"Kosmose-nazid"
1943 aasta sügisel startis Prahast läänes paiknenud Škoda elektrotehnikatehase katsepolügoonilt SS:i uurimisinstituutide poolt ehitatud-arendatud Flugscheibe Haunebu DoStra.
Selle müütilise lennumasina tüübilisand DoStra olevat tuletatud kerekonstruktsiooni ning aerodünaamilise lahenduse väidetava autori Claudius Dornieri nimest.
Tema juhatada olnud Oberpfaffenhofeni tehases valmistati selle uue Flugscheibe-mudeli erinevaid konstruktsioone ning sõlmi.
?Stra?- tähis aga kirjeldavat õhusõiduki ?stratosfääri-kõlbulikkust?.
Selle müütilise lennumasina loomise ja 1943 aasta novembriõhtul toimunud stardi eesmärk oli aga Adolf Hitleri soov rajada Maa kosmilise kaaslase Kuu pinnale III Reichi baas.
Väga muinasjutulaadne legend.
Kas on leida mingeidki fakte mis kinnitaksid toimunut ja III Reichi võimalike kosmoseoffensiivide olemasolu?
Paraku ainult legendilaadseid fakte.
II MS võitjariikide arhiivides on säilinud skitse, fotosid Haunebu DoStra konstruktsioonist.(link)(link)(link)
1987 aastal suri Tšehhimaal väidetavalt viimane selles projektis osalenu. Škoda tehases SS:i tellimusel elektromagnetilisi tahhionaatormootorite agregaate ehitanud tehnik Janoš T. Hedler.
Liitlaste kätte langes sõja lõpul väidetavalt mitmeid valmis või monteerimisjärgus Flugscheibede ning suurte transpordiallveelaevade Coleri konverteri arendustel põhinevaid süsteeme ning jõuallikaid.
Kas liitlased said aru millega on tegemist ja salastasid kogu teabe, või lihtsalt hävitati kogu arusaamatul põhimõttel töötav tehniline ?saak? nagu tegi kindral Patton 1945 aastal Jonastalis tema vägede kätte langenud Thule Werke:s toodetud kummaliste elektroonikaseadmetega, ei ole teada.
Kas saksa teadlastel oli olemas tehniline valmidus lennata 1943 aastal s.o. üle kahekümne aasta enne USA Apollo projekti Kuule?
See on küsimus mis on vaevanud üldsust juba viiskümmend aastat.
Nii-öelda konventsionaalse raketitehnika alal oli Saksamaa ees muust maailmast ca 20 aastat.
Wernher von Brauni Sonderstab C büroo ?Buwe? tegeles mehitatud transkontinentaalsete raketisüsteemide loomisega.
Helmut Grötruppi uurimisgrupp (projekt ?Zement?) tegeles põhiliselt võimsate rakettmootorite loomisega.
Venemaa allikatest on selgunud, et see Grötruppi seltskond panigi aluse Koroljovi büroo tähelennule sõna kõige otsesemas mõttes.
1945 aastal sai USA eriteenistus oma käsutusse SS arsti Strugholdi uurimisrühma materjalid.
See Saksa teadlaste rühm pani koonduslaagrites aluse kosmosemeditsiinile.
Seda muidugi kohutava hinnaga.
Rühma juhtiv arst Strughold viis koonduslaagri vangidega läbi hulgaliselt erinevaid katseid, jahutas neid jäävannis, lasi lõhki barokambris.
Hiljem üritas külmunud inimesi elustada soojenduskottide, kuumade vannide ja Ukraina tüdrukute kehadega.
Üritati leida lahendusi ülikõrgele tõusvate lennukite ja tulevaste kosmoseaparaatide pilootide elutagamissüsteemidele.
On irooniline, aga samal ajal väga iseloomulik, et sõja lõppedes juhtiski sama doktor ja tema rühm Apollo projekti vastavat lõiku, pannes aluse USAs tervele teadusharule.
Kogu rühma autasustati Kongressi medalite ja muude hinnaliste kingituste ja hüvedega.
Praeguseks on see endine SS med. sonderosakond lõpetanud USA sõjaväe auväärse pensionipõlve ja istet võtnud Valhalla pika laua ümber.
Huvitav on fakt, et Strughold andis USA Õhujõududele üle ka mahuka materjali mis puudutasid inimese füsioloogiat kaalutus keskkonnas.
Kui USA ametkond üritas Strugholdilt teada saada materjali päritolu, siis kehitas see õlgu ja teatas, et see materjal on pärit Kammleri ametkonnalt.
Mis võimalused oli SS:il 1940:ndatel aastatel teha uurimistööd hankimaks fundamentaalseid teadmisi inimorganismi füsioloogiast kaalutuses?
Väga huvitav!
Kui nüüd veidi arendada PARA-teemat siis võib oletada, et SS;il oli kasutada üks või mitu mingil kummalisel tehnoloogial põhinevat lennumasinat.
Nende abil loodi alused massilise konventsionaalse raketitehnika arendamiseks.
Miks oli neid hüpoteetilisi lennumasinaid nii vähe?
Miks ei üritatud nendega tuua murrangut sõja käiku?
Raske öelda.
On arvatud, et Flugscheibed ei sobinud tavasõja pidamiseks.
On arvatud ka, et nad olid eriti töömahukad ja mis veel hullem, vajasid tohutus koguses haruldasi metalle nagu volfram, molübdeen, plaatina. Kõikidest nendest metallidest oli aga sõda pidaval riigil kitsas käes.
Aga tuleme nüüd tagasi Kuu juurde.
Mis võimalus on, et 1943 jõudis SS Kuule?
Viimase 30 aasta jooksul on Kuu pinnal märganud nii kogenud astronoomid kui suur hulk asja-armastajaid üle kahe tuhande korra kummalisi nähtusi.
Mis neid põhjustab ei osata seletada.
Põhiliselt on tegemist heledate valgussähvatustega Kuu pinnal või selle kohal, sarnanevad need sähvatused lühiajalisele päikesevalguse peegeldusele poleeritud pinnalt.
Kosmilised kehad, väikemeteoriidid jm. põhjustavad Kuu pinnale jõudes vägagi iseloomulikke "plahvatusi", mis nende saladuslike "valguspeegeldustega" ei sarnane mingil moel.
11. septembril 1967 aastal märkasid vaatlejad Kuul Vaikuse Mere piirkonnas tumedat täisnurkset laiku mis liikus 8-9 sekundit suunal läänest itta.
Terminaatorjoone (joon mis eraldab valgustatud Kuu poolkera varjus olevast) läheduses see liikuv objekt kadus.
13 minuti pärast toimus aga rajoonis (Sabinei kraater) kus eelnevalt oli tundmatut liikuvat objekti nähtud, kollase valguse sekundipikkune lahvatus.
Edasi jälgisid astronoomid 20 päeva jooksul kummalist kindlate piirjoontega eredat laiku mis liikus arvutuslikult Kuu pinnal kiirusega 80 km/tunnis.
1963 aastal jälgisid Flagstawi Observatooriumi (Northern Arizona University) astronoomid Kuul liikuvaid gigantsete mõõtmetega helenduvaid objekte.
Vaatluste põhjal osutus objektide mõõtmeteks 5 kilomeetrit x 300 meetrit (laius).
Kokku oli selliseid objekte 31.
Liikusid nad kindla skeemi kohaselt ranges geomeetrilises korras, nende vahel aga kurseerisid väiksemad, umbes 150 meetrised objektid.
Kogu vaatlusandmestik on dokumenteeritud ja kinnitatud grupi poolt, keda juhtis doktor James Grinakr.
Mitmed uurijad kinnitavad pikaajaliste vaatluste põhjal otse, et Kuu pind on ?tehnogeenne?.
Teiste sõnadega mööda seda ?roomavad? ringi tohutute mõõtmetega tundmatu otstarbe ja päritoluga objektid.
Suurbritannias ilmus 1977 aastal John Leonardi asjakohane raamat kõmulise pealkirjaga: ?Meie Kuul on veel keegi?.
Ilmunu allpealkirjaks aga: ? Saladusliku mõistusliku eksistentsi ilmingud Kuul?.
Täpselt pole teada, kes varjab ennast John Leonardi kirjanikunime taga, aga tundub ta olevat vägagi informeeritud ja faktidega kursis olev isik.
Ta avaldas oma materjalis kolmkümmend viis fotoülesvõtet, mis kõik kandsid NASA fotomaterjalide iseloomuliku seeria-koodnumeratsiooni.
Raamatus on publitseeritud kümneid detailseid väljavõtteid NASA kõrgkvaliteedilistest suureformaadilistest ülesvõtetest koos tuntud spetsialistide kommentaaridega.
Autori arvates võib olemasolevate faktide põhjal järeldada ainult üht, Kuul on avastatud massiliselt fakte tundmatust mõistuslikust kohalolekust.
Fotodel korduvalt esinevate tundmatute rajatiste ja mehhanismide otstarbe üle võib otsustada nende arvatava tehnoloogilise mõju põhjal kuupinnale.
Mitmete kuukraatrite servad on ?lõhutud? ?kellegi? või ?millegi? poolt, ja on rajatud spiraalsed laskumisteed mis väga meenutavad maapealseid gigantseid kaevanduskarjääre, rajatuid erinevate loodusvarade kaevandamiseks avatud meetodil.
Väga paljudel kuukraatritel on geomeetriliselt korrapärane hulknurkne kuju, seda eriti Kuu meile nähtamatul vastaspoolel.
?Apollo-14? astronaudid, tegid oma viibimise ajal kuuorbiidil väga huvitava ülesvõtte.
Sellel fotol on selgelt näha gigantne mehaaniline seadeldis, hiljem antud koodnimetusega ?superseade-1971?.
Kraatri sisemuses aga kaks kerget, selgeid varje kuupinnal mittejätvat, a?uurse konstruktsiooniga ehitist.
Nende jalamilt aga lähtuvad aga selgelt eristatavad jooned, sarnased pingutatud trossidele.
Ligikaudne hinnanguline suurus kogu rajatisel on 1,6-2,4 kilomeetrit.
Samas on näha kahe- ja kolmekordseid ristkülikulaadse plaaniga rajatisi, kusjuures on selgelt märgata, et nende objektide ülemine, teine korrus kordab vähendatud mõõdus alumise korruse ristkülikulist kuju.
Mõnede kummaliste rajatiste alumise ?korruse? ristküliku seinas on näha ümmargusi avasid mis asetsevad ühel joonel ühesuguse vahemaaga üksteisest.
Koperniku kraatri põhjas on näha kolmnurga kujulist alusel seisvat rajatist. Selle moodustise küljeseinal võib aimata mingeid geomeetrilisi kujundeid ja araabia numbreid meenutavat jada.
King:i kraatri tsoonis võib märgata suurt hulka arvatavaid kummalisi mehaanilisi seadmeid. (NASA arhiivis märke all ?X-Drone?), see sellest, et kujult menutavad nad tähte ?X?.
On esitatud hüpoteese, et fotol on jäädvustunud gigantseid ekskavaatoreid mis töötlevad kraatri nõlvu, purustades kaljupinnast ning paisates seda kraatrist välja.
?X-Dronide? kõrval on näha tegutsemas teistsuguse kujuga väiksemaid mehhanisme, nõndanimetatud ?T-kopad?.
