Väike lisa epiloogiks:
1982 aastal 3. veebruaril suri Novosibirskis vaikselt keegi Jakov Ossipovitš Nemtsov, kohaliku NSVL Armee raudteevägede juhtivkoosseisu poliitkooli filiaali pensionil õppejõud.
Tema kohta avatud KGB toimikus figureeris aga tema sünnipärane nimi:
Jakob Sporrenberg.
Sporrenberg juhtis 28. juunist 1944 aastal Poola Alam-Sileesias baseerunud SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse ühte allstruktuuri.
Käsuliini korras allus ta Alam-Sileesia SS:i tippametnikule SS Gauleiter Karl Hanke:le kelle ülemuseks oli omakorda juba Martin Bormann ise.
Kogu käsuliini toimimise eest vastutas aga meile juba tuttav SS Sturmbannführer Rudolf Schuster.
Sporrenbergi tabanud inglastel polnud kõige vähematki aimu Jakob Sporrenbergi tegevusest viimasel sõjaaastal ja kuna ta oli juhtinud SS:i ja politseiaparaati Poolas Lublinis, andsid inglased ta šhesti tehes poolakatele...
Poola vastuluure omas selget infot kuidas inglaste "kingitust" pigistada...oli neil ju käes Rudolf Schuster.
Poolakad said teada, et Sporrenbergi ülesandeks oli "GeneralPlane 1945" raames evakueerida Alam-Sileesia Ludwigsdorfi uurimiskeskusest kogu SS:i ülisalajane tehnoloogia, dokumendid ja persional, mis paiknes maaalustes šahtides Tšehhi piiri lähedal Waldenburgist kagus.
Samuti oli ta juhtinud projektis otseselt osalenud kuuekümne kahe tehniku ja töölise likvideerimist.
Sporrenbergi vastutusalasse oli antud SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse üks allstruktuur, mis vastutas evakuatsiooniplaani "põhjamaržruudi" eest, so liini eest mis läbis Norra.
Avatuks jäi see nn. "põhjaväil" tegelikult kuni sõja lõpuni.
Sporrenbergi hinnati SS:is nagu Kammleritki tema erakordse organiseerimisvõime poolest.
1944 aastal määrati ta Obergruppenführeri Walther Krügeri alluvusse juhtimaks SS:i VI Eriotstarbelist Polku.
Krüger ise aga oli osaline Kolmanda Reichi viimase sõjaaasta jooksul läbiviidud salajastes operatsioonides.
Sealhulgas nii SS teaduspotentsiaali evakueerimise, kui tohutute rahaliste vahendite (valuuta, väärismetallide, kalliskivide ja kunstiväärtuste) toimetamises Lõuna Ameerikasse.
Punaarmee, NKVD ja Poola stalinistliku Armia Ludowa ning Armia Wojska Polskiego eriorganid selgitasid välja, et SS:i Breslau Eri-Evakueerimis Eriüksust juhtis SS Obersturmbannführer Otto Neiman, figuur kes vastutas evakuatsiooniplaani "Lõunamaržruudi" eest (Hispaania, Aafrika, Lõuna-Ameerika).
Otto Neimanit ennast tabada ei suudetud.
Ei venelaste, ei lääneliitlaste poolt.
"GeneralPlane 1945" juht SS Gauleiter Hanke ise lendas välja Breslaust praktiliselt samal hetkel 4. mail 1945 aastal kui linna sisenesid Punaarmee liikursuurtükid ja nagu arvata võib, ei näinud teda enam kunagi mitte keegi...
Kui nüüd kõrvutada kõiki fakte võib julgelt väita, et Hans Kammleri jäljetu kadumine oli vaid osa ühest suuremast plaanist mille põhjal "GeneralPlane 1945" juhtfiguurid (SS:i liikmed ning NSDAP parteifunktsionärid) kes omasid otsest kokkupuudet SS:i salajaste relvaarendustega (raamprojektid Orange ja Rot), kadusid jätmata mingit jälge...
Suure organisaator-mustkunstniku Hans Kammleri kadumistrikk töötas.
Tundmatusse-teadmatusse kadusid kõik SS:i salajaste relvaarenduste (raamprogrammid Orange ja Rot), SS:i uurimisinstituutide ja rassiplaneerimisprojektide võtmeisikud.
Alates Martin Bormannist SS:i ja III Reichi juhtstruktuuride sidemeid kordineerinud võtmeisikust, kuni SS:i meditsiiniteenistuse doktori Josef Mengeleni.
Kuid mitte ainult nemad.
Kadus kogu SS:i Taimegeneetika Instituudi ajutrust, Terve SS:i Põllumajandusinstituut mida juhtis SS:i hauptmann Werner Rausch, SD haldusalas olnud Abteilung B koos kõigi rassiselektsioonilaagrite persionalidega.
Nagu vits vette kadus ka Hiiumaal Ristnas olnud SD erilaager kõige meeskonna kui asukateks olnud blondide ja sinisesse SD erivormi riietatud ukraina ja valgevene kaunitaridega.
SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse koosseisu kuulus eriotstarbeline lennuväeeskadrill KG 200. (Kampfgeschwader 200).
See üksus oli loodud spetsiaaloperatsioonide läbiviimiseks kaugel vaenlase tagalas. Loodi see eskadrill juba ammu enne sõda.
1942 aastal sai üksuse juhiks legendaarne Werner Baumbach.
Eskadrilli koosseisu kuulus kaks plus neli lennueskaadrit.
Eskaader 1 tegeles SS:i agentide ja eriülesannetega emissaride transpordiga kaugele vaenlase tagalasse.
Otseselt allus see üksus SD:le.
Eskaader 2 tegeles erinevate salajaste vaatlus- ning luureandmete kogumisega sügaval rindejoone taga.
Samuti pidas see allüksus regulaarühendust Jaapaniga.
SS:i säilunud dokumentidest ning tunnistajate ütluste kohaselt eksisteerisid KG koosseisus veel eskaadrid (3, 4, 5, 6) aga nende koosseisust, ülesannetest ja kasutatud tehnikast andmed siiani paraku puuduvad...
KG 200 opereeris ainult tema otstarbeks rajatud lennuväljadel ja baasides praktiliselt kogu Euroopa territooriumil.
Baaside meeskonnad, lennuväljade ja nn."kaldateenistuste" spetsialistid kuulusid aga kõik SS:i ja SD erivägede koosseisu.
Salastatus oli täielik ka teenistuste siseselt.
Reakoosseis ei omanud praktiliselt mingeid andmeid KG 200 olemasolust ning ülesannetest.
KG 200 kasutas praegu teadaolevate andmete põhjal lennukitehnikast "Junkers" Ju 290(link), "Junkers" Ju 390(link), Nõukogude Vene Pe-2 (link) ja Tupolev(link), ning USA Õhujõudude B-17 Flying Fortress (link) ja B-24. (link)
Eskadrill baseerus sõja lõpupäevil Oppelnis, sada kilomeetrit Breslaust.
Osad lennukid kandsid aga tunnistajate ütluste kohaselt nii Hispaania tsiviillennunduse kui Rootsi Õhujõudude sini-kollaseid eraldusmärke.
Ju 390 mis oli varustatud kuue võimsa Junkersi mootoriga oli võimaline sooritama jätkuvat lendu kolmkümmend kaks tundi.
1944 aastal startis see lennuk Prantsusmaalt, ületas Atlandi, saavutas USA territooriumi ning veidi põhja pool New Yorki pöördus ilma vahemaandumiseta tagasi...
SS:i slängis kutsuti neid masinaid "veokiteks" ja just seda lennukiparki kasutati SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse poolt "GeneralPlane 1945" täideviimisel...
KG 200 lendurid ja lennukid paiskasid sõja viimastel kuudel Saksamaalt neutraalse Hispaania vaheladudesse 12.000 tonni salajasi seadmeid, teaduslikku aparatuuri ning materjale ja dokumentatsiooni.
Sarnane üle Hispaania ja Aafrika ettevalmistatud tugipunktide Ladina Ameerikasse kulgenud õhusilla (lõunasuund, mida juhtis SS Obersturmbanführer Otto Neiman ) eksisteeris ka Lõuna-Norras baseerunud (põhjasuund, juhtis Jakob Sporrenberg) evakueerimissilla algpunkt.
Oletatakse, et selle kanali kaudu transporditud materjalikogused ei olnud väiksemad lõunasuunal transpordituist...
Kuid lisaks eksisteerisid veel "mereväravad".
Saksa erotstarbelised allveelaevaüksused mis olid varustatud ultramoodsate allveelaevadega tüübid XXII - XXIII ja mitmed salajased mudeliarendused olid muule maailmale kättesaamatud ja püüdmatud.
1944 aastal tulistas Saksa alveelaev esimesena maailmas vee alt välja nii tiibraketi V1 modifikatsiooni kui V2 rakettrelva.
1945 aastaks ehitati 230 sellist allveelaeva.
Huvitav on see, et need allveelaevad suutsid vee all sukeldunult arendada kiirust 17,5 sõlme - kaks korda rohkem kui liitlaste samal ajal toodetud allveelaevad...
Tuleme Saksa allveelaevanduse juurde tagasi kui võtame lahkamise alla praegu teadaolevad III Reichi militaararendused üksipulgi.
Kolmanda Reichi valduses olid kuni kapitulatsiooniakti allakirjutamiseni Adria mere põhjasadamad koos neis baseerunud allveelaevadega. Muidugi tuli saksa allveelaevadel läbida inglaste poolt suletud Gibraltari väin, kuid saksa tehnikud olid sellegi küsimuse edukalt lahendanud.
III Reichi allveelaevnikel oli kasutuses juba 1943 aastal autonoomsed iseorienteeruvad torpeedod (programm Toplitz) mis ei olnud varustatud mitte lõhkelaengu vaid raadio-radarihäireid ning vastase aukustikasüsteeme häirivate eriseadmetega... Sarnased nn. elektroonilised enesehävitussüsteemiga varustatud robottorpeedod tulid lääneliitlastel kasutusele alles 1963!
Patagoonia pilvede all... (Die Glock) 13
Selle märksõna all olen nüüd Teieni toonud teatud arengute kirjeldused mis toimusid 1944-1945 Euroopas.
Selge on, et nende arenguskeemide läbiviiaks oli see uus "eluvorm" SS ja üheks juhtivaks arhitektiks ei keegi muu kui Gen. SS Ing. Hans Kammler.
Ja paljuski panid need arengud aluse sellele maailmale kus me elame praegu.
Kunagi kirjutise lõpusirgel üritan ka Teineni tuua väikese mõtiskluse SS:i "Generalplane 1945":st tervikuna ja selle arvatavast tegelikust tähendusest.
Aga nüüd, korjame kokku mõned märksõnad/nimed, mida oleme siiani käsitlenud peatükis "Patagoonia pilvede all... " ja uurime edas.
Märksõnad:
SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Polizei Jakob Sporrenberg
Die Glock
Helmuth Freimuth
Ronald Richter
Kurt Tank
Huemul Projekt
* * *
Samas tahan avaldada tänu mulle postitet materjalide eest härra V.A. S:ile Sankt Peterburist, kes avas Jakob Sporrenbergi tegeliku saatuse ja saatis mulle ülihuvitava materjali N. Vene teadlase Timofejev-Rezovzki tegevusest III Reichis, - kurjeeris SSi Geneetikainstituudi uurimsprogrammi Lebensborn. Esines ka SS:i arstide kongressil 1943 aastal ettekandega (radioaktiivse kiiritusega suunatud geenimutatsioonid... nn. hormeez(?)efekti avastaja). Samuti vanaproua I.F-S.:ile Buenos Airesest...
Patagoonia pilvede all....(Die Glocke)14
"Meie kasutada on hulgaliselt asju millest me ei ole võimelised mitte midagi aru saama... aga sellele vaatamata tuleb neid kõiki ka diletantide jõududega kindlasti rakendada..."
Heinrich Himmler (Isiklikust kirjast Badeni kultuuriministrile 1938 aastal)
Jakob Sporrenberg
SS Gauleiter Erich Kochi erivolitustega alluv. SS:i ringkonna "Lublin" juht, SS:i ringkonna "Süd-Norwegen" juht. SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse allstruktuuri ülem... Ametlikult kohtu poolt süüdi mõistetud ja hukatud poomise läbi 6. Detsembril 1952 Varssavis...
Ja ometi...
1982 aastal 3. veebruaril suri Novosibirskis vaikselt keegi Jakov Ossipovitš Nemtsov, kohaliku NSVL Armee raudteevägede juhtivkoosseisu poliitkooli filiaali pensionil õppejõud.
Tema kohta avatud KGB toimikus figureeris aga tema sünnipärane nimi: Jakob Sporrenberg.
Kes siis oli see teenekas SS:lane tegelikult...mees kes oli Hans Kammleri isiklik soosik, kes paistis silma oma ülimalt ratsionaalse tegevuse ja väga efektiivse organiseerimisvõime poolest?
Milline oli tema tegelik väärtus?
Väärtus mis pani NKVD poolakate hämamiseks lavastama hukkamise, transportima ta Siberi avarustesse ja looma sellele andunud rahvussotsialistile uue identiteedi?
Tänaseks on selgunud selle mehe edasisest elust küllaltki kummalisi ja omal moel "pikantseid" üksikasju.
Alates sellest et härra Gruppenführer õpetas Nõukogude Armee Poliitkoolis kursante, aineteks NLKP ajalugu, Teaduslik Kommunism ja Ateismi lühikursus... 1962 aastal omistati talle väljapaistva pedagoogilise töö eest noorsoo kasvatamisel orden "Austuse Märk".
1967 aastal aga seoses pensionile minekuga liidulise tähtsusega persionaalpensionäri staatus...
Samas on teada, et kuni mehe surmani hoidis NKVD/KGB masinavärk väga hoolega...praktiliselt 24 h mehel silma peal...
Nii tema töökohal poliitökonoomika kateedris kui kahetoalises korteris Stroiteljnaja põiktänavas...nii väljasõitudel šeflusalusesse kolhoosi kui 9 mai temaatilistel kokkusaamistel naabruses paikneva 8-klassilise kooli õpilastega...
Kõik fikseeriti.
Iga telefonikõne, iga kokkusaamine, iga postisaadetis...
Kui Jakov Ossipovitšil lagunes teler, poliitkooli ametiühingu hangitud korralik must-valge "Horisont" siis invaliid Dima naabermajast kes harilikult kogu ümbruskonna elektroonikat remontis-hooldas pidi juba samapäeva õhtul talle toodud teleri loovutama kahele mornile mehekolakale...Meeste päritolu oli meistrimehele nii selge, et ta ei vaevunud talle nina alla visatud punaseid "koorukesi" isegi vaatama...
Millest selline organite poolne hoolitsus?
Mida need ametkonnad lootsid?
Et Sporrenberg oma tavaelu rutiinis reedab end millegagi?
Et poetab mõne "otsakese"?
Aga inimeselt vajaliku teabe kättesaamiseks on ja oli KGB:l ometigi palju odavamaid ja kiiremaid meetodeid-vahendeid...
Ja psüühiline töötlus õnnestub GULAG:i struktuuris traataia taga märgatavalt kindlamalt kui Novosibirski Oktjaberski rajooni hruštšovka teisel korrusel paplite all?
Nähtavasti on vastus milleski muus.
Oodati.
Oodati, et Sporrenbergiga võetakse ühendust...
Ja ju oli ka piisavalt põhjust seda eeldada...
Kelle kontaktivõttu siis oodati?
Resident välismaalt?
Vaevalt... Novosibirsk on selleks liialt "keskel".
"Suurelt Kodumaalt" endalt?
Mõni siiani säilunud struktuur?
Ahnenerbe, Vril Gesellschaft?
Tõenäolisem, et oodati "varje" minevikust... Või hoopistükkis tulevikust?
Tundub, et asi läheb huvitavaks...Uurime!
Meenutame:
Loodan, et austatud lugejad mäletavad, et jõudsime Adolf Hitleri võimaliku saatuse uurimisel sellise huvitava riigini L-Ameerikas nagu Argentiina.
Siis veidike edasi uurides nii seda riiki kui seal piirkonnas sõja-ajal ning järgselt toimunud kummalisi arenguid, tuli mainituks ka Argentina Sõjajõudude Radioloogiainstituut.
Ja ennäe - kannab see asutus aga siiani ühe endise SS General Insener Hans Kammleri uurimisgrupis osalenud, maailma esimese aatompommi ja vesinikupommi loomises kaasa löönud Eestimaalt pärit mehe nime: Helmuth Freimuth.
Värskendame veel mälu:
Esimene kontakt SS Gen. Ing. Hans Kammleri ametkonnaga oli härra Freimuthil 1942 aasta jaanuaris.
Siis saabusTallinna Lasnamäe lennuväljale lennukiga SS uurimisasutuste esinduslik delegatsioon.
Juhtis seda SS-Sturmbannführer Otto Lepke SS:i Sõjaliste Rakendusuuringute Valitsusest.
Delegatsiooni kuulusid mitmed härrasmehed nii SS eraldusmärkidega mundrites kui hästiistuvates ülikondades.
Nii tuli Tallinna SS:i Führungshauptampti allstruktuuri Amstgruppe A ehk Amt VIII (SS relvastuseameti) juht Karl Saltz, aga ka RSHA ülisaladusliku osakonna Amtsgruppe C Abteilung 11 Teabeteenistuse Büroo juht Bruno Otto Nudelmann (selle Eestimaalt pärit (olgugi et Peterburis sündinud) mehe juurde tuleme ehk kunagi veel tagasi).
Kuna härra Freimuth äratas Saksa teadusringkondades huvi oma juba Prantsusmaal alustatud töödega elektromagnetismi alal, siis tehti talle ettepanek lülituda SS:i uurimisasutuse vastava töögrupi tegevusse.
Tema lähedaste meenutuste kohaselt jätkas Helmuth Freimuth tööd siiski Eestis, aga viibis nüüdsest küll tihti ka Saksamaal...
Uurimisasutus mille töögrupis ta SS:i soovil osales, asus esialgu Rostocki Ülikooli alluvuses, hiljem SS:i salajases keskuses Lublinis.
Sõjasündmuste arenedes viidi aga kogu teadus-uurimisüksus edasi Ludwigsdorfi ja juhtis seda Jakob Sporrenberg.
Mis oli uurimisasutuses tehtud uurimistöö eesmärk ei ole teada.
Tänaseni on säilunud Ludwigsdorfis saladuslikud rajatised WWII ajast.
Nende tegelik otstarve ja mida SS seal täpsemalt bensiinikrakkimistehase kulissi taga toimetas, on aga siiani kaetud tiheda saladuselooriga...
