuvilised suunati tegelema tehnikaga, spordi andega noored militaarsporti, kunstiandega kunsti valdkonda.
Kõike tegevust läbisid valitsevad, rahvussotsialismi kandvad ideed.
Eelkõige kasvatati noortes ühtekuuluvustunnet.
Kõike tehti koos, oma grupiga.
Igale grupile oli määratud mõni SS allohvitser kuraatoriks.
Need kuraatorid olid heatahtliku loomuga, rohkem mingi ?ühiskondliku isa? võrdkujud.
Kuraatorid suunasid noori, vastavalt väljatöötatud metoodikale, jälgisid arengut ja raporteerisid kõigest kõrgemale poole. Tähendab SS jälgis oma tulevasi liikmeid juba maast-madalast. Kui mõnel grupiliikmetes tekkis probleeme õpingutega igapäevakoolis oli sellel nn. ?isal? kohustus selgitada välja vajakajäämise põhjused ja need likvideerida.
Mis on huvitav, hitlerlikul Saksamaal tegeles nn. ?koolikiusamisega? igas SS kohalikus allorganisatsioonis üks ametnik.
Igasugust kiusamist peeti tõsiseks patuks, ja üleastujad said koheselt korrale kutsutud. (link)
(Usun, et sellise ?riikliku joone? põhjuseks olid kas Hitleri enda või siis Himmleri oma kurvad mälestused koolipäevilt).
Kolmandas Reichis kus kõik pidi olema kõige suurem, rajati näiteks Hitlerjugendi tarbeks Rügeni saare kaunitele liivarandadele, maailma suurim hotell suvepuhkuse veetmiseks. Viie kilomeetri pikkune maja. Kompleks Prora. (link)
Veel üks omapärane fakt.
Kolmandas Reichis oli kõik, mis oli seotud loomakaitse või loomade väärkohtlemisega, antud riiklikult GESTAPO (Geheime Staatspolizei) valitsemisalasse.
See oli seotud otseselt Führeri enda looma-armastusega.
Olen lugenud ajakirjandusest juhtumit, kuidas üks Määrimaa viinaveaga talumees sai aastase koonduslaagrituusiku kuna oli ?unustanud? oma lehmad lüpsmata.
Lähme nüüd inimese juurde tagasi.
Kui hitlerjugendi kasvandik oli saanud 17 aastaseks, saadeti ta aastaks, seda jällegi oma ?isa? hoolika järelvalve all olles, noorsõduri kursusele.
Kursuste lõppedes, ootas teda ajateenistus Wehrmachtis, seda muidugi selles väeliigis või ametkonnas milleks tal oli eeldusi ja milleks teda juba varakult oli valmistatud.
Et see süsteem töötas, näeme me millise raevu ja surmapõlglikusega võitles sõja, juba lootusetus lõppfaasis, hitlerinoortest koosnenud diviis.
Briti sõjaajaloolane John Keegan pani oma teoses ?Teine maailmasõda? Prantsusmaa lahingute kohta kirja järgmise lause: ??ükski Normandias sõdinud üksus ei võitnud vihasemate võitlejate kuulsust, kui 12. SS-tankidiviis Hitlerjugend, kelle sõdurid olid värvatud sõjaväkke 16aastastena otse natslikust noorteorganisatsioonist?.
Ingliskeelsetes tekstides nimetatakse seda üksust mõnikord baby-division (titediviis). (link)
Selle sõdurid olid nii noored, et rindevõitlejatele ettenähtud suitsu ? ja napsipajuk asendati nende puhul kommidega.
Diviisi tankistide hulgas oli romantikuid, kes kirjutasid tagalasse jäänud tüdruksõprade nimed oma lahingumasinate soomusele just nendesse kohtadesse, kus nad ise istusid, kaitstes selle lapseliku maagiaga end vastase mürskude eest.(link)
Nii palju liigutavatest seikadest.
Asja teine poole on see, et titediviisi ?teenistuslehelt? võib lugeda kõigi nende vastas olnud üksuste läbipeksmist.
Et lääneliitlastel läks Normandia ühe tähtsama liiklussõlme Caeni linna vallutamiseks 33 päeva kauem kui algsed plaanid ette nägid, johtus suures osas titediviisi vastupanust (olulise märkusena olgu lisatud, et nende ohvitserid olid siiski ülikogenud ja väga võimekad sõdurid).
Üksus kaotas esimese kahekümne päevaga kuuskümmend protsenti oma koosseisust, ning saamata mingit täiendust, hoidis 17-19. augustil Falaise juures piiramisrõngasse sattunud Saksa diviisidel taganemisteed lahti, andes võimaluse tuhandetel sõduritel, kes sobinuks olema nende vanemad vennad ja isad, lahkuda terve nahaga.
Just see saavutus on nende nimed kirjutanud sõjaajalukku väga suurte tähtedega. (link)
?Titediviisi? fenomen pöörab pea peale kõik käibetõed:
üldine tähelepanek näitab, et laste sõjaline entusiasm haihtub esimese verega,
sellal kui täiskasvanud ei suuda enam sõdida kolmandikuni tõusnud kaotustega,
ent need noored fanaatikud läksid kaotuste suurenedes aina pöörasemaks.
Normandias sõdinud lastest ei ole tehtud ega tehtagi ühtegi filmi, sest siis peaks järgnema küsimus natside üheks suurprojektiks olnud ettevõtmise ? üliinimeste põlvkonna kasvatamise ? võimalik õnnestumine.
Küsimust ei saaks vältida:
neid lapsi oli fenomeni ignoreerimiseks ikkagi liiga palju. Nimetatud diviis paisutati kahekümne tuhande sõdurini, ja kui lisada kümned tuhanded veelgi nooremad, kes olid Saksa linnade lauspommitamise ajal tuletõrjujateks ning õhukaitseväelasteks,
tekib koondpilt, mille kõrval kommunistlike pioneerimalevate ning demokraatlike skaudiorganisatsioonide saavutused tunduvad nullilähedased
See oli Hitleri ?uue inimese? loomise programmi tulemus ja igaüks võib selle EE:s ilmunud artiklikese põhjal teha oma järeldused.
Wehrmacht kosmoses
1989 aasta 9 novembril langes Berliini müür, koos müüriga sai läbi üks kõige häbiväärsematest ajajärkudest Euroopa ja maailma ajaloos.
Koos müüriga kadus ka ebardlik moodustis nimega DDR. Avanesid selle re?iimi repressiivaparaadi vanglate ja kinnipidamisasutuste uksed.
Ligipääsetavaks muutusid sealse julgeolekupolitsei STASI arhiivid.
1990 aastal vabanes kinnisest vanglahaiglast 90 aastane vanahärra Guido Goldiz.
Tema poolt avaldatu äratas rahvusvahelises ajakirjanduses suurt huvi.
Vanahärral, endisel teenekal Wehrmachti lahingulenduril, oli üldsusele esitada fakte, mis tõestavad, et 1943 aastal saatis Saksamaa esimesena inimese kosmosesse.
Selle tõenduseks olid tal mõned kolletunud fotod endast ja oma kolleegist Rudolf Magnus Schröderist skafandrites SS ohvitseride keskel polügoonil.
Peab mainima, et vanahärra sõnu kinnitasid ka mõningad STASI:s ja Moskvas sailitatud arhiivimaterjalid.(link)
Teise Maailmasõja ajal eksisteeris Saksamaal mitu kõrgsalajast
raketitehnoloogiakeskust.
SS kindrali Hans Kammleri (link) juhitud Sonderstab SS ja selle Abteilung C alluvuses Ebensee keskus Austrias (kood Zement) (link), Nordhauseni keskus Saksamaal (kood Mittelwerk) (link), Zip Austrias (kood Quarz) (link).
Nende keskuste töö tulemusena loodi muu hulgas juhitav ballistiline rakett A-4 (kood Agregaat-4), laiemale üldsusele tuntud rohkem kui VAU-2(link)(link).
1. juulil 1945 aastal saabus grupp Nõukogude Venemaa kõrgemaid sõjaväespetsialiste Peenemündesse ? ühele peamistest saksa raketipolügoonidest.
Kõigest nähtust olid nad lihtsalt vapustatud.
Sellisel tasemel tehnikat ja raketitehnoloogiat nad ei osanud endale isegi ette kujutada, veel vähem seda näha ja aru saada. Mitte ainult VAU-2, aga lisaks terve rida väikseid taktikalisi rakette ?Rheintochter? (link) , ?Rheinbote?(link), ?Wasserfall? (link), ?Taifun?.
Vene üks kõige silmapaistvaim ja talendikam konstruktor R.F. Bolhovitinov ei uskunud oma silmi ? sõjakaose tingimustes on sakslastelt õnnestunud luua sellise võimsusega rakettmootorid ja muu juurdekuuluv tehnoloogia.
Nõukogude Vene teadlased, olid viimastel aastatel, loonud eksperimentaalsetel lennukitel kasutamiseks vedelikkütusel töötavad rakettmootorid, koormustõmbega kuni paarsada kilogrammi, aga siin, platsil seisavad sakslaste poolt loodud mootorid, tagasihoidlike arvutuste kohaselt, tõmbetugevusega 20 ja enam tonni!!!
Ja mis on see ?mürsk? mida ta peab õhku tõstma?
Kiirelt arvutades saadi raketi kasulikuks koormaks, eeldusel et ta stardib vertikaalselt, 12-14 tonni.
Töö käigus Saksamaalt toodud seadmete, materjalide ja dokumentidega, õnnestus Nõukogude salajase laboratooriumi värvatud kaastöötajatel, teha kindlaks ootamatud üksikasjad sakslaste poolt läbiviidud tööst.
Osutus, et 1941 aastal, Peenemünde raketikeskuses, valmis sakslastel eskiisprojekt võimsa rakettsüsteemi loomiseks, et viia inimene kosmosesse.
1943 aastal oli see projekt nime all A-9/A-10 (link) viidud ellu. Hiljem sai see koondnimetuse projekt VAU-3.
A-9, raketisüsteemi teine aste, kujutas endast raketi A-4 tiivulist varianti (tuntud rohkem kui VAU-2) hermeetilise kabiiniga piloodile.(link)
Raketisüsteemi esimese astmena oli kasutusel rakett A-10, kõrgusega 18 meetrit ja stardikaaluga 75 tonni.
Süsteemi A-9/A-10 kogukaal oli ligi 100 tonni, kõrguse juures rohkem kui 30 meetrit. (Võrdluseks samad parameetrid ja karakteristikud saavutati ameeriklaste poolt nende kontinentidevaheliste rakettidel ?Atlas? ja ?Titaan? (link)15 aasta pärast).
Tiibrakett A-4 tegi 1941 aastal läbi katsetused millega saavutati lennukaugus 600 km.
Sellise vahemaa läbis rakett 17 minutiga.
1943 aastaks parandati neid kriteeriume märgatavalt.
Katsetused jätkusid. (link)
On leitud dokumentide fragmente, et osa neist viidi läbi inimesega pardal.
On teada fakt, et Wehrmachti eriotstarbelise rühma juht Otto Skorzeni (link)sai käsu luua raketttehnika piloteerimiseks sõjaväelendurite rühm.
Loodud rühma kuulus 100 kogenud sõjaväelendurit.
Sel kombel oli saanud Saksamaa oma käsutusse unikaalse, muu maailma arengutasemest kaugelt ees oleva relva.
Piloteeritava raketi, mis oli võimeline läbima atmosfääri ja jõudma kosmilisse ruumi.
Kosmosest võis juba tabada segamatult igat sihtmärki tervel maakeral.
Piloot pidi katapulteeruma enne sihtmärgini jõudmist.
Kahjuks hakkas III Reichi kosmoseprogrammile vastu töötama üks faktor ? aeg. Rõngas ümber Saksamaa tõmbus järjest koomale.
Peenemünde keskuse juht Vernher von Braun (link) mõistis, et kui kosmoseprogrammi ei viida ellu praegu, ei juhtu seda võibolla kunagi.
Seetõttu tegi ta Führerile ettepaneku kasutada oma süsteemi A9/A10 New Yorgi pommitamiseks.
Operatsiooni hakati ette valmistama koodnimetuse all ?Elster?.
30 novembri öösel 1944 aastal, saadeti Saksa allveelaevast Ameerika rannikule erikomando ülesandega, milleks oli navigatsioonimajaka paigaldamine mõnda New Yorgi pilvelõhkujatest.
Puhtalt juhuse läbi aga diversandid avastati ja tehti kahjutuks.
Sõja lõppedes kadusid A9/A10 seotud inimesed ja tehniline dokumentatsioon jäljetult koos Hans Kammleri Sonderstab C: ga.
Olgugi, et ameeriklased said endale kogu Nordhauseni allmaatehase sisseseade, koos ?pooltoodete? näidistega ja Sonderstabi C allprojekti V peakonstruktori Von Brauni:ga (link), venelased omakorda Ebensee allmaatehase, pluss Von Brauni asetäitjad eesotsas Helmut Grötrupp:iga , ei suutnud kumbki pool, enne viiteteist aastat jõuda sellisele tasemele, kus Saksamaa oli juba 1941 aastal.
Nähtavasti jäid põhitegijad ustavaks oma aatele ja kadusid koos Hans Kammleriga.
Väidetavalt esimene kosmonaut Juri Gagarin
Maailm, aga sai teada projektist ja selle edukusest alles 1990, kui ilmus avalikkuse ette saksa vanahärra, esimene inimene, kes käis kosmoses.
III Reichi Ufo (Die Flugscheibe)
Kolmanda Reichi ?lendavate taldrikute? ehk nagu neid II Maailmasõja ajajärgul Saksamaal nimetati ?Flugscheiben? (lendseibid), teemat on maailma ajakirjanduses ja ka internetilehekülgedel käsitletud juba aastaid vägagi põhjalikult. Paraku ei ole vastuseta küsimuste hulk ikkagi vähenenud.
Kui kaugele suutsid sakslased oma tehnikaarenguga jõuda?
Kes neid konsulteeris?
Kas tööd sellel alal lõppesid koos sõjaga või jätkusid need mõnes muus salastatud paigas maal?
Kuivõrd tõesed on väited, et III Reich omas kontakte maavälise mõistusega?
Usun samuti, nagu mitmed siinsed sõnavõtjad, et lähematel aastatel saame oma käsutusse palju siiani mahavaikitud ja avamata fakte möödanikust, mis sunnivad meid kardinaalselt muutma senist arvamust ajaloost ja muudavad põhjalikult maailmapilti.
Esiteks järjest võimsam infotehnoloogia, mis annab võimaluse pisikestest inforaasudest ehitada katva terviku, teiseks avanevad arhiivid.
Hiljuti vestlesin ühe endise N Liidu Uzbeki rahvusest kindralmajoriga.
Ta oli pikalt tegev olnud analüütikuna KGB keskaparaadis.
Tema sõnul on eri salastatud arhiivides kilomeetrite kaupa riiulitel Saksamaalt peale WWII Venemaale tassitud salastatud materjale, mida keegi pole viitsinud avadagi.
SS arhiivid, tehniline dokumentatsioon eri projektidest, SS allorganisatsioonide Ahnenerbe, Schwarze Sonne jt. arhiivid, miljonid ja miljonid arhiiviühikud.
Seletus lihtne, rõhuasetus liikus peale WWII germaani faktorilt angloameerikale ja veel mis eriti kummaline, saksa keelt valdavaid spetsialiste koolitati N Liidu organite tarbeks kolmkümmend korda vähem kui ingliskeelseid.
Muidugi ka venelastele omane laiskus.
Kuna puudub materjalidest ülevaade, antakse neile nüüd nn. DOPUSK lihtsalt riiulite ja saalide kaupa.
Pange tähele, Venemaa avab lähiajal veel paljuski meie silmad. Ja mis ka tähtis, Putini seltskonnal on kama USA-Iisraeli poolt maailmale vägisi pealesurutud müütidest ja ajalookäsitlusest, veel enam, neil on oma Hodorkovskitega tegemist küllalt, et Vene majanduse jäme ots lõplikult Kaananimaale ei koliks.
Nüüd pean vabandama veidi pikaleveninud sissejuhatuse pärast.
Edasi toon Teieni lühendatult endise KGB polkovniku, tehnikateaduste kandidaadi Vitali Shelepov:i kokkuvõtva kirjutise teemast.
Teema sissejuhatuseks on kõne all olevas kokkuvõttes käsitletud natsionaalsotsialistliku re?iimi ajaloolisi tagamaid ja olustikulisi liikumapanevaid jõude Saksamaal. (Tõin need põhiaspektid Teieni oma eelnevates postitustes, Juured, Juured sügavamalt, Reich Reichis).
Shelepov käsitleb põhjalikult ühingutes Ahnenerbe, Thule ja Vril toimunud meediumite ja kontaktorite seansse.
Seansside eesmärgiks oli põhiliselt tehnilise informatsiooni hankimine, aga ka rahvahulkade massimõjutustehniliste vahendite omandamine.
Enamus saadud tehnilisest informatsioonist sisaldas nn. ?flugscheiben?:ite ehitust nende ?tahhionaator? mootorite ehitust ja tööprintsiipe jm.
Suur osa saadud infost, aga sisaldas ka nn. tavarelvastuse edasiarendusi, samuti mitmeid fundamentaalseid, ajast ees olevaid matemaatika, füüsika, keemia jt. distsipliinide põhilisi aspekte.
Saksa võimuladviku üks põhihuvidest oli nn. ajamasina loomise küsimus.
Meediumite abil loodeti kontakteeruda ?maailmavaimuga? ja hankida sealt vastavat informatsiooni.
Ajamasina abil loodeti saada kontakt Germaanlaste eelhõimuga kadunud kõrgtsivilisatsioonis Atlantises, kes natside andmetel, kihutasid sealt välja eelajaloolised juudid.
Ühingu ?Vril? Moskvas säilitatavate arhiivimaterjalide hulgas, on leitud jooniseid, kus selgitatakse peente füüsiliste väljade spiraalse silmuspõimumise ja nende võimendumise printsiipe.
Meediumiseansside käigus kontaktorite poolt ?maailmavaimult? saadud andmed anti koheselt üle vastava ala juhtivatele teadlastele, nende ?tõlkimiseks? insenerkonnale arusaadavasse keelde.
Üheks tuntumaks tehnomaagiliste seadmete väljatöötajaks oli tuntud Saksa teadlane
Doktor W.O. Schuma.
Kui uskuda tunnistajaid, siis tema elektrodünaamilised masinad, kasutades ülisuurte kiirusega pöörlemist, ei hõljunud lihtsalt õhus, vaid mõjutasid ka enda ümber aega ja ruumi.
(sarnastele tulemustele on jõudnud ka tänapäeva katselaborid, kes uurinuna ülisuurtel kiirustel pöörlevaid kehasid on täheldanud nende ümber mitte ainult gravitatsioonivälja vaid ka aeg-ruumi karakteristikute muutumist).
Selles pole niisiis midagi imelikku, et Saksa teadlased oma ?ajamasina? väljatöötamisel saavutasid antigravitatsiooniefekti.
Teine asi kuivõrd juhitavaks need protsessid osutusid.
On andmeid, et sarnaste omadustega katseaparaat viidi Müncheni lähedal asuvasse Augsburgi linnakeses asunud uurimiskeskusesse, kus jätkati uurimistöid.
Kuid antud ettevõtmise edukusele avaldas ilmset mõju üks fakt.
Nimelt 1936 aastal toimus Freiburgi linna juures Baieris, tundmatu lendava objektiga katastroof.(link)
Lendav objekt, või kõik mis temast oli säilinud, sattus SS:i ühingu Vril uurimisasutuse kätte.(link)
Tundma õppides objekti süsteeme, suutsid saksa teadlased välja selgitada objekti nii energeetilise osa kui mootori tööpõhimõtted.(link) Seadmete keerukuse ja kasutatavate materjalide harulduse tõttu suudeti aastatel 1936 ? 1945 luua vaid 4 lendaparaati, koodnimetusega VRIL 1 ? 4.(link)(link)
Ehitatud aparaatidel olid saksa teadlaste poolt projekteeritud iseloomuliku kujuga korpused,(link) kuhu oli lisatud selleaegsete sidesüsteemide antennid, maandumissashiid, relvastatud olid VRIL seadmed kuulipildujatega MG 42 neist viimane, VRIL4, kandis tanki Pz-V "Panther"soomustorni (link), mis oli riputatud ?Flugscheibe? alla nö. ?pea alas-pidi? asendis.(link) Eeldatavalt, eksisteeris seadmel n.ö. oma, autonoomne gravitatsiooniväli, nii-et taldriku meeskonnale ei omanud ülemine-alumine mõiste mingit tähendust.(link)
Saksa lendavate taldrikute järgmine põlvkond st. edasiarendus VRIL mudelist kandis nime HAUNEBU (link).
Nende Flugscheibede konstrueerimise ja arendamisega tegeles SS kindral dr. Hans Kammleri (link) Sonderstabi Abteilung C:le alluv IV katse-konstrueerimisbüroo.
Selle tootmisüksused paiknesid maaalustes hiiglaslikes tootmiskompleksides Austrias, Melk (kood Quarz), Saksamaal, Rogendorf (kood Quarz II) ja Obergartendorfis (kood Quarz II).
On samuti teada, et osa Haunebu tehnoloogilisi sõlmi valmistati Škoda elektrimootorite tehases.
Kogu projekti juhtis SS ühendus ?Schwarze Sonne? (link).
Repliigi korras tuleb lisada, et sama-aegselt SS:i Vril, Thule, Shwarze Sonne konstrueerimisbüroodega tegelesid taldrikulaadsete lennumasinatega ka Saksa Õhujõudude (Luftwaffe uurimis- ja tootmiüksused, lennundusminister Hermann Göringi (link) valitsemisalas, kui ka Wermachti vastavad asutused, relvastusministri Albert Speeri alluvuses.
Loodi mitmeid projekte ja prototüüpe:
?Discus Ballenzo?(link), ?Feuerball?(link), ?Kugelblitz(link), ?Schütz?, ?V-7?(link), ?Zimmermann?, ?Omega? jt.
Paraku ei olnud tavasõjaväel selliseid ressursse ja võimalusi mida omasid Himmler ja SS.
Nagu selgub USA Õhujõudude Luurevalitsuse poolt tehtud ja rangelt salajaseks klassifitseeritud dokumentaalfilmist ?UFO Kolmandas Reichis?, (mis, aga loomulikult on ka KGB arhiivis) konstrueeris Haunebu seeria lendaparaatide jõumasina silmapaistev Austria hüdrodünaamikateadlane Viktor Schauberger. (link)
(Repliigi korras veel üks fakt: 1946 aastal võttis NKVD erikonstrueerimibüroo, osadeks ühe Punaarmee kätte sattunud, Shaubergeri mootoritest.(link)
Selle seadme tööpõhimõte jäi paraku vene vastava ala spetsialistidele arusaamatuks, lisaks ei suudetud osadeks demonteeritud mootorit enam tagasi kokku panna.
Muidugi võib ka mainida, et selleaegsete NKVD büroode ?nahkpintsakutes teaduslike kaastöötajate? tase oli allapoole igasugust arvustust.
Lohutuseks võib öelda, et NKVD andmetel oli sama probleem ka lääneliitlastel.
III Reichi(link) tehnoloogia, leiutised ja nendel põhinevad seadmed olid niivõrd kummalised, et nende tööpõhimõte jäi tihti arusaamatuks.)
Kõiki Schaubergeri töid kureeris isiklikult Himmler (link), hoidmata seejuures kokku vahendeid.
Hans Kammlerile (link)alluv IV konstrueerimisbüroo (koodnimetusega Buwe-IV), sai oma kasutusse SS:ilt praktiliselt piiramatud finantsid.
Alustati forsseeritult salastatud projektiga ?Hauneburu X-Boot?(link), lendaparaatide tootmiseks.
Projekteeritava Flugscheibe diameetriks oli 26 meetrit.
Taldriku mootoriks projekteeriti nn. ?igavene mootor? ? ?tahhionaator-70?, diameetriga 23 meetrit.
Lendaparaadi juhtimine toimus magnetvälja impulssgeneraatori ?4A-SIC? abil, mis projekteeriti ja valmistati Siemensi ja AEG tehastes.
Valminud töötav aparaat kandis nime HAUNEBU II.(link)
Mõningad tehnilised andmed: Lennukiirus - 6000 km/h. Lennuaeg - 55 tundi.
Valmidus väljumiseks avakosmosesse ? 100%.
Kasulik last ? 100 tonni.
Ekipaa? ? 9 inimest, koos reisijatega ? 20.
Planeeritud tootmise algus 1943 aasta lõpp, 1944 aasta algus.
Haunebu II relvastusest on teada, et 1944 aastal oli paigaldatud aparaadile neli MG 42 kuulipildujat ja kuus 20 mm kiirlaskekahurit MC-213, laskekiirusega kuni 1200 lasku minutis.
Saksa lendavate taldrikute ehk Flugscheibede tegevusest lahingutes, on teada küllaltki vähe.
On tõendeid, et neid kasutati 1944 aastal Valgevene rinde vägede vastu Ida-Preisimaal, Köningsbergi rajoonis.
Arhiivis on säilinud Valgevene Rinde kaardiväediviisi NKVD eriosakonna leitnandi Gennadi Haritonovi raport, kuidas mingi kummaline, Inglise sõjaväe kiivri kujuga fašistlik lennuk, hävitas nende rindelõigus tohutu tulejõuga kuus Punaarmee tanki.(link)
Samuti on mitmeid lääneliitlaste lendurite teateid kontaktidest kummaliste Luftfaffe märkidega taldrikulaadsete lennumasinatega.
Füüsilist, lahingulist kontakti nendega ei saadud kunagi, sest objektid tehes järske manöövreid ja arendades ülisuurt kiirust, kadusid kiirelt lendurite vaateväljast.
Peaaegu alati täheldasid liitlasarmee lendurid, nähes neid tundmatuid objekte, oma lennukite elektriliste navigatsiooni, side ja juhtimissüsteemide rivist väljaminekut.
Eelduste kohaselt on see seletatav Flugscheibede poolt kasutatudt tugevate elektriliste väljade genereerimisega.
Tehnoloogilise keerukuse ja kasutatavate haruldaste materjalide hinna tõttu, ei suutnud Saksamaa oma epohhiloovaid lendaparaate valmistada suurtes kogustes.
Mõned valminud katseeksemplarid erilist sõjalist tähendust ei omanud.
Sõja kulg oli juba otsustatud. Rõngas tõmbus koomale.
Haunebu II lõplik saatus on teadmata, aga USA uurija Vladimir Terzicki andmetel alustati 1943 aastal Haunebu II edasiarenduse Haunebu III ehitamist.
II maailmasõja ajal arendas Saksamaa koos oma liitlastega teljeriikidest edukat sõjategevust nii maal kui õhus.
Merel oli olukord keerulisem.
Maailmamerel olid liitlased, peaasjalikult Briti Kuningriigi merejõud valitsevad.
Vaatamata mitmetele edukatele operatsioonidele olid suured Saksa lahingulaevad blokeeritud Põhjamere ja Läänemere sadamatesse.
Seetõttu oli põhirõhk Saksa väejuhatuse poolt pandud allveelaevadele.
Nende poolt kordasaadetu on meile kõigile hästi teada ja suurte tähtedega kirjutatud maailma sõja-ajalukku.
Et kallutada sõjalist olukorda meredel pealveelaevade osas enda kasuks, otsustati kasutada selleks loodavat uut tehnoloogiat, Flugscheibe HAUNEBU III.(link)
Loodud lendaparaadi diameeter oli 76 meetrit, kõrgus 30 meetrit.(link) Relvastuseks otsustati monteerida neli suurtükitorni soomuslaevalt ?Von Lützow? kuhu igaühesse oli monteeritud kolm 203 mm. suurtükki.
Samas peab mainima, et lahingulaevade suurtükitorne otse monteerida loodud taldrikule ei olnud tehniliselt võimalik. Suurtükitorni tekiehitusele lisandub paraku ka varjatud, vertikaalne osa, mis ulatub sügavale laeva sisemusse, kus paiknevad mürskude transpordišahtid ja muud tehnoloogilised sõlmed, kogu varjatud osa kõrgus on 13?15 meetrit.
Seetõttu ei olnud seda kõike võimalik mahutada Haunebu sisemusse.
Ajutiselt paigaldati taldrikule kolm tagasihoidlikuma kaliibriga kahurit.
Terzitcki väidab, et 1945 aasta märtsis Haunebu III lendas ringi ümber maakera 40 kilomeetri kõrgusel ja maandus Jaapanis, Keiserliku Mereväe baasis Kuras.(link)
Seal, laevaehitustehases oli Saksamaa tellimusel loodud tehniline lahendus Haunebu III:le suurekaliibriliste suurtükkide monteerimiseks.
Lahingulaevalt ?Jamato? demonteeritud üheksa 460 mm. suurtükki said endale uue koha Haunebu III relvastuses.(link)
Peab muidugi tõdema, et sellise relvastuse kaal oli tohutu, iga suurtüki kaal eraldi oli juba 70 tonni.Lisaks loodud soomustornid ja mürsuvaru.
Kirjanduses muidugi kinnitatakse, et Haunebu III tõstevõime, oli endaloodud gravitatsiooniväljas praktiliselt piiramatu.
Jaapanis viibimise ajast on meieni jõudnud ka fakt, et Haunebu vajas tankimiseks, ehk kütusevarude täiendamiseks ainult suruõhku ja suures koguses vett.
Samuti vahetati välja taldrikul olnud 60 hävituslennuki hõbeakut.
Vett ja suruõhku tarbis tööks Schaubergeri poolt loodud Haunebu hüdrodünaamiline tahhionaatormootor (elektromagnetiline gravitatsioonimootor), mis tsiteerides dokumente
? kasutas praktiliselt lõpmatut gravitatsioonienergiat, genereerides ise, vastasmärgilisi välju??
Tänapäeval on teada ka eelmisel sajandil 20-30 aastatel SS kapteni Hans Coler: poolt loodud nn Coleri konverter, mis muudab gravitatsioonienergia elektrienergiaks.
Nende konverterite praegu tundmatuid edasiarendusi tootsid 1942 ? 1945 ?Siemensi? ja ?AEG? tehased.
Lisaks lennuaparaatidele kasutasid sakslased neid kui lõpmatuid energiaallikaid, ka sõja lõpul loodud tohututes 5000 tonnistes allveelaevades ning oma salajastes allmaabaasides.
III Reich Antarktikas. Baas 211. (Hitleri viimane pataljon)
Iidsete saladuste otsinguil organiseeris SS:ile alluv ühing ?Ahnenerbe? ekspeditsioone maakera kõige kaugematesse ja eraldatumatesse paikadesse: Tiibetisse, Lõuna Ameerikasse, Antarktikasse? Viimane neist sai erilise tähelepanu osaliseks?
See ala on ka praegu saladuste ja mõistatuste kütkeis.
Kõige eelduste kohaselt avastab inimkond veel paljutki uut mida varjab see saladuslik kontinent.
Suur saladus on seegi, mida teadsid sellest kontinendist meie kauged eellased.
Ametlikult avastati
Antarktika maadeavastajate F.F. Bellingshauseni ja M.P. Lazarevi poolt 1820 aastal.
Aga on ka laialt teada, et arhiividest on leitud vanu maakaarte mille põhjal tunti Antarktikat kaua enne seda ajaloolist sündmust. Üks kaartidest, mis oli koostatud Türgi admirali Piri Reis:I poolt 1513 aastal, leiti 1929 aastal. Oli neid teisigi?Nendel kaartidel on suure täpsusega märgitud Antarktika rannik aga? ilma jääkatteta.
Vähe sellest, suurepäraselt on näha laht, mis eraldab kontinendi kahte ossa.
Aga see fakt on teada alles paar kolmkümmend aastat, mil uue tehnikaga suudeti sondeerida jääalust pinda.
Rahvusvaheline ekspeditsioon mis kontrollis Piri Reisi kaardi vastavust tegelikkusele, tegi selgeks, et tema kaart on täpsem kui 20. sajandi vastavad kaardid. Seismilised uuringud omakorda tõestasid, et mitmed Kuninganna Maudi mäed, mida siiani peeti üheks massiiviks, on tegelikult saared.
Täpselt nii nagu Piri kaardil.
Kus kohast siis on pärit andmed mille põhjal see kaart kunagi paberile pandi?
On teada, et Piri koostas oma kaardi mingite iidsete allikate põhjal.
On spekuleeritud algautorina mingist muistsest kõrgkultuurist.
On pakutud ka hüpoteetilise Atlantise paiknemist Antarktikas.
On aga teada, et Ahnenerbe teadlastel oli kasutada mitmeid audentseid iidseid materjale, ürikuid, kaarte.
Tänapäeval on leitud andmeid, mis tõendavad, et saksa teadlastel oli infot, millele toetudes võisid Ahnenerbe teadlased oletada, iidse Sumeri kultuuri kunagist eksisteerimist Antarktikas. Samuti oletati, et maakera poolused on mingil moel ühendatud hüpoteetiliste Shambala ja Aghartaga.
Huvi mida näitasid Saksamaa juhid puhkeva maailmasõja eelõhtul selle kauge ja inimtühja kontinendi vastu, ei saanud sel ajal ühest seletust. See huvi oli kummaline ja põhjendamatu.
1938-1939 korraldas Saksamaa kaks suuremõõtmelist ekspeditsiooni Antarktikasse (link). Ekspeditsiooniks varustati laev ?Schwabenland? (link). Üheks tähtsaimaks omapäraks olid sellel laeval paiknevad vesilennukid, Dornier ?Wal?(link).
Need olid võimelised startima laeval asuva katapultseadme abiga (link). Peale maandumist tõsteti, aga pardale tagasi spetsiaalse kraanaga (link).
Laev valmistati ette Hamburgi laevaehitustehases.
Laeva meeskond valiti ja õpetati välja Saksa Polaaruuringute Instituudi poolt.
Ekspeditsioon juhtimine usaldati Saksa polaaruurijale, kapten Alfred Ritscher:ile. Kogu ettevõtmise maksumuseks arvat 3 miljonit reichsmarkka.
Schwabenland väljus Hamburgi sadamast 17. Detsembril 1938 aastal ja siirdus planeeritud kurssi mööda Antarktikasse (link).
Laev saavutas mandri paakjää 19. Jaanuaril punktis 4 kraadi 15 minutit põhjalaiust ja 69 kraadi 10 minutit idapikkust.
Järgmiste nädalate jooksul laeva hüdroplaan sooritas 15 lendu, uurides ligikaudu 600.000 ruutkilomeetrit, see on ligikaudu viiendik kogu kontinendist (link).
Spetsiaalse fotokaameraga Zeiss RMK 38, tehti 11.000 ülesvõtet.
Territoorium kuulutati III Reichi omanduses olevaks.
Praeguseks on see maaala tuntud kui Kuninganna Maudi Maa. (Aastast 1957).
On andmeid, et ekspeditsiooni suurimaks ja huvitavaimaks leiuks oli jäävabade alade avastamine, väikeste järvede ja taimestikuga.
Geoloogid oletasid, et need alad on geotermilise iseloomuga.
Osalenud Saksa Luftwaffe lendurid ei tegelenud lihtsalt uurimistööga.
Nad märgistasid spetsiaalsete haakristi kandvate vimplitega III Reichile tohutu maa-ala ? Selle pindala olid võrdne Saksamaa pindalaga Euroopas. (link) (Varsti sai see maa-ala nimeks NeuSchwabenland).
(Repliigi korras,1961. aastal avastati sellel maa-alal ühed maailma rikkaimad uraanileiukohad.)
1939 aasta veebruari keskel asus Schwabenland koduteele. Sõiduks kulunud kahe kuu vältel süstematiseeris ja analüüsis meeskond kogutud infot.
Naasnuna Hamburgisse ekspeditsiooni juht Alfred Ritcher raporteeris 12. aprillil 1939 aastal: ?Ma täitsin missiooni, mille tegi mulle ülesandeks marssal Göring.
Saksa lennuvägi lendas Antarktika kontinendi kohal. Igal 25-dal kilomeetril asetasime me jääle vimplid.
Nii katsime me ligikaudu 600.000 ruutkilomeetrit. Sellest 350.000 km2 ka fotografeerisime. Göringi õhuässad täitsid oma ülesande. (link)?
Saksamaa edasised uuringud Antarktikas kandsid range salastatuse pitserit.
USA kolonel Wendelle C. Stivens teatas järgmist: ?Meie luurel, kelle ridadesse sõja lõpul mul oli au kuuluda, oli infot, et Saksamaa ehitab kaheksat hiiglaslikku allveekaubalaeva (on hüpotees, et nad kasutasid kütusena kas vesinikku või siis nn Coleri konverteril põhinevaid agregaate ?zed.) on ka teada, et nad kõik lasti valminuna vette.
Tänase päevani ei ole laevadest mitte mingeid teateid.
Liitlased neid ei tabanud, ei ole neid üheski teadaolevas sadamas.
Nende olemasolu fakt sai aga kinnitust 1948. aastal Austraalias.
Austraalia liitlasvägede kätte oli II WW ajal sattunud SS arhiivimaterjale.
Nende uurimisel avastati dokumentaalfilm, mille sisuks muu hulgas, olid kaadrid suurtest Saksa allveelaevadest Antarktikas, neid ümbritsevatest pingviine täis jääpankadest ja meeskonnast tekil, ootamas maaletõusu.
Selge on see, et sakslaste intensiivne tegevus Antarktikas jätkus.
Venemaa uurija M. Demidenko teatab, et leidis Moskvas, kunagise NKVD eriarhiivi materjalide hulgast teisigi huvitavaid asjakohaseid SS dokumente: ?Kriegsmarine allveelaevade eskaader avastas väidetavalt 1940 aastal Neuschwabenlandil, ehk Kuninganna Maudi Maal, veealuse sissekäiguga tohutu omavahel ühendatud koobaste süsteemi, mis oli täidetud sooja õhuga.?
Nagu pillas admiral Dönitz(link) ühel ülemjuhtkonna koosviibimisel dokumenteeritud saladusliku fraasi: ??Saksa allveelaevastik on uhke, et maailma teises otsas, suutis ta luua Führerile ligipääsmatu kindluse?meie päevade Šhangri-La?
Viie aasta vältel viis Saksamaa ellu hoolikalt varjatud projekti Antarktikas salajase baasi ?Baas 211? rajamiseks.
On tunnistajaid, et juba 1939 aasta alguses algasid Saksamaa ja Antarktika vahel (kord kolme kuu tagant) uurimislaeva ?Schwabia? regulaarsed reisid. (Esialgu Saksamaa lipu all, sõja algades ja kestes kasutati neutraalsete riikide lipu all sõitvaid laevu).
Uurija Bergman väidab, et mitmete aastate vältel saadeti Antarktikasse pidevalt mäeläbindus- ja kaljupuurimismasinaid, kaevandustehnikat, tohutuid kaljufreese, raudtee ehitustehnikat, elektrivedureid, raudteedetaile ja materjale.
On kinnitamata andmeid, et 1942 aastal transporditi Saksamaalt meritsi üle Rootsi terve SS Sonderbüroo valitsusalas tegutsenud spetsiaalne ehitusüksus ?Baugruppe B?, kes muuseas rajas tohutu Jonastali allmaatehase.
Kuhu Baugruppe edasi suundus, võib ainult mõistatada.
On uuritud II WW aegseid meresõidu ja transpordiandmeid Lõuna-Ameerika riikides.
Eriti Argentiina vastavaid arhiive.
Mitmed riiklikud ja erafirmad said 1939 ? 1946 pidevalt tellimusi toiduainete, vilja, ehitusmaterjalide transpordiks, kummalistelt olematutelt välisfirmadelt.
Kes olid nende firmade taga? Kus oli kauba sihtkoht?
Hiljem tuleme selle küsimuse juurde tagasi ja vaatame kuidas tasus III Reich Argentiinale saadud toetuse eest.
Anname veel sõna USA luure erukolonelile W. Stivensile: ? Sõja lõppedes oli sakslastel üheksa uurimis-tootmisettevõtet, kus katsetati ?Flugscheibe?-projekte.
Kaheksa nendest ettevõtetest koos teadlaste ja võtmeisikutega evakueeriti õnnestunult Saksamaalt.
Üheksas ettevõte oli hävitatud, lõhatud? Meil on informatsiooni, et vähemalt mõned neist ettevõtetest on üle viidud kohta nimega ?Uus Schwaabimaa?.?
Mitmed uurijad, (R. Vesco, V. Terzisky, D. Childres) kes on tegelenud selle teemaga, kinnitavad, et alates 1942 aastast, kasutades allveelaevu transportisid Saksa Merejõud loodavasse Baasi 211, ka tuhandeid koonduslaagrites kinnipeetud vange. Aga samuti Saksa teadlasi, spetsialiste, sõjaväelasi, lendureid perekondadega ja hitlerjugendi liikmeid ? tulevast Führeri(link) geenifondi.
Olen Saksamaa netist leidnud andmeid mis teatud moel kinnitavad omal moel Saksamaa arvatavat ekspansiooni Antarktikasse.
(Saksamaal oli kõik, mis puudutas statistikat ja arvepidamist (oli seal ju riigimetsaski igal puul number ja pass) väga kõrgel tasemel.
Ometigi on fakte, et alates 1939. aastast hakkasid Reichile lojaalsed riigisaksa kodanikud kummaliselt kaduma.
Kuna andmed on mitmekordselt dubleeritud, kirikuraamatud (sünnid, surmad), tööamet, rahvastikuamet, muud eri ametkonnad, sõjaväearhiivid, politsei- ja Gestapo arhiivid, samuti koondus- ja töölaagrite arhiivid on
Praegu näiteks võimalik (toetudes arhiiviandmetele) küllaltki täpselt taastada iga Saksa sõduri elutee ja saatuse.
Sama ka tsiviilelanikkonnal.
Andmed puuduvad aastatest 1939 ? 1943 praktiliselt 140.000 inimese kohta.
Ma ei räägi ajast 1944 ja edasi (Dresdeni pommitamine, Punaarmee hirmuteod jm.)
Enamusel kadunud riigitruudel kodanikel on arhiivimaterjalides märge ? saadetud riigiametisse.
See pädeb nii koduperenaiste, hitlerjugendi liikmete kui tööliste, teenistujate kohta. Mis oli nende inimeste saatus, kus asus see ?riigiamet?? (zed).)
Peale gigantsete transpordiallveelaevade kasutas Saksamaa samal eesmärgil ka kümneid tavalises seeriatootmises olnud allveelaevu klassist ?U?.
On teada ka spetsiaalse allveelaevade grupi ehitus, mis koosnes 35 allveelaevast, nn. ?Führeri Konvoi?.(link)
Kieli allveelaevade ehitustehas tootis sõja lõpul U seeria laevu nn. konveiermeetodil, kasutades automatiseeritud punktkeevitust ja teisi novaatorlikke tehnoloogilisi ehitusmeetodeid.
Veel 1945 aasta jaanuaris valmis tehases üks allveelaev iga kolme päeva tagant.
?Führeri Konvoi? tarbeks monteeriti Kielis laevadelt maha kogu relvastus, aga asemele laaditi konteinerid mingi hinnalise laadungiga.
Laevad võtsid pardale ka reisijaid ja suure hulga provianti.
Kogu konvoi koosseisust on liitlasvägedel kindlaid andmeid vaid kahe allveelaeva saatuse kohta (link).
Üks nendest, nimelt U-530,(link) kahekümne viie aastase kapteni Otto Wermauth juhtimisel, väljus 13. aprillil 1945 Kielist ja transportis Antarktikasse III Reichi reliikviad ja Führer Adolf Hitleri isiklikku vara. (See tegevus põhines Saksa kõrgeima juhatuse salaplaanil ?Valküür?).
Samuti oli pardal reisijaid, kelle näod olid varjatud kirurgiliste sidemetega.
Teine laev, U-977, Heinz Schifferi juhtimisel kordas sama marsruuti. Mis oli selle laeva lastiks ei ole teada.
Juba 1954 aastal avaldati USA ajakirjanduses hüpotees, et Adolf Hitler(link) ei hukkunud 1945 aasta mais punkris, vaid tal õnnestus lahkuda Saksamaalt allveelaeval Antarktikasse.
Nõukogude sõdurite poolt Riigikantselei õuelt pommiaugust leitud laip, aga kuuluvat hoopiski Hitleri ühele teisikule ? Klaus Buschterile, juudile Antverpenist.
Fakt on aga see, et leitud põlenud jäänused identifitseeriti vaid alalõualuu järgi, Hitleri hambaarsti tunnistuse põhjal.
Antud tunnistus baseerus vaid hambaarsti mälul ? hambakaartide kartoteek oli hävinud Berliini pommitamises.
Vene eriteenistuste väitel on Hitleri maised jäänused nende arhiivis.
Miks ei ole korraldatud identifitseerimiseks kaasaegsel tasemel DNA uuringuid, (elavad ju Hitleri poolvenna Alois:i jun.(link) järeltulijad praegugi), ei ole teada.
Arvatakse, et sellise analüüsi mittesoovitavat tulemust kardetakse juba ette.
Mõlemad allveelaevad sisenesid 1945 aasta suvel (vastavalt 10 juulil ja 17 augustil), Argentiina Mar del Plata sadamasse ja andsid end üles tsiviilvõimudele.
On täiesti arusaamatu kuidas allveelaev klassist U suutis olla merel sellise ajavahemiku, samas kui arvestuslik autonoomsus oli vaid seitse nädalat.
Tunnistajate ütluste kohaselt nägid saksa allveelaevnikud väga head välja.
Oodates argentiina volitatud ametiisikute saabumist, lõid nad aega surnuks toites kajakaid konserviga ?Sardiin õlis?.
Meremeeste hilisemad ülekuulamised ei andnud mingit infot.
Nad vaikisid. Vähemalt nii kinnitavad Argentiina ametivõimud.
Tuleme veel korraks tagasi selle ?ligipääsmatu kindluse? juurde millest raporteeris Führerile Dönitz.
Mida ta mõtles selle all? Mida olid Sakslased ehitanud? Kui mitte ehitanud, siis mida avastanud?
On teada, et Neue Schwabenlandi rajati sõjaline baas ?211? . Samuti kolm asustatud tugipunkti, neist suurim ?Neue Berlin? nime kandev (saksa ekspeditsioon Uus Berliini tulevases asukohas -(link).
Alates 1939 aastast viibis väidetavalt minimaalselt 4000 riigisakslast, lisaks teadmata arv vange koonduslaagritest. Toodud kaevandus- ja kaljuläbindustehnikaga teostati mingeid mahukaid ehitus-läbindustöid. Edasi uurime mis arvamusi on ja mida on avastatud tänapäeval.
Eelnevalt käsitlesime SS ettevõtmisi Saksamaal.
SS kindral dr. Hans Kammler(link) juhtis oma Sondrestabiga ka Saksamaa tuumaprogrammi.
Praegu eksisteeriva ajalookäsitluse põhjal oli üheks põhjuseks, miks Heisenberg(link) ja kommando ei suutnud III Reichile luua aatomirelva, vajaliku uraanimaagi puudumine.
Polnud ju Saksamaal omi uraanimaagi leiukohti, peale väikese ja vaese leiukoha Beblingenis.
I Maailmasõja ajal oli ta ilma jäetud ka kõikidest asumaadest sh. uraanirikkast Namiibiast.
Maailma rikkaimad uraanileiukohad asusid aga ka Kongos ja Angoolas.
Kõik need maad, aga olid liitlaste kontrolli all. USA sai oma vajaliku maagi sõja lõppfaasis polaar-Kanadast, venelane alustas selle kühveldamist peale sõda Eestist, Sillamäelt.
1961 aastal oli maailma pressis teade. Antarktikas avastati Kuninganna Maudi Maal (NeuSchwabenland), maailma rikkaimad uraanivarud.
Uraani konsentratsioon maagis oli 30% - see on kolmandiku rohkem kui siiani maailma suurimas leiukohas Kongos.
Sellest ajast on möödunud palju aega ja praegu on igasugune maavarade kaevandamine Antarktikas keelatud 1959 aasta lepinguga.
Enne maailmasõda oli aga sakslastel strateegiliste varude soetamiseks võimalik ainult üks koht maakeral, ?eikellegimaa? Antarktika.
Juba 1912 aastal Antarktikasse korraldatud esimese Saksa Antarktikaekspeditsiooni käigus (juht Wilhelm Filchner) koguti Uus-Shvaabimaa regioonist mitmeid geoloogilisi kiviminäidiseid. Nende andmete analüüsil kümnekonna aasta pärast, tehti järeldus, et selles rajoonis võivad esineda laialdased uraanimaagi varud.
Peale edukat Austria ja Tšehhoslovakkia liitmist Saksamaaga, andis Hitler(link) nähtavasti Himmlerile(link) järele ja lasigi Göring:il(link) 1938 korraldada kõne all olnud ekspeditsiooni.
Nii, et lisaks muudele ülesannetele oli ekspeditsioonil ka väga maiseid eesmärke.
1939. aastal alustasid sakslased kibekiirelt Bismarcki lahes Baas 211 ehitust Antarktika mandril (link).
Samuti on teada nn. Uue Berliini ehitustööde algusest.
Antarktika manner on teatavasti kaetud tohutu jääkilbiga.
Selle paksuseks on mõõdetud 3-4 kilomeetrit.
Jää all asuvad juba Piri kaardile märgitud saared, väinad, merelahed.
On avaldatud arvamusi, et sakslased tungisid oma toodud tehnikaga just jää ja kalju sisemusse.
Piisavaid kogemusi sellisteks töödeks oli saadud juba Saksamaal rajatud maailma suurimate allmaatehaste ja muude rajatiste võrguga. (USA Rahvusliku Julgeoleku Agentuuri andmete põhjal koostatud oletuslikud SS baaside asukohad Antarktikas: (link), "Tundmatute lendobjektide" oletatav stardikoht Antarktika jääkilbis fikseeritud luuresateliidilt: (link)
Kuid mis olud, võimalused on inimesel eksisteerida sellistes, ekstremaalsetes tingimustes?
2001 aasta 29 mail avaldas USA ajakiri ?Space? huvitava artikli: ?Cryobot uurib Antarktikat?(link)
Artikkel annab ülevaate kuidas NASA katsetab Lõunapoolusel spetsiaalset sond-robotit jäämassiivi sügavpuurimiseks.
Pikemaajalisem eesmärk selle aparaadi loomisel oli Jupiteri kaaslase Europe, tundmaõppimine.
Nagu teada, on Europe kaetud paksu jääkihiga, mille all on põhjust oletada sooja ookeani olemasolu.
Kas selles ookeanis võib esineda ka mingeid eluilminguid, ongi see küsimus mis huvitab teadusringkondi.
Kuid selles artiklis pole kõike kirjutatud.
Pole viidet huvitavale Antarktikas asuvale järvele Vostok.(link)
See paik ja järv on viimased aastad olnud Cryobot:i loonud NASA teadlaste põhiliseks huviobjektiks.
Võib väita, et see järv on üks kõige huvitavamaks 20 saj. teise poole geograafiliseks avastuseks.
Juba 60-e aastate alguses viitas Vene teadlane I. Zotikov, et mandrijääl vene polaarjaamade Mirnõi ja Vostok vahel ja edasi üle lõunapooluse, eksisteerivad tingimused, kus maapinna soojuse levimine ülespoole, läbi paksu jääkihi on minimaalne. Jäämüts etendab nagu termose osa, mis ei lase soojusel haihtuda.
Jäämassi alumistes kihtides on jää temp. -2 ja vastu maapinda toimub sulamisprotsess.
Arvati, et vesi omakorda koguneb maapinna reljeefi järgides nõgudesse ja kanjoni laadsetesse pinnavormidesse.
Kuna jää ise on pinnatekkeline ? lumest, siis on ka moodustunud vesi väga hapnikurikas.
Eelduste kohaselt koguneb sulamise käigus ka hapnikurikast õhku jääalustesse uuretesse ja sopistustesse.
1964 aastal kinnitasid vene teadlase A.P. Kapitsa seismoloogilised uurimused Kesk-Antarktikas, jääaluse pinna mõõtmisel, erinevate horisontide kõrgusvahet.
Mandrijää kiht ulatub 3730 meetri sügavuseni, aga pinnavormid algavad 4130 meetri sügavusel.
Millest aga vahe, 400 meetrit? (näiteks Tallinna Teletorni kõrgus on 314 m.-zed).
Siis jäi see küsimus vastuseta.
1970 aastal viis R. Scotti nim. Briti Polaarinstituut läbi laialdase uurimisprogrammi, mille käigus sondeeriti raadiolainetega Antarktika mannerjääd.
Tulemus: pea-aegu kogu Antarktika jääkihi sisemuses eksisteerivad tohutud tühikud, nn. alljääjärved.
Vene uurimisjaama ?Vostok? nime saanud järv on küllaltki suurte mõõtmetega.
Pikkus ligi 250 km, laius 50 km, veekihi sügavus 750 meetrit, pindala 20.000 km2.(link)
Nagu on näidanud järve skanneeringud on järve vesi kummaliselt kõrge temperatuuriga: 10 ? 18 C(!) mis selgelt annab tunnistust ilmsest jääalusest soojusallikast.
Samuti avastati, et järve veepinna kohal on sadade meetrite kõrgune kuplikujuline tühik, täidetud sooja õhuga (link).
2003 aastaks olid vene polaaruurijad jõudnud puurimisega 3623 meetrini.
Tühikuni jäi veel 150 m.
Sankt-Peterburi mäeakadeemias oli väljatöötatud spetsiaalne tehnoloogia proovide võtmiseks, et ära hoida võimaliku iidse fauna ja floora saastamist järves.
Aga kahjuks tuli 2003 aastal Venemaa valitsusest käsk lõpetada järvel ?Vostok? kõik tööd, seoses finantseerimise lõpetamisega. Mis oli selle tegelik põhjus, võib ainult oletada.
Juba enne 1996 aastat algasid ka tööd järve uurimiseks NASA robotsondi abil.
See ?steriilselt? puuriv sond pidi läbima jääkihi, siis võtma veeproovid ja otsima mikroorganisme.(link)
Saadud proovidega aga naasma pinnale.
2001 aastal viis USA uurimiskeskus JPL koos NASA:ga läbi cryobot sondi katsetused Antarktika lääneosas.
Katsetused kulgesid edukalt. Robotsond tungis kuni 1226 meetri sügavusele. Kokku tehti 7 sondeerimist.
2001 aasta jaanuaris, ühel ajal cryroboti katsetustega, töötas Antarktikas rühm Columbia Ülikooli teadlasi.
Teadlased viisid läbi uurimuste seeriat Vostok järve areaali uurimiseks õhust.
Uue tehnoloogia abil loodi jääaluse pinna seismilise-, magnetilise- ja termaalse aktiivsuse kaart.
Tulemus oli üllatav.
Pildil joonistus tohutu tühemike, koobastesüsteemide ja tunnelite võrk.
Vee kõrgus neis oli väga erinev, esines ka lihtsalt õhuga täidetud õõnsusi.
Kõige hämmastavam avastus aga ? tohutu, 105 x 75 km jääalune magnetiline anomaalia.(link) Selle anomaalia füüsilised karakteristikud osutusid sedavõrd ennenägematuteks, et nähtust ei osatud millegagi seletada. Ei saa oletada suuri magnetiidivarusid sest anomaalial on kummaline pulseeriv iseloom.
Ja nüüd juhtus kõige huvitavam.
2001 aasta märtsinumbris ajakirjas Scientific American avaldatud artiklis teatati, et NASA lõpetab cryroboti projekti Antarktikas. Lihtsalt USA valitsus lõpetas finantseerimise.
Kummaliselt sarnane reageering vene valitsuse omale.
Viimase aja arengutest pole kahjuks andmeid, kuid tundub, et miski häirib selles projektis ?maailma vägevaid?.
Liigume veel hetkeks 70 aastat ajaloos tagasi.
Mäletame Karl Dönitzi lauset tohututest sooja õhuga täidetud koobastest mille saksa vaprad allveelaevnikud olid führerile ?võitmatuks kindluseks? avastanud.
Peale sõda on erinevatest maailma arhiividest, kus säilitatakse Ahnenerbe dokumente välja ilmunud 20 erinevat tõendit Saksa allveelaevade tegevusest II WW ajal ja peale seda Antarktikas, (neid on pildistatud ka laevadelt: (link) .
Kõige huvitavam on aga info, mis kirjeldas väidetavalt allveelaevade liikumist Antarktika jää all.
Liikumine toimus väidetavalt nii looduslikes kanalites, koobastes kui nähtavasti tööstuslikult rajatud tunnelites ja saalides (link). Peamine laevatee ehk väil, ulatus jääkilbi ühest servast teiseni, kogu mandrijää ulatuses (link).
Kõige hullemad hüpoteesid on et, Antarktika kaitsva jääkilbi varjus, eksisteerib III Reich edasi .
On rajatud jää- ja maa-alused linnad, tehased, baasid Haunebudele, tugipunktid?oodatakse lihtsalt oma aega?(link)
Edasi vaatame USA tegevust nende väidete taustal.
Nimelt USA admiral Byrdi 1947 aasta sõjalist operatsiooni Antarktikas ?High Jump?.
III Reich Antarktikas (USA admiral Byrdi offensiiv)
Peale Teise Maailmasõja lõppu oli kogunenud USA valitsusele ja eriteenistustele hulgaliselt andmeid, mis andsid tunnistust III Reichi sõjaaegsest aktiivsusest kuuendal kontinendil ehk Antarktikas.
Oli ka fakte saksa allveelaevadest, mis nagu oleks kurseerinud sakslaste poolt loodud Baasi 211 Neuschwabenlandi ja Argentiina sadamate vahel peale sõda.
Et USA valitsus suhtus sellesse informatsiooni täie tõsidusega, annab aimu aga fakt, et 1946 aastal otsustati saata Antarktika vetesse terve sõjalaevade eskaader.
Selle väekoondise etteotsa otsustati määrata kõige kompetentsem USA polaaruurija ? kontradmiral Richard Evelyn Byrd (link)
See oli selle kuulsa admirali neljas Antarktikaekspeditsioon. Erinevus kolmest esimesest seisnes selles, et järjekordne retk oli täielikult USA Sõjamerejõudude finantseerimisel.
See tegur tingis aga ekspeditsiooni eesmärkide ja tulemuste absoluutse salastatuse.
Et tegemist oli tõsise sõjalise ettevõtmise, mitte aga ?geograafilise uurimisretkega? kohaliku floora-fauna tundmaõppimiseks, näitab aga see, mis vahendid andis USA Sõjamerelaevastik admirali käsutusse.
Laevastik koosnes 13 laevast, sealhulgas ristleja USS Pine Island(link), hävitajad USS Brownson (link) ja USS Henderson(link), lennukiemalaev USS Philippine Sea(link), allveelaev USS Sennet(link), transpordilaevad USS Currituck(link),USS Canisteo(link), sõjaväe jäälõhkuja USS Cacapon(link).
Lennuki emalaeval baseerus 18 lennukit pluss 7 helikopterit. Kogu operatsioonil osales 4000 sõjaväelast. Varustust, vahendeid ja provianti oli varutud pooleks aastaks.
Väidetavalt oli eesmärk üks: hävitada NeuSchwabenlandis siiani eksisteeriv III Reichi baas 211.
Operatsioon sai nimeks ?Kõrgushüpe?(link), (High Jump) mis admirali meelest pidi sümboliseerima viimast, lõplikku lööki III Reichi eksistentsile ligipääsmatutel Antarktika jääväljadel.
Niisiis USA Sõjalaevastiku hoolikalt varjatud eesmärgiga operatsioon Antarktikas algas 1. veebruaril 1947 aastal Kuninganna Maudi Maa ja selle merega piirneva ala hoolika tundmaõppimisega.
Kuuga tehti 50.000 fotoülesvõtet, täpsemalt 49563. Sellega kaeti 60% Byrdi eesmärgiks olnud maaalast, kaartidele kanti mitu varem tundmatut mägiplatood ja rajati polaartugipunkt.