Fotodel nähtavad objektid mille ümberpaiknemise tulemusena on näha nende järel kuupinnases selge jälg, paistavad välimuselt väga efektsed.
Nähtava kaevandusjälje pikkused kõiguvad kuni 2,5 kilomeetrini, laius kuni 16 meetrit.
NASA kutsub neid ?munakateks?.
Teose autori arvates tegeletakse Kuul aktiivselt kaevandamise ja muu geotehnilise tegevusega.
Raske on muidugi hinnata kuivõrd on John Leonardi poolt toodud faktidel ja neist tuletatud oletustel tõepõhja.
NASA poolt on siiani kostnud täielikku vaikust.
Veel üks huvipakkuv fakt.
Jatsuo Mitsusima Jaapanist on 10 aastat süstemaatiliselt jälginud Kuud oma 800 kordse teleskoobiga ja regulaarselt talletanud videokaameraga tumedate objektide lennud Maa kosmilise kaaslase erinevate alade kohal.
Jäädvustuste uurimise ja süstematiseerimise tulemusena on saadud väga huvitavaid andmeid.
Lendobjektide keskmine suurus on kuni 20 kilomeetrit ja liikumiskiirus kohati kuni 200 kilomeetrit sekundis?
P.S.
John Leonardi avaldatud NASA kuufotosid ei ole hetkel saadaval, - vähemalt mina neid ei leidnud...
Lisasin veidi teistest allikatest pärit kummalist Kuud puudutavat pildimaterjali. (zed).
NASA poolt jäädvustatud üks paljudest kolmnurga kujulistest kraatritest Kuu pinnal: (link)
Kummalised objektid Kuu pinnal: (link)
Palju arutelu esile kutsunud ?Cumuluspilved? või ?Cocons? Kuul: (link)
Apollo 14 poolt jäädvustatud pilv kuukraatri kohal: (link)
Apollo 16 poolt jäädvustatud Kuu pinna kohal hõljunud sigariladne objekt: (link) Apollo 12 poolt jäädvustatud foto: (link)
Fotole jäädvustatud tandemina lennanud lendobjektid Kuu pinna kohal: (link)
Apollo 14 poolt jäädvustatud foto Kuu pinnast (huvitav kuhu teine ?S? kadus? : (link)
Aastate jooksul on erinevad kosmoseaparaadid, nii Vene päritolu kui USA Apollo programmi kuuluvad, jäädvustanud avakosmoses, Kuul ja ka Marsil tahtmatult mitmeid raskeltidentifitseeritavaid objekte.
Apollo 12 Kuul jäädvustatud foto: (link)
Nõukogude Vene Zond 3 poolt 20. juulil 1965 jäädvustatu: (link)
1987 aastal ilmus New York Times:i veergudel kummaline artikkel millest selgus nagu oleks Apollo astronaudid leidnud Kuu pinnalt inimese skeleti! Sama fakti kordas 1988 aastal juhtiv Hiina biofüüsik Mao Xanna. Paraja šhoki põhjustas ta Pekingi konverentsil publitseeritud foto inimese otsekui plahvatuse poolt ärarebitud jalajäänustest Kuu pinnal. Samal ajal kinnitas publitseerija, et fotomaterjal pärines USA autoriteetsest allikast...
Kuna kõikide riikide kosmose- ja aeronautikaprogrammid on paratamatult militaarse iseloomuga siis võib suure kindlusega väita, et enamus sellisest materjalist on rangelt salastatud.
Avalikkuse ette on jõudnud selle kosmilise jäämäe tipp.
Ja sedagi teatud asjaolude kokkulangemise tõttu, ametnike hooletusest või siis kuulsusejanust põhjustatuna.
Muidugi ei tohi alahinnata ka amatööride-astronoomide ennastsalgavat tööd, aga nende ressursid ja võimalused on paraku piiratud.
Ilmutatud fakte, fotoülesvõtteid ametlikud ringkonnad kommenteerima ei rutta, samas ei tunnistata neid ka võltsinguiks. Miks?
Arvata võib et igasugune avalik keskustelu sellel teemal on valitsevaile ringkondadele ohtlik. Parem vaikitakse.
Edasi.
Müütiline III Reichi marsiprojekt.
Mars on meie Maa lähim kaaslane maailmaruumis.
Hitleri ja SS ambitsioonid ulatusid väidetavalt ka sinnamaale.
Kui Kuu hõivamiseks kasutati Haunebu III laadseid lendaparaate, siis vahemaa Marsini vajas juba palju tõsisemat riistapuud.
Vril Triebverke ehitaski 1943 aastaks uue, selleks missiooniks kõlbuliku seadme.
Andromeeda kujutas endast 139 meetrist sigarikujulist lendaparaati, mis kasutas lennuks analoogilisi jõuallikaid taldrikulaadsete seadmetega. (link)
Aparaati kujutavalt skitsilt võime näha selle sisemuses, transpordiasendis paiknevat ühte Haunebu ja kahte VRIL Flugscheibet.
Nähtavasti olid need riistapuud ettenähtud teenindama rajatavat baasi.
Millal toimus Andromeeda start, ei ole teada.
Samuti ei ole leitud midagi, ei stardikompleksi, estakaadi või muud tunnistust (nagu Haunebu ja Vril vastavad säilinud rajatised Saksamaal (link)(link)) sellise lennumasina eksistentsist.
(Kas midagi sellist nägi USA elanikkond 1988 aastal taevas? (link))
On vaid kaudseid fakte. (Olen neist korra juba siin foorumil maininud, aga kordame üle).
1988 aastal saatis Nõokogude Venemaa Marsi uurimiseks kosmosesse kosmosesondi Fobos.
Muude ülesannete hulgas pidi kõne all olev sond pildistama ka Marsi kaaslast Phobost.
Kosmoseaparaat jõudis teha Phobosest vaid mõne foto ja vaikis siis igaveseks.
Lennujuhtimiskeskus ei suutnud enam sidet taastada.
Edastatud fotode töötlemisel tehti aga jahmatav avastus.
Marsi kaaslase Phobose pinnal joonistub selgelt sigarilaadse kosmoseaparaadi vari (link).
Arvestades nii kaaslase kui kosmosesondi asendit, pidi tundmatu lendaparaat asuma sondiga samas suunas.
Peale seda ülesvõtet sond vaikis igaveseks.
Kas toimus kokkupõrge või sunniti maa aparaat muul moel vaikima, pole teada.
Ka USA kosmoseaparaatide poolt on Marssi hoolega uuritud.
On teada nende marsisondi ?Spirit? 2004 aastal tehtud fotod kus selgelt on näha lendav objekt Marsi taevas (link).
Objekt on kuidagi tuttava sigarilaadse kujuga.
Viimastel aastakümnel on planeet Mars meile kõvasti tuttavamaks saanud. USA kosmoseagentuuri poolt teele saadetud ?Pathfinder? tegutseb punasel planeedil usinalt.
Maale saadetav pildimaterjal on meie arusaamu sellest planeedist ja seal valitsevatest oludest tublisti avardanud.
Kas jõuab aga kogu kraam laia publiku ette, on teine küsimus.
Edasi mõned Pathfinderi poolt Marsil jäädvustatud pildid.
Kas nendel piltidel on just see mis sobib selle foorumi allteemaga, on iga vaataja isikliku kujutlusvõime küsimus või nagu rahvas ütleb: ?Ilu on vaataja silmades??
Niisiis siin rida Pathfinderi ülesvõtteid mis on tehtud Marsil - III Reichi auks...
III Reichi Marsibaasis transpordivahendina kasutatud keskmine tank Tiger: (link)(link)(link)
Pathfinderi trassil marsikivile ?unustatud? SS regaalia: (link)
WWII ajal kasutatud güroskoop: (link)
Haunebu Siberi kohal 1944
Teise maailmasõja ajal toetas USA oma liitlast Venemaad sõjas III Reichiga igakülgselt.
Massiivset abi nimetati ?lendlease?:ks ja sisaldas see nii materjale sõjatööstusele kui provianti sõjaväele.
Abi oli tõesti massiivne, miljoneid tonne varustust.
Tarniti ka transpordivahendeid, relvastust, sõjalennukeid.
Lennukid lendasid suuremalt jaolt kohale omal jõul Alaskalt.
Oli moodustatud vahelennuväljade kett üle Beringi väina, Tšhukotka, üle kogu Siberi kuni Venemaa Eoroopaosani.
Edasi toon Teieni nädal tagasi Venemaa infokanalites ilmunud, ühe lehelugeja poolt saadetud nupukese:
?1944 aastal tulistati Siberis, ühe vahejuhtumi käigus, alla kolm USA päritolu hävituslennukit Mustang P-51(link), mida piloteerisid vene lendurid.
Neid lennukeid oldi teisaldamas USA:st Venemaale.
Oli selge hommik.
Lennukid lendasid ligikaudu 6 kilomeetri kõrgusel.
Midagi ei ennustanud peatselt toimuvat.
Siis see juhtus?Lennukitel oli jäänud sihtpunktini lennata kümmekond tundi kui neid ründas tundmatu kettakujuline lendav objekt? Ta pikeeris ülalt kõrgemalt ja hävitas koheselt ühe lennukitest.
Tabamuse saanud lennukil rebenes küljest tiib?Ülejäänud kaks lennukit üritasid kiirelt teha manöövrit pääsemaks ründajale selja taha, aga midagi ei tulnud välja?See objekt lihtsalt põikas kõrvale ja ründas küljelt, andes tuld oma relvadest.
Kolmandas lennukis istus minu vanaisa Kostja (kes teenis sel ajal suurtükiväes patarei komandörina) sõber.
Ta lennuk lasti sõelapõhjaks ja ta ise sai rängalt haavata.
Lennuk leegitses ja põlev masin tuli maha jätta.
Maandus ta langevarjuga lumme ning kaotas kohe teadvuse. Leiti haavatud lendur juhuslikult.
Tšhuktsi rahvusest kohalik elanik, transportis haavatu lähedasele sõjaväe aerodroomile, aga sealt transporditi ta juba Moskva lähedasse sõjaväehospidali.
Just seal tutvuski lendur mu vanaisaga, kes samuti juhtus samas hospidalis olema ja jutustas oma loo?Peale ravikuuri tunnistati haavata saanud lendur süüdimatuks - jutustas ta ju kogu aeg taldrikulaadsest haakristimärke kandvast ennenägematust lennumasinast mis hävitas nende kolm mustangi?Aga on ka teada, et Mustangid olid sellel ajal ühed parimad hävitajad üldse?Varsti saadeti piloot kuhugi psühhiaatriahaiglasse.
Vot sellise loo jutustas mulle mu vanaisa kui olin veel poisike. Kahjuks ei ole teda enam elavate kirjas??
Selline lugu saadeti selle aasta algul Sergei Hvostov:ile kes on projekti ?UFO Ukrainas? administraator.
(zed) See, et II MS ajal toimetati lendlease käigus lennukeid USA Alaskalt üle Beringi väina Tšhukotkale on teada.
On ka teada, et liitlastel oli kasutusel hävituslennuk Mustang.
- Üks nendest lennukitest sai tabamuse lahingutegevuses (seda küll Flaki-poiste poolt) ja kukkus alla ka minu vanaema maja taha, siin Eestis II MS ajal. Lennukirusudel põlesid välja ülevärvitud USA õhujõudude eraldusmärgid.-
Kas sellel ülaltoodud lool võib olla tõepõhi?
Kui vaadata Tšhukotka paiknemist kaardil, siis on selge, et sinnamaani ei ulatanud kindlasti ühegi saksa lennuki lend.
Pealegi kandsid Luftwaffe masinad riste.
Haunebud aga teatavasti ka svastikaid.
Aga see selleks.
Hoopis tähtsam on see, et Haunebude eeldatav lennuulatus oleks tõesti võimaldanud sooritada lende Ida-Siberis.
Kas oli see Mustangid alla paugutanud Flugscheibe luurelennul või siis naasmas Jaapanist, et üle pooluse oma väidetavasse baasi Põhja-Norras jõuda? Kõik võib olla?Ehk saame varsti rohkemat teada.(zed)
Selline lugu siis venemaa netiavarustest, venekeelsel kujul: (link)
"Welpe Luft-Blassen"
Järgneva loo audentsusarvustuse jätan tegemata.
Võtke seda kui väikest meelelahutust või lustilist vahelugemist.
1941 aastal rööviti Argentiinas USA erikomando poolt üks väidetavatest III Reichi Thule Geschellschafti teadlastest Count S. von Teleki.
US Armee salajases baasis Uus-Mehhikos jätkas ta nüüd ameeriklaste käsul tööd uute tehnoloogiate arendamisel transportvahendite vallas.
Ameerika vastava ala spetsialistidele-kaastöölistele olid ta ideed ja tehnika-arendused aga täiesti arusaamatud.
1945 aastal teadlane kadus saladuslikult, jätmata ühtegi jälge?
1980 aastal avastati kadunud tehnikageeniuse kätetöö juhuslikult uuesti.
Mis oli esialgne saksakeelne nimi Count S. von Teleki USA:s arendatud tehnika-projektile on praegu võimatu öelda.
On arvatud, et eksisteeris nimetus ?Welpe Luft-Blassen?.
Ehki von Teleki ehitas masina otse oma ameerika kolleegide nina all, ei selgunud ehitatava eesmärk USA ametnikele kunagi.
WLB võis endast kujutada kas rakettmootoritega õhutranspordivahendit, ründeiseloomuga amfiibi, kummalist tiivikuteta helikopteri laadset õhusõidukit või hoopiski kosmoselaeva?või kõiki neid koos, sama-aegselt...
Ehitanud selle pooliku, jõuseadmeteta eksemplari teadlane kadus vägagi saladuslikel asjaoludel, seletamata kellelegi masina tegelikke funktsioone. Milleks III Reich seda seadet vajas on arusaamatu siiani.
Praegu keegi isegi ei esitaks neid küsimusi kui 1982 aastal Ace Scott King poleks juhuslikult Uus-Mehhikost mahajäetud sõjaväelaost leidnud konserveeritud ?Welpe Luft-Blassenit?, kadunud von Teleki kätetööd.
Leidjate ees seisis kummaline kalakujuline lennuvahend.
Kaks esimest ratast olid veorattad, tagumine aga lennuki šassiirattale sarnane.
Masin ise meenutas tiibadeta lennukit või tiivikuta helikopterit.
Mingit kummalist teed sai leiust teada Count S. von Teleki Saksamaal elav pojapoeg,- küllaltki ekstsentriliste elukommetega noorsand.
Toetudes pärimisõigusele nõudis ta oma vanaisa loomingut, kui USA ametivõimudele väärtusetut, endale.
Saanud loa organiseeris küllaltki kiiresti keerulise tarnspordioperatsiooni ja viis seadme Saksamaale.
Siitmaalt ei ole keegi ei ?Welpe Luft-Blassen?:ist ega noorest von Telekist midagi kuulnud?
Selline siis see saladuslik "elukas" oli: (link)
III Reich ja loomariik
Meie ilusa Eestimaa isamaalisele rannale lööb laksu rammus naftalaineke?Austatud ministrid- riigiametnikud veeretavad pöidlaid ja pungitavad silmi?Kõik on nii nagu ?õndsal? nõukogude ajal ? JÄIGALT TÖLLAKIL?!!!
Kuidas olid lood III Reichis?
Selleaegse õlireostuse likvideerimisest Kielis ja vabalinnas Danzigis mul puuduvad andmed, aga loodusega, looduskaitse ja loomakaitsega tegeleti küll.
Praegu valitseva mõttemaailma kohaselt on rahvussotsialistlik Saksamaa absoluutse kurjuse kehastus.
Kuid üleüldiselt vaikitakse faktist, et III Reich oli esimene riik maailmas kes ametlikult seadustas loomakaitse.
Natside loomakaitse kesksed ideed on tänaseks üleüldiselt heaks kiidetud ja viidud läänemaise valitseva seadusandluse koosseisu.
Hitlerlaste kõige resoluutsemad loomi kaitsvad ideed on siiani ELUS!
Praegusele roheliste poliitikale ja loomaõiguslaste ülemaailmsele liikumisele on sellise ideelise esivanema ajalooline olemasolufakt väga õrn koht.
Oli ju kolmanda riigi brutaalne ühiskondlik eksperiment tervik, kuhu ühe osana kuulus vägagi radikaalsete loomakaitse ja loomaõiguste süstemaatiline kehtestamine.
Teema ebamugavuse tõttu näiteks nii mõnigi Euroopa Ühenduse auväärsetes valitsusorganites istuja tahaks kogu ajaloopõhja olematuks vaikida.
Peter Singeri praegu praktiliselt klassikuks kujunenud teoses Animal Liberation ei mainita ühtegi asjakohast ajaloolist fakti.
Autor jätab oma teose ajalugu käsitlevas osas ajajärgu 1880-1945 täiesti käsitlemata.
Kuna kirjutaja on kogu teemas vägagi kompetentne on selline ?aps? vaevalt et juhuslik?Raamatus viidatakse küll natside poolt läbiviidud inimkatsetele, võrreldakse neid tänapäeval korraldatavate jõhkrate loomkatsetega ja vastandatakse lõpuks budistlike kõike elavat austavate põhimõtetega.
Teemat valdavatele lugejatele on muidugi ebamugav tõdeda, et ka natslik ideoloogia rõhus budausu ja ristiusu ? mida peeti üheks judaismi haruks ? põhimõtete erinevusele ja toonitas ristiusu jõhkrat loomavihkajalikkust.
Osa rohelise mõttemaailmaga inimesi otsustab lahendada selle ideoloogilise probleemi lihtsa ignoreerimise teel.
Omamoodi tüüpiline on näiteks Hitleri taimetoitlus-fakti ümberlükkamise lapsikud püüded. (Nagu keegi, kusagil, kunagi oleks näinud Hitlerit salaja maiustamas tuvipraega?).
Mitmetel poolmilitaristlike loomaõiguslaste ja padu-taimetoitlaste internetilehekülgedel võib leida nii pool- kui täisvalet, üritatakse selgelt ajaloolist aspekti meeleheitlikult maha vaikida.
Paraku ei kao loomakaitse ja ?õigusalane ajalooline eripära kuhugi.
Õigem oleks kui tänapäevased rohelise mõtteviisi kandjad tunnustaksid ajaloolisi tõsiasju ja pööraksid enam tähelepanu selle endise maailma ja tänapäeval valitseva ideoloogia sarnasuste ja eelkõige põhimõtteliste erinevuste esiletoomisele.
Edasi uurime III Reichi loomakaitseseadust.
28. augustil 1933 kell seitse õhtul kogunes Saksa rahvas oma raadiovastuvõtjate ümber.
Pool aastat kestnud rahvussotsialistlikku võimu oli kogu rahvale näidanud uue ladviku kombeid.
Inimestele oli selgeks saanud, et uus juhtkond seisab oma sõnade-põhimõtete taga ja tähtsaid kõnesid jälgiti hoolega.
Oli teada, et täna peab rahvale oma riigipoliitilise kõne Preisi-alade minister Hermann Göring.
Koguka ministrihärra raadiohäälega ettekantud kõnes oli üks läbiv idee.
Kaks nädalat tagasi vastuvõetud määrus vivisektsiooni keelustamisest.
Vivisektsiooni all mõeldi loomkatseid, täpsemalt piinarikkaid ilma tuimestuse ja narkoosita tehtavaid lõikusi, elavalt lõikumist.
Ministrihärra põhjendas oma määrust viidates saksa rassi ainulaadsele ajaloolisele vendlusele loomadega.
Ta rõhus sellele kuidas aaria iidne rass on tuhandeid aastaid jaganud loomadega oma kodu, põlde, raskeid lahinguid, võite ja kaotusi.
Alati koos, nagu partneritele-relvavendadele kohane.
Kõne lõpuks tegi Göring selgeks, mis ootab määruse rikkujaid.
Need inimesed kes edaspidi kavatsevad loomi kohelda kui hingetuid esemeid tuleb koheselt isoleerida koonduslaagritesse, omasuguste väärastunud jõhkardite keskele, eemale loomadest.
Göringi karm poliitiline algatus polnud mingi erakordne sõnum.
See nägemus ei olnud poliitiline retoorika, vaid rahvussotsialismi tsementeerunud sisemus, mõte aariarassi ja looduse ühtsusest.
Nii kehtestas natsionaalsotsialistlik uus valitsus koheselt peale võimule tulekut Saksamaal ajaloo rangeimad loodus- ja loomakaitseseadused.
Terviklikke looduskaitsealasid asutati hävimisohus loomaliikide ja looduskoosluste kaitseks kogu riigi territooriumil.
Kui algas Teine Maailmasõda siis juba selle algstaadiumis planeeris Saksa kõrgeim juhtkond ulatuslike looduskaitsealade asutamist vallutatavatele maaaladele Venemaal, Valgevenes, Ukrainas.
Suured alad nende riikide territooriumist otsustati katta istutatava metsaga, kusjuures elanikkond oleks küüditatud Uraalide taha ja stepivööndisse.
Uus rahvussotsialistlik Euroopa vajas oma eksistentsiks ?rohelisi kopse?.
Huvitav on fakt, et esimesena maailmas kuulutas III Reich looduskaitse all olevaks hundi, see tõsiasi oli kõikjal mujal sellel ajal üleüldiselt valitseva mõtemaailma kohaselt arusaamatu ja kummaline tegu.
Isegi kalade, merekarpide, vähkide ja homaaride kohtlemist reguleeris uus seadus suure täpsusega.
Vastkehtestatud määruste täitmist jälgiti hoolega, kõikidest ametkondadest Saksa riigis kuulus rahvussotsialistlikusse parteisse enim just loomaarste.
1933 aasta lõpul kehtima hakanud Saksa loomakaitseseadus (Tierschutzgesetz) oli maailmaajaloos esimene mis määratles loomaõigused just sellistena (um ihrer selbst wille) inimese vajadustest/soovidest ning tundeist sõltumatult.
See oli ka esimene seadus mis kõrvaldas vahettegemise kodu- ja metsloomade vahel.
Sõnasõnalt määras seadus seadusealuseks objektiks ?kõik elavad olendid looduses keda loetakse loomadeks üldkasutatavas keelekasutuses ja loodusteaduslikult.
Kriminaalõiguslikus meeles ei ole mingit vahet koduloomade ja muude, kõrgemate või alamate või inimesele kasulike või kahjulike loomade vahel?.
Tänapäeval on sõnastused veidi teistsugused, aga kõikide arenenud riikide loomakaitseseadused põhinevad nendel põhimõtetel.
Rahvussotsialistliku Saksamaa kõrgeim ladvik, näiteks Hitler ja Himmler olid taimetoitlased ning ?looduskaitsjad? ideelisest aluspõhjast tingituina. Kõrgeimas juhtkonnas muidugi sosistati, et vahel nõrkusehetkeil oli Hitler lapsepõlvemälestustele järele andnud, neelatanud ja kurbusega meenutanud Austria alpimäestiku hõrgutisi ? peenikesi lambaliha-küüslaugu suitsuvorste ja mägihüti aampalgi küljes kuivatatud, tugevalt soolatud kõrgmäestikusinki?
Igal juhul oli III Reichi juhtkonna plaanideks tasapisi juurutada taimetoitlust kogu tulevases Aaria-Euroopas.
Erilise innuga seisis selle idee eest Heinrich Himmler.
Talle alluvas aparaadis tehti hulgaliselt katseid mis kõik pidid põhjendama lihasöömise äärmist kahjulikkust.
Suurima vaenulikkusega suhtus SS:i kõikvõimas juht kulinaarsetesse hõrgutistesse kus kasutati toorest, termiliselt töötlemata liha.
?Verise liha tarbimine hävitab inimese vaimsuse ja puhta sõltumatu intelligentsi?? kordas Reichsführer tihti, ?Oleme läbi viinud vastavad uuringud oma SS meditsiiniinstituutides, mis selgelt näitavad verise liha tarbimise hävitavaid tagajärgi inimese intelligentsile ja otsustusvõimele??
Kes muidugi III Reichi kõrgema juhtkonna veidrustele vilistas oli Hermann Göring, hilisem Saksa Luftwaffe marssal. Loomakaitse vastu polnud tal midagi, aga vorst, sink ja Göringi lemmik, kuulus Freiburgi rulaad, sellest ei olnud ta iial mingi ideoloogia nimel valmis loobuma, vaatamata oma suurele kehakaalule ja arenevale suhkruhaigusele.
Himmleri ihuarsti Felix Kersteni (Tartumaa mees, hiljem räägime temast veel, -zed) märkmete põhjal armastas Göring III Reichi juhtkonna ühistel koosviibimistel peolaua taga oma ?vorstilembusega? spetsiaalselt Himmlerit ärritada.
Korpulentne lennuväemarssal toppis suu suitsuvorstilõike täis, ümises rahulolevalt ja pilgutas näost valgele Himmlerile nautleva mõmina saatel silma, ise vargsi naeru pupsuvat Hitlerit jälgides?Aga see selleks, jätame kulinaaria ja läheme III Reichi loomakaitsepoliitika juurde tagasi.
(väikese vahepalana lisaks ka siia eestlaste kaudsest panusest Kr.marine hävitamisse.U-479 uputas Lembit.Allveelaev Lembitu liideti peale Eesti okupeerimist Baltimere Punalipulise Sõjalaevastikuga)
Reichsführer Heinrich Himmleri harras loomaarmastus väljendus ka ta vaenus jahimeeste ja jahipidamise vastu.
Oma Eestimaalt pärit usaldusmeest ja ihuarsti Felix Kerstenit sõitles SS juht tihti doktori jahikire pärast.
?Kuidas Teie Herr Kersten, haritud ja intelligentne inimene, võite saada naudingut tulistades varitsusest abituid, pahaaimamatuid ja kaitsetuid metsloomi?
See on tõeline mõrtsukatöö! Loodus on võrratu oma puutumatu iluga ja igal metsloomal on õigus elule??
Himmler kasutas väljendit ?loomaõigused? esmakordselt tänapäevases mõistes oma artiklis, mis ilmus 1934 aastal SS:i kirjastatavas pereajakirjas. Kirjutises tõi ta eeskujuks keskaja sakslasi kel oli kombeks majapidamisest kinnipüütud rotte mitte tappa, vaid kaevata neid kui võrdväärseid olendeid kohtusse, kus närilistel oli kaitsja.
Kohus andis kohtualusele võimaluse ennast parandada ja lõpetada trallilöömine auväärse germaanlase viljasalves.
Sellist harukordset kiindumust ning armastust looduse ja loomade vastu näitas üles III Reichi üks suurematest külmaverelistest fanaatikutest.
Tema käe all tegutses kogu SS aparaat, Riiklik Salapolitsei (Geheime Staatspolizei GESTAPO), tuhanded koonduslaagrid?Masinavärk toimis nagu õlitatult, ehtsaksaliku täpsuse ja jõudlusega.
Rootsi ajaloolane Peter Englund on töödes korduvalt rõhutanud natsire?iimi juhtide vastuolulisi isiksusi.
Mitmed neist olid totaalsed inimvihkajad, kel oli suuri raskusi viibimisega inimkeskkonnas.
Selle puudujäägi korvasid nad loomaarmastusega.
Rõhutatud kiindumus oma lemmikloomadesse, nagu näiteks Adolf Hitleril ning Rudolf Hessil ning sügav sisemine veendumus looduskaitse vajalikkusest olid nähtavasti põhjustatud teatud määral sisemisest põhjenduspüüdest ? ?ma olen ju hea inimene??
See Englundi psühholoogivalda pürgiv arvamus tundub küll veidi konarlikuna, aga kes teab?
Natside üldpilt inimese ja looduse suhetest oli tänapäeval valitseva üldarusaama kohaselt müstiline ja vulgaar-darvinistlik.
Tänapäeva loomakaitseliikumised põhjendavad omi ideid inimeste ja loomade võrdsusega.
Rahvussotsialistlik ideoloogia põhjendas samu mõtteid aga inimeste ja loomade ebavõrdsusega.
Inimeste ja loomade vahel ei tehtud vahet, valitsevates suhetes nähti omamoodi subordinatsiooni või hierarhilist astmestikku.
Kõige kõrgemal astmel troonis rahvussotsialistlikus maailma/looduspildis puhtatõuline aarialane, siis tulid loomad, kellest kõrgeim aste olid teised allutanud tugevad kiskjad.
Edasi muud loomad ja kõige all all-inimene ehk untermensch.
Kõrgemal astmestikutasemel olijail oli moraalne kohustus kaitsta nõrgemaid vendi.
Inimlikkus mõistena kõrvaldati kasutusest.
Rahvussotsialistid lahendasid looma-õiguslikku eetilise problemaatika tõmmates rasvase joone loomade ja all-inimeste vahele.
Karme loomakaitseseaduseid ja loomkatseid reguleerivad suuniseid ei kohaldatud all-inimeste suhtes, vaid tihtigi koheldi sellel kõige alumisel astmel seisjaid hullemini kui loomi.
Rangeid loomkatseid reguleerivaid määrusi tuli aga peagi leevendada, sest valdavas enamuses keeldusid saksa arstid katseloomi vahetamast ?unmenschide? vastu.
Josef Mengele sarnased pühendunud rahvussotsialistid olid tegelikkuses harvaks erandiks.
On väga brutaalne, aga paraku tõsiasi, et seoses selle ebainimliku ja julma epohhiga ajaloos tegi arstiteadus, farmakoloogia, füsioloogia jm. tohutu arenguhüppe.
Alates tuhandetest uutest medikamentidest kuni tänapäeval laialdaselt kasutatava hüpotermiaravini kõige muu hulgas.
Esimesed laialt tuntud südamesiirdamised tegi teatavasti LAV:is 1967 aastal C. Barnard. Ei räägita aga sellest, kes olid härra Barnardi kogenud assistendid ja kus kohast nad olid hankinud oma kogemuse alal.
Natsistliku ideoloogia loomaõigusliku osa taustaks oli soliidne ideoloogiline pärand.
Juba 1800-te aastate romantilise mõttemaailma arengutes saksa kultuuriruumis, loodi teoseid kus kandvaks ideeks oli muistsete germaanlaste müstiline side looduse ning loomariigiga.
Sarnased ideed läbisid ka helilooja Richard Wagneri teoseid.
Tema loomingus aimatavad taimetoitlus ja loomakaitseideed on kantud ilmsest juudivastasusest.
Juutidelt pärinevad loomade jõhkra kohtlemise ja lihasöömise kombeid pidas Wagner teguriks, mis ajaloo vältel on rikkunud puhta saksa rassi. Loomkatsed võrdsustas ta judaistlike pühade košhherrituaalsete loomatapmistega ja elusatelt loomadelt rituaalse verelaskmise pühade talitustega.
Need mõtted ja nägemused mis olid põhjuseks otsesteks aktsioonideks vivisektsioonilaboratooriumite ja nende töötajate vastu, võtsid rahvussotsialistid üle otse temalt.
Juudivastast poliitikatki põhjendati osaliselt loomakaitsega: Juudid on ?loomarõhujad? ja kõik nende vastased rünnakud on õigustatud õhtumaise kultuuri moraalinõuetega.
Sellised ideoloogilised tagamaad teevad rahvussotsialistlike edumeelsete ideede käsitluse tänapäeval keeruliseks.
Kolmanda Reichi kadudes maailmakaardilt kadusid ka kõik natside looma- ja looduskaitseseadused.
Hunt tapeti viimseni maha, looduskaitsealad raiuti lagedaks ja künti põldudeks.
Järved reostati kunstväetistega ja kasvasid kinni.
Kuulsat saksa punahirve võisid lapsed vaid pildiraamatust imetleda. Laialdaselt tegeleti mürkainete salamatmisega.
Saksa ?ajalooline koorem? pärssis kohalikku loodushoidu, loomakaitset ja isegi kõike taimetoitlusse puutuvat kuni 70-date aastate keskpaigani.
Praegugi kipub eakamatele sakslastele koos sõnaga taimetoitlus viirastuma esmaselt Hitler?
Kolmanda Reichi loomakaitsenägemused tõusevad tänapäeval siin-seal esile paremäärmuslaste liikumises.
Inglismaa uusnatsid pürgivad kohaliku Animal Rights liikumise ridadesse, USA:s on räägitud Green-Nazi nähtusest ja Göringi kuulsat kõnet on lihtne leida internetist uusnatside kodulehekülgedelt. (vaata link lõpus)
Kaasaegsed looduskaitseaktivistid euroopa kultuuriruumis üritavad enamuses toetuda Singeri nägemusele võrdsusest ja õiguste levimisest väljapoole inimühiskonda.
Ehki need looduse ja loomade kaitse üldisemad põhjendused tänapäeval ja rahvussotsialistide mõtted samal teemal erinevad üksteisest, on järeldused ikkagi sedavõrd sarnased, et Natsi-Saksa küsimus on praegustele loomakaitseaktivistidele vägagi ebamugav.
Rahvussotsialismi looduskäsitlus, mis kahtlemata oli nii mõneski aspektis progressiivne ja muu maailma nägemusest ja arengutest kaugelt ees, on tänapäeva maailmas siiski väga valulik neile aateaktivistidele ning ideoloogidele kes peavad taimetoitlust ja võitlust loomaõiguste eest oma moraalse ülemuslikkuse märgiks.
Mõte on ju täpselt sama mis natsidel.
Muidugi on selge ka see, et praegu maailmas üleüldiselt valitseva ajalookäsitluse põhjal mõistetakse valimatult hukka kõik liikumised ja ideoloogiavoolud mis veidigi on leidnud ühiskondlikku, ideoloogilist kandepinda 30-40 aastate Saksamaal.
Aga see pole sugugi õige.
Kõik rahvussotsialistide ideed polnud sugugi halvad nende kummalistele põhjendustele vaatamata.
Seda ideoloogilist ja ühiskonna-ajaloolist pärandit tuleb lihtsalt vaadelda osana euroopaliku kultuuri aateajaloost ja selle arengust.
Niipalju siis Kolmandast Riigist ja tema suhetest Loomariigi ning loodushoiuga.Tibla mine perse!
The Devils Doctor
1939. aasta, sooja septembrikuu hommik.
Kauni Lõuna Schwaabimaa Rotweili linnakese lähedal asuv SS:i riigimõis.
Reichsführer Heinrich Himmler on võtnud mõisahoone terrassil istet.
Rüübates aeglaselt tassist teed, silmitseb ta ümbritsevat loodust, hoolitsetud välju ja taamal sinerdavaid mäekünkaid?
?Teie hommikune post, härra Reichsführer!?
Adjutant Klaus asetab teelauale paki ajalehti, hulga korrespondentsi ümbrikes, kõige peal aga ilutseb postipakk pruunis pakkepaberis.
Himmler asub kõigepealt, kummalise õhinaga, postipaki kallale.
Pakil on ümber nöör mille otsad kaovad punase lakkpitseri alla.
Kohmakalt üritab ta pakki avada, pingul nöör ei anna kuidagi järele?
Korraga kattepaber rebeneb ja pakisisu pudeneb terrassipõrandale teelaua alla.
Adjutant on koolitatud täpsusega kohal, kummardub ja ulatab Reichsführerile mahakukkunud raamatu.
Raamatu kaanel ilutseb: ESTNISCH-DEUTSCHES WÖRTERBUCH (Eesti-Saksa sõnaraamat).
Himmler kraaksatab kuivalt, haarab adjutandi käest raamatu ja peidab selle kiirelt ajalehtede alla?
Väga kummaline seik.
Mis tingis SchützStaffeli (SS) kõikvõimsa juhi Reichsführer Heinrich Himmleri äkilise huvi eesti keele vastu?
Heinrich Luitpold Himmler oli Kolmanda Reich:i üks vastuolulisematest ja kummalisematest persoonidest.
Kandes SS:i ülemjuhataja, Reichsführeri musta mundrit juhtis ta seda tohutut masinävärki alates SS:i uurimisinstituutidest, lasteaedadest, haridusasutustest-noorsooorganisatsioonidest kuni kogu riiki katva koonduslaagrite kohutava võrguni.
Samas on kaasaegsed kirjeldanud kuidas Kolmanda Riigi kõrgeima nn. "Hitleri siseringi" (Der Schlauch) ühistel koosviibimistel-väljasõitudel oli Himmler peale pikka otsimist tihti avastatud metsapadrikus üksi mättal istudes unelemas ja pisarsilmil heldinuna vaatlemas samblas kasvavat kaseriisikat koos seenekesel särava kastepiisaga...
Sellest 20 sajandi ühest kõige saladuslikumast persoonist on palju kirjutatud.
Võibolla ei hakkaks siin Parafoorumis neid kirjutisi kõidete kaupa ümber jutustama.
Vaatame hoopis seda kuidas III Reichi kõikevõimas Reichsführer oli kummalisel kombel küllaltki lähedalt seotud Eestimaaga.
Mitmed Eestimaal sündinud- elanud-pärit ja rohkem või vähemal kombel eestiverd mehed kuulusid III Reichi ladvikusse. Kui mitte otseselt juhtkonda siis seda ümbritsevasse "siserõngasse".
Alfred Rosenberg, sündinud Tallinnas - III Reichi peaideoloog
Alexander Eduard Felix Kersten, sündinud Tartus - Himmleri ihuarst
Bruno Otto Nudelman sündinud Peterburis - SS Teabeteenistuse (Büroo) juht.
Alustame kahest esimesest.
Saksa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei peaideoloogiks oli Alfred Rosenberg.
Sama mees oli ka Kolmanda Riigi ametliku rassipoliitika looja mille täideviivaks tööriistaks oligi SS:i masinavärk.
Veidi Alfred Rosenbergi elust 1942 aastal Eestis ilmunud ajalehe "Meie Maa" asjakohase "nupu" põhjal:
Alfred Rosenberg sündis 12. jaanuaril 1893.a. Tallinnas.
Pärast Tallinna Reaalkooli lõpetamist ta jätkas õpinguid Riia Tehnilises Ülikoolis arhitektuuri alal.
Õpingute kõrvalt tegeles ta maalimise ja ajalooga.
Puhkenud I maailmasõda katkestas Rosenbergi õpingud Riias.
(zed: Praegu Riias töötav Krematoorium olevat rajatud Alfred Rosenbergi kursusetöö põhjal).
Polütehniline ülikool evakueeriti Moskvasse ja seal, keset bolshevismi võimuletulekut, kujunesid Rosenbergil põhialused ta epohhilisele teosele ?20. sajandi müüt?.
Enamlaste võimuletulekul viibis Rosenberg ajutiselt Krimmis ja kui sinna saabus teade, et sakslased on vallutanud Saaremaa, ruttas ta Tallinna, et proovida ühineda saksa sõjaväega.
Et aga sakslaste tulek viibis ja tal Polütehnikumis jäid õiendamata mõned eksamid, sõitis ta tagasi Moskvasse.
Sooritanud eksamid, omandas ta 1. järgu lõpudiplomi ja asus juba arhitektina Tallinna. Varsti saabusid sinna ka saksa okupatsiooniväed ja Rosenberg kavatses astuda vabatahtlikuna sõjaväkke.
Kuna aga tema see soov ei täitunud, asus ta õpetajana tööle Tallinnas Gustav-Adolfi gümnaasiumis.
Teade Saksamaa kokkuvarisemisest ja marksistlikust revolutsioonist viis Rosenbergi otsusele pühendada end poliitilisele tegevusele.
Oma esimese ettekade marksismi ja juutluse üle pidas ta 30. novembril 1918.a. Tallinnas. Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist sõitis Rosenberg Müncheni.
1919.a. suvel kohtus ta Adolf Hitleriga ja ühines tema liikumisega.
(zed: Lihtsalt repliigi korras selline kummaline nüanss, et Saksa Rahva Suurele Juhile ))) endale, elik Aadolf Hitler:ile, ei sümpatiseerinud Rosenberg sugugi, kuni lõpuni kutsus Hitler Rosenbergi selja taga "Hulluks Baltlaseks" (NB! mitte sakslaseks).
1921.a. asus Rosenberg koos Dietrich Eckartiga toimetama ?Völkischer Beobacherit?, (Hitleri võimule viinud partei NSDAP häälekandja), mille kasvamine väikesest nädalalehest suureks päevaleheks toimus tema juhtimisel.
1937.a. oli Rosenberg ?V.B.? peatoimetajaks ja alates 1938.a. lehe väljaandjaks.
Rosenberg võttis rahvussotsialistlikust liikumisest aktiivselt osa.
Ta tegi kaasa 1921.a. oktoobris marsi Coburgi ja Saksa Päeva 14. ja 15. oktoobril Coburgis ja saatis Juhti Bürgerbräu-keldris ja marsil Feldherrenhallesse 9. novembril 1923.a.
Pärast 1923.a. 9. novembrit koondas ta liikumises järelejäänud jõud uueks tegevuseks.
Juhi tagasitulekul Landsbergist asus Rosenberg jälle lehe juurde.
Rosenberg koostas esimese ametliku teose liikumise kohta ?Saksa rahvussotsialistliku tööliserakonna olemus, põhialused ja eesmärgid?.
Riigipäevavalimistel 14. Sept. 1930.a. valiti Rosenberg riigipäeva liikmeks ja seal esindas ta rahvussotsialistide rühma välispoliitilistes küsimustes.
1. Aprillil 1933 nimetas Juht teda erakonna välispoliitilise ameti juhiks ja riiklikuks juhiks (Reichsleiter).
31. Jaanuaril 1934 ta nimetati Juhi (Aadu ise :zed) volinikuks rahvussotsialismi kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal. 1941.a. nimetati ta Ida-alade riigiministriks.
Peale oma põhiteose ?20-nda sajandi müüt? on Rosenberg kirjutanud veel ?Juutide jälg aegade keerises?, ?Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika?, ?Talmudi ebamoraal?, ?Katk Venemaal?, ?Riigivaenuline Sionism?, ?Vabamüürlik maailmapoliitika?.
Ta arvukad kõned ja artiklid on koondatud koguteostesse "Veri ja au", ?Ideede arenemine? ja ?Võitlus võimu pärast?.
(Selline oli siis ajalehe "Meie Maa" 1942 ilmunud artikkel.)
(zed: Lisaks juurde veel sellise fakti, et Alfred Rosenbergi esimene naine Hilda Leesmann oli samuti Eestist pärit.)
Olles uurinud Rosenbergi elu-tegevust ja just seda osa kuidas ühest veidi pungissilmsest ja peene kaelaga õblukesest Tallinna Reaaalkooli koolipoisist sai üks III Reichi juhtfiguure olen selle peadpööritava tähelennu taga aimanud selget THULE GESELLSCHAFTI tumedat saladuslikku varju.
(Siin ka pildike Alfred Rosenbergist)(link)
Saksa valitseva eliidi poolt üle-eelmise sajandi lõpul loodud esoteerilise varjundiga salaühing VIENAI ja Esimese Maailmasõja eelõhtul loodud GERMAANI ORDU omasid ilmselt allorganisatsioone ka Baltimaades, Tallinnas, Riias ning Venemaal Moskvas ning muidugi pealinnas Sankt Peterburis.
On säilinud ohranka (Tsaari Venemaa kaitsepolitsei) uurija kellegi Ilijini raportid politsei kuuenda osakonna ülema asetäitjale krahv Sokolovile, kus antakse ülevaade S.-Peterburi kohaliku saksa rahvusest kõrgkihi varjatud toimetamisest.
Kõige eelduste kohaselt oli nende samade germanistliku aadet ning salateadusi viljelevate organisatsioonide liikmeteks ka Eesti ja Liivimaa rüütelkonnad.
Paistis ju see seltskond välja erilise saksameelse marurahvusluse ja ajalooliste aadete kummardamisega.
Rahvustunne ja rahvuslus on kummalised fenomenid.
Mingi suvalise etnilise rühma, olgu see siis moodustatud kas usulistel, keelelistel või kultuurilistel tunnustel, kõige tulisemateks eestvõitlejateks on "nn. esimese põlvkonna rahvuslased".
Kutsutakse neid siis kadakasakslasteks või pajuvenelasteks, erilist vahet pole.
Sellistel etnilis-kultuurilistel "sisserändajatel" kipub marurahvuslus läbi põlvkondade ainult võimenduma.
Ajaloolased on oletanud, et Eesti-Liivimaa Rüütelkonna liikmetest oli eesti sugemete-juurtega üle poolte, võib-olla isegi kuuskümmend-seitsekümmend protsenti.
Pärinesid need peamiselt Liivimaa liivi rahvusest ülikkonnast (von Üxküllid jt) ning Saare- Lääne- ja Harjumaa eesti muistsetest ülikutest (von Maidellid jt).
Eks seetõttu leidsid ka äsjaloodud VIENAI ja German Order ning Thule Gesellschaft Tsaarivenemaa Balti Kubermangudes tänuväärse järgijaskonna.
Siit sai ka noor Alfred Rosenberg oma "vaimse ärkamise" nende esoteeriliste salaorganisatsioonide kohalike kontorite hoolikal isalikul kaasabil.
Kui vaadelda III Reichi peaideoloogi kirjutatud teoste nimestikku siis terendub selles läbiva punase niidina antisemitism.
Eestimaal oli juutide osakaal elanikkonnast tühised 0,3 protsenti.
Kohalik juudi kogukond hoidis madalat profiili ja ei pürginud domineerima, kuigi majanduslikku jõudu neil oli. (Pankur Scheel, suurärimees Citron jt).
Võibolla oli sellise terava ühiskondlik-mjandusliku ja poliitilise vastasseisu (nagu Saksamaal) puudumine põhjustatud Eesti ajaloost.
Tavapolariseerumine polnud võimalik kuna konkureerivaid huvigruppe oli rohkem kui kaks. Põhirahvas eestlased, ajalooline "härrasrahvas" sakslased, uus "härrasrahvas" venelased, mingit majanduslikku mõju omav kohalik juudi kogukond.
Vaevalt et Tallinna Reaalkooli õpilasel kes peale tunde Hirvepargis naabripoistega vutti tagus, oli mingeid erilisi kurbi kogemusi kohalike vägagi tagasihoidlike ning omaette hoidvate juutidega.
Kõik see mis terendab Rosenbergi kirjutistes on ideoloogiliselt Eestimaa oludele arusaamatu ja võõras.
1919 aastal viibis Alfred Rosenberg Münchenis.
Seal liitus ta aasta varem loodud Thule Gesellschafti Saksamaa organisatsiooniga.
Karl Haushofer kelle agentuuriga oli Rosenberg olnud kontaktis oma viibimisel Moskvas, tutvustas teda Thule Gesellschafti, Saksa Töölispartei (hilisem NSDAP) ja selle häälekandja "Völkischer Beobachter" looja Rudolf von Sebottendorfiga.
Sellest kohtumisest sai alguse tulevase Reichsleiteri tähelend.
Karl Haushofer, (mainisime teda III Reichi kirjutises "Juured") oli tuntud oma sügava orientalistikahuviga.
Pikki aastaid teenis ta Saksamaa sõjaväeatasheena Jaapanis, viibis budistlikes kloostrites, pühitseti samuraiks.
1910 aastal viibis ta Tiibetis Lhasas külastades Dalai Lama XIII loal ka saladuslikku Kollase Laubasideme kloostrit.
(Karl Haushoferi mõttekaaslaste hulka kuulus ka eestimaa juurtega mees, Dalai Lama poolt Maahakala inkarnatsiooniks tunnistatud Roman Nikolai von Ungern-Sternberg. See mees oli sündinud küll Austrias Grazis, kuid tema esivanemad olid põlvnenud väidetavalt muistsetest Saaremaa vanematest. Sellest legendaarsest tsaari kindralleitnandist, "Mustast Parunist", fanaatilisest antisemiidist, tema vägitükkidest Burjaatias ja Mongoolias, tema peidetud hiigelvarandusest peab pikemalt pajatama, loodan et tuleme veel tema juurde tagasi.)
Tähtis on see, et seesama Karl Haushofer oli teerajajaks neile ülikummalistele sidemetele mida omasid nii Thule Gesellschaft kui hilisem VRIL Tiibeti ja Mongoolia usu- ja esoteerilise maailmaga.
On andmeid SS:i müstilisest Königsbergi laboratooriumist Nr.13 mida juhtisid Mongoolia mungad, Berliinis SS:i peakorteris eksisteerinud budistlikust harukloostrist, Riigipäevahoones Punaarmeega võidelnud SS mundris mongoliidsetest ohvitseridest.
Nende faktide taustal jõuame järgmise Eestimaalt pärineva meheni:
Felix Kersten.
Selle Tartumaal sündinud mehe elust ja toimetamistest on kirjutatud mitmeid raamatuid. Veel rohkem on liikvel ta kohta legende.
On avaldatud arvamust, et Felix Kersten oli ainuke inimene maailmas keda kartis Heinrich Himmler.
Väidetavalt suutis Kersten tänu oma kummalisele ravimetoodikale ja hüpnoosile sarnanevale sisendusvõimele ainsa inimesena leevendada Kolmanda Riigi Reichsführeri kroonilisi, teadvust hämardavaid atakilaadseid kõhuvaluhooge.
Esimese Maailmasõja ajal viibis Kersten noorukina põhiliselt Sankt-Peterburis.
Oma Balti-Saksa-Flaami-Eesti päritolu tõttu osales aktiivselt pealinna saksa rahvusrühma seltsielus ja ettevõtmistes.
Kas Kerstenit mõjutasid ka samal ajal pead tõstvad Germaani salaorganisatsioonid võib ainult oletada.
Tutvununa Peterburis kohaliku Soome-Rootsi kõrgkihiga, siirdus Felix Kersten sõprade kutsel Soome, sealt koos Soome vabatahtlikega Eesti Vabadussõtta.
1922 aastal ilmus Felix Kersten välja Berliinis.
On oletatud tema sidemeid Thule Gesellschafti looja Rudolf von Sebottendorfiga, kes tutvustas noort Felix Kerstenit Karl Haushoferile.
See tutvus kestis väidetavalt aastakümneid kuni Haushofer võttis endalt ja oma naiselt Martalt 1946 aasta kevadel samuraimõõgaga elu.
Arvata võib, et tänu Karl Haushoferi poolt Thule Gesellschafti osaks liidetud budistlikele struktuuridele sai oma koolituse ja erilised oskused ka noor Felix Kersten.
Milline oli Felix Kertseni roll?
Sellele küsimusele on muidugi väga raske vastata.
Kõigepealt tuleks selgeks teha Thule Gesellschafti ja võibolla mõnede teiste selle organisatsiooni varjus püsinud struktuuride mõju Kolmandale Reichile.
On spekuleeritud, et nende peidetud struktuuride põhiülesandeks oli Rooma Keisririigi poolt kaks tuhat aastat tagasi likvideeritud Iisraeli riigi taasloomine Lähis-Idas ja üle maailma pihustatud semiitide kontsentreerimine ühte kohta.
Nii avaldas Himmler korduvalt Saksa kõrgema eliidi nõupidamistel arvamust juudi ühtse kodumaa ja riigi loomise vajalikkusest.
Ka Adolf Hitler oli samal arvamusel.
Selle tulevase Iisraeli paiknemise kohalt erinesid aga nende nägemused kardinaalselt. Himmler eelistas juutide ajaloolist kodumaad, Hitler aga millegipärast Madagaskarit.
Teemat puudutavates jutuajamistes rõhutas Himmler alati ülemaailmse juutluse konsentreerimise vajadust ja seda just Lähis-Idas, "sest see loob araabia maailmaga väga vajaliku ja tulevikus Suur-Saksamaale meelepärase pingekolde".
Kas olid need Himmleri isiklikud mõttearendused või refereeris ta kellegi teise omi, ei ole praegu paraku teada.
Fakt on see, et pool aastat enne II Maailmasõja algust ilmus Heinrich Himmleri kõrvale tema ihuarst Felix Kersten.
Kaasaegsete meenutusel omas see Eestimaal sündinud tähelepandamatu mees Himmleri üle kummalist mõjujõudu.
On teada, et Reichsführer täitis praktiliselt kõik oma ihuarsti soovid ning nõudmised ja arvestas alati Kersteni arvamusega.
On avaldatud mõtteid, et Kersten oli mingiks kummaliseks selektoriks kes otsis üles SS repressiivaparaadist ning aitas maalt välja vajalikel juudi rahvusest persoonidel, keda mingi hüpoteetiline varistruktuur pidas vajalikeks oma edasistes plaanides Iisraeli riigi rajamisel.
Edasi lisaks siia Helsingin Sanomates ilmunud Jukka Rislakki artikli Felix Kerstenist.
Hollywoodil on voli otsustada, kes on kangelane ja kes mitte.
1990. aastate suur filmisangar oli sakslane Oskar Schindler, kes sõja ajal päästis 1200 Krakowi juuti, võttes nad oma tehasesse tööle.
Felix Kersten päästis palju rohkem elusid, kuid ta ei pälvinud samasugust kuulsust.
Kuigi Juudi maailmakongress tõdes sõja järel, et sajad tuhanded inimesed - neist 63 000 juudid - võlgnevad Kerstenile oma elu.
Alexander Eduard Felix Kersten sündis baltisaksa peres Tartu lähedal 1898.
Ta võttis osa I maailmasõjast ning Soome kodusõjast (1918).
Seejärel astus Kersten Soome armee teenistusse ja 1919 võitles soome vabatahtlikuna Eesti vabadussõjas.
Eesti riik "tänas" Kerstenit tema maavalduste riigistamisega.
Seevastu Soome andis Kerstenile 1920. aastal kodakondsuse.
Kersten õppis massaazhi ühe Tiibeti kloostri kasvandiku käe all Berliinis ning temast sai manuaalteraapia valdaja.
Tuntuks sai Kersten Hollandi kuninganna Wilhelmina abikaasa ravimisega.
Peagi olid tema klientideks Euroopa kroonitud pead, aadlikud ja suurärimehed.
Pole ime, et Kerstenit peeti nii Saksa kui ka Inglise agendiks.
Kevadel 1939 tutvus Kersten SSi juhi Heinrich Himmleriga.
Kersten soostus teda ravima ühe ärimehe palvel, kes kartis, et Himmler riigistab tema tehase.
Kersten tegeles Himmleriga regulaarselt, kuna viimase kõhukrampide vastu miski muu ei aidanud.
Reichsführer isegi uskus, et ilma Kersteni abita ta sureb.
Natsijuhi ja ihuarsti usalduslik suhe kestis kuni sõja lõpuni kevadel 1945.
Oma töö eest Kersten kuuldavasti ei küsinud kunagi raha, kuid sobival hetkel palus vangide vabastamist.
Nii sai Kersten 1942. aastal Himmlerilt "jõulukingiks" Soome Oslo-konsuli.
Natsiliidrite Wannsee kogunemise (1942) protokollidest ilmneb, et lõplik lahendus ootas ka Soome 2300 juuti.
Kersteni sõnul sõitis Himmler juunis Soome, et mõjutada soomlasi juute loovutama.
Kaasas olevat tal olnud nimekiri 2300 isikust.
Koos Himmleriga reisinud Kersten olevat Soome juudid väljaandmisest päästnud.
Seda aga ei usu ajaloolased, kelle arvates juudid polnudki ohus.
Jutt olnud hoopis juudipõgenikest, kellest osa 1942. aastal loovutatigi sakslastele.
Ka Rootsis tahtsid valitsuse esindajad Kersteniga kohtuda.
Välisminister Christian Günther palus teda aidata põhjamaadest pärit vange.
Selle üle pidasid mehed nõu sõja lõpul ning Kersten lendas viis korda Saksamaale.
1944. aastal andis Himmler Kerstenile taas erilise jõulukingi - ta vabastas rühma spionaazhi eest vangi mõistetud rootsi insenere.
Shveits saatis tagasi umbes 40 000 juudipõgenikku.