Korraks sai mainitud kuidas puhtjuhusliku õnnetuse tõttu sattus siiani nii rahulikku Alam Sileesiasse oma esimese reidi korraldanud Poola vasakpoolse partisaniliikumise Armia Ludowa kätte ootamatu "vääriskala": SS - ELFi (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) juht, SS Sturmbannführer Rudolf Schuster SS-RSHA Abteilung III:st.
Paari kuu jooksul peale sõja lõppu kuulasid Berliinis Rudolf Schusterit üle Poola sõjaväemissiooni juht kindral Jakub Pravin ja polkovnik Wladislaw Shimansky.
Nii said Punaarmee, NKVD ja Poola stalinistliku Armia Ludowa ning Armia Wojska Polskiego eriorganid teada eriüksuse ELF (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) olemasolust mis tegutses SS:i salajase " GENERALPLANE 1945" raamides ning ka seda, et siiani seletamatu "generaalplaaniga" olevat seotud otseselt ei keegi muu kui Martin Bormann ise.
Kõikidele jõupingutustele vaatamata aga ei õnnestunud tabada ei stalinistlikel poolakatel-venelastel ega ka lääneliitlastel SS:i Breslau Eri-Evakueerimis Eriüksust juhtinud SS Obersturmbannführer Otto Neimani, figuuri kes vastutas evakuatsiooniplaani "Lõunamaržruudi" eest (Hispaania, Aafrika, Lõuna-Ameerika), ei "GeneralPlane 1945" tippjuhti SS Gauleiter Hanket, Martin Bormannist - SS:i ja III Reichi juhtstruktuuride sidemeid kordineerinud võtmeisikust ja SS:i suurest "koordinaatorist" Ing. Gen. Hans Kammlerist rääkimata...
1945 aasta mai viimasel päeval tabati Norras inglise RAF komandoste eriüksuse poolt tõsist vastupanu osutanuna SS Obergruppenführer Jakob Sporrenberg ja anti peale vintsutusi mitmetes vangilaagrites üle Poola sõjaväeõimudele.
Ja tabati ta just Norras.
Sest seal juhatas see Kammleri soosik (varasem Poola SS:i ja Politseiüksuse-ringkonna "Lublin" juht) tema kureerida antud "GeneralPlane 1945" "Põhjamaržruudi" toimimist...
Miks pidi see SS:i funktsionär juhtkonna käsul kindlasti ise siirduma Lõuna Poolast põhja ja igal juhul garanteerima oma kohalolekuga Lõuna- Norras "evakuatsioonikanalite" veatu toimimise?
Vastus peitub kahtlemata selles-samas Alam-Sileesia Ludwigsdorfis...
Obergruppenführeri SS ülekuulamisel said nii poola kui ülekuulamisega kohe liitunud vene eriorganid ülihuvitavat teavet SS:i salajatest teaduslikest uurimisprogrammidest "Leuchte" ("Latern") ja "Khronos".
Mõlema programmi läbiviimisest, mis algasid juba 1942 aastal SS:i Lublini uurimiskeskuses, (samas programmiga "Leuchte" tegeles Sporrenbergi andmetel ka Köningsbergi "Laboratoorium 13"), oli Sporrenberg kui projektide administratiivjuht teadlik, aga samuti ka nende ettevõtmiste organisatoorsetest probleemidest.
Programmide raames tehtud eksperimentide tulemustest, tehnikatest-metoodikatest ja veel-vähem kaugematest eesmärkidest omas ta paraku informatsiooni vaid aimamisi...
Mõlemad programmid (nii "Leuchte" kui "Khronos") olid olnud vägagi edukad.
Ja just sellele edule toetudes alustas SS 1944 aastal koheselt uut sidusprogrammi - "Glocke".
Ettevalmistööd selle programmi läbiviimiseks olid alanud aga juba 1943 aastal SS:i uurimisasutuses mis asus Lublini lähistel.
Helmuth Freimuthi lähedaste meenutuste kohaselt oli meie teadlane tegelenud seal millegagi mille juurde kuulusid ülitugevad magnetväljad...
Vene vägede jõudmisel Poolasse sõja lõppfaasis evakueeriti see SS:i rangelt valvatud objekt Fürstensteini lossi (Glaz) sealt edasi juba varakult ettevalmistatud allmaabaasi Ludwigsdorfi lähedal.
See juba 1941 aastal SS:i erivägede poolt rajatud allmaakompleks asus Sudeedi mäeaheliku põhjaküljel kahekümne kilomeetri kaugusel Waldenburgist.
Mis siis toimus Sudeedi mäeaheliku sisemusse rajatud 5,8 kilomeetri pikkuses, saalide- tunnelite rägastikus?
Labürindis kus praktiliselt iga kahekümne meetri tagant tõkestasid tunneleid-koridore tohutud terasuksed...
Kuhu kadusid kümned GrossRoseni laagrist maaalusesse kompleksi transporditud vangid?
Ja mis oli põhjuseks 1944-45 aasta talvel taevast kaunistanud ja kohalike külade kohkunud elanikele imetlusainet pakkunud kõikides värvides virmaliste massilisele esinemisele?
Kui sellel laiuskraadil ei olnud läbi talletatud ajaloo keegi veel virmalisi kui atmosfäärinähtust näinudki?
Jätkame selle kummalise siiani palju kõneainet ja erinevaid hüpoteese genereerinud SS:i saladusliku teaduseksperimendi uurimist tänaseks selgunud infokildude põhjal.
Tunnistajatelt saadud ütluste alusel viidi projekti "Glocke" raamides läbi terve rida eksperimente ülitugevates elektromagnetväljades.
Üheks katsetes kasutatud objektiks oli mingist hõbedasest tihedast-raskest metallist valmistatud umbes 2,5 meetri kõrgune ning 3,5 - 4,5 meetrise läbimõõduga kooniline silinderjas, veidi kirikukella meenutav objekt.
See avavusega allapoole asetatud "kirikukella" sisemine õõnsus oli aga täidetud tunnistajate ütluste kohaselt mingi kummalise punakas-violetse vedela, kontsistentsilt ja mehaanilistelt omadustelt elavhõbedale sarnaneva metalliga...
Seda kummalist ainet säilitati termoselaadsetes umbes meetrikõrgustes ja ca kolmekümne sentimeetrise läbimõõduga paksust seatinast seinte ja klaasist sisuga ampull- mahutites. Eksperimendi kogu seadmeparki kattis omakorda paks keraamiline kuppel.
Kuppel toetus alusele milles pöörlesid erinevates suundades tohutu kiirusega kaks silindrit.
Kummalist elavhõbedalaadset violetset ainet markeeriti nimetusega "Xerum -525".
Katsetel kasutatud muudest ainetest on andmeid tooriumist ja berülliumist (neid mainiti kui "kergmetalle"("Leichmetall")) ning nende peroksiididest...
Ruum kus viidi läbi antud eksperimenti, asus rajatud allmaakompleksi peagalerii lõpus mäemassiivi sügavuses.
Labori pindala oli umbes kolmkümmend ruutmeetrit ja selle tööruumi põrand ning seinad olid kaetud tinaglasuuriga keraamiliste telliste mitmekihilise kattega, lisaks oli ruum vooderdatud asbestvõrgul kummimattidega.
Kogu allmaakompleks oli varustatud väga võimsate ventilatsioonisüsteemidega samuti eriseadmestikuga, omamoodi "kingstonitega" mis võimaldas loetud tundidega uputada kogu kompleks.
Eelnevalt sai mainitud et SS:i ehitusorganisatsiooni poolt rajatud kompleksi koridorid olid peaaegu iga kahekümne meetri tagant tõkestatud nii hüdrauliliselt kui puhtmehhaaniliselt hammaslattidega suletavate tohutute ustega...
Eriliselt tuleb aga mainida viimast ust, õieti sulust mis eraldas peagalerii lõpus oleva "Kella-ruumi".
See sulusdiafragma oli valmistatud parimast Kruppi soomusterasest tinakattega ja sulgus vajaduse korral eeldatavalt nagu fotoaparaadi mehaaniline kontsentriline katik loetud sekunditega...
Peale igat eksperimenti töödeldi laboratooriumi seinu, põrandat kõiki pindu neljakümne viie minuti jooksul survestatud soolveega.
Töötlust viis alati läbi abipersional kes koosnes GrossRoseni töölaagri vangidest.
Kumm-mattidest vooderdus tuli välja vahetada peale igat kolmandat eksperimenti, see peenestati rootorveskis ja põletati spetsiaalahjus.
Peale kümnekatselist eksperimendiseeriat vahetati välja ka kogu ruumi kattev glasuurtellistest mitmekihiline vooderdus...säilus vaid põhisisseseade "Die Glocke" ise...
Patagoonia pilvede all... 15
"Die Glocke"
Ludwigsdorfis Tšehhimaa piiri ääres SS:i poolt 1944-1945 aastal SS Obergruppenführeri Jakob Sporrenbergi juhatusel läbi viidud eksperimentidest on püstitatud hulgaliselt hüpoteese...
Märksõnadeks "Die Glocke", "Nazi-Bell", "Xerum-525...
On tänaseks üllitatud raamatud "Reich of the Black Sun", "The Hunt for Zero Point" jt. Teemat on laiemalt uurinud Igor Witkowsky, Nick Cook, Joseph P. Farrell...
Genereeritud on erinevaid teooriaid toimunust, kasutatud seadmetest, materjalidest...
Mida huvitavat võiksime siia teabe- ja erinevate hüpoteeside kogumisse lisada?
Meieni jõudnud infokillukeste, kuulduste põhjal võib oletada, et juba 1943 aastal Lublini uurimeskeskuses alustatud ja hiljem Ludwigsdorfi üle viidud projektil oli tegelikult mitu eesmärki.
Kõigepealt uurimstöö/katseseeriate osa, mis puudutas elektromagnetismi ja nn. "elektrogravitatsiooni".
On teada, et just selles töögrupis osales eksperimendi algetapil ka Eestimaa mees Helmuth Freimuth.
Juhtis seda rühma keegi Novikof:i nimeline SS:i ohvitserivormis kuid "Thule Gesellschafti" käiseembleemiga ukraina rahvusest eksperimendi-administraator ja keda SS Obergruppenführer Jakob Sporrenberg ise, vaatamata oma palju kõrgemale auastmele tunnistajate sõnul millegipärast vältis...
Teise töögrupi projekti koodnimetuseks aga oligi "Die Glock".
Siin tegeleti samuti elektromagnetismi ja "-gravitatsiooniga", aga kui esimene rühm tegeles arvatavalt nende küsimustega kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis siis "Die Glocke" uurimisgrupi eesmärgiks olid eksperimendid n-mõõtmelises ruumikontseptsioonis...
Poola ajaloolase Igor Witkowsky andmetel kuulusid esimesse töörühma (samuti algetapis) proffessor Walter Gerlach, keda lääne uurijad on tituleerinud "Saksa Uraaniklubi" liikmeks, samuti füüsik Otto Stern...
Witkowsky uurimuste kohaselt ei kasutatud kummaski töörühmas vaatamata mitmete tuumaspetsialistide osalusele katsete läbiviimisel mitte kunagi tuumafüüsikalisi termineid. Samuti ei kasutatud mõlemas katseseerias kunagi radioaktiivseid materjale.
Ülekuulamisel Warssavis poola-vene eriorganite poolt suutis Jakob Sporrenberg meenutada eksperimentaatorite poolt kasutatud termineid
"keeriskompressioon" ja "magnetväljade jagunemine" - mis tõesti ei kuulu tüümafüüsika sõnavarasse...
Mingit valgust võib sellele küsimusele heita tõsiasi, et katsete algetapis osalenud professor Gerlachi elutöös esinesid episoodid, mis annavad piisava põhjuse teda arvata teadlaste hulka, kes on tegelenud gravitatsiooniküsimustega ja seda vaatamata tema "põhiproffessioonile".
20-30:ndatel tegeles härra Gerlach "spinni polariseerimise" ja "spinni resonantsi" probleemidega, aga ka magnetväljade eriomadustega, mis küll ei omanud peaaegu mitte midagi ühist tuumafüüsikaga, küll aga puudutasid mõningaid siiani uurimata gravitatsiooniküsimusi.
Gerlachi kontole kuulub ka (seda küll koos Otto Sterniga) elektroni spinni olemasolu eksperimentaalne tõestus (dateeritud 1922 aastasse).
Samuti on andmeid, et proffessor Gerlachi juhendatud noorteaduri O. Gilgenbergeri (München) poolt publitseeriti 1928 aastal artikkel:
"Keerisvoolude ja lainete gravitatsioonist ülikiirelt pöörlevas keskkonnas."
Kummaline on see, et kuni oma surmani 1979 aastal keeldus Gerlach kommenteerimast kõike mis puudutas tema kokkupuutumist selle teemaga ja iseäranisti tema põgusat osalemist sõjaajal SS:i uurimisrühmas Lublinis.
Kahekümnendatel aastatel tegelesid füüsikud Saksamaal intensiivselt küsimustega mis puudutasid elektrilaengu ja gravitatsioonimassi vahelisi seoseid.
Nii üritati leida rakendusi nn. elektromagnetilisele faktorile gravitatsioonmassi ja inertsiaalmassi vahelises korrelatsioonis, eesmärgiks teatud elektromagnetiliste tingimuste korral selle faktori minimaliseerimine, annuleerimine, inverteerimine või võimendamine...
Kas SS:i töörühm tegeles juba olemasolevatele, töötavatele tehnilistele rakendustele teaduslike põhjenduste/seletuste otsimisega või loodi midagi täiesti uut on tänaseni teadmata...
Lodwigovost (Ludwigsdorf) katsekompleksi maapealsed varemed püsivad siiani... (link)(link)(link)(link)
Seda kompleksi kirjeldati ametlikult üldsusele kui kivisöest sünteetilise bensiini tootmise ettevõtet.
Paraku ei tulnud sealt kogu eksistentsi jooksul liitritki bensiini.
Seda kinnitavad Poola III Reichi asjatundjad.
Sealsel territooriumil siiani seisev müstiline sammastel betoonring, mis tõesti on samasugune kui tööstusliku jahutusgradiiri (tööstuslik jahutusvee tünnisarnane kolonn) alus.
Tegelikult aga ei vii saladusliku betoonringini ühtegi veetrassi, ega toru. Rõngasestakaadini viivates maaalustes tranžheedes kulges aga terve hulk jämedaid elektrikaableid mis kõigi eelduste kohaselt olid ettenähtud vägagi suurte elektrivõimsuste kulgemiseks.
Siin(link) siis Ludwigsdorfi "testring" mis skeptikute sõnul pole muud kui jahutusgradiir...(aga miks ei võinud SS kasutada oma eesmärkideks sarnast, juba olemasolevat ehituskonstruktsioonilist lahendust?)
Ja siin võrdluseks praegu USA:s kasutatav helikopterite "testring" (link)
Teise katseprojekti (Die Glocke) töörühma üheks liikmeks oli doktor Ernst Grawitz (08.06.1899-24.04.1945) SS Obergruppenführer ja Waffen SS kindral, SS:i Meditsiiniteenistuse ülem.
Just see härra kureeris mitmete SS:i uurimisinstituutide tööd kus oli tegemist otseselt inimresursside, -katsete ja erinevate elutagamissüsteemide väljatöötamisega.
Talle allusid sellised tuntud nimed nagu SS Hauptsturmführerid (Apollo projektis osalenud USA kosmosemeditsiini isa) dr. Hubertus Strughold, dr. Sigmund Rascher jt...
On andmeid, et just Ernst Grawits oli see kes kaasas oma lõiku, see on katse elutagamissüsteemide arendamisse, ühe parima III Reichi spetsialisti lennukikonstruktor Kurt Tank:i.
Ludwigsdorfi allmaakompleksis kestis eksperimendi iga käivitus umbes ühe minuti.
Aktiveerununa hiilgas see kirikukella kujuline seade eredat helesinist valgust...Katsel osalevad teadlased eemaldusid katsetusteks spetsiaalsetesse 150 - 200 meetri kaugusel asuvatesse persionaliruumidesse ja jälgisid katset telemeetriliste ja spetsiaalsete optiliste periskoopseadmete abil.
Kõik elektriseadmed, mõõteriistad jm. mis asusid lähemal seadmele kui mainitud distants, sattusid katse jooksul lühisesse või põlesid lihtsalt ära...
Seadme nn. "aktiivsustsooni" asetati erinevate katseseerijate jooksul mitmesuguseid objekte.
Erinevaid materjale, keemilisi ühendeid, taimi, elusaid kudesid, putukaid, katseloomi.
"Die Glocke" esimese katsetusteseeria jooksul novembrist detsembrini 1944 aastal hävinesid praktiliselt kõik katsenäidised - vedelikud, muuhulgas veri hakkas moodustama mulle nagu keemisel ja jagunes selgelt visuaalselt eraldatavadeks fraktsioonideks.
Taimekoed kõhetusid, kudedest kadus klorofüll.
Nelja-viie tunni möödumisel eksperimendist värvusid taimed lubivalgeks, kaheksa-neljateist tunni möödumisel langesid taimed täielikult sisemiselt kokku...tavalisele lagunemisele iseloomulikku lõhna aga ei kaasnenud.
Edasise arengu jooksul muutusid taimekoed milleksi mis sarnanes veniva tõrva või vankrimäärdega.
On teada, et esimene katsemeeskond kandis ka inimkaotusi...hukkus viis katsetes osalenud tehnikut.
Teine katseseeria mis algas 1945 aasta jaanuaris oli tänu kogemuste olemasolule ja eriaparatuuri ning seadmete kasutamisele inimohvriteta.
Küll kurtsid katsetes osalejad õhupuudust, mälukaotust, tasakaalu ning unehäireid.
Ja seda vaatamata kasutusele võetud kaitseriietusele (mis oli valmistatud sellestsamast "III Reichi saladuslikust hõbedaselt küütlevast fooliost", mida korra siin foorumis juba ka mainisime) tundsid katsetel osalejad veel paar päeva peale katse lõppu suus metalset maitset ja üle kogu keha lihasespasme.
On teada, et "Die Glocke" projekti raames viidi läbi kaks pikemat katseteseeriat.
Viimane vältas 1945 aasta jaanuarist kuni aprilli lõpuni.
Ajavahemikul 28 aprillist 4 maini 1945 kadus nii Ludwigsdorfi peal- kui allmaakompleksist kogu tehniline dokumentatsioon, sisseseade, aparatuur, eriseadmestik.
Ja muidugi saladuslik "Die Glocke" ise.
Siin midagi tänapäevasest laborisisseseadest mis meenutab veidi saladuslikku "kella" (link)
SS:i Eri-Evakueerimis Eriüksus oli täitnud oma ülesande filigraanselt.
Piirkonda sisse tunginud Punaarmee Valgevene Rinde Kaardiväediviis leidis tühjad angaarid ja uputatud šahtidesüsteemi koos kuuekümne kahe eksperimendis osalenud töölaagri vangi surnukehaga...
Patagoonia pilvede all... 17
"Die Glocke"
"Meie kasutada on hulgaliselt asju millest me ei ole võimelised mitte midagi aru saama... aga sellele vaatamata tuleb neid kõiki ka diletantide jõududega kindlasti rakendada...
Heinrich Himmler
(Isiklikust kirjast Badeni kultuuriministrile 1938 aastal)
Mis siis toimus 1945 aasta talvel-kevadel Poole-Tšehhi piiri ääres Alam-Sileesia kaunite küngaste vahel Ludwigsdorfis?
Millest olid põhjustatud samal ajal kohalike poolt nähtud-imetletud atmosfäärinähtused-virmalised?
Ja mis oli ikkagi toimunud katsetuste lõppeesmärk?
Eelnevalt märkisime, et kogu sündmusteahelast on püstitatud hulgaliselt hüpoteese...
Ei ole mingit mõtet kõike seda oletuslikku materjali siin ümber jutustama hakata, internetiavarustes võib igaüks omatahitsi nende materjalidega vabalt tutvuda...
Vaatame nüüd üle mainitud märksõnad ja üritame teemat edasi arendada ja võib-olla järeldada midagi sellist, milleni ehk siiani polegi veel jõutud...
Mida teame siiani selles teemas nimetatud ja tõestatult osalenud isikute saatusest?
Jakob Sporrenberg.
SS Obergruppenführer Jakob Sporrenberg. "GeneralPlane 1945" Põhjamaršruudi koordinaator...sellesama plaani mille põhjal kadusid teadmatusse projektid "Die Glocke", "Leuchte" ja "Khronos"...
Miks pidi see SS:i funktsionär juhtkonna käsul kindlasti ise siirduma Lõuna Poolast põhja ja igal juhul garanteerima oma kohalolekuga Lõuna- Norras "evakuatsioonikanalite" veatu toimimise?
Põhjus on arvatavasti selles samas projektis "Die Glocke"...
Olles oma ülesande edukalt täitnud jäi aga Sporrenberg ise paraku liitlastele pihku.
Ametlikult lõppes tema tee 6. detsembril 1952 Varssavis...köiepikendusena.
Tänaseks aga teame, et 1982 aastal 3. veebruaril suri Novosibirskis vaikselt keegi Jakov Ossipovitš Nemtsov, kohaliku NSVL Armee raudteevägede juhtivkoosseisu poliitkooli filiaali pensionil õppejõud - kahtlaselt sarnane mees Varssavis hukatule...
Rudolf Schuster, Jakob Pravin, Wladislaw Shimansky.
Mainisime et sõja lõpukuudel langes Poola-Vene uurimisorganite kätte SS - ELFi (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) juht, SS Sturmbannführer Rudolf Schuster SS-RSHA Abteilung III:st.
Temalt said ülekuulajad Poola sõjaväemissiooni juht kindral Jakob Pravin ja polkovnik Wladislaw Shimansky aimu eksisteerinud eriüksusest ELF (Eri-Evakueerimise Eriüksus) mis tegutses SS:i salajase " GENERALPLANE 1945" raamides.
SS Sturmbannführer Rudolf Schuster hukkus "saladuslikel asjaoludel" 1947 aastal.
Tema pitsitajate kindral Jakob Pravin:i ja polkovnik Wladislaw Shimansky saatus oli aga sama kurb...
Shimansky põles surnuks autoavariis ja kindral Pravin uppus õnnetult...
Kummaline.
Täpselt sama kummaline kui operatsiooni "Paperclip" (operatsioon millega anti SS: i poolt lääneliitlastele üle Nordhauseni jt. allmaatehased, ning koodnimetuse GELB alla kuulunud teaduslik-tehniline potentsiaal, raketi- ja tuumarelvaprojektid ning neisse kuulunud teadlased) juhi USA 3. armee kindral George S. Pattoni saatus.
Hukkus ju temagi autokatastroofis 1945 aasta 21. detsembril.
Miks olid projekti "Die Glocke" kaasatud doktor Ernst Grawitz (08.06.1899-24.04.1945) SS Obergruppenführer ja Waffen SS kindral, SS:i Meditsiiniteenistuse ülem?
Ja üks parim III Reichi spetsialist lennukikonstruktor Kurt Tank (link)?
Võib oletada, et 1944-1945 aastal Ludwigsdorfis toimunud katsetuste käigus üritati uue teadusliku tehnoloogia ja tehniliste rakenduste abil luua mingit seninägematut transpordivahendit.
Tunnistust annab sellest just meditsiinspetsialistide ja lennukikonstruktorite kaasamine.
Oli ju Kurt Tank üks parimatest Saksa spetsialistidest kelle eriti tugevaks küljeks loeti lennukite meeskonnaruumide ning elutagamissüsteemide konstrueerimine.
Hiljem Argentiinas kui Kurt Tank osales koos Helmuth Freimuthiga projektis "Huemul", selgus et juba 1941 aastal oli SS:i uurimisasutus jaganud talle ja Focke-Wulfi lennukikonstrueerimisbüroole, mille juhtivaks konstruktoriks ta oli, tehnilist informatsiooni uuel põhimõttel lahendatud lendurite kokbittidest.
Sarnast tehnilist lahendust näeme mitmetel teistelgi Luftwaffe lennukiprototüüpidel Arado Ar E.381, Me P.1103 jne.
Siin tekib küsimus miks oli SS:i bürool töötatud välja selline piloodi "horisontaalasend"?
Vastus on lihtne.
Kui harilikel lendaparaatidel, propeller ja reaktiivlennukitel on tavapärane lennusuund selline kus piloot on istuvas asendis, orientatsiooni- asendimuutused vaid lühiajalised (pikee või sööstlaskumine, immelmann, surmasõlm jne) siis arvatavalt SS:i lendaparaadi-arendustes polnud vahet mis pidi lennati, või oldi pikaajaliselt ruumis orienteeritud.
Siit siis ka vajadus panna piloot lamavasse asendisse(link).
Järgmine märksõna.
"Xerum-525"
Mida kujutas endast see müstiline aine?
Elavhõbeda-laadne violetset värvi ollus mis oli pakendatud kombineeritud klaas/seatina termostesse?
Aine radioaktiivsust tunnistajate sõnul ei täheldatud, tema vajalikud omadused avaldusid vaid elektromagnetväljas.
Kus kohast materjali tarniti seda ülekuulatav (Sporrenberg) ei teadnud.
Repliik.
Olen leidnud andmeid, et Ida-Preisimaal Köningsbergis paiknenud SS:i laboratooriumi "No.13" kasutuses oli samuti seesamune violetne müstiline aine, millest märkimisväärne kogus olla langenud 1945 aastal Punaarmee kätte.
Tuleme siit nüüd tänapäeva.
Koos Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega algas Venemaal nn "nerazbirihha" -ajastu.
Kõik ja igal pool üritasid teha äri.
Riigitehaste direktorid, trustide varustajad, salajaste instituutide laborijuhatajad kuni kohalike majavalitsejate ja raudtee vagunisaatjateni.
Paaniliselt otsiti kontakte, väljundeid välismaailma.
Kindlasti olete kohanud sellist sõna nagu "punane elavhõbe".
See sõna, arusaamatu, mõistmatu, tihtigi koomiline kummitas sellel ajajärgul igal sammul.
Jõudis minunigi mingeid kõveraid kserokoopiaid kummaliste sertifikaatide, tehniliste tingimuste, tabelite vaevuloetava sigri-migriga.
Igal lugupeetud vene kaupmehel oli kindlasti kusagil salastatud sõjaväe instituudis või laboris oma "Petja" kes vajaduse korral, kui muidugi hinnas-tingimustes kokkuleppele jõutakse, nõus koheselt seda hüva kraami oma kulunud portfelliga traataia taha toimetama...
Kui sai siis "asjatundjatelt" päritud milleks seda siis ka kasutada saab, vaadati sulle harilikult mõistmatu-etteheitva näoga haletsevalt otsa nagu tugeva vaimse puudega inimesele...
"Raketikütuse katalüsaatoriks, laserrelva triggeriks, vesinikupommi sütikuks"...need siis vaid mõned selle hüva ja igati vajaliku aine kasutusvõimalustest...
Kuid kui kord sai kokku juhtutud tõeliselt Kõrgema Ešheloni Tegelastega kelle näost peegeldus piinatud intelligents nagu haritud venelasele omane ja päritud selle kummalise aine eksistentsi kohta, siis vastus oli lühike: "Jah, teatud kogus seda kummalist ainet eksisteerib.
Ja saime selle Saksamaalt sõja lõpus koos muuga.
Paraku kasutada pole siiani osatud. Kõik."
Liigume nüüd edasi.
Eelnevalt uurisime pikemalt SS General Ing. Hans Kammleri tegevust ja tema arvatavaid salasobinguid erinevate liitlaspooltega mis garanteerisid SS:i edasise eksistentsi.
Nendesamuste sobingute alusel anti SS:i poolt vastastele üle kõik projektid ja tehnilised arendused mis kuulusid koodnimetuse GELB alla.
Raketitehnika, lennundusarendused, aatomrelvaarendused.
Projektidest ORANGE ja ROT praktiliselt mitte midagi.
Nõndaks, enne kui nüüd jõuame lõpuks ometi meie pealkirjas korduvalt mainitud Patagooniasse, siirdume veidi ajas tagasi sinna Tšehhimaa Moraavia metsadesse, kuhu jätsime Kurt Diebneri, prof. Schumanni ja dr. Freimuthi ootama SS:i kureeritud ülisalajase lennusalga Kampfgeschwader 200 (200KG) lennuässa Werner Baumbachi piloteeritud evakuatsioonilennukit.
Patagoonia pilvede all... 18
1945 aasta inimajaloo murrangulised sündmused painasid oma energiaga maailma maid, rahvaid, üksikisikuid, saatuseid...
Varjus püsivate võimsate jõudude poolt suunati maailmaarengu vood uutesse voolusängidesse, kanalitesse, kus nad paljuski püsivad ka tänapäeval.
Nende murrangute, erakordsete sündmuste toimumine ning ennenägematute energiate juuresolek olid aimatavad kummalisel kombel ka valitsenud ilmastikus.
Euroopa geograafilises südames Tšehhimaal, kus kevad hakkas harilikult oma võimu näitama juba märtsikuu alguses, oli nüüd 1945 aasta mõnelgi maikuu hommikul maa kaetud õhukese lumekirmega...
Hommikune päike näitas muidugi oma jõudu ja kaotas kõik talvemälestused kiirelt, kuid järgmisel ööl oli talv jälle platsis ja maa jällegi valge...
40 kilomeetrit Jeseniku linnast läänes, Opavice küla läheduses asuva vana mahajäetud tellisetehase kontorihoonest olid leidnud vastavalt SS:i poolt väljatöötatud evakuatsiooniplaanile varjupaiga meile juba tuttavad härrasmehed.
Kurt Diebner, prof. Schumann ja dr. Freimuth, ehk SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamti) - SS:i kureeritud vesinikrelva loomisele suunatud projekt "Alfa" (koodnimetus Olga-Omega) ajutrust.
Ligi paarkümmend aastat laokil seisnud kuid kunagi küllaltki kapitaalselt ja maitsekalt ehitatud puidust kontorihoone üks ruumidest oli seatud korda meie seltskonnale ajutiseks elupaigaks.
Nagu ikka, paistsid kõik SS:i poolt võetud meetmed silma süstematiseeritud plaanipärasuse ning konkreetse sihikindla tegevusega...
Ruumi oli varutud piisavalt toiduaineid, portatiivne petrooleumiahi, priimus, joogivett kanistrites, välivoodid, isegi biokeemiline välikäimla esikus...
Ringi vaadates pani härra Freimuth tähele, et piisavalt oli hoolitsetud ka nende turvalisuse eest.
Nurgas seisis kaks kergekuulipidujat MG-42 ja plekkkastid padrunilintidega, lisaks veel mõned relvakastid sisalduseks oletatavalt siis kas käsirelvad või granaadid...
Eluruumile, mis nagu kogu majagi oli puitehitus, oli seinte äärde, ümber kogu ruumi, laotud põrandalt aknalaudade kõrguseni paks telliskivimüür, püüdmaks kinni seinu läbivad piirajate kuulid...
Kahe päeva eest olid lahkunud teadlastele julgestuseks kaasa antud SS:i allohvitseridest kaks- Scharführer Mohaupt ja Oberscharführer Veit, naasmaks transpordiga, kohale jäi vaid SS Unterscharführer Balodis (rahvuselt lätlane, pärit Riiast), vaikne ja sõnakehv mees.
Väljaminek majast oli seltskonnale rangelt keelatud.
Hiljem muidugi selgus miks - kogu majaümbrus oli pikitud tihedalt täis eriotstarbelisi miine, nii tehnikale kui jalaväele mõelduid.
Kolmandal ööl paelus seltskonna tähelepanu summutatud lennukimootorite müra.
Väikesele lähedal asuvale metsavälule oli maandunud pikalt oodatud transport, KG200:le alluv transpordilennuk Junkers W33.
Lagendikul seisvat töötava mootoriga lennukit valgustas vaid üks sinine signaaltuli.
Kiirel sammul lähenenud seltskond tõusis paar astet mööda toruredelit ja võttis kitsukeses reisijateruumis itset.
Vabu kohti oligi täpselt neli, kahel hõivatud istmel istusid lennukiga naasnud tuttavad SS:i allohvitserid Mohaupt ja Veit.
"Tervist härrased!..." Hüüatas härra Diebner kuid tervitus lõppes talle omase iroonilise naeruhirantusega..."Ahzoo...!"
Nüüd märkas ka Helmuth Freimuth selle "hirnatuse" põhjust...
Nii Mohaupt kui Veit olid riietatud nõelasilmast tulnud USA allohvitserimundritesse...
Sellise ootamatu ja kummalise "mimikri" põhjus sai konvoeeritavatele selgeks kahe päeva pärast Pilzeni linna lähistel.
Just siis kui nad anti üle USA 3. Armee 16. soomusvägede diviisi eriosakonnale.
Meie teadlased olid targad mehed, vaheda mõistuse ja kristallselge loogikaga. Üsna pea mõistsid nad kõige toimunu tagamaid ja kui mitte kogu pilti siis vähemalt Suure Organisaatori SS General Ing. Hans Kammleri plaani piirjooni.
Selgelt oli aimata, et USA poolsed 1945 aasta vastavad ettevõtmised toetusid 100% Kammleri algatustele ja SS:i poolsele intsiatiivile.
Ameeriklased oma iseseisvate pürgimustega jäid selles maailmamastaabiga esietenduses paraku vaid vabakutselise statisti rolli või siis äärmisel juhul oli nende osaks lihtlabane lavadekoratsioonide tassimine-püstitamine...
Tänapäeva ametlikku kirjutatud ajalukku on USA poolsed vastavasuunalised ettevõtmised 1945 aastal koondatud ühise nimetaja "Operatsioon Paperclip" alla.
Internetiavarustes on selle märksõnaga seotud kraami ohtralt ja keda see kirjandusšhanr huvitab võib tutvuda.
Edasi.
Helmuth Freimuthi avaldatud eluloost võime lugeda et 1945-1947 töötas ta Kopenhaageni Ülikooli Ørstedi nim. füüsika instituudis prof. Niels Bohri aatomituuma uurimise laboris.
Paraku on see info sama tõene kui eelnev märge härra doktori töötamise kohta 1944-1945 Rostocki Ülikoolis Saksamaal.
Tegelikult viibis härra Freimuth 1945-1947 koos Niels Bohri uurimisrühmaga Uus-Mehhikos Los Alamoses ja oli kaasatud Manhattani Projekti (ja erinevatesse sidusprojektidesse).
Nüüd laiemat publikut kindlasti huvitav küsimus: "Kas oli meie Eestimaa mees seotud ka USA esimeste aatompommiplahvatustega 16. juulil 1945 Alomogordos (New Mexico -"The Trinity Test"), 6. august 1945 (Hirošhima), 9. august 1945 (Nagasaki)?
Vastus: "Otseselt ei olnud..."
Niels Bohri juhitud teadlasterühm tegeles raske vee-, vesiniku- ja termotuuma-alaste uurimisprojektidega.
Tehtud töö üheks väljenduseks ka see kuulus valem: Hv = E2 - E1, vesinikuaatomi erinevatest energiatasanditest.
Helmuth Freimuth kaasati sellesse töögruppi kui raske vee eriteadlane kes oli otseselt seotud Kurt Diebneri töörühmaga ja maailma esimese vesinikupommikatsetusega 1945 aastal Thüringenis Saksamaal.
Mis puudutab nüüd Trinity testi ja hilisemat Jaapani "seenetamist" siis selle teema juurde tuleme hiljem veel tagasi.
Uurime põhjalikumalt mis oli "Manhattani Projekti" tegelik tagamaa ja kuskohast olid pärit USA neli esimest aatompommi...
Sõja ametlikku lõppu tähistasid meie härrad USA majori James P. Hamilli juhatuse all olevas erilaagris Pariisi lähistel.
Siia ülirange korra ja mitmekordse valvega nn. "kogumispunkti" koondati kõik USA:le huvipakkuvad III Reichi tuumateadlased, tehnikud, spetsialistid kes sttusid lääneliitlaste vägede kätte juhuslikult või siis anti SS:i poolt üle vastavalt kokku lepitud tegevusplaanile ja sõlmitud lepingutele.
Patagoonia pilvede all...19
Vahetusid mundrid.
Vahetus keel milles korraldusi jagati... muu aga jäi samaks: distsipliin, nüri reglementeeritus kuni pisiasjadeni... aga sellega oldi harjunud.
Edasine sündmuste areng mis järgnes SS:i kindral Hans Kammleri poolt salastatud raamprojekti "GELB" kuuluvate tuuma-teadlaste üleandmisele on vaid aimatav...
USA sai Kammlerilt SS:i termotuuma ettevõtmiste ajutrusti Kurt Diebneri, prof. Shumanni, Helmuth Freimuthi ja teised uurimisgruppi kuulunud teadlased.
Venemaa kogu vesinikpommi loomiseks vajaliku sisseseade - professor Schumanni projekti raames loodud ning Bad Saarowis asunud 5 angaaritäit eriseadmeid...
Täit tervikut, nii ajutrusti kui seadmeid-tehnikat polnud aga kummalgi tulevasel rivaalil, ei USA:l ega venelastel.
Siit siis ka vastus küsimusele miks tegelikult viibis järgmine ajalooline vesinikpommi katsetus - USA saavutas katsevalmiduse Edward Telleri ja Stanislaw Ulami juhtimisel alles 1951 ja Venemaa Andrei Sahharovi käe all 1955...
USA "fusionprojekti" venimise üks põhjus oli muidugi ka Kurt Diebneri otsekohene ja täielik keeldumine igasugusest koostööst ameeriklastega...
Härra tuumafüüsikul jätkus jultumust ülekuulamistel isegi mainida, et ta pole oma otseselt ülemuselt (Kammlerilt) saanud vastavasisulist käsku...
Hiljem kui osa Saksa tuumaprogrammide võtmeisikuid oli küüditatud Inglismaale Cambridge lähistele Farm Hall:i, selgitamaks nende tõelist osalust III Reichi programmides (Liitlaste salaoperatsioon Epsilon), siis oli Kurt Diebner see kes hoiatas teisi sealviibinuid (Hahn, Heisenberg, Harteck, Bagge, Laue jt.) pealtkuulamise eest ning tihtigi irvitas avalikult lääneliitlaste sepitsuste üle...
Siit siis ka põhjus miks oli Diebneri jälgimistoimikusse tähendatud:..."Väliselt jätab sõbraliku mulje, aga tegelikult vägagi ebameeldiv ja kinnine isiksus...ei vääri mitte mingit usaldust..."(Kurt Diebner)
Huvitav on muidugi fakt, et vaatamata kõigele negatiivsele pidasid lääneliitlased oma sõna. 1947 aastal Kurt Diebner vabastati otsese järelvalve alt.
Helmuth Freimuthi tee viis koos Niels Bohri uurimisrühmaga kõigepealt Long Islandile sealt aga edasi Uus-Mehhikosse Los Alamosesse.
Ka tema puhul täitsid liitlased Kammlerile antud lubadust.
1947 aastal Helmuth Freimuth vabastati ning sama aasta 11. novembril siirdus härra doktor Argentiinasse.
Ametlik hr. Freimuthi elulugu mainib: ...1947 - 1960 Argentiina valitsuse kutsel organiseeris Buenos Aireses aatomifüüsika instituudi ja juhtis seda oma surmani; 13 aasta jooksul avaldas üle 30 teadusliku töö aatomifüüsika alal...
Miks pidasid lääneliitlased nii täpselt kinni oma lubadustest?
Oleks olnud ju lihtne ja ülimalt turvaline näidata maailmasõja võitnud suurriigile omast võimu ning need III Reichi kangekaelsed "ajud" saata alatiseks Utah osariigi kõrbesse sordiaretusjaama maisiga tegelema...
Mis jõud või hirm sundis liitlasi kinni pidama oma lubadustest?
Võib-olla oli üheks kaudseks põhjuseks 1947 aasta veebruaris-märtsis fiaskoga lõppenud USA Admiral Byrdi offensiiv Antarktikas, aga võib-olla miski mis pakkus 1946-1947 ohtralt mõistatamist mitmete maade valitsustele...
Nimelt "Kummitus-raketid".
Uurime neid nüüd veidi...
Patagoonia pilvede all...-20 (Kummitus-raketid)
1946 aasta, esimene rahuaasta.
Kahurimürin mis lahingutandritel oli ammu vaibunud kõmises paljukannatanud inimkonna sisemuses veel edasi... kogetud koledused olid jätnud paratamatult oma jälje.
Kui rahu ajal heitis inimkond pilgu taevasse hindamaks ilma-olusid või siis kuule- päikesele siis sõda õpetas, et taevastest kõrgustest võib tihtigi ka midagi ebameeldivat oodata...
Harjumusest peeti taevast hoolega silmas.
Niisiis, 1946 aasta maist detsembrini nähti paljude maade taevas tundmatuid lendavaid objekte.
Väga palju sarnaseid objekte.
Esirinnas selliseid registreeringuid teinud maade reas oli Rootsi.
Selle fakti tõttu nimetataksegi seda ajaloolist nähtust "Skandinaavia rakett-kummitusteks". Samas fikseeriti selliseid lendobjekte Põhjamaadele lisaks ka Belgias, Portugalis, Itaalias, Kreekas, Makedoonias.
Nüüdseks on teada, et ka Venemaal.
1946 aasta augustis-septembris saabusid raportid "vaenlase lennukite avariidest" Leningradi- (Laadoga-Ilmeni, Koola), Lääne Uraali (Perm, Kaama), Kesk-Siberi (Norilsk, Dudinka) ja Primorje sõjaväeringkondadest.
Teisel kontinendil Mehhiko-USA-Kanada õhuruumis toimunu on aga siiani rangelt salastatud.
Rootsi.
Miks just Rootsi osutus selle nähtuse nn. "epitsentriks"?
Sellisele lendobjektide "Rootsi-lembusele" leiab tegeliku seletuse Rootsi Kuningriigi ajaloolises neutraalsuses.
Sellessamas neutraliteedis mis jättis Rootsimaa pinna kõrvale viimastest maailmaulatusega "tulekahjudest".
Rootsis polnud selliseid militaarseid pingeid mis oleks harjunud kombel sundinud salastama kõike võimalikku ja võimatut nagu teistes, äsja sõjast väljunud riikides.
Lisaks on Tre Kronor:i elanikonda haldavad nii tsiviil- kui militaarstruktuurid ajalooliselt küllaltki läbipaistvad ning kommunikatsioon kogu ühiskonnas töötab.
Uppsalasse Rootsi Õhujõudude eriarhiivi kogutud andmete põhjal kulmineerusid tundmatute lendobjektide ülelennud, allakukkumised 1946 aastal 9-11 augustile.
Sarnaseid intsidente registreeriti 1946 aastal 1482 raporti põhjal (Mats Skoghi andmetel). Kogu Euroopas (välja arvatud N. Venemaa) eksisteerib üle 2000 märke logides, toimikutes, raportites, nii tsiviil- kui militaarstruktuuridele kuuluvates.
200 korda tegid oma fikseeringu militaarsed õhuseiresüsteemid oma vastsete radaritega.
Rootsi Õhujõudude ohvitseri Karl-Gösta Bartoll on oma uurimuses tegelenud ühe kõige enam jutuainet pakkunud nn. "Kölmjärve-juhtumiga".
Pealtnägijate sõnul plahvatas Kölmjärve kohal õhus 19. juulil 1946 aastal äsja taeva suitsujoaga poolitanud hall nooljas objekt.(link)
Ametlikus salastatud sõjaväe juurdlusraportis on märgitud, et hilisemal järvepõhja ning ümbruskonna läbikammimisel mingeid selgeid rususid või lendobjektile viitavaid purunenud detaile ei leitud.
Härra Bartolli arvates oli Kölmjärve objekt arvatavalt varustatud spetsiaalse enesehävitussüsteemiga mis magneesiumsulamist raketikorpuse lihtsalt pihustas olematusesse...
Arhiivis eksisteerib siiani Rootsi Õhujõudude uurimisgrupi (komitee) kokkuvõte 3. detsembrist 1946 aastast, kus on andmeid 100:st erinevast Kölmärve juhtumiga analoogsest toimunud intsidendist (enamus neist toimus päise päeva ajal).
Samas kokkuvõttes on katalogiseeritud-kirjeldatud üle kolmekümne sündmuskohtadelt leitud/kogutud fragmendi (mis hiljem on kuulutatud meteoriiditükkideks).
Huvitaval kombel anti Mats Skogh:i andmetel sama suur kogus "meteoriiditükke" 1946 aasta 11. detsembril üle Briti RAF:ile.
Ametlikult ongi 1946 aastal toimunut seletatud kui meteoriidisadu.
Selguse huvides tuleb muidugi märkida, et tõesti kulmineerub Perseiididest pärit oleva "kraami" kohalejõudmine iga-aastaselt 8 - 14 augustil, ja tõenäoliselt vähemalt osa fikseeritud ja allakukkunud objektidest olid kindlasti meteoriidid.
Samas rõhutavad nii härra Bartoll kui Skogh, et domineeriv osa vaadeldud lendkehadest ei käitunud meteooridele omaselt.
Tundmatud külalised muutsid oma lennul korduvalt kurssi samuti kas katkes või suunati aeg-ajalt väiksemale võimsusele nende oletavate mootorite töö - visuaalsel vaatlusel võis täheldada objekti tulesaba kahanemist, kadumist ja siis madalamal kõrgusel uuestikäivitumist...
Mitmed pealtnägijad suutsid tugevajõuliste binoklitega eristada objektide ehituslikke detaile nagu stabilisaator-tiibu ja tihti oli selgelt kuulda rakettmootorile iseloomulikku mürinat või sisinat...kõik need tähendusrikkad detailid genereerisid Rootsiõhujõudude ohvitserkonna keskel versiooni, et tegemist oli endise III Reichi raketodroomilt Peenemündes väljatulistatud seadeldistega, mida nüüd uued peremehed (venelased) suure innu ja entusiasmiga katsetavad...
Peenmündes (Usedomi saar Balti meres Saksamaa rannikul) asunud raketodroomil (asutatud 01.05.1937) toimusid Teise maailmasõja ajal tõesti raketikatsetused.
Esimest startinud V-2 (A4- ballistiline rakett) jälgis Saksa Armee kõrgeauline komisjon 23 märtsil 1942 aastal, esimest "tiivulist V-1" 23.detsembril 1942 aastal.
15. novembril 1943 aastal tegi Rootsi Kuningriik esmatutvust V-1:ga.
Lendrelva purunenud jäänused avastati Utlängan:i (Karlskrona) lähedalt põllult.
Mai 1944.
V-1 kohtus Rootsis maapinnaga Brörsarp:i lähedal (Skåne).
Juuni 1944.
Järgmise V-1 jäänused leiti Karlskrona lähedalt.
13. juuni 1944.
Prantsatas maha Bäckebo lähistel Nybrost põhjas Smålandis V-2.
Kui märkida nüüd need Rootsis toimunud ja tõestatud intsitendid kaardile ja võtta joonlaud saame sirgjooneliseks vahemaaks meretagusest Peenemündest 200-350 km.
Kõik on õige.
V-1 tiibrakett oma pulsatsioonimootoriga lendaski maksimaalselt 250 kilomeetri kaugusele.
V-2, juba ballistiline rakettseadeldis suutis läbida vahemaa kuni 350 km.
Tuleme nüüd tagasi Kölmjärve juurde.
Rootsi ohvitseride hüpotees nagu oleks seal 19. juulil 1946 aastal plahvatanud venelaste poolt Peenemündest välja lastud rakett, ei kannata paraku kriitikat kuna vahemaa on liiga suur - sirgjooneliselt üle 1300 kilomeetri.
Alles 1947 aastal suudeti Kapustin Jari polügoonil Venemaa Astrahani oblastis tõsta V-2 lennukaugus SS:i Sturmbanführeri Helmuth Götruppi ja Sergei Korolevi ühiste jõupingutustega veidi üle 500 kilomeetri.
Patagoonia pilvede all...21 (Kummitus-raketid)
Venemaa.
Suur ja lai "Emake Venemaa" - nagu russide hõimul endil oma ajaloolist maakamarat heldinult kombeks kutsuda.
Täpselt Euroopa ja Aasia vahel.
Ja ei ole olemuselt ei üht ega teist...ei mentaliteedilt, ei kommetelt, ei ellusuhtumiselt.
Ja selline, kummaline "kõhkvel" olek kajastub ometigi kõiges.
Ajaloos, kultuuris...hüpoteetilises "Vene Rahva Hinges".
Sellest "hingest" või täpsemalt seal valitsevast "pimedusest" võiks muidugi pikalt rääkida-kirjutada, aga ma usun, et sellele foorumile ja meile eestlastele üldiselt ei paku see teema erilist avastamisrõõmu...
1870 aasta kandis ütles tark ja lugupeetud mees, nimelt Otto Eduard Leopold von Bismarck: "Vene avalik arvamus on harukordselt nõme ja ajakirjandus harukordselt valelik..."
Võib lisada, et mitte ainult avalik arvamus ning ajakirjandus...nii ühte kui teist võib praktiliselt kohata kõiges ja kõikjal...kuni sellesamuse "hingepimeduseni"...
Muidugi on seda nii igiomast lollust-valelikust läbi ajaloo vene suurte valitsejate poolt rahva hinge ka hoolsalt kultiveeritud.
Loodud müüte, legende.
Legende toetatud-segatud sobiva ideoloogiaga...
Näiteid leiab igalt poolt...päris hiljutisest ajast... kasvõi sellest-samast sõjatehnika ajaloost.
Mikojan, Gurevitšh, Kalašhnikov, Koroljov...
Väga tublid, geniaalsed inimesed.
Terava mõistusega. Töökad...
Aga see säde mis nende meeste geniaalsuse süütas tuli üldjuhul paraku mujalt.
Alles viimastel aastatel on hakatud Venemaal vargsi, tasahilju nimetama tehnikaajaloo saavutustega seoses hoopistükkis teisi mehi: Manfred von Ardenne, Helmuth Göttrupp, Hugo Schmeisser...
Edaspidi kui lahkame III Reichi tehnikasaavutusi veidi põhjalikumalt, siis tõmbame kindlasti ka mõningaid paralleeljooni mis otsapidi laiale Venemaale ulatuvad...
Aga nüüd, kummitusraketid Venemaal.
1946 aasta 2. augustil töötas Staraja-Russast 130 kilomeetrit kirdes, Ilmeni järve lähistel metsatöödel Vene NSFV Siseministeeriumi Laagrite Peavalitsuse kinnipidamisasutuse U-JU 1268 vangikolonn.
Ülesandeks raudteeliiprite valmistamiseks vajaliku metsamaterjali ülestöötamine.
Ligikaudu kell 11 ennelõunal äratas konvoisõdurite tähelepanu kaugusest kostuv vinguv monotoonne heli.
Heli tugevnes ja kuna vangide tööesi asus küllaltki suurel raiesmikul, nähti ka heli põhjustajat.
Mingi lendobjekt, mis pealtnägijate sõnul ja hilisema ülekuulamise põhjal ei sarnanenud lennukiga, kihutas eemal taevas metsarinde kohal.
Nooljas objekt jättis enda taha selge suitsusaba -mis koos kaasneva müraga andis selget tunnust mootori olemasolust.
Koheselt kuulutati välja häire kogu sõjaväeringkonnas ja kohaleküüditud NKVD polk asus ümbruskonda läbi kammima.
Paraku ei leitud ei vaenulikust lennumasinast ega imperialistlikest parašhütistidest-diversantidest ühtegi jälge...
Sama kuu, so. 1946 aasta augusti vältel toimus sarnaseid intsidente üle laia Venemaa...
Vastavasisulisi raporteid saabus nii NL:i Euroopa osast kui Permist, Kaama jõgikonnast, Norilskist, Dudinkast samuti Primorje sõjaväeringkonnast... Kõikidel fikseeritud juhtumitel oli tegemist sarnaste lendobjektidega. Raportite kohaselt täheldati alati nii heli kui iseloomulikke suitsujälgi taevas.
Samuti oli ühene see, et vaatamata pingsatele otsingutele, võimalike kukkumis/maandumispaikade hoolikale läbikammimisele ei leitud pikka aega ühtegi esemelist tõendit.
Sarnased kirjeldusi koguti sel ajal toimikute kaante vahele kogu maailmas.
Lisaks juba mainitud Rootsi juhtumitele fikseeriti analoogilisi sündmusi 4. juunil Taanis Sjallandis, 10. juunil Soomes Tamperes.
1. septembril toimus analoogiline intsident Kreekas.
Briti Armee üksus fikseeris korduvaid ülelende Thessalonikist.
Kreeka peaministri Konstantinos Tsaldarise korraldusel loodud valitsuskomisjon (juht füüsik Dr. Paul Santorini) tuli järeldusele, et tegemist oli tehislike tundmatut päritolu lendobjektidega.
Sarnaseid juhtumeid registreeriti ka Makedoonias (Saloniki), Portugali läänerännikul, Belgias, Itaalias.
12. juulil sooritasid kaks lendobjekti kolmesaja kilomeetrise raadiusega ringikujulise lennu Lõuna Soome kohal.
Rootsi ja Briti sõjaväeorganid oletasid et tegu on ülimoodsa ja läänele tundmatu Venemaa raketiarendusega mis omab autonoomset juhtimist ning on välja lastud Hiiumaalt (!!!)...
See et need suhteliselt madalal kõrgusel lennanud "taevased ilmutised" ranget kurssi järgisid, tekitas lääneliitlastes paanikat.
Arvati et venelaste kätte on sattunud III Reichi pärandina liitlastele siiani tundmatut tehnikat.
V-2 olles maailma esimene kosmosekõrguse saavutanud ballistiline rakett (V- Vergeltungswaffe (kättemaksurelv), ametlikult A-4 (Aggregate 4)) omas küllaltki lihtsat juhtimisseadet.
Raketi nn. "aju" koosnes kahest vabalt pöörlevast güroskoobist mis tagasid raketi positsioneerimise nii horisontaal- kui vertikaalsihis- ja güroskoopilisest akselomeetrist mis omakorda oli ühendatud elektrolüütilise integraatoriga. Esialgne mudel kasutas Konrad Zuse loodud analoogilist kompuutrit mis arvutas etteantud parameetrite järgi hetke millal jõuti arvatava sihtmärgini ja peatati rakettseadeldise mootor.
Edasistel märgatavalt arenenumatel mudelitel kasutati aga juba paralleelseadmetena Saksa teadlaste poolt loodud aparatuuri mis põhimõttelt sarnanes pommitajatel kasutatud nn. "X-Gerät":iga.
See süsteem mida kasutas Luftwaffe nn. "pimepommituste" suunamiseks, kujutas endast maapealsete saatjate ja lendaparaadi pardal oleva seadme kompleksi.
Lennuk, rakett lendas mööda maapealsest radarijaamast saadetud kiirt.
Kui seade avastas põhikiirega ristuva kiire (saadetud teisest jaamast) anti automaatselt korraldus kas poetada pommid või siis raketil "maanduda".
Usa-briti sõjaväelaste-ekspertide mure oli muidugi suur.
Põhines see paaril faktil mis lubas oletada ehk tõesti on venelastel õnnestunud saada millegi sellise omanikuks millest austatud liitlastel pole aimugi...(tähelepanuväärne on aga see, et venelaste kompetentsete organite arvamus oli täpselt vastupidine).
Lääneliitlastel, aga ka arvatavalt venelastel oli konkreetseid andmeid, et algetapil Luftwaffe alluvuses toimunud V-2 arendustöö (mis hiljem Führeri isiklikul korraldusel anti Hans Kammleri Sonderstabi alluvusse) oli SS:i struktuuri poolt dubleeritud.
Nii Von Braun kui Walter Dornberger tunnistasid, et SS oli regulaarselt kopeerinud kogu tehtava arendustöö, kogu dokumentatsiooni, dubleerinud esiknäidised.
Kordineeris seda protsessi aga keegi Matkovitch, serbia rahvusest SS ohvitser kes otseselt allus vaid Kammleri Sonderstabile.
1982 aastal 3. veebruaril suri Novosibirskis vaikselt keegi Jakov Ossipovitš Nemtsov, kohaliku NSVL Armee raudteevägede juhtivkoosseisu poliitkooli filiaali pensionil õppejõud.
Tema kohta avatud KGB toimikus figureeris aga tema sünnipärane nimi:
Jakob Sporrenberg.
Sporrenberg juhtis 28. juunist 1944 aastal Poola Alam-Sileesias baseerunud SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse ühte allstruktuuri.
Käsuliini korras allus ta Alam-Sileesia SS:i tippametnikule SS Gauleiter Karl Hanke:le kelle ülemuseks oli omakorda juba Martin Bormann ise.
Kogu käsuliini toimimise eest vastutas aga meile juba tuttav SS Sturmbannführer Rudolf Schuster.
Sporrenbergi tabanud inglastel polnud kõige vähematki aimu Jakob Sporrenbergi tegevusest viimasel sõjaaastal ja kuna ta oli juhtinud SS:i ja politseiaparaati Poolas Lublinis, andsid inglased ta šhesti tehes poolakatele...
Poola vastuluure omas selget infot kuidas inglaste "kingitust" pigistada...oli neil ju käes Rudolf Schuster.
Poolakad said teada, et Sporrenbergi ülesandeks oli "GeneralPlane 1945" raames evakueerida Alam-Sileesia Ludwigsdorfi uurimiskeskusest kogu SS:i ülisalajane tehnoloogia, dokumendid ja persional, mis paiknes maaalustes šahtides Tšehhi piiri lähedal Waldenburgist kagus.
Samuti oli ta juhtinud projektis otseselt osalenud kuuekümne kahe tehniku ja töölise likvideerimist.
Sporrenbergi vastutusalasse oli antud SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse üks allstruktuur, mis vastutas evakuatsiooniplaani "põhjamaržruudi" eest, so liini eest mis läbis Norra.
Avatuks jäi see nn. "põhjaväil" tegelikult kuni sõja lõpuni.
Sporrenbergi hinnati SS:is nagu Kammleritki tema erakordse organiseerimisvõime poolest.
1944 aastal määrati ta Obergruppenführeri Walther Krügeri alluvusse juhtimaks SS:i VI Eriotstarbelist Polku.
Krüger ise aga oli osaline Kolmanda Reichi viimase sõjaaasta jooksul läbiviidud salajastes operatsioonides.
Sealhulgas nii SS teaduspotentsiaali evakueerimise, kui tohutute rahaliste vahendite (valuuta, väärismetallide, kalliskivide ja kunstiväärtuste) toimetamises Lõuna Ameerikasse.
Punaarmee, NKVD ja Poola stalinistliku Armia Ludowa ning Armia Wojska Polskiego eriorganid selgitasid välja, et SS:i Breslau Eri-Evakueerimis Eriüksust juhtis SS Obersturmbannführer Otto Neiman, figuur kes vastutas evakuatsiooniplaani "Lõunamaržruudi" eest (Hispaania, Aafrika, Lõuna-Ameerika).
Otto Neimanit ennast tabada ei suudetud.
Ei venelaste, ei lääneliitlaste poolt.
"GeneralPlane 1945" juht SS Gauleiter Hanke ise lendas välja Breslaust praktiliselt samal hetkel 4. mail 1945 aastal kui linna sisenesid Punaarmee liikursuurtükid ja nagu arvata võib, ei näinud teda enam kunagi mitte keegi...
Kui nüüd kõrvutada kõiki fakte võib julgelt väita, et Hans Kammleri jäljetu kadumine oli vaid osa ühest suuremast plaanist mille põhjal "GeneralPlane 1945" juhtfiguurid (SS:i liikmed ning NSDAP parteifunktsionärid) kes omasid otsest kokkupuudet SS:i salajaste relvaarendustega (raamprojektid Orange ja Rot), kadusid jätmata mingit jälge...
Suure organisaator-mustkunstniku Hans Kammleri kadumistrikk töötas.
Tundmatusse-teadmatusse kadusid kõik SS:i salajaste relvaarenduste (raamprogrammid Orange ja Rot), SS:i uurimisinstituutide ja rassiplaneerimisprojektide võtmeisikud.
Alates Martin Bormannist SS:i ja III Reichi juhtstruktuuride sidemeid kordineerinud võtmeisikust, kuni SS:i meditsiiniteenistuse doktori Josef Mengeleni.
Kuid mitte ainult nemad.
Kadus kogu SS:i Taimegeneetika Instituudi ajutrust, Terve SS:i Põllumajandusinstituut mida juhtis SS:i hauptmann Werner Rausch, SD haldusalas olnud Abteilung B koos kõigi rassiselektsioonilaagrite persionalidega.
Nagu vits vette kadus ka Hiiumaal Ristnas olnud SD erilaager kõige meeskonna kui asukateks olnud blondide ja sinisesse SD erivormi riietatud ukraina ja valgevene kaunitaridega.
SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse koosseisu kuulus eriotstarbeline lennuväeeskadrill KG 200. (Kampfgeschwader 200).
See üksus oli loodud spetsiaaloperatsioonide läbiviimiseks kaugel vaenlase tagalas. Loodi see eskadrill juba ammu enne sõda.
1942 aastal sai üksuse juhiks legendaarne Werner Baumbach.
Eskadrilli koosseisu kuulus kaks plus neli lennueskaadrit.
Eskaader 1 tegeles SS:i agentide ja eriülesannetega emissaride transpordiga kaugele vaenlase tagalasse.
Otseselt allus see üksus SD:le.
Eskaader 2 tegeles erinevate salajaste vaatlus- ning luureandmete kogumisega sügaval rindejoone taga.
Samuti pidas see allüksus regulaarühendust Jaapaniga.
SS:i säilunud dokumentidest ning tunnistajate ütluste kohaselt eksisteerisid KG koosseisus veel eskaadrid (3, 4, 5, 6) aga nende koosseisust, ülesannetest ja kasutatud tehnikast andmed siiani paraku puuduvad...
KG 200 opereeris ainult tema otstarbeks rajatud lennuväljadel ja baasides praktiliselt kogu Euroopa territooriumil.
Baaside meeskonnad, lennuväljade ja nn."kaldateenistuste" spetsialistid kuulusid aga kõik SS:i ja SD erivägede koosseisu.
Salastatus oli täielik ka teenistuste siseselt.
Reakoosseis ei omanud praktiliselt mingeid andmeid KG 200 olemasolust ning ülesannetest.
KG 200 kasutas praegu teadaolevate andmete põhjal lennukitehnikast "Junkers" Ju 290(link), "Junkers" Ju 390(link), Nõukogude Vene Pe-2 (link) ja Tupolev(link), ning USA Õhujõudude B-17 Flying Fortress (link) ja B-24. (link)
Eskadrill baseerus sõja lõpupäevil Oppelnis, sada kilomeetrit Breslaust.
Osad lennukid kandsid aga tunnistajate ütluste kohaselt nii Hispaania tsiviillennunduse kui Rootsi Õhujõudude sini-kollaseid eraldusmärke.
Ju 390 mis oli varustatud kuue võimsa Junkersi mootoriga oli võimaline sooritama jätkuvat lendu kolmkümmend kaks tundi.
1944 aastal startis see lennuk Prantsusmaalt, ületas Atlandi, saavutas USA territooriumi ning veidi põhja pool New Yorki pöördus ilma vahemaandumiseta tagasi...
SS:i slängis kutsuti neid masinaid "veokiteks" ja just seda lennukiparki kasutati SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse poolt "GeneralPlane 1945" täideviimisel...
KG 200 lendurid ja lennukid paiskasid sõja viimastel kuudel Saksamaalt neutraalse Hispaania vaheladudesse 12.000 tonni salajasi seadmeid, teaduslikku aparatuuri ning materjale ja dokumentatsiooni.
Sarnane üle Hispaania ja Aafrika ettevalmistatud tugipunktide Ladina Ameerikasse kulgenud õhusilla (lõunasuund, mida juhtis SS Obersturmbanführer Otto Neiman ) eksisteeris ka Lõuna-Norras baseerunud (põhjasuund, juhtis Jakob Sporrenberg) evakueerimissilla algpunkt.
Oletatakse, et selle kanali kaudu transporditud materjalikogused ei olnud väiksemad lõunasuunal transpordituist...
Kuid lisaks eksisteerisid veel "mereväravad".
Saksa erotstarbelised allveelaevaüksused mis olid varustatud ultramoodsate allveelaevadega tüübid XXII - XXIII ja mitmed salajased mudeliarendused olid muule maailmale kättesaamatud ja püüdmatud.
1944 aastal tulistas Saksa alveelaev esimesena maailmas vee alt välja nii tiibraketi V1 modifikatsiooni kui V2 rakettrelva.
1945 aastaks ehitati 230 sellist allveelaeva.
Huvitav on see, et need allveelaevad suutsid vee all sukeldunult arendada kiirust 17,5 sõlme - kaks korda rohkem kui liitlaste samal ajal toodetud allveelaevad...
Tuleme Saksa allveelaevanduse juurde tagasi kui võtame lahkamise alla praegu teadaolevad III Reichi militaararendused üksipulgi.
Kolmanda Reichi valduses olid kuni kapitulatsiooniakti allakirjutamiseni Adria mere põhjasadamad koos neis baseerunud allveelaevadega. Muidugi tuli saksa allveelaevadel läbida inglaste poolt suletud Gibraltari väin, kuid saksa tehnikud olid sellegi küsimuse edukalt lahendanud.
III Reichi allveelaevnikel oli kasutuses juba 1943 aastal autonoomsed iseorienteeruvad torpeedod (programm Toplitz) mis ei olnud varustatud mitte lõhkelaengu vaid raadio-radarihäireid ning vastase aukustikasüsteeme häirivate eriseadmetega... Sarnased nn. elektroonilised enesehävitussüsteemiga varustatud robottorpeedod tulid lääneliitlastel kasutusele alles 1963!
Patagoonia pilvede all... (Die Glock) 13
Selle märksõna all olen nüüd Teieni toonud teatud arengute kirjeldused mis toimusid 1944-1945 Euroopas.
Selge on, et nende arenguskeemide läbiviiaks oli see uus "eluvorm" SS ja üheks juhtivaks arhitektiks ei keegi muu kui Gen. SS Ing. Hans Kammler.
Ja paljuski panid need arengud aluse sellele maailmale kus me elame praegu.
Kunagi kirjutise lõpusirgel üritan ka Teineni tuua väikese mõtiskluse SS:i "Generalplane 1945":st tervikuna ja selle arvatavast tegelikust tähendusest.
Aga nüüd, korjame kokku mõned märksõnad/nimed, mida oleme siiani käsitlenud peatükis "Patagoonia pilvede all... " ja uurime edas.
Märksõnad:
SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Polizei Jakob Sporrenberg
Die Glock
Helmuth Freimuth
Ronald Richter
Kurt Tank
Huemul Projekt
* * *
Samas tahan avaldada tänu mulle postitet materjalide eest härra V.A. S:ile Sankt Peterburist, kes avas Jakob Sporrenbergi tegeliku saatuse ja saatis mulle ülihuvitava materjali N. Vene teadlase Timofejev-Rezovzki tegevusest III Reichis, - kurjeeris SSi Geneetikainstituudi uurimsprogrammi Lebensborn. Esines ka SS:i arstide kongressil 1943 aastal ettekandega (radioaktiivse kiiritusega suunatud geenimutatsioonid... nn. hormeez(?)efekti avastaja). Samuti vanaproua I.F-S.:ile Buenos Airesest...
Patagoonia pilvede all....(Die Glocke)14
"Meie kasutada on hulgaliselt asju millest me ei ole võimelised mitte midagi aru saama... aga sellele vaatamata tuleb neid kõiki ka diletantide jõududega kindlasti rakendada..."
Heinrich Himmler (Isiklikust kirjast Badeni kultuuriministrile 1938 aastal)
Jakob Sporrenberg
SS Gauleiter Erich Kochi erivolitustega alluv. SS:i ringkonna "Lublin" juht, SS:i ringkonna "Süd-Norwegen" juht. SS:i Eri-Evakueerimise Eriüksuse allstruktuuri ülem... Ametlikult kohtu poolt süüdi mõistetud ja hukatud poomise läbi 6. Detsembril 1952 Varssavis...
Ja ometi...
1982 aastal 3. veebruaril suri Novosibirskis vaikselt keegi Jakov Ossipovitš Nemtsov, kohaliku NSVL Armee raudteevägede juhtivkoosseisu poliitkooli filiaali pensionil õppejõud.
Tema kohta avatud KGB toimikus figureeris aga tema sünnipärane nimi: Jakob Sporrenberg.
Kes siis oli see teenekas SS:lane tegelikult...mees kes oli Hans Kammleri isiklik soosik, kes paistis silma oma ülimalt ratsionaalse tegevuse ja väga efektiivse organiseerimisvõime poolest?
Milline oli tema tegelik väärtus?
Väärtus mis pani NKVD poolakate hämamiseks lavastama hukkamise, transportima ta Siberi avarustesse ja looma sellele andunud rahvussotsialistile uue identiteedi?
Tänaseks on selgunud selle mehe edasisest elust küllaltki kummalisi ja omal moel "pikantseid" üksikasju.
Alates sellest et härra Gruppenführer õpetas Nõukogude Armee Poliitkoolis kursante, aineteks NLKP ajalugu, Teaduslik Kommunism ja Ateismi lühikursus... 1962 aastal omistati talle väljapaistva pedagoogilise töö eest noorsoo kasvatamisel orden "Austuse Märk".
1967 aastal aga seoses pensionile minekuga liidulise tähtsusega persionaalpensionäri staatus...
Samas on teada, et kuni mehe surmani hoidis NKVD/KGB masinavärk väga hoolega...praktiliselt 24 h mehel silma peal...
Nii tema töökohal poliitökonoomika kateedris kui kahetoalises korteris Stroiteljnaja põiktänavas...nii väljasõitudel šeflusalusesse kolhoosi kui 9 mai temaatilistel kokkusaamistel naabruses paikneva 8-klassilise kooli õpilastega...
Kõik fikseeriti.
Iga telefonikõne, iga kokkusaamine, iga postisaadetis...
Kui Jakov Ossipovitšil lagunes teler, poliitkooli ametiühingu hangitud korralik must-valge "Horisont" siis invaliid Dima naabermajast kes harilikult kogu ümbruskonna elektroonikat remontis-hooldas pidi juba samapäeva õhtul talle toodud teleri loovutama kahele mornile mehekolakale...Meeste päritolu oli meistrimehele nii selge, et ta ei vaevunud talle nina alla visatud punaseid "koorukesi" isegi vaatama...
Millest selline organite poolne hoolitsus?
Mida need ametkonnad lootsid?
Et Sporrenberg oma tavaelu rutiinis reedab end millegagi?
Et poetab mõne "otsakese"?
Aga inimeselt vajaliku teabe kättesaamiseks on ja oli KGB:l ometigi palju odavamaid ja kiiremaid meetodeid-vahendeid...
Ja psüühiline töötlus õnnestub GULAG:i struktuuris traataia taga märgatavalt kindlamalt kui Novosibirski Oktjaberski rajooni hruštšovka teisel korrusel paplite all?
Nähtavasti on vastus milleski muus.
Oodati.
Oodati, et Sporrenbergiga võetakse ühendust...
Ja ju oli ka piisavalt põhjust seda eeldada...
Kelle kontaktivõttu siis oodati?
Resident välismaalt?
Vaevalt... Novosibirsk on selleks liialt "keskel".
"Suurelt Kodumaalt" endalt?
Mõni siiani säilunud struktuur?
Ahnenerbe, Vril Gesellschaft?
Tõenäolisem, et oodati "varje" minevikust... Või hoopistükkis tulevikust?
Tundub, et asi läheb huvitavaks...Uurime!
Meenutame:
Loodan, et austatud lugejad mäletavad, et jõudsime Adolf Hitleri võimaliku saatuse uurimisel sellise huvitava riigini L-Ameerikas nagu Argentiina.
Siis veidike edasi uurides nii seda riiki kui seal piirkonnas sõja-ajal ning järgselt toimunud kummalisi arenguid, tuli mainituks ka Argentina Sõjajõudude Radioloogiainstituut.
Ja ennäe - kannab see asutus aga siiani ühe endise SS General Insener Hans Kammleri uurimisgrupis osalenud, maailma esimese aatompommi ja vesinikupommi loomises kaasa löönud Eestimaalt pärit mehe nime: Helmuth Freimuth.
Värskendame veel mälu:
Esimene kontakt SS Gen. Ing. Hans Kammleri ametkonnaga oli härra Freimuthil 1942 aasta jaanuaris.
Siis saabusTallinna Lasnamäe lennuväljale lennukiga SS uurimisasutuste esinduslik delegatsioon.
Juhtis seda SS-Sturmbannführer Otto Lepke SS:i Sõjaliste Rakendusuuringute Valitsusest.
Delegatsiooni kuulusid mitmed härrasmehed nii SS eraldusmärkidega mundrites kui hästiistuvates ülikondades.
Nii tuli Tallinna SS:i Führungshauptampti allstruktuuri Amstgruppe A ehk Amt VIII (SS relvastuseameti) juht Karl Saltz, aga ka RSHA ülisaladusliku osakonna Amtsgruppe C Abteilung 11 Teabeteenistuse Büroo juht Bruno Otto Nudelmann (selle Eestimaalt pärit (olgugi et Peterburis sündinud) mehe juurde tuleme ehk kunagi veel tagasi).
Kuna härra Freimuth äratas Saksa teadusringkondades huvi oma juba Prantsusmaal alustatud töödega elektromagnetismi alal, siis tehti talle ettepanek lülituda SS:i uurimisasutuse vastava töögrupi tegevusse.
Tema lähedaste meenutuste kohaselt jätkas Helmuth Freimuth tööd siiski Eestis, aga viibis nüüdsest küll tihti ka Saksamaal...
Uurimisasutus mille töögrupis ta SS:i soovil osales, asus esialgu Rostocki Ülikooli alluvuses, hiljem SS:i salajases keskuses Lublinis.
Sõjasündmuste arenedes viidi aga kogu teadus-uurimisüksus edasi Ludwigsdorfi ja juhtis seda Jakob Sporrenberg.
Mis oli uurimisasutuses tehtud uurimistöö eesmärk ei ole teada.
Tänaseni on säilunud Ludwigsdorfis saladuslikud rajatised WWII ajast.
Nende tegelik otstarve ja mida SS seal täpsemalt bensiinikrakkimistehase kulissi taga toimetas, on aga siiani kaetud tiheda saladuselooriga...
Korraks sai mainitud kuidas puhtjuhusliku õnnetuse tõttu sattus siiani nii rahulikku Alam Sileesiasse oma esimese reidi korraldanud Poola vasakpoolse partisaniliikumise Armia Ludowa kätte ootamatu "vääriskala": SS - ELFi (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) juht, SS Sturmbannführer Rudolf Schuster SS-RSHA Abteilung III:st.
Paari kuu jooksul peale sõja lõppu kuulasid Berliinis Rudolf Schusterit üle Poola sõjaväemissiooni juht kindral Jakub Pravin ja polkovnik Wladislaw Shimansky.
Nii said Punaarmee, NKVD ja Poola stalinistliku Armia Ludowa ning Armia Wojska Polskiego eriorganid teada eriüksuse ELF (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) olemasolust mis tegutses SS:i salajase " GENERALPLANE 1945" raamides ning ka seda, et siiani seletamatu "generaalplaaniga" olevat seotud otseselt ei keegi muu kui Martin Bormann ise.
Kõikidele jõupingutustele vaatamata aga ei õnnestunud tabada ei stalinistlikel poolakatel-venelastel ega ka lääneliitlastel SS:i Breslau Eri-Evakueerimis Eriüksust juhtinud SS Obersturmbannführer Otto Neimani, figuuri kes vastutas evakuatsiooniplaani "Lõunamaržruudi" eest (Hispaania, Aafrika, Lõuna-Ameerika), ei "GeneralPlane 1945" tippjuhti SS Gauleiter Hanket, Martin Bormannist - SS:i ja III Reichi juhtstruktuuride sidemeid kordineerinud võtmeisikust ja SS:i suurest "koordinaatorist" Ing. Gen. Hans Kammlerist rääkimata...
1945 aasta mai viimasel päeval tabati Norras inglise RAF komandoste eriüksuse poolt tõsist vastupanu osutanuna SS Obergruppenführer Jakob Sporrenberg ja anti peale vintsutusi mitmetes vangilaagrites üle Poola sõjaväeõimudele.
Ja tabati ta just Norras.
Sest seal juhatas see Kammleri soosik (varasem Poola SS:i ja Politseiüksuse-ringkonna "Lublin" juht) tema kureerida antud "GeneralPlane 1945" "Põhjamaržruudi" toimimist...
Miks pidi see SS:i funktsionär juhtkonna käsul kindlasti ise siirduma Lõuna Poolast põhja ja igal juhul garanteerima oma kohalolekuga Lõuna- Norras "evakuatsioonikanalite" veatu toimimise?
Vastus peitub kahtlemata selles-samas Alam-Sileesia Ludwigsdorfis...
Obergruppenführeri SS ülekuulamisel said nii poola kui ülekuulamisega kohe liitunud vene eriorganid ülihuvitavat teavet SS:i salajatest teaduslikest uurimisprogrammidest "Leuchte" ("Latern") ja "Khronos".
Mõlema programmi läbiviimisest, mis algasid juba 1942 aastal SS:i Lublini uurimiskeskuses, (samas programmiga "Leuchte" tegeles Sporrenbergi andmetel ka Köningsbergi "Laboratoorium 13"), oli Sporrenberg kui projektide administratiivjuht teadlik, aga samuti ka nende ettevõtmiste organisatoorsetest probleemidest.
Programmide raames tehtud eksperimentide tulemustest, tehnikatest-metoodikatest ja veel-vähem kaugematest eesmärkidest omas ta paraku informatsiooni vaid aimamisi...
Mõlemad programmid (nii "Leuchte" kui "Khronos") olid olnud vägagi edukad.
Ja just sellele edule toetudes alustas SS 1944 aastal koheselt uut sidusprogrammi - "Glocke".
Ettevalmistööd selle programmi läbiviimiseks olid alanud aga juba 1943 aastal SS:i uurimisasutuses mis asus Lublini lähistel.
Helmuth Freimuthi lähedaste meenutuste kohaselt oli meie teadlane tegelenud seal millegagi mille juurde kuulusid ülitugevad magnetväljad...
Vene vägede jõudmisel Poolasse sõja lõppfaasis evakueeriti see SS:i rangelt valvatud objekt Fürstensteini lossi (Glaz) sealt edasi juba varakult ettevalmistatud allmaabaasi Ludwigsdorfi lähedal.
See juba 1941 aastal SS:i erivägede poolt rajatud allmaakompleks asus Sudeedi mäeaheliku põhjaküljel kahekümne kilomeetri kaugusel Waldenburgist.
Mis siis toimus Sudeedi mäeaheliku sisemusse rajatud 5,8 kilomeetri pikkuses, saalide- tunnelite rägastikus?
Labürindis kus praktiliselt iga kahekümne meetri tagant tõkestasid tunneleid-koridore tohutud terasuksed...
Kuhu kadusid kümned GrossRoseni laagrist maaalusesse kompleksi transporditud vangid?
Ja mis oli põhjuseks 1944-45 aasta talvel taevast kaunistanud ja kohalike külade kohkunud elanikele imetlusainet pakkunud kõikides värvides virmaliste massilisele esinemisele?
Kui sellel laiuskraadil ei olnud läbi talletatud ajaloo keegi veel virmalisi kui atmosfäärinähtust näinudki?
Jätkame selle kummalise siiani palju kõneainet ja erinevaid hüpoteese genereerinud SS:i saladusliku teaduseksperimendi uurimist tänaseks selgunud infokildude põhjal.
Tunnistajatelt saadud ütluste alusel viidi projekti "Glocke" raamides läbi terve rida eksperimente ülitugevates elektromagnetväljades.
Üheks katsetes kasutatud objektiks oli mingist hõbedasest tihedast-raskest metallist valmistatud umbes 2,5 meetri kõrgune ning 3,5 - 4,5 meetrise läbimõõduga kooniline silinderjas, veidi kirikukella meenutav objekt.
See avavusega allapoole asetatud "kirikukella" sisemine õõnsus oli aga täidetud tunnistajate ütluste kohaselt mingi kummalise punakas-violetse vedela, kontsistentsilt ja mehaanilistelt omadustelt elavhõbedale sarnaneva metalliga...
Seda kummalist ainet säilitati termoselaadsetes umbes meetrikõrgustes ja ca kolmekümne sentimeetrise läbimõõduga paksust seatinast seinte ja klaasist sisuga ampull- mahutites. Eksperimendi kogu seadmeparki kattis omakorda paks keraamiline kuppel.
Kuppel toetus alusele milles pöörlesid erinevates suundades tohutu kiirusega kaks silindrit.
Kummalist elavhõbedalaadset violetset ainet markeeriti nimetusega "Xerum -525".
Katsetel kasutatud muudest ainetest on andmeid tooriumist ja berülliumist (neid mainiti kui "kergmetalle"("Leichmetall")) ning nende peroksiididest...
Ruum kus viidi läbi antud eksperimenti, asus rajatud allmaakompleksi peagalerii lõpus mäemassiivi sügavuses.
Labori pindala oli umbes kolmkümmend ruutmeetrit ja selle tööruumi põrand ning seinad olid kaetud tinaglasuuriga keraamiliste telliste mitmekihilise kattega, lisaks oli ruum vooderdatud asbestvõrgul kummimattidega.
Kogu allmaakompleks oli varustatud väga võimsate ventilatsioonisüsteemidega samuti eriseadmestikuga, omamoodi "kingstonitega" mis võimaldas loetud tundidega uputada kogu kompleks.
Eelnevalt sai mainitud et SS:i ehitusorganisatsiooni poolt rajatud kompleksi koridorid olid peaaegu iga kahekümne meetri tagant tõkestatud nii hüdrauliliselt kui puhtmehhaaniliselt hammaslattidega suletavate tohutute ustega...
Eriliselt tuleb aga mainida viimast ust, õieti sulust mis eraldas peagalerii lõpus oleva "Kella-ruumi".
See sulusdiafragma oli valmistatud parimast Kruppi soomusterasest tinakattega ja sulgus vajaduse korral eeldatavalt nagu fotoaparaadi mehaaniline kontsentriline katik loetud sekunditega...
Peale igat eksperimenti töödeldi laboratooriumi seinu, põrandat kõiki pindu neljakümne viie minuti jooksul survestatud soolveega.
Töötlust viis alati läbi abipersional kes koosnes GrossRoseni töölaagri vangidest.
Kumm-mattidest vooderdus tuli välja vahetada peale igat kolmandat eksperimenti, see peenestati rootorveskis ja põletati spetsiaalahjus.
Peale kümnekatselist eksperimendiseeriat vahetati välja ka kogu ruumi kattev glasuurtellistest mitmekihiline vooderdus...säilus vaid põhisisseseade "Die Glocke" ise...
Patagoonia pilvede all... 15
"Die Glocke"
Ludwigsdorfis Tšehhimaa piiri ääres SS:i poolt 1944-1945 aastal SS Obergruppenführeri Jakob Sporrenbergi juhatusel läbi viidud eksperimentidest on püstitatud hulgaliselt hüpoteese...
Märksõnadeks "Die Glocke", "Nazi-Bell", "Xerum-525...
On tänaseks üllitatud raamatud "Reich of the Black Sun", "The Hunt for Zero Point" jt. Teemat on laiemalt uurinud Igor Witkowsky, Nick Cook, Joseph P. Farrell...
Genereeritud on erinevaid teooriaid toimunust, kasutatud seadmetest, materjalidest...
Mida huvitavat võiksime siia teabe- ja erinevate hüpoteeside kogumisse lisada?
Meieni jõudnud infokillukeste, kuulduste põhjal võib oletada, et juba 1943 aastal Lublini uurimeskeskuses alustatud ja hiljem Ludwigsdorfi üle viidud projektil oli tegelikult mitu eesmärki.
Kõigepealt uurimstöö/katseseeriate osa, mis puudutas elektromagnetismi ja nn. "elektrogravitatsiooni".
On teada, et just selles töögrupis osales eksperimendi algetapil ka Eestimaa mees Helmuth Freimuth.
Juhtis seda rühma keegi Novikof:i nimeline SS:i ohvitserivormis kuid "Thule Gesellschafti" käiseembleemiga ukraina rahvusest eksperimendi-administraator ja keda SS Obergruppenführer Jakob Sporrenberg ise, vaatamata oma palju kõrgemale auastmele tunnistajate sõnul millegipärast vältis...
Teise töögrupi projekti koodnimetuseks aga oligi "Die Glock".
Siin tegeleti samuti elektromagnetismi ja "-gravitatsiooniga", aga kui esimene rühm tegeles arvatavalt nende küsimustega kolmemõõtmelises eukleidilises ruumis siis "Die Glocke" uurimisgrupi eesmärgiks olid eksperimendid n-mõõtmelises ruumikontseptsioonis...
Poola ajaloolase Igor Witkowsky andmetel kuulusid esimesse töörühma (samuti algetapis) proffessor Walter Gerlach, keda lääne uurijad on tituleerinud "Saksa Uraaniklubi" liikmeks, samuti füüsik Otto Stern...
Witkowsky uurimuste kohaselt ei kasutatud kummaski töörühmas vaatamata mitmete tuumaspetsialistide osalusele katsete läbiviimisel mitte kunagi tuumafüüsikalisi termineid. Samuti ei kasutatud mõlemas katseseerias kunagi radioaktiivseid materjale.
Ülekuulamisel Warssavis poola-vene eriorganite poolt suutis Jakob Sporrenberg meenutada eksperimentaatorite poolt kasutatud termineid
"keeriskompressioon" ja "magnetväljade jagunemine" - mis tõesti ei kuulu tüümafüüsika sõnavarasse...
Mingit valgust võib sellele küsimusele heita tõsiasi, et katsete algetapis osalenud professor Gerlachi elutöös esinesid episoodid, mis annavad piisava põhjuse teda arvata teadlaste hulka, kes on tegelenud gravitatsiooniküsimustega ja seda vaatamata tema "põhiproffessioonile".
20-30:ndatel tegeles härra Gerlach "spinni polariseerimise" ja "spinni resonantsi" probleemidega, aga ka magnetväljade eriomadustega, mis küll ei omanud peaaegu mitte midagi ühist tuumafüüsikaga, küll aga puudutasid mõningaid siiani uurimata gravitatsiooniküsimusi.
Gerlachi kontole kuulub ka (seda küll koos Otto Sterniga) elektroni spinni olemasolu eksperimentaalne tõestus (dateeritud 1922 aastasse).
Samuti on andmeid, et proffessor Gerlachi juhendatud noorteaduri O. Gilgenbergeri (München) poolt publitseeriti 1928 aastal artikkel:
"Keerisvoolude ja lainete gravitatsioonist ülikiirelt pöörlevas keskkonnas."
Kummaline on see, et kuni oma surmani 1979 aastal keeldus Gerlach kommenteerimast kõike mis puudutas tema kokkupuutumist selle teemaga ja iseäranisti tema põgusat osalemist sõjaajal SS:i uurimisrühmas Lublinis.
Kahekümnendatel aastatel tegelesid füüsikud Saksamaal intensiivselt küsimustega mis puudutasid elektrilaengu ja gravitatsioonimassi vahelisi seoseid.
Nii üritati leida rakendusi nn. elektromagnetilisele faktorile gravitatsioonmassi ja inertsiaalmassi vahelises korrelatsioonis, eesmärgiks teatud elektromagnetiliste tingimuste korral selle faktori minimaliseerimine, annuleerimine, inverteerimine või võimendamine...
Kas SS:i töörühm tegeles juba olemasolevatele, töötavatele tehnilistele rakendustele teaduslike põhjenduste/seletuste otsimisega või loodi midagi täiesti uut on tänaseni teadmata...
Lodwigovost (Ludwigsdorf) katsekompleksi maapealsed varemed püsivad siiani... (link)(link)(link)(link)
Seda kompleksi kirjeldati ametlikult üldsusele kui kivisöest sünteetilise bensiini tootmise ettevõtet.
Paraku ei tulnud sealt kogu eksistentsi jooksul liitritki bensiini.
Seda kinnitavad Poola III Reichi asjatundjad.
Sealsel territooriumil siiani seisev müstiline sammastel betoonring, mis tõesti on samasugune kui tööstusliku jahutusgradiiri (tööstuslik jahutusvee tünnisarnane kolonn) alus.
Tegelikult aga ei vii saladusliku betoonringini ühtegi veetrassi, ega toru. Rõngasestakaadini viivates maaalustes tranžheedes kulges aga terve hulk jämedaid elektrikaableid mis kõigi eelduste kohaselt olid ettenähtud vägagi suurte elektrivõimsuste kulgemiseks.
Siin(link) siis Ludwigsdorfi "testring" mis skeptikute sõnul pole muud kui jahutusgradiir...(aga miks ei võinud SS kasutada oma eesmärkideks sarnast, juba olemasolevat ehituskonstruktsioonilist lahendust?)
Ja siin võrdluseks praegu USA:s kasutatav helikopterite "testring" (link)
Teise katseprojekti (Die Glocke) töörühma üheks liikmeks oli doktor Ernst Grawitz (08.06.1899-24.04.1945) SS Obergruppenführer ja Waffen SS kindral, SS:i Meditsiiniteenistuse ülem.
Just see härra kureeris mitmete SS:i uurimisinstituutide tööd kus oli tegemist otseselt inimresursside, -katsete ja erinevate elutagamissüsteemide väljatöötamisega.
Talle allusid sellised tuntud nimed nagu SS Hauptsturmführerid (Apollo projektis osalenud USA kosmosemeditsiini isa) dr. Hubertus Strughold, dr. Sigmund Rascher jt...
On andmeid, et just Ernst Grawits oli see kes kaasas oma lõiku, see on katse elutagamissüsteemide arendamisse, ühe parima III Reichi spetsialisti lennukikonstruktor Kurt Tank:i.
Ludwigsdorfi allmaakompleksis kestis eksperimendi iga käivitus umbes ühe minuti.
Aktiveerununa hiilgas see kirikukella kujuline seade eredat helesinist valgust...Katsel osalevad teadlased eemaldusid katsetusteks spetsiaalsetesse 150 - 200 meetri kaugusel asuvatesse persionaliruumidesse ja jälgisid katset telemeetriliste ja spetsiaalsete optiliste periskoopseadmete abil.
Kõik elektriseadmed, mõõteriistad jm. mis asusid lähemal seadmele kui mainitud distants, sattusid katse jooksul lühisesse või põlesid lihtsalt ära...
Seadme nn. "aktiivsustsooni" asetati erinevate katseseerijate jooksul mitmesuguseid objekte.
Erinevaid materjale, keemilisi ühendeid, taimi, elusaid kudesid, putukaid, katseloomi.
"Die Glocke" esimese katsetusteseeria jooksul novembrist detsembrini 1944 aastal hävinesid praktiliselt kõik katsenäidised - vedelikud, muuhulgas veri hakkas moodustama mulle nagu keemisel ja jagunes selgelt visuaalselt eraldatavadeks fraktsioonideks.
Taimekoed kõhetusid, kudedest kadus klorofüll.
Nelja-viie tunni möödumisel eksperimendist värvusid taimed lubivalgeks, kaheksa-neljateist tunni möödumisel langesid taimed täielikult sisemiselt kokku...tavalisele lagunemisele iseloomulikku lõhna aga ei kaasnenud.
Edasise arengu jooksul muutusid taimekoed milleksi mis sarnanes veniva tõrva või vankrimäärdega.
On teada, et esimene katsemeeskond kandis ka inimkaotusi...hukkus viis katsetes osalenud tehnikut.
Teine katseseeria mis algas 1945 aasta jaanuaris oli tänu kogemuste olemasolule ja eriaparatuuri ning seadmete kasutamisele inimohvriteta.
Küll kurtsid katsetes osalejad õhupuudust, mälukaotust, tasakaalu ning unehäireid.
Ja seda vaatamata kasutusele võetud kaitseriietusele (mis oli valmistatud sellestsamast "III Reichi saladuslikust hõbedaselt küütlevast fooliost", mida korra siin foorumis juba ka mainisime) tundsid katsetel osalejad veel paar päeva peale katse lõppu suus metalset maitset ja üle kogu keha lihasespasme.
On teada, et "Die Glocke" projekti raames viidi läbi kaks pikemat katseteseeriat.
Viimane vältas 1945 aasta jaanuarist kuni aprilli lõpuni.
Ajavahemikul 28 aprillist 4 maini 1945 kadus nii Ludwigsdorfi peal- kui allmaakompleksist kogu tehniline dokumentatsioon, sisseseade, aparatuur, eriseadmestik.
Ja muidugi saladuslik "Die Glocke" ise.
Siin midagi tänapäevasest laborisisseseadest mis meenutab veidi saladuslikku "kella" (link)
SS:i Eri-Evakueerimis Eriüksus oli täitnud oma ülesande filigraanselt.
Piirkonda sisse tunginud Punaarmee Valgevene Rinde Kaardiväediviis leidis tühjad angaarid ja uputatud šahtidesüsteemi koos kuuekümne kahe eksperimendis osalenud töölaagri vangi surnukehaga...
Patagoonia pilvede all... 17
"Die Glocke"
"Meie kasutada on hulgaliselt asju millest me ei ole võimelised mitte midagi aru saama... aga sellele vaatamata tuleb neid kõiki ka diletantide jõududega kindlasti rakendada...
Heinrich Himmler
(Isiklikust kirjast Badeni kultuuriministrile 1938 aastal)
Mis siis toimus 1945 aasta talvel-kevadel Poole-Tšehhi piiri ääres Alam-Sileesia kaunite küngaste vahel Ludwigsdorfis?
Millest olid põhjustatud samal ajal kohalike poolt nähtud-imetletud atmosfäärinähtused-virmalised?
Ja mis oli ikkagi toimunud katsetuste lõppeesmärk?
Eelnevalt märkisime, et kogu sündmusteahelast on püstitatud hulgaliselt hüpoteese...
Ei ole mingit mõtet kõike seda oletuslikku materjali siin ümber jutustama hakata, internetiavarustes võib igaüks omatahitsi nende materjalidega vabalt tutvuda...
Vaatame nüüd üle mainitud märksõnad ja üritame teemat edasi arendada ja võib-olla järeldada midagi sellist, milleni ehk siiani polegi veel jõutud...
Mida teame siiani selles teemas nimetatud ja tõestatult osalenud isikute saatusest?
Jakob Sporrenberg.
SS Obergruppenführer Jakob Sporrenberg. "GeneralPlane 1945" Põhjamaršruudi koordinaator...sellesama plaani mille põhjal kadusid teadmatusse projektid "Die Glocke", "Leuchte" ja "Khronos"...
Miks pidi see SS:i funktsionär juhtkonna käsul kindlasti ise siirduma Lõuna Poolast põhja ja igal juhul garanteerima oma kohalolekuga Lõuna- Norras "evakuatsioonikanalite" veatu toimimise?
Põhjus on arvatavasti selles samas projektis "Die Glocke"...
Olles oma ülesande edukalt täitnud jäi aga Sporrenberg ise paraku liitlastele pihku.
Ametlikult lõppes tema tee 6. detsembril 1952 Varssavis...köiepikendusena.
Tänaseks aga teame, et 1982 aastal 3. veebruaril suri Novosibirskis vaikselt keegi Jakov Ossipovitš Nemtsov, kohaliku NSVL Armee raudteevägede juhtivkoosseisu poliitkooli filiaali pensionil õppejõud - kahtlaselt sarnane mees Varssavis hukatule...
Rudolf Schuster, Jakob Pravin, Wladislaw Shimansky.
Mainisime et sõja lõpukuudel langes Poola-Vene uurimisorganite kätte SS - ELFi (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) juht, SS Sturmbannführer Rudolf Schuster SS-RSHA Abteilung III:st.
Temalt said ülekuulajad Poola sõjaväemissiooni juht kindral Jakob Pravin ja polkovnik Wladislaw Shimansky aimu eksisteerinud eriüksusest ELF (Eri-Evakueerimise Eriüksus) mis tegutses SS:i salajase " GENERALPLANE 1945" raamides.
SS Sturmbannführer Rudolf Schuster hukkus "saladuslikel asjaoludel" 1947 aastal.
Tema pitsitajate kindral Jakob Pravin:i ja polkovnik Wladislaw Shimansky saatus oli aga sama kurb...
Shimansky põles surnuks autoavariis ja kindral Pravin uppus õnnetult...
Kummaline.
Täpselt sama kummaline kui operatsiooni "Paperclip" (operatsioon millega anti SS: i poolt lääneliitlastele üle Nordhauseni jt. allmaatehased, ning koodnimetuse GELB alla kuulunud teaduslik-tehniline potentsiaal, raketi- ja tuumarelvaprojektid ning neisse kuulunud teadlased) juhi USA 3. armee kindral George S. Pattoni saatus.
Hukkus ju temagi autokatastroofis 1945 aasta 21. detsembril.
Miks olid projekti "Die Glocke" kaasatud doktor Ernst Grawitz (08.06.1899-24.04.1945) SS Obergruppenführer ja Waffen SS kindral, SS:i Meditsiiniteenistuse ülem?
Ja üks parim III Reichi spetsialist lennukikonstruktor Kurt Tank (link)?
Võib oletada, et 1944-1945 aastal Ludwigsdorfis toimunud katsetuste käigus üritati uue teadusliku tehnoloogia ja tehniliste rakenduste abil luua mingit seninägematut transpordivahendit.
Tunnistust annab sellest just meditsiinspetsialistide ja lennukikonstruktorite kaasamine.
Oli ju Kurt Tank üks parimatest Saksa spetsialistidest kelle eriti tugevaks küljeks loeti lennukite meeskonnaruumide ning elutagamissüsteemide konstrueerimine.
Hiljem Argentiinas kui Kurt Tank osales koos Helmuth Freimuthiga projektis "Huemul", selgus et juba 1941 aastal oli SS:i uurimisasutus jaganud talle ja Focke-Wulfi lennukikonstrueerimisbüroole, mille juhtivaks konstruktoriks ta oli, tehnilist informatsiooni uuel põhimõttel lahendatud lendurite kokbittidest.
Sarnast tehnilist lahendust näeme mitmetel teistelgi Luftwaffe lennukiprototüüpidel Arado Ar E.381, Me P.1103 jne.
Siin tekib küsimus miks oli SS:i bürool töötatud välja selline piloodi "horisontaalasend"?
Vastus on lihtne.
Kui harilikel lendaparaatidel, propeller ja reaktiivlennukitel on tavapärane lennusuund selline kus piloot on istuvas asendis, orientatsiooni- asendimuutused vaid lühiajalised (pikee või sööstlaskumine, immelmann, surmasõlm jne) siis arvatavalt SS:i lendaparaadi-arendustes polnud vahet mis pidi lennati, või oldi pikaajaliselt ruumis orienteeritud.
Siit siis ka vajadus panna piloot lamavasse asendisse(link).
Järgmine märksõna.
"Xerum-525"
Mida kujutas endast see müstiline aine?
Elavhõbeda-laadne violetset värvi ollus mis oli pakendatud kombineeritud klaas/seatina termostesse?
Aine radioaktiivsust tunnistajate sõnul ei täheldatud, tema vajalikud omadused avaldusid vaid elektromagnetväljas.
Kus kohast materjali tarniti seda ülekuulatav (Sporrenberg) ei teadnud.
Repliik.
Olen leidnud andmeid, et Ida-Preisimaal Köningsbergis paiknenud SS:i laboratooriumi "No.13" kasutuses oli samuti seesamune violetne müstiline aine, millest märkimisväärne kogus olla langenud 1945 aastal Punaarmee kätte.
Tuleme siit nüüd tänapäeva.
Koos Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega algas Venemaal nn "nerazbirihha" -ajastu.
Kõik ja igal pool üritasid teha äri.
Riigitehaste direktorid, trustide varustajad, salajaste instituutide laborijuhatajad kuni kohalike majavalitsejate ja raudtee vagunisaatjateni.
Paaniliselt otsiti kontakte, väljundeid välismaailma.
Kindlasti olete kohanud sellist sõna nagu "punane elavhõbe".
See sõna, arusaamatu, mõistmatu, tihtigi koomiline kummitas sellel ajajärgul igal sammul.
Jõudis minunigi mingeid kõveraid kserokoopiaid kummaliste sertifikaatide, tehniliste tingimuste, tabelite vaevuloetava sigri-migriga.
Igal lugupeetud vene kaupmehel oli kindlasti kusagil salastatud sõjaväe instituudis või laboris oma "Petja" kes vajaduse korral, kui muidugi hinnas-tingimustes kokkuleppele jõutakse, nõus koheselt seda hüva kraami oma kulunud portfelliga traataia taha toimetama...
Kui sai siis "asjatundjatelt" päritud milleks seda siis ka kasutada saab, vaadati sulle harilikult mõistmatu-etteheitva näoga haletsevalt otsa nagu tugeva vaimse puudega inimesele...
"Raketikütuse katalüsaatoriks, laserrelva triggeriks, vesinikupommi sütikuks"...need siis vaid mõned selle hüva ja igati vajaliku aine kasutusvõimalustest...
Kuid kui kord sai kokku juhtutud tõeliselt Kõrgema Ešheloni Tegelastega kelle näost peegeldus piinatud intelligents nagu haritud venelasele omane ja päritud selle kummalise aine eksistentsi kohta, siis vastus oli lühike: "Jah, teatud kogus seda kummalist ainet eksisteerib.
Ja saime selle Saksamaalt sõja lõpus koos muuga.
Paraku kasutada pole siiani osatud. Kõik."
Liigume nüüd edasi.
Eelnevalt uurisime pikemalt SS General Ing. Hans Kammleri tegevust ja tema arvatavaid salasobinguid erinevate liitlaspooltega mis garanteerisid SS:i edasise eksistentsi.
Nendesamuste sobingute alusel anti SS:i poolt vastastele üle kõik projektid ja tehnilised arendused mis kuulusid koodnimetuse GELB alla.
Raketitehnika, lennundusarendused, aatomrelvaarendused.
Projektidest ORANGE ja ROT praktiliselt mitte midagi.
Nõndaks, enne kui nüüd jõuame lõpuks ometi meie pealkirjas korduvalt mainitud Patagooniasse, siirdume veidi ajas tagasi sinna Tšehhimaa Moraavia metsadesse, kuhu jätsime Kurt Diebneri, prof. Schumanni ja dr. Freimuthi ootama SS:i kureeritud ülisalajase lennusalga Kampfgeschwader 200 (200KG) lennuässa Werner Baumbachi piloteeritud evakuatsioonilennukit.
Patagoonia pilvede all... 18
1945 aasta inimajaloo murrangulised sündmused painasid oma energiaga maailma maid, rahvaid, üksikisikuid, saatuseid...
Varjus püsivate võimsate jõudude poolt suunati maailmaarengu vood uutesse voolusängidesse, kanalitesse, kus nad paljuski püsivad ka tänapäeval.
Nende murrangute, erakordsete sündmuste toimumine ning ennenägematute energiate juuresolek olid aimatavad kummalisel kombel ka valitsenud ilmastikus.
Euroopa geograafilises südames Tšehhimaal, kus kevad hakkas harilikult oma võimu näitama juba märtsikuu alguses, oli nüüd 1945 aasta mõnelgi maikuu hommikul maa kaetud õhukese lumekirmega...
Hommikune päike näitas muidugi oma jõudu ja kaotas kõik talvemälestused kiirelt, kuid järgmisel ööl oli talv jälle platsis ja maa jällegi valge...
40 kilomeetrit Jeseniku linnast läänes, Opavice küla läheduses asuva vana mahajäetud tellisetehase kontorihoonest olid leidnud vastavalt SS:i poolt väljatöötatud evakuatsiooniplaanile varjupaiga meile juba tuttavad härrasmehed.
Kurt Diebner, prof. Schumann ja dr. Freimuth, ehk SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamti) - SS:i kureeritud vesinikrelva loomisele suunatud projekt "Alfa" (koodnimetus Olga-Omega) ajutrust.
Ligi paarkümmend aastat laokil seisnud kuid kunagi küllaltki kapitaalselt ja maitsekalt ehitatud puidust kontorihoone üks ruumidest oli seatud korda meie seltskonnale ajutiseks elupaigaks.
Nagu ikka, paistsid kõik SS:i poolt võetud meetmed silma süstematiseeritud plaanipärasuse ning konkreetse sihikindla tegevusega...
Ruumi oli varutud piisavalt toiduaineid, portatiivne petrooleumiahi, priimus, joogivett kanistrites, välivoodid, isegi biokeemiline välikäimla esikus...
Ringi vaadates pani härra Freimuth tähele, et piisavalt oli hoolitsetud ka nende turvalisuse eest.
Nurgas seisis kaks kergekuulipidujat MG-42 ja plekkkastid padrunilintidega, lisaks veel mõned relvakastid sisalduseks oletatavalt siis kas käsirelvad või granaadid...
Eluruumile, mis nagu kogu majagi oli puitehitus, oli seinte äärde, ümber kogu ruumi, laotud põrandalt aknalaudade kõrguseni paks telliskivimüür, püüdmaks kinni seinu läbivad piirajate kuulid...
Kahe päeva eest olid lahkunud teadlastele julgestuseks kaasa antud SS:i allohvitseridest kaks- Scharführer Mohaupt ja Oberscharführer Veit, naasmaks transpordiga, kohale jäi vaid SS Unterscharführer Balodis (rahvuselt lätlane, pärit Riiast), vaikne ja sõnakehv mees.
Väljaminek majast oli seltskonnale rangelt keelatud.
Hiljem muidugi selgus miks - kogu majaümbrus oli pikitud tihedalt täis eriotstarbelisi miine, nii tehnikale kui jalaväele mõelduid.
Kolmandal ööl paelus seltskonna tähelepanu summutatud lennukimootorite müra.
Väikesele lähedal asuvale metsavälule oli maandunud pikalt oodatud transport, KG200:le alluv transpordilennuk Junkers W33.
Lagendikul seisvat töötava mootoriga lennukit valgustas vaid üks sinine signaaltuli.
Kiirel sammul lähenenud seltskond tõusis paar astet mööda toruredelit ja võttis kitsukeses reisijateruumis itset.
Vabu kohti oligi täpselt neli, kahel hõivatud istmel istusid lennukiga naasnud tuttavad SS:i allohvitserid Mohaupt ja Veit.
"Tervist härrased!..." Hüüatas härra Diebner kuid tervitus lõppes talle omase iroonilise naeruhirantusega..."Ahzoo...!"
Nüüd märkas ka Helmuth Freimuth selle "hirnatuse" põhjust...
Nii Mohaupt kui Veit olid riietatud nõelasilmast tulnud USA allohvitserimundritesse...
Sellise ootamatu ja kummalise "mimikri" põhjus sai konvoeeritavatele selgeks kahe päeva pärast Pilzeni linna lähistel.
Just siis kui nad anti üle USA 3. Armee 16. soomusvägede diviisi eriosakonnale.
Meie teadlased olid targad mehed, vaheda mõistuse ja kristallselge loogikaga. Üsna pea mõistsid nad kõige toimunu tagamaid ja kui mitte kogu pilti siis vähemalt Suure Organisaatori SS General Ing. Hans Kammleri plaani piirjooni.
Selgelt oli aimata, et USA poolsed 1945 aasta vastavad ettevõtmised toetusid 100% Kammleri algatustele ja SS:i poolsele intsiatiivile.
Ameeriklased oma iseseisvate pürgimustega jäid selles maailmamastaabiga esietenduses paraku vaid vabakutselise statisti rolli või siis äärmisel juhul oli nende osaks lihtlabane lavadekoratsioonide tassimine-püstitamine...
Tänapäeva ametlikku kirjutatud ajalukku on USA poolsed vastavasuunalised ettevõtmised 1945 aastal koondatud ühise nimetaja "Operatsioon Paperclip" alla.
Internetiavarustes on selle märksõnaga seotud kraami ohtralt ja keda see kirjandusšhanr huvitab võib tutvuda.
Edasi.
Helmuth Freimuthi avaldatud eluloost võime lugeda et 1945-1947 töötas ta Kopenhaageni Ülikooli Ørstedi nim. füüsika instituudis prof. Niels Bohri aatomituuma uurimise laboris.
Paraku on see info sama tõene kui eelnev märge härra doktori töötamise kohta 1944-1945 Rostocki Ülikoolis Saksamaal.
Tegelikult viibis härra Freimuth 1945-1947 koos Niels Bohri uurimisrühmaga Uus-Mehhikos Los Alamoses ja oli kaasatud Manhattani Projekti (ja erinevatesse sidusprojektidesse).
Nüüd laiemat publikut kindlasti huvitav küsimus: "Kas oli meie Eestimaa mees seotud ka USA esimeste aatompommiplahvatustega 16. juulil 1945 Alomogordos (New Mexico -"The Trinity Test"), 6. august 1945 (Hirošhima), 9. august 1945 (Nagasaki)?
Vastus: "Otseselt ei olnud..."
Niels Bohri juhitud teadlasterühm tegeles raske vee-, vesiniku- ja termotuuma-alaste uurimisprojektidega.
Tehtud töö üheks väljenduseks ka see kuulus valem: Hv = E2 - E1, vesinikuaatomi erinevatest energiatasanditest.
Helmuth Freimuth kaasati sellesse töögruppi kui raske vee eriteadlane kes oli otseselt seotud Kurt Diebneri töörühmaga ja maailma esimese vesinikupommikatsetusega 1945 aastal Thüringenis Saksamaal.
Mis puudutab nüüd Trinity testi ja hilisemat Jaapani "seenetamist" siis selle teema juurde tuleme hiljem veel tagasi.
Uurime põhjalikumalt mis oli "Manhattani Projekti" tegelik tagamaa ja kuskohast olid pärit USA neli esimest aatompommi...
Sõja ametlikku lõppu tähistasid meie härrad USA majori James P. Hamilli juhatuse all olevas erilaagris Pariisi lähistel.
Siia ülirange korra ja mitmekordse valvega nn. "kogumispunkti" koondati kõik USA:le huvipakkuvad III Reichi tuumateadlased, tehnikud, spetsialistid kes sttusid lääneliitlaste vägede kätte juhuslikult või siis anti SS:i poolt üle vastavalt kokku lepitud tegevusplaanile ja sõlmitud lepingutele.
Patagoonia pilvede all...19
Vahetusid mundrid.
Vahetus keel milles korraldusi jagati... muu aga jäi samaks: distsipliin, nüri reglementeeritus kuni pisiasjadeni... aga sellega oldi harjunud.
Edasine sündmuste areng mis järgnes SS:i kindral Hans Kammleri poolt salastatud raamprojekti "GELB" kuuluvate tuuma-teadlaste üleandmisele on vaid aimatav...
USA sai Kammlerilt SS:i termotuuma ettevõtmiste ajutrusti Kurt Diebneri, prof. Shumanni, Helmuth Freimuthi ja teised uurimisgruppi kuulunud teadlased.
Venemaa kogu vesinikpommi loomiseks vajaliku sisseseade - professor Schumanni projekti raames loodud ning Bad Saarowis asunud 5 angaaritäit eriseadmeid...
Täit tervikut, nii ajutrusti kui seadmeid-tehnikat polnud aga kummalgi tulevasel rivaalil, ei USA:l ega venelastel.
Siit siis ka vastus küsimusele miks tegelikult viibis järgmine ajalooline vesinikpommi katsetus - USA saavutas katsevalmiduse Edward Telleri ja Stanislaw Ulami juhtimisel alles 1951 ja Venemaa Andrei Sahharovi käe all 1955...
USA "fusionprojekti" venimise üks põhjus oli muidugi ka Kurt Diebneri otsekohene ja täielik keeldumine igasugusest koostööst ameeriklastega...
Härra tuumafüüsikul jätkus jultumust ülekuulamistel isegi mainida, et ta pole oma otseselt ülemuselt (Kammlerilt) saanud vastavasisulist käsku...
Hiljem kui osa Saksa tuumaprogrammide võtmeisikuid oli küüditatud Inglismaale Cambridge lähistele Farm Hall:i, selgitamaks nende tõelist osalust III Reichi programmides (Liitlaste salaoperatsioon Epsilon), siis oli Kurt Diebner see kes hoiatas teisi sealviibinuid (Hahn, Heisenberg, Harteck, Bagge, Laue jt.) pealtkuulamise eest ning tihtigi irvitas avalikult lääneliitlaste sepitsuste üle...
Siit siis ka põhjus miks oli Diebneri jälgimistoimikusse tähendatud:..."Väliselt jätab sõbraliku mulje, aga tegelikult vägagi ebameeldiv ja kinnine isiksus...ei vääri mitte mingit usaldust..."(Kurt Diebner)
Huvitav on muidugi fakt, et vaatamata kõigele negatiivsele pidasid lääneliitlased oma sõna. 1947 aastal Kurt Diebner vabastati otsese järelvalve alt.
Helmuth Freimuthi tee viis koos Niels Bohri uurimisrühmaga kõigepealt Long Islandile sealt aga edasi Uus-Mehhikosse Los Alamosesse.
Ka tema puhul täitsid liitlased Kammlerile antud lubadust.
1947 aastal Helmuth Freimuth vabastati ning sama aasta 11. novembril siirdus härra doktor Argentiinasse.
Ametlik hr. Freimuthi elulugu mainib: ...1947 - 1960 Argentiina valitsuse kutsel organiseeris Buenos Aireses aatomifüüsika instituudi ja juhtis seda oma surmani; 13 aasta jooksul avaldas üle 30 teadusliku töö aatomifüüsika alal...
Miks pidasid lääneliitlased nii täpselt kinni oma lubadustest?
Oleks olnud ju lihtne ja ülimalt turvaline näidata maailmasõja võitnud suurriigile omast võimu ning need III Reichi kangekaelsed "ajud" saata alatiseks Utah osariigi kõrbesse sordiaretusjaama maisiga tegelema...
Mis jõud või hirm sundis liitlasi kinni pidama oma lubadustest?
Võib-olla oli üheks kaudseks põhjuseks 1947 aasta veebruaris-märtsis fiaskoga lõppenud USA Admiral Byrdi offensiiv Antarktikas, aga võib-olla miski mis pakkus 1946-1947 ohtralt mõistatamist mitmete maade valitsustele...
Nimelt "Kummitus-raketid".
Uurime neid nüüd veidi...
Patagoonia pilvede all...-20 (Kummitus-raketid)
1946 aasta, esimene rahuaasta.
Kahurimürin mis lahingutandritel oli ammu vaibunud kõmises paljukannatanud inimkonna sisemuses veel edasi... kogetud koledused olid jätnud paratamatult oma jälje.
Kui rahu ajal heitis inimkond pilgu taevasse hindamaks ilma-olusid või siis kuule- päikesele siis sõda õpetas, et taevastest kõrgustest võib tihtigi ka midagi ebameeldivat oodata...
Harjumusest peeti taevast hoolega silmas.
Niisiis, 1946 aasta maist detsembrini nähti paljude maade taevas tundmatuid lendavaid objekte.
Väga palju sarnaseid objekte.
Esirinnas selliseid registreeringuid teinud maade reas oli Rootsi.
Selle fakti tõttu nimetataksegi seda ajaloolist nähtust "Skandinaavia rakett-kummitusteks". Samas fikseeriti selliseid lendobjekte Põhjamaadele lisaks ka Belgias, Portugalis, Itaalias, Kreekas, Makedoonias.
Nüüdseks on teada, et ka Venemaal.
1946 aasta augustis-septembris saabusid raportid "vaenlase lennukite avariidest" Leningradi- (Laadoga-Ilmeni, Koola), Lääne Uraali (Perm, Kaama), Kesk-Siberi (Norilsk, Dudinka) ja Primorje sõjaväeringkondadest.
Teisel kontinendil Mehhiko-USA-Kanada õhuruumis toimunu on aga siiani rangelt salastatud.
Rootsi.
Miks just Rootsi osutus selle nähtuse nn. "epitsentriks"?
Sellisele lendobjektide "Rootsi-lembusele" leiab tegeliku seletuse Rootsi Kuningriigi ajaloolises neutraalsuses.
Sellessamas neutraliteedis mis jättis Rootsimaa pinna kõrvale viimastest maailmaulatusega "tulekahjudest".
Rootsis polnud selliseid militaarseid pingeid mis oleks harjunud kombel sundinud salastama kõike võimalikku ja võimatut nagu teistes, äsja sõjast väljunud riikides.
Lisaks on Tre Kronor:i elanikonda haldavad nii tsiviil- kui militaarstruktuurid ajalooliselt küllaltki läbipaistvad ning kommunikatsioon kogu ühiskonnas töötab.
Uppsalasse Rootsi Õhujõudude eriarhiivi kogutud andmete põhjal kulmineerusid tundmatute lendobjektide ülelennud, allakukkumised 1946 aastal 9-11 augustile.
Sarnaseid intsidente registreeriti 1946 aastal 1482 raporti põhjal (Mats Skoghi andmetel). Kogu Euroopas (välja arvatud N. Venemaa) eksisteerib üle 2000 märke logides, toimikutes, raportites, nii tsiviil- kui militaarstruktuuridele kuuluvates.
200 korda tegid oma fikseeringu militaarsed õhuseiresüsteemid oma vastsete radaritega.
Rootsi Õhujõudude ohvitseri Karl-Gösta Bartoll on oma uurimuses tegelenud ühe kõige enam jutuainet pakkunud nn. "Kölmjärve-juhtumiga".
Pealtnägijate sõnul plahvatas Kölmjärve kohal õhus 19. juulil 1946 aastal äsja taeva suitsujoaga poolitanud hall nooljas objekt.(link)
Ametlikus salastatud sõjaväe juurdlusraportis on märgitud, et hilisemal järvepõhja ning ümbruskonna läbikammimisel mingeid selgeid rususid või lendobjektile viitavaid purunenud detaile ei leitud.
Härra Bartolli arvates oli Kölmjärve objekt arvatavalt varustatud spetsiaalse enesehävitussüsteemiga mis magneesiumsulamist raketikorpuse lihtsalt pihustas olematusesse...
Arhiivis eksisteerib siiani Rootsi Õhujõudude uurimisgrupi (komitee) kokkuvõte 3. detsembrist 1946 aastast, kus on andmeid 100:st erinevast Kölmärve juhtumiga analoogsest toimunud intsidendist (enamus neist toimus päise päeva ajal).
Samas kokkuvõttes on katalogiseeritud-kirjeldatud üle kolmekümne sündmuskohtadelt leitud/kogutud fragmendi (mis hiljem on kuulutatud meteoriiditükkideks).
Huvitaval kombel anti Mats Skogh:i andmetel sama suur kogus "meteoriiditükke" 1946 aasta 11. detsembril üle Briti RAF:ile.
Ametlikult ongi 1946 aastal toimunut seletatud kui meteoriidisadu.
Selguse huvides tuleb muidugi märkida, et tõesti kulmineerub Perseiididest pärit oleva "kraami" kohalejõudmine iga-aastaselt 8 - 14 augustil, ja tõenäoliselt vähemalt osa fikseeritud ja allakukkunud objektidest olid kindlasti meteoriidid.
Samas rõhutavad nii härra Bartoll kui Skogh, et domineeriv osa vaadeldud lendkehadest ei käitunud meteooridele omaselt.
Tundmatud külalised muutsid oma lennul korduvalt kurssi samuti kas katkes või suunati aeg-ajalt väiksemale võimsusele nende oletavate mootorite töö - visuaalsel vaatlusel võis täheldada objekti tulesaba kahanemist, kadumist ja siis madalamal kõrgusel uuestikäivitumist...
Mitmed pealtnägijad suutsid tugevajõuliste binoklitega eristada objektide ehituslikke detaile nagu stabilisaator-tiibu ja tihti oli selgelt kuulda rakettmootorile iseloomulikku mürinat või sisinat...kõik need tähendusrikkad detailid genereerisid Rootsiõhujõudude ohvitserkonna keskel versiooni, et tegemist oli endise III Reichi raketodroomilt Peenemündes väljatulistatud seadeldistega, mida nüüd uued peremehed (venelased) suure innu ja entusiasmiga katsetavad...
Peenmündes (Usedomi saar Balti meres Saksamaa rannikul) asunud raketodroomil (asutatud 01.05.1937) toimusid Teise maailmasõja ajal tõesti raketikatsetused.
Esimest startinud V-2 (A4- ballistiline rakett) jälgis Saksa Armee kõrgeauline komisjon 23 märtsil 1942 aastal, esimest "tiivulist V-1" 23.detsembril 1942 aastal.
15. novembril 1943 aastal tegi Rootsi Kuningriik esmatutvust V-1:ga.
Lendrelva purunenud jäänused avastati Utlängan:i (Karlskrona) lähedalt põllult.
Mai 1944.
V-1 kohtus Rootsis maapinnaga Brörsarp:i lähedal (Skåne).
Juuni 1944.
Järgmise V-1 jäänused leiti Karlskrona lähedalt.
13. juuni 1944.
Prantsatas maha Bäckebo lähistel Nybrost põhjas Smålandis V-2.
Kui märkida nüüd need Rootsis toimunud ja tõestatud intsitendid kaardile ja võtta joonlaud saame sirgjooneliseks vahemaaks meretagusest Peenemündest 200-350 km.
Kõik on õige.
V-1 tiibrakett oma pulsatsioonimootoriga lendaski maksimaalselt 250 kilomeetri kaugusele.
V-2, juba ballistiline rakettseadeldis suutis läbida vahemaa kuni 350 km.
Tuleme nüüd tagasi Kölmjärve juurde.
Rootsi ohvitseride hüpotees nagu oleks seal 19. juulil 1946 aastal plahvatanud venelaste poolt Peenemündest välja lastud rakett, ei kannata paraku kriitikat kuna vahemaa on liiga suur - sirgjooneliselt üle 1300 kilomeetri.
Alles 1947 aastal suudeti Kapustin Jari polügoonil Venemaa Astrahani oblastis tõsta V-2 lennukaugus SS:i Sturmbanführeri Helmuth Götruppi ja Sergei Korolevi ühiste jõupingutustega veidi üle 500 kilomeetri.
Patagoonia pilvede all...21 (Kummitus-raketid)
Venemaa.
Suur ja lai "Emake Venemaa" - nagu russide hõimul endil oma ajaloolist maakamarat heldinult kombeks kutsuda.
Täpselt Euroopa ja Aasia vahel.
Ja ei ole olemuselt ei üht ega teist...ei mentaliteedilt, ei kommetelt, ei ellusuhtumiselt.
Ja selline, kummaline "kõhkvel" olek kajastub ometigi kõiges.
Ajaloos, kultuuris...hüpoteetilises "Vene Rahva Hinges".
Sellest "hingest" või täpsemalt seal valitsevast "pimedusest" võiks muidugi pikalt rääkida-kirjutada, aga ma usun, et sellele foorumile ja meile eestlastele üldiselt ei paku see teema erilist avastamisrõõmu...
1870 aasta kandis ütles tark ja lugupeetud mees, nimelt Otto Eduard Leopold von Bismarck: "Vene avalik arvamus on harukordselt nõme ja ajakirjandus harukordselt valelik..."
Võib lisada, et mitte ainult avalik arvamus ning ajakirjandus...nii ühte kui teist võib praktiliselt kohata kõiges ja kõikjal...kuni sellesamuse "hingepimeduseni"...
Muidugi on seda nii igiomast lollust-valelikust läbi ajaloo vene suurte valitsejate poolt rahva hinge ka hoolsalt kultiveeritud.
Loodud müüte, legende.
Legende toetatud-segatud sobiva ideoloogiaga...
Näiteid leiab igalt poolt...päris hiljutisest ajast... kasvõi sellest-samast sõjatehnika ajaloost.
Mikojan, Gurevitšh, Kalašhnikov, Koroljov...
Väga tublid, geniaalsed inimesed.
Terava mõistusega. Töökad...
Aga see säde mis nende meeste geniaalsuse süütas tuli üldjuhul paraku mujalt.
Alles viimastel aastatel on hakatud Venemaal vargsi, tasahilju nimetama tehnikaajaloo saavutustega seoses hoopistükkis teisi mehi: Manfred von Ardenne, Helmuth Göttrupp, Hugo Schmeisser...
Edaspidi kui lahkame III Reichi tehnikasaavutusi veidi põhjalikumalt, siis tõmbame kindlasti ka mõningaid paralleeljooni mis otsapidi laiale Venemaale ulatuvad...
Aga nüüd, kummitusraketid Venemaal.
1946 aasta 2. augustil töötas Staraja-Russast 130 kilomeetrit kirdes, Ilmeni järve lähistel metsatöödel Vene NSFV Siseministeeriumi Laagrite Peavalitsuse kinnipidamisasutuse U-JU 1268 vangikolonn.
Ülesandeks raudteeliiprite valmistamiseks vajaliku metsamaterjali ülestöötamine.
Ligikaudu kell 11 ennelõunal äratas konvoisõdurite tähelepanu kaugusest kostuv vinguv monotoonne heli.
Heli tugevnes ja kuna vangide tööesi asus küllaltki suurel raiesmikul, nähti ka heli põhjustajat.
Mingi lendobjekt, mis pealtnägijate sõnul ja hilisema ülekuulamise põhjal ei sarnanenud lennukiga, kihutas eemal taevas metsarinde kohal.
Nooljas objekt jättis enda taha selge suitsusaba -mis koos kaasneva müraga andis selget tunnust mootori olemasolust.
Koheselt kuulutati välja häire kogu sõjaväeringkonnas ja kohaleküüditud NKVD polk asus ümbruskonda läbi kammima.
Paraku ei leitud ei vaenulikust lennumasinast ega imperialistlikest parašhütistidest-diversantidest ühtegi jälge...
Sama kuu, so. 1946 aasta augusti vältel toimus sarnaseid intsidente üle laia Venemaa...
Vastavasisulisi raporteid saabus nii NL:i Euroopa osast kui Permist, Kaama jõgikonnast, Norilskist, Dudinkast samuti Primorje sõjaväeringkonnast... Kõikidel fikseeritud juhtumitel oli tegemist sarnaste lendobjektidega. Raportite kohaselt täheldati alati nii heli kui iseloomulikke suitsujälgi taevas.
Samuti oli ühene see, et vaatamata pingsatele otsingutele, võimalike kukkumis/maandumispaikade hoolikale läbikammimisele ei leitud pikka aega ühtegi esemelist tõendit.
Sarnased kirjeldusi koguti sel ajal toimikute kaante vahele kogu maailmas.
Lisaks juba mainitud Rootsi juhtumitele fikseeriti analoogilisi sündmusi 4. juunil Taanis Sjallandis, 10. juunil Soomes Tamperes.
1. septembril toimus analoogiline intsident Kreekas.
Briti Armee üksus fikseeris korduvaid ülelende Thessalonikist.
Kreeka peaministri Konstantinos Tsaldarise korraldusel loodud valitsuskomisjon (juht füüsik Dr. Paul Santorini) tuli järeldusele, et tegemist oli tehislike tundmatut päritolu lendobjektidega.
Sarnaseid juhtumeid registreeriti ka Makedoonias (Saloniki), Portugali läänerännikul, Belgias, Itaalias.
12. juulil sooritasid kaks lendobjekti kolmesaja kilomeetrise raadiusega ringikujulise lennu Lõuna Soome kohal.
Rootsi ja Briti sõjaväeorganid oletasid et tegu on ülimoodsa ja läänele tundmatu Venemaa raketiarendusega mis omab autonoomset juhtimist ning on välja lastud Hiiumaalt (!!!)...
See et need suhteliselt madalal kõrgusel lennanud "taevased ilmutised" ranget kurssi järgisid, tekitas lääneliitlastes paanikat.
Arvati et venelaste kätte on sattunud III Reichi pärandina liitlastele siiani tundmatut tehnikat.
V-2 olles maailma esimene kosmosekõrguse saavutanud ballistiline rakett (V- Vergeltungswaffe (kättemaksurelv), ametlikult A-4 (Aggregate 4)) omas küllaltki lihtsat juhtimisseadet.
Raketi nn. "aju" koosnes kahest vabalt pöörlevast güroskoobist mis tagasid raketi positsioneerimise nii horisontaal- kui vertikaalsihis- ja güroskoopilisest akselomeetrist mis omakorda oli ühendatud elektrolüütilise integraatoriga. Esialgne mudel kasutas Konrad Zuse loodud analoogilist kompuutrit mis arvutas etteantud parameetrite järgi hetke millal jõuti arvatava sihtmärgini ja peatati rakettseadeldise mootor.
Edasistel märgatavalt arenenumatel mudelitel kasutati aga juba paralleelseadmetena Saksa teadlaste poolt loodud aparatuuri mis põhimõttelt sarnanes pommitajatel kasutatud nn. "X-Gerät":iga.
See süsteem mida kasutas Luftwaffe nn. "pimepommituste" suunamiseks, kujutas endast maapealsete saatjate ja lendaparaadi pardal oleva seadme kompleksi.
Lennuk, rakett lendas mööda maapealsest radarijaamast saadetud kiirt.
Kui seade avastas põhikiirega ristuva kiire (saadetud teisest jaamast) anti automaatselt korraldus kas poetada pommid või siis raketil "maanduda".
Usa-briti sõjaväelaste-ekspertide mure oli muidugi suur.
Põhines see paaril faktil mis lubas oletada ehk tõesti on venelastel õnnestunud saada millegi sellise omanikuks millest austatud liitlastel pole aimugi...(tähelepanuväärne on aga see, et venelaste kompetentsete organite arvamus oli täpselt vastupidine).
Lääneliitlastel, aga ka arvatavalt venelastel oli konkreetseid andmeid, et algetapil Luftwaffe alluvuses toimunud V-2 arendustöö (mis hiljem Führeri isiklikul korraldusel anti Hans Kammleri Sonderstabi alluvusse) oli SS:i struktuuri poolt dubleeritud.
Nii Von Braun kui Walter Dornberger tunnistasid, et SS oli regulaarselt kopeerinud kogu tehtava arendustöö, kogu dokumentatsiooni, dubleerinud esiknäidised.
Kordineeris seda protsessi aga keegi Matkovitch, serbia rahvusest SS ohvitser kes otseselt allus vaid Kammleri Sonderstabile.
© Natsid ja Müstika