Äkitselt aga, lõpetati kiirustades kõik tööd, hüljati rajatud uurimisjaam ja ekspeditsioon naasis Ameerikasse.
Ligi aasta ei omanud keegi informatsiooni tegelikest sündmustest, mis põhjustasid admiral Byrdi eskaadri kiireloomulise lahkumise Antarktikast, enam veel, mitte keegi ei osanud isegi kahtlustada seda, et 1947 aasta märtsikuu alguses pidi ekspeditsioon vastu võtma kõige ehtsama lahingu.
Naasmise hetkest USA:sse ümbritseti kogu ekspeditsioon ja sellega toimunu kõige rangema salastatuse astmega.
See oli väga ebaharilik algselt väljakuulutatud ekspeditsiooni eesmärki (geograafia ja floora-fauna) silmas pidades.
Ei möödunud palju aega, kui ajakirjandusse hakkasid läbi-imbuma esimesed faktid: Byrdi eskaader ei naasnud USA:sse sugugi täies koosseisus ? Antarktika kallastel nagu oleks kaotatud üks sõjalaev, kolmteist lennukit ja ligikaudu 40 inimest rivikoosseisust, paar väiksemat sõjalaeva ja lennukiemalaev olid aga raskelt vigastatud.
Mis juhtus siis Antarktikas 1947 aasta märtsis tegelikult?
Paraku varjab siiani toimunut USA ametkondade üksmeelne vaikimine.
Ametlikult kinnitatakse paari lennukiga toimunud õnnetust.
Aga hävitatud ja vigastatud ujuvkoosseis?
Peale admiral Richard Evelyn Byrdi surma 1957 aastal on välja ilmunud mitmeid asjasse puutuvaid materjale.
Alates müütilisest, Byrdi poja poolt avalikustatud Byrdi päevikust, kuni operatsioonist osavõtnute memuaarideni.
1978 aastal, selleaegsel Lääne-Saksamaal ilmus ajakirjas ?Brizant? kellegi Karel Lagerfeldt:i asjakohane kirjutis.
Ta andis laiale lugejaskonnale informatsiooni nagu naasnuna 1947 aastal Antarktikast, esitas admiral Byrd USA presidendi erikomisjonile Washingtonis raporti kujul täieliku ülevaate toimunust.
Selle raporti resümee oli ?? Neljanda Antarktika ekspeditsiooni laevad ja lennukid osutusid ?tundmatute lendaparaatide? vaenulike rünnakute sihtmärgiks (link)
Need vaenulikud objektid, sukeldudes esile veepinna alt, arendasid tohutut kiirust, tuues ekspeditsioonile märkimisväärset kahju??
Admiral Byrdi arvamuse kohaselt, need kummalised lendaparaadid olid arvatavalt pärit maskeeritud jää-alustest tehastest, kus natslikud teadlased ja konstruktorid, omades mingit ennenägematut energeetilist ressurssi, suutsid luua sellist tehnikat?
Ettekande kokkuvõtteks tegi Byrd avalduse: ?USA peab koheselt võtma kasutusele vajalikud kaitsemeetmed polaaraladelt väljalende sooritavate vaenulike lendobjektide tõrjumiseks.
Uue sõjalise konflikti korral, võib USA seista konfrontatsioonis vastasega, kes omab tehnikat ja võimalusi lennata ühelt pooluselt teisele ennenägematu kiirusega?!
Peale Byrdi surma 1957 aastal Indianapolises südameataki tagajärjel, avaldas ajakiri ?Sun?, Byrdi isiklikust päevikust ühe lehekülje faksimiilkoopia.
Selle tekstist selgub, et 1947 aastal Antarktikaekspeditsiooni käigus sundisid Byrdi lennuki, millega ta oli sooritamas jääluurelendu, ootamatult maanduma kummalised Inglise kiivrit meenutavad ?lendobjektid?.
Kui admiral oli lennukist väljunud, oli talle lähenenud pikka kasvu blondiin, kes oma murtud inglise keelega oli palunud edasi anda pöördumine USA valitsusele.
Selles pöördumises seisnes nõudmine mitte vahele segada Saksamaa koloonia eksistentsile Antarktikas, samuti soov, et lõpetataks tuumakatsetused, kuna see tehnoloogia on ?perspektiivitu??
Praeguseks on tuumakatsetused praktiliselt lõpetatud. Rahvusvahelised lepped keelavad katsetused vee all ja atmosfääris.
Lubatud on vaid piiratud võimsusega allmaakatsed. Samuti on keelatud katsetused avakosmoses.
Tuumatehnoloogia üldine areng ei ole aga tõepoolest viimased aastakümned erilist progressi näidanud, mingit epohhiloovat läbimurret sellel alal ei ole toimunud, pigem vastupidi, muret on olnud küllaga.
1987 aasta septembris ilmus ajakirjas ?Kolumbus? artikkel ?UFO Antarktikas?. Selle autor ameerika ufo-asjatundja Leonard Stringfeld intervjueeris ühte pilootidest kes osales kunagisel 1947 aasta admiral Richard Byrdi Antarktikaekspeditsioonil.
Endise piloodi nimi oli John Sayerson.
Teise maailmasõja ajal teenis ta polaarlennuväes, hiljem Aleuutidel baseerunud ründelennukite eskaadris, mis sooritas ründelende jaapanlaste objektidele Kuriili saarestikus.
See lennukogemus polaartingimustes ja edukate lahinguülesannete täitmine, sai ta admiral Byrdi ekspeditsiooni meeskonnaga liitumise põhjuseks.
Sayerson sõnul oli väekoondise lennugrupil kasutada helikopterid S-46, hävitajad F-4U, ründelennukid A-21 ja pommitajad ?Helldiver?.
Endine lendur kirjeldas värvikalt eskaadri saabumist Antarktikasse ja seal viibitud esimest kuud, mis koosnes rutiinsest ekspeditsioonile omasest tegevusest, luurelendudest, materjalide ja varustuse toimetamisest jääle jne.
Aga 26:st veebruarist läks lahti tõeline sõda.
Algas kõik miinilaev ?Merdok? uputamisega.
? ?Nad sööstsid vetesügavusest välja nagu pöörased (link) ? jutustas endine piloot ? ja kihutasid laevade mastide vahelt läbi sellise kiirusega, et õhukeerised rebisid maha raadioantennid.
Mõned hävitajad õnnestus lennukikandjalt õhku tõsta, kuid nende liikumine ja tegevus tundus võrreldes meid rünnanud aparaatidega kui aegluubis.
Ma ei suutnud veel silmagi pilgutada, kui kostis mingi kummaline vali sisin ja kaks meie lennukitest kukkus äkitselt merre laevade vahel.
Ma viibisin sel hetkel lennukikandja tekil ja nägin, et valitses üldine paanika, meeskond ei saanud millestki aru.
Objektid ei tekitanud lennates kõige vähematki häält, ainult nende poolt kasutatavad relvad tekitasid valju õõvastavat sisinat.
Äkitselt võpatas meie laevast kümnekonna kaabeltau kaugusel seisnud miinilaev ?Merdok?, tekiehitused süttisid ereda leegiga ja laev hakkas koheselt vajuma.
Läheduses seisvatelt laevadelt, vaatamata ähvardavale ohule, saadeti koheselt uppumispaigale päästepaadid ja kaater.
Samal ajal jõudsid sündmuskohale kaldale rajatud ajutiselt lennuväljalt startinud hävitajad, kuid midagi polnud enam teha, vaenulikud lendaparaadid olid lahkunud ja hilisemad patrulllennud ei andnud ka mingeid tulemusi.
Meie lüüasaamine oli täielik, kaotasime ühe laeva, kokku kolmteist lennukit, põhiosa neist sai tabamusi lennukiemalaeva pardal ja surmasaanuina nelikümmend meest.
Enamus meremeestest hukkus koos uputatud miinilaevaga eesotsas selle kapteni ja kapteniabiga.
Järgmisel päeval, nagu Sayerson edasi jutustab lendas admiral Byrd kahemootorilisel luurelennukil (link)koos lennukipiloodi ja tüürimehega luurelennule (link) ja kadus.
Kui informatsioon toimunust jõudis Washingtoni, admiral Stark:ini, Byrdi asetäitjani, anti koheselt käsk lõpetada ekspeditsioon ja järgides täielikku raadiovaikust, naasta otse USA:sse (link), tegemata mingeid vahepeatusi võõraste riikide sadamates.
Ekspeditsiooni tulemused salastati koheselt.
Kõigil osalenutel aga lasti alla kirjutada erinevatele dokumentidele mis sundisid neid juhtunust, kui sõjasaladusest vaikima.
Muidugi imbus mingeid fakte ajakirjandusse kuid neid kinnitada dokumentaalselt on olnud siiani praktiliselt võimatu.