Ka Rootsi suhtus juutidesse tõrjuvalt ja saatis neid peaaegu kindlasse surma.
Osalt Kersteni ja ta sõprade Storchi ja Klausi teene on, et mõlemad maad lõpuks siiski päästsid tuhandeid juute.
1944. aastal palusid Shveitsi juudid, et Kersten teeks Himmlerile ettepaneku lasta Saksamaalt välja 20 000 juuti.
Himmler oli nõus vabastama kõige rohkem paar-kolm tuhat ning nõudis iga pea eest soliidse summa.
Ühtedel andmetel palus SS veebruaris-märtsis 1945 lahkumisluba kahele rongile, kuhu oli topitud 2700 surmamõistetud juuti.
Himmler, kel oli halb tunne Kersteni ühe sõbra hukkamise pärast, otsustas teha doktorile teene.
Ta käskis saata rongid Shveitsi piirile.
Kaks pääsenut, Max Cohn ja Alice Bloemendahl, mäletavad sündmust aga teisiti.
Ronge oli üks ja reisijaid 1200.
Cohni sõnul sakslased petsid, müües vabadusse viletsaid vanureid, kellest osa suri teel, osa kohale jõudes.
Juudiorganisatsioonid palusid ka Rootsil teha midagi juutide heaks.
Rootsi lubas võtta vange vastu tingimusel, kui need toibudes maalt lahkuvad.
Päästmisega ei kiirustatud: detsembris 1944 lubas Himmler Kerstenile vabastada tuhandeid eri maade vange, millega rootslased nõustusid jaanuaris, tegid lepingu veebruaris ja asusid 150 bussiga teele märtsis.
On arvatud, et rootslased lootsid, et aeg ja sõja käik lahendavad probleemi nende eest.
Missioonist teadsid vaid üksikud.
Günther määras selle juhiks kuninga onu krahv Folke Bernadotte'i, kes kohtus Himmleriga. Bernadotte'i kaudu lootis Himmler saada kontakti kindral Dwigth Eisenhoweriga.
Märtsis 1945 sai Kersten Himmlerilt kirja, kus lubati, et SS ei hävita koonduslaagreid ja nende asukaid ning neile võib saata toiduaineid ja ravimeid, mida Storchil õnnestus Rootsi ametivõimude vastuseisust hoolimata koguda suur hulk.
Bussidega Rootsi toimetatavad vangid olid skandinaavlased.
Kersten veenis sakslasi päästma ka juute, kuid Bernadotte ei soovinud neid küüti võtta.
Rootsi välisministeeriumi hiljuti avaldatud dokumendi järgi tuli juudid peale võtta viimases järjekorras. Eelisjärjekorras küüti võetute hulgas oli palju sakslasi, isegi natsipartei liikmeid. Igal juhul Rootsi pääses lõpuks 10 000 juuti, neist 6500 nende bussidega.
Stockholmis elav Lalla Verständig on üks neist.
Ta on Kerstenile surmani tänulik ja soovib, et talle püstitataks mälestussammas.
Juba juulis 1945 kirjutas Bernadotte raamatu, kus ta ei maininud sõnagagi Kerstenit: juutide päästmise idee ja elluviimine olid raamatu järgi tema töö.
Kersten oli kibestunud, kuid kannatused alles algasid.
Soome ei andnud Kerstenile aastaid uut passi ja seetõttu elas ta välismaalasepassiga Rootsis.
Rootsi lükkas tagasi tema palve saada kodakondsus.
Lehed väitsid, et Kersten oli nats ja aitas inimesi majandusliku kasu pärast.
Holland seevastu korraldas Kersteni kohta juurdluse, mida juhtis sõjaajaloolane N. W. Posthumus.
1949 esitatud raporti järgi oli Kersten julgelt, omakasu püüdmata päästnud sadu tuhandeid inimesi ja teinud suuri teeneid Hollandile, inimkonnale ja rahule.
Kerstenile anti Hollandi kõrgeim riiklik autasu.
Kersteni väitel käskis Bernadotte tal pärast raamatu ilmumist vait olla - muidu loovutatakse Kersten Soomele, kus venelased rõõmuga ta vangistavad.
(zed: seesamune kõrgestisündinud Wisborgi krahv Folke Bernadotte hukati 17.09.1948 aastal Iisraelis "tänuliku" juudi organisatsiooni "LEHI" liikmete poolt mingi "segaduse" tõttu organiseeritud terrorirünnakus. Üks päästikule vajutaja oli selline hiljem teisel kombel tuntuks saanud mees nagu Ytzhak Shamir).
Kersten taotles Rootsi kodakondsust korduvalt.
Alles 1953, pärast tormilist parlamendivaidlust, andis Rootsi lõpuks Kerstenile passi. Välisministeerium puhastas ta maine 1956.
Kersten jätkas tegutsemist arstina ja massöörina.
Reisil Saksamaale aprillis 1960 ütles Kersteni süda üles ja ta suri 61aastaselt.
Kersteni auks on Iisraelis istutatud seitse puud.
Edasi tuleme tagasi selle peatüki algusesse ja vaatleme SS:i juhi Heinrich Himmleri suhtumist eestlastesse üldisemalt.
Siin siis saladuslike võimetega Felix Kersten (link)
ja tema patsient, kõhuvalus Himmler (link)
Krahv Folke Bernadotte (link)
Himmler ja Eesti
Teise Maailmasõja lõpust on kulunud kuuskümmend aastat.
See on ligi kolm inimpõlve.
Kulunud aastakümnete jooksul on valitseva ajalookäsitluse põhjal kinnistunud meie inimteadvusse teatud stereotüüpne pilt toimunust, selle põhjustest ja tagamaadest.
Paraku on see pilt võitjate loodud.
Aga võitjatel on komme kirjutada ajalugu uuesti.
Alati on olnud.
Nii Vana-Egptuse üleraiutud-kirjutatud piltkirjadest ajaloohämaruses kuni lõhatud monumentideni kalmistutel tänapäeval.
Paraku on ajalugu näidanud ka seda, et mõne märgisüsteemi hävitamine või asendamine ei muuda ajalugu iseeneses.
Eestimaale ja eestlastele lõi Teine Maailmasõda sügavad haavad. Need haavad annavad tunda veel praegugi.
Suur idanaaber, kel oli võimalus meie kodus ligi viiskümmend aastat laiutada, üritas neid meie hingehaavu ravida talle omaste vahenditega, vale ja võltsimisega.
Tänu Jumalale ja eestlaste kainusele ei olnud võõrvõimul edu.
Heidame nüüd jälle väikese pilgu tagasi, pidades meeles kunagi öeldud mõttetera:
"Sõda ei lõpe siis, kui haavad enam ei valuta.
Sõda on pika peiteajaga haigus, mis inimkonda sisse kodeeritud jätkuvasti ja jäädavalt. Ravile mittealluva inimkonna kohus on ometigi oma haiguslooga tuttav olla."
1942 aastaks oli III Reichi sõjamasin oma võimsuse tipul.
Euroopa, Põhja-Aafrika oli põrmu heidetud, saksa soomuskolonnid seisid Moskva all, Volga kallastel, Kaukasuse väravais.
Kogu see tohutu territoorium mis oli võidetud stalinlikult Venemaalt, kuulus nüüd III Reichi Ida-alade Ministeeriumi käsualasse.
Selle eesotsas seisis aga Eestimaa mees Alfred Rosenberg.
Allutatud aladel kehtestati saksa halduskord.
Kõik elualad allutati koheselt Kolmanda Riigi vastavatele struktuuridele, nende töökorraldus ja toimimise põhimõtteid suunati Berliinist.
Sama oli ka Eestis.
Tööstus, põllumajandus liideti Saksamaa majandusharudega.
Haridussüsteem muudeti, domineerivaks sai koolides saksa keel.
Kooliõpilastel oli suviti kohustuslik tööteenistus, kas mingis riigiametis või siis talus.
Eesti kultuur, teaduselu, ajakirjandus jätkas aga oma elu.
Muidugi eksisteeris tsensuur, kuid samas tsensuur kehtis ka Eesti Vabariigis nn. "vaikival ajastul" kui Pätsi-Laidoneri tandem surus terrori abil maha vabad valimised võitnud Vabadusõdalaste Liidu.
Kriminaalpolitsei jäi kohaliku meeskonna juhtida, Julgeoleku (poliitiline) Politsei läks aga SD haldusalasse.
Selle põhiliseks kaadriks oli Eesti Vabariigi Poliitilise Politsei kaader, kel oli õnnestunud vältida Nõukogude Vene repressioone.
Saksa võimud koolitasid kogu oma võimu vältel nii politsei reakoosseisu kui juhtivaid politseinikke.
Julgeolekupolitsei koolis Saksamaal Fürstenbergis koolitati aastate jooksul pooltuhatkond eesti rahvusest politseiametnikku.
Et koolitus oli tõhus, näitab seegi, et kriminaalpolitseil oli kuritegude avastamise protsent ligi 90.
Nõukogude Vene ajalookäsitluse kohaselt kuulus domineeriv osa eestlastest III Reichis totaalsele füüsilisele hävitamisele.
Ülejäänud aga olid määratud küüditamisele tulevase Suur-Saksa Impeeriumi äärealadele Uraali mäestiku taha.
Selline oli pikalt jätkunud punapropaganda. Mis toimus aga tegelikult?
1943 aastal kutsuti Alfred Rosenbergi korraldusel kokku Tartu Ülikooli teadurite nõukogu, kes alustas Leningradi, Pihkva ja Novgorodi oblasti venekeelsete kohanimede ümbernimetamist eestipärasteks.
Hitleri allkirja kandval kaardil oli tulevase Suur-Eesti territoorium võrreldes ennesõja-aegsega neljakordne.
Mis mõte oleks olnud jäädvustada uuele maakaardile mingi kadumisele määratud rahva kohanimesid?
Pragmaatilise rahvana oskasid uued saksa võimud vääriliselt hinnata eestlaste head haridust, eeskujulikku militaarõpet, mis üleüldiselt omandati tänu Eesti Vabariigi maailmatasemel sõjaväeharidussüsteemile ning Kaitseliidule.
Kõige tähtsam oli aga eestlaste meeletu viha ja raev bolshevismi ning kõige Nõukogude Venemaalt pärineva vastu.
See fakt sai aga sakslastele sõja arenedes üha enam selgeks.
Saksa sõjaväes oli peamine teenistuskoht eesti meestele Waffen SS :i 20. grenaderidiviis, aga ka piirivalve- ja politseipataljonid.
III Reichi:s teenisid "mitte-riigisakslased" relvajõududest vaid SS:i ridades, regulaararmee ehk Heer oli avatud vaid etnilistele sakslastele.
Sellele vaatamata teenis eestlasi peaaegu kõigis Kolmanda Riigi sõjaväeüksustes.
Alates Wehrmachti maavägede diviisidest kuni Kriegsmarine (sõjalaevastik), allveelaevastiku ja Luftwaffeni (õhujõud).
Eestlasi teenis nii Kurt Studenti kui legendaarse Otto Skorzeny luurerühmades langevarjuritena, Gestapo keskaparaadis kui Admiral Canarisele allunud Abwehris.
(On teada, et Abwehri koosseisu kuulunud, Eestis, Euroopas venelasi ja Põhja-Aafrikas üliedukalt Briti Kuningliku Mereväe luuret lollitanud nn. "Muinasjuturügement 1001" koosnes peamiselt eestlastest. Selle formeeringu Hochstelle 3 Abteilung "A" allus otseselt admiral Wilhelm Canarisele. Abwehr kasutas seda formeeringut mitmel pool Euroopas ja ka Põhja-Aafrikas. Aafrikast veel see nüanss, et eestlastest sidemehed ei hakanud alati oma raadioteateid sifreerima-desifreerima, vaid lugesid need otse eetrisse eesti keeles. Inglased kuulasid ja raputasid pead...)
Saksa kõrgemast juhtkonnast tundis eestlaste ja Eestimaa vastu kõige suuremat huvi Heinrich Himmler.
Osalt oli see muidugi põhjustatud sellest, et suurim eestlastest koosnev väekoondis 20. SS diviis (mis formeeriti 1943 Eesti Leegioniks) allus otseselt temale.
Kindlalt on teada Heinrich Himmleri kaks viibimist Eestis, võibolla oli neid rohkem.
Lisan siia lõigukese Dr. Hjalmar Mäe (Eesti Omavalitsuse juht nn. Landesdirektor ) raamatust " Kuidas kõik teostus "
1943. aasta sügisel teatati mulle, et Himmler tuleb lennukiga Tallinna ja soovib minuga kohtuda.
Kohtusime Kadriorus.
Mina arvasin, et ei tea milline tähtis asi arutada on.
Selgus, et tema tuli vaid selleks, et minuga kokku leppida meie SS-meestele leegionis vajalike eraldusmärkide kuju mundri krae peal.
Küsis minult ettepanekut. Ma ütlesin, et meil ju nüüd jälle samasugune võitlus käimas, nagu see oli Vabadussõjas.
Kohane oleks seepärast võtta märk, mis tuletaks meelde Vabadussõda, kõige paremini meie sõdurite vahvuse aumärgist.
Tentsik tõi meile Eesti Entsüklopeedia ja vaatasime siis vabadusristide pilte.
Kõige tüüpilisem oli mõõk käega, mis meeldis ka Himmlerile.
Ta laskis tuua lehe paberit ja pliiatsi ning joonistas raamatust selle pildi maha.
Pean ütlema, et tema joonistas kiirelt ja hästi... Kui see tehtud oli, siis rääkisime veel natuke olukorra üle.
Tema küsis, kas on mingeid küsimusi, milles tema aidata saab.
Ei olnud momendil ja ta lendas Berliini tagasi.
Mina imestasin, tema oli ju Saksa siseminister, peale selle SS-i ülemjuhataja ja ei tea mis veel - ja temal on keset sõda, keset kindlasti väga kiireid ja olulisi ametialaseid kohustusi aega lennata Tallinna vaevalt üheks tunniks sõdurite kraemärkide pärast.
Kui see küsimus temale tõesti nii südamelähedane ja oluline oli, siis pean teda tänama hea tahte eest!
Väike ülevaade siis eelmises postis mainitud Muinasjuturügemendist:
"Muinasjuturügement 1001"
Eestlased pole midagi eriti kuulnud ühest Eesti üksusest, mida selles teeninud eestlased kutsusid varjunimega "Muinasjuturügement 1001".
Tegelikult oli "Muinasjuturügement 1001" luureüksus, mis tegi oma tööd eletrooniliste vahenditega. Selle rügemendi tegelikuks asutajaks oli Grupp Ceallarius s.o. vastuluure organisatsioon. Cellariuse ülesandel toimetas värbamist ja oli ka eestipoolseks ülemaks Soome sõjaväevormi kandev eestlasest inseneriväe ohvitser kapten A.Kalmus.
Eestis allus üksus tegelikult Saksa mereväele. Alguses nimetati teda "Hochstelle 3", hiljem oli nimeks "Nachrichtenaufklärungstelle 6". Viimaseks nimeks oli aga sellel väeosal "Reinhard".
On teada, et enne nn. "Dienststelle Reinhard", tegevusse astumist töötas sel alal Tallinnas grupp Eesti eraisikuid ja üks Eesti veltveebel kaheksa raadioaparaadiga. Üksuse asutamise peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et sakslastel polnud küllaldaselt vene keelt oskavaid isikuid. Eestlaste hulgas leidus neid aga küllalt.
Rahva hulgas, nii kodumaal Eestis kui Lätis, oli üldine arvamine, et tegemist oli ainult tuntud Saksa sõjaväesaatja "Soldatensender Ursula" personaliga, millist arvamist põhjustasid ka kolm kõrget raadiomasti.
Üksusesse tulnud meeste minevikku uuriti vastavate võimude poolt väga põhjalikult, mis oli loomulik sellist laadi töö puhul. Sellest tuligi, et esialgsest koosseisust eemaldati kaks allohvitseri ja kakskümmend kaheksa meest. Osa poliitilistel põhjustel, osa aga kui vastuvõtmatud sellist laadi töö jaoks. Tallinnas avastati peatselt ka üks punaste agent, kes oli mingil moel sisse pugenud sellesse üksusesse. Ta põgenes, kuid hiljem tabati.
Kõigile üksuse liikmeile oli välja antud nn. julgeolekupoliis. Selle tõendi väljaandjaks oli maavägede kindralstaabi osakond "General der Nachrichten Aufklärung". Dokument kandis väli- ja sõjaväepolitseile tuntud märget "OKH/GenS/Op.Abt.(la) Nr.9468/44 g.K., v.17.9.44".
Selle paberi põhjal olid Eesti poisid "Reinhard´i" juures tunnistatud "saladustekandjaiks" ja seetõttu ei tohtinud neid rindele või selle lähedusse paigutada, kus nad võinuks sattuda vaenlase kätte. Selle paberi alusel pidi välipolitsei taandumisel andma eesõiguse ohupiirkonnast kiireks tagasitõmbumiseks.
Saadud andmeid kasutades päästis see üksus oma tööga nii mõnigi kord ohtliku olukorra. Üks selline meie rahvale ja väeosadele suure tähtsusega juhtum oli Tukkumi juures Lätimaal.
Teatavasti ähvardasid venelased Tukkumi all läbi murda ja jätta kotti kõik Baltikumi põhjapoolses osas olevad väeüksused. "Muinasjuturügement 1001" poolt õigeaegselt hangitud andmete kohaselt oli see aga Saksa ülemjuhatusel teada ja nii saadi koondada õigeaegselt kiires korras väeosi ning punaste suure hooga tehtud rünnak väljajõudmiseks Balti mere äärde löödi neile veriselt tagasi. Sellega avati tee, mida mööda nii Eesti sõjamehed kui ka eraisikud said välja pääseda nende haardest.
Samuti päästis see rügement oma venelastelt püütud andmetega eestlased ja sakslased Miitavi all kotti langemast. Ainult ühel soomusdiviisil läks halvasti väikese kuulmisvea pärast.
Mis kergendas Eesti vastuluure tegevust oli asjaolu, et sel ajal, kui Saksa Põhja- ja Keskrinne olid üldiselt taandumas, loobusid venelased tülikate koodide kasutamisest ja andsid peaaegu kõik oma sõnumid edasi lahtise tekstiga. Tol ajal võttis koodide kasutamine palju aega ning venelastel polnud ka selleks küllaldaselt treenitud inimesi. On ju kodeeritud teksti vaja osata lugeda.
Nii teatasid venelased eestlaste kuuldes Rakvere, Tapa, Tartu ja teiste Eesti asulate ja linnade langemisest. Need teated olid rõhuvad. Kui aga teatati Tallinna langemisest, siis näis igasugune lootus kadunud olevat. Hellitati ju lootust, mida need eestlased salaluure teenistuses, loomulikult, ka teadsid ja mis oli Saksa juhtkonna kunagine kava, et luuakse sillapea Tallinna lähikonna. Saksa ülemjuhatus aga lõi selle hiljem Kuramaal, milline püsis sõja lõpuni ja maksis venelastele palju verd. Kui Tukkumi taandumistee avati siis viidi ka "Muinasjuturügement 1001" rongiga Meemelisse.
Muide, seni Wehrmachti vormi kandvad eestlased pidid pärast antendaati Hitlerile selga tõmbama SS vormirõivad, kuna kõik välismaised üksused loeti siis automaatselt SS'ile alluvaiks. Tol korral Eestis olev üksus arvati kohe Kloogal asuva Eesti Diviisi tagavararügemendi nimekirja, ehkki tegutseti iseseisvalt. Sakslased, nii ülemad kui ka instruktorid, jäid edasi Wehrmachti koosseisu ja mundritesse.
Kuna olid ametlikult Eesti Diviisi koosseisus, siis loodeti, et ka mõni Eesti ohvitser lisatakse üksuse koosseisu. Seda aga ei juhtunud. See oligi siis üks imepärane üksus Saksa vormides: meeskond SS koosseisus, kuid ülemused pea kõik Wehrmachti mehed.
Selline imepära nagu ei sobinud sakslastele ning vahel tekkis ka koomilisi juhtumeid. Näiteks taheti üksust, kui kahtlast vahistada Berliinis, sest jaama komandant ei suutnud ega tahtnud kuidagi uskuda, et niisugune segu sakslaste juures üldse on võimalik.
Kui üksus viibis alles Lätis, siis külastasid teda mitu "päästetud" Saksa kindralit ja diviisiülemat, et tehtud töö eest meestele isiklikult avaldada tänu. Rügemendile jagati II klassi teeneteriste mõõkadega.
Meemelis sai üksus olla vaid paar nädalat, siis laaditi nad laevale ja viidi Ida-Preisimaale. Rinne aga liikus kiiresti Saksamaal ning seepärast polnud ka püsi palju kusagil. Siis hakkasid mehed, neile teadmata põhjustel, kuulama pealt NKVD jaamu Kuramaal.
1945. aasta märtsis saadeti 15 meest otsesesse rindelähedusse Berliini külje all. Seal need mehed vaevu pääsesid vangilangemisest. Rännati edasi mööda Saksamaad, Tšehhoslovakkiat ja Austriat kuni 1945. aasta aprillis jõuti Alpide jalamile Lõuna-Austrias. Sinna jäädi ühte väikesesse külla püsima kuni kapitulatsioonini. Selle järel algas, nii nagu kõigil Eesti sõjameestel, vangilaagriaeg ja hiljem vabadus võõrsil - kaugel kodumaast, mille eest võideldi.
See üksus tegi oma õpitud tööd sõja viimase päevani, kuigi tegelikult rohkem ajaviiteks sõja lõpu eel, sest üldist olukorda ei suudetud ju enam päästa kuidagi. Nii lõppes "Dienststelle Reinhard´i" sõjakäik.
See oli üks "kadunud üksus", mille eksistents oli teada ainult kõrgematel instantsidel. Kui Eesti Diviis Neuhammeris ümber formeeriti, siis otsiti üksust tikutulega taga, kuid ei leitud. Ei juhtunud ju väga tihti, et üks 120 meheline üksus lihtsalt ära kaob!
See üksus pääses vabadusse peaaegu täies koosseisus, välja arvatud paar meest, kes läksid Soome, paar kadunut Lätis ja neli läänerindel.
Lisana oleks nimetada, et taandumisel ei saanud antenni alati üles seada. Asi lahendati sellega, et vastav antenn saadeti üles õhupalliga (umbes 100 meetri kõrgusele).