Patagoonia pilvede all...
Argentiina riik, majandus, oli enne Teist Maailmasõda täielikult USA ja Briti kapitalide haardes.
Põhiliste ekspordiartiklite teravilja ja loomaliha eest maksti Argentiinale tühist hinda.
Põhiline kasum voolas ookeani taha härrade Meyeri-Goldmani kaukasse.
Rahva vaesumine oli paratamatu.
Kogu riigi ja elanikkonna olukord sarnanes paljuski sellega kus oli Saksamaa enne rahvussotsialistide võimuletulekut.
Kõik oli valmis selles ühiskonnas uue jõu ilmumiseks areenile.
Selleks sai Juan Domingo Peron.
Peroni doktriin peronism ehk justitsialism (justicialismo) ühendas vastaste ellimneerimise, repressioonid, populismi, katoliikluse, reformismi, neutralismi ja natsionalismi.
Peronistlik poliitika nägi muuhulgas ette tähtsate majandusharude natsionaliseerimise.
Peron ajas agressiivselt poliitikat, mille eesmärgiks oli anda töölisklassile majanduslik ja poliitiline hääleõigus, ning suurendas oluliselt ametiühingutesse kuuluvate tööliste arvu. 1947 kuulutas Peron välja esimese viie aasta plaani, mis põhines natsionaliseeritud tööstusettevõtete kasvul.
Ta aitas rajada võimsat ametiühingut Üldine Töökonföderatsioon (CGT).
Eva Peron aitas oma mehel võita populaarsust tööliste ja naiste seas.
Naised said valimisõiguse Argentiinas 1947.
Selgelt on aimata sellises sisepoliitikas teatud mustrit.
Mustrit mis viitas kolmekümnendatel aastatel Saksamaal toimunule.
Mis siis sidus Peroni nii tihedalt Kolmanda Reichiga? Nii tihedalt, et Argentiina julges pikalt saata isegi kaugema aga ülivõimsa kontinendinaabri USA?
Sellele on vaid üks sobiv "paratemaatiline" vastus: Saladuslik naaber Antarktikas, III Reichi tugipunkt "Neue Schwabenland".
Nende sidemete kogu ulatus ja sügavus on vaid aimatav.
Sõja lõpuaastail jätkas Saksamaa aktiivselt tugipunktide rajamist Lõuna Ameerikasse. Platsdarme rajati Tšiilisse, Paraguaisse, Brasiiliasse.
Põhiline rõhuasetus oli aga siiski Argentiinal.
Saksa nõuandjate käekirja kohtab kogu maa arengus kuni tänapäeval alguse saanud elanikkonna iseorganiseerumisliikumiseni piquetero'de nime all.
Need suletud, muust maailmast eraldatud kogukonnad hangivad riigist sõltumatult ise toitu ning korraldavad haridust ja tervishoidu keeldudes praeguse riigi abist.
Väga sarnane Argentiina Saksa kogukondadele.
Minevikus tehtud koostööd III Reichiga iseloomustas igati ka Argentiina poolne panus.
Nii hankis selle riigi küllaltki tõhus luureagentuur juba enne Teise Maailmasõja puhkemist Kolmandale Riigile üliväärtuslikke andmeid liitlaste poolt tehtavast tööst tuumarelva loomisel.
Nii oli Argentiinal ülevaade Kopenhaageni Teoreetilise Füüsika Instituudis Niels Bohri poolt läbiviidavast uurimustööst.
Selge see, et kogu saadud informatsiooni jagati koheselt ka Saksamaaga.
Argentiina agentuuri suursaavutuseks võib aga pidada nende tähtspiooni Raul Hose de Soto imbumise Kanada kompaniisse "Eldorado Mining", mis haldas raadiumimaardlaid Suure Karujärve ääres.
Saadud andmed puudutasid maagi omadusi, saagikust ning tootmisvõimsusi.
Samuti suutis de Soto hankida piisavalt teavet USA valitsuse poolt läbiviidavatest radioloogia alastest uurimisprogrammidest.
Nende andmete põhjal suutsid sakslased selgelt hinnata USA arenguid alal ja mõistsid oma piisavat edumaad.
Paljuski sõltus see edumaa aga just Antarktikast, Neue Schwabenlandist, Baas 211 hangitavast uraanimaagist.
Argentiinal aga olid koostöös sakslastega ka oma plaanid.
Teise Maailmasõja puhkedes Argentiinal praktiliselt puudus tehnilis-teaduslik potensiaal ja ka koolkond tuumaalase uurimistöö läbiviimiseks.
Kogu ala puudutav informatsioon ülikoolides ja instituutides toetus praktiliselt USA ajakirja "Physical Revue":s avaldatud publikatsioonidele.
Olukord muutus kardinaalselt aga 1945 aastal.
Loodi mitmeid salastatud riiklikke uurimisasutusi ja laboratooriumeid.
Uurimistöö saavutas üleöö ennenägematu taseme.
Tänapäeval on vastav teaduspotentsiaal koondunud Argentina Sõjajõudude Radioloogiainstituuti. Kannab see asutus aga ühe endise SS General Ins. Hans Kammleri uurimisgrupis osalenud, maailma esimese aatompommi loomises kaasa löönud Eestimaalt pärit mehe nime.
Helmuth Freimuth
Uurime nüüd veidi selle mehe töid-tegemisi.
FREIMUTH (Freymuth), Helmuth (25. / 13. X 1898 Tallinn - 9. IX 1960 Buenos Aires), tehnikateadlane.
Lõpetas 1918 Rakvere gümnaasiumi.
Õppis 1918-19 Petrogradi Elektrotehnikainstituudis ning 1919-22 Prantsusmaal Nancy ja Toulouse'i ükoolis, omandas viimases elektriinseneri kutse.
Täiendas end 1922-24 EV stipendiaadina Toulouse'i Ülikooli füüsikalaboris, kaitses seal 1924 füüsikadoktori väitekira "Recherches sur la Roue phonique" (Toulouse, 1924).
Töötas 1924-25 Eestis Kaitseväe Varustusvalitsuse ballistikajaama juhatajana, 1925-35 Tallinna elektrijaama abidirektorina, 1935-36 Eesti Tehnilise Järelevalve Seltsis järelevalveinspektorina ning 1936-39 AS-is Volta Tehased, ühtlasi oli 1924-35 Tallinna ühisgümnaasiumi õpetaja ja 1924-39 Tallinna Noorte Meeste Kristliku Ühingu elektrotehnikakursuste lektor ning pidas loenguid ka Sõjaväe Tehnikakoolis.
Oli a-st 1938 Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud, sealhulgas 1939-40 adjunktprofessor ja 1940-44 professor, 1940-41 ka elektotehnika kateedri juhataja.
ZED: Huvitav fakt.
Nimelt kõik kes on kunagi olnud TPI või Tehnikaülikooli tudengid on ka tänapäeval veidi seotud olnud härra Helmuth Freymuthiga.
Nii füüsikas kui metallide tehnoloogias tuli teatavasti õppetöö käigus teha laboratoorseid töid.
Vististi kõik neid TPI laborites nokitsenud, mäletavad mõningaid laboririistu mis olid uhke antiikse välimusega.
Eriti just optika osas nii füüsikas kui materjaliõpetuses metallograafias.
Punane puu, läikivad pronksosad, hammasrattad, kruvikaliibrid...
1941 aastal kui venelased evakueerusid pealetungiva Wehrmachti eest, tuli Tehnikaülikoolil vene okupatsioonivõimude korraldusel pakkida kokku kogu tehniline teaduslik aparatuur ja valmistada ette Venemaale vedu.
Selleks moodustati komisjon mida juhtis Freymuth.
Härra Freymuth koos oma üliõpilastega pakkis kastidesse aga telliskivid mis uhkesti loksusid läbi Venemaa avaruste.
TPI:le jäid riistad, õppetöö jätkus
Põgenes 1944 Saksamaale, kus töötas 1944-45 Rostocki Ük-i füüsikainst-s teadurina.
ZED: Härra Freimuth ei lahkunud Eestist kui sõjapõgenik, et siis ekselda põgenikelaagrites.
Kui selleks "põgenemiseks" mitte lugeda oma perekonna (proua Freimuthi ja tütre toimetamist Saksamaale).
Esimene kontakt SS Gen. Ing. Hans Kammleri ametkonnaga oli härra Freimuthil 1942 aasta jaanuaris,
mil Tallinnasse Lasnamäe lennuväljale saabus lennukiga SS uurimisasutuste esinduslik delegatsioon.
Juhtis seda SS-Sturmbannführer Otto Lepke SS:i Sõjaliste Rakendusuuringute Valitsusest.
Delegatsiooni kuulusid mitmed härrasmehed nii SS eraldusmärkidega mundrites kui hästiistuvates ülikondades.
Nii tuli Tallinna SS:i Führungshauptampti allstruktuuri Amstgruppe A ehk Amt VIII (SS relvastuseameti) juht Karl Saltz, aga ka RSHA ülisaladusliku osakonna Amtsgruppe C Abteilung 11 Teabeteenistuse Büroo juht Bruno Otto Nudelmann (selle Eestimaalt pärit (olgugi et Peterburis sündinud) mehe juurde tuleme ehk kunagi veel tagasi. Võibolla pakub huvi aga ka see, et ta oli Helmuth Freimuthi sugulane.)
Üks kõige huvitavamatest persoonidest oli aga samal "väljasõidul" osalenud Saksa füüsik Kurt Diebner.
See isik ja tema tegevus Saksamaal on paljuski saladuskatte all siiani.
Väidetakse et just tema tegevus lõi teoreetilise aluse vesinikupommi loomisele.
Mis nõupidamisi ja kellega peeti ning kus delegatsioon Tallinnas (Eestis) viibis, pole teada (kui aadressil Tõnismäe 11 (GESTAPO valduses olnud hoone, praegu ja ka N.Liidu ajal oli selles majas Haridusministeerium ) toimunud banketti mitte arvestada).
Härra Freimuth äratas Saksa teadusringkondades huvi oma töödega elektromagnetismi alal, nii tehtigi talle ettepanek lülituda SS:i uurimisasutuse vastava töögrupi tegevusse.
Tema lähedaste meenutuste kohaselt jätkas Helmuth Freimuth tööd siiski Eestis, aga viibis nüüdsest küll tihti ka Saksamaal.
Uurimisasutus mille töögrupis ta SS:i soovil osales, asus Ludwigsdorfis ja juhtis seda keegi Karl Sporrenberg.
Mis oli uurimisasutuses tehtud uurimistöö eesmärk ei ole teada, olgugi et legende liigub mitmeid, seal loodud elektromagnetilistest relvasüsteemidest kuni antigravitatsioonisedmeteni.
Tänaseni on säilunud Ludwigsdorfis saladuslikud rajatised WWII ajast.(link)link(link)link(link)
Mis oli nende otstarve ja mida SS seal täpsemalt toimetas, pole paraku teada.
Tallinnas toimunud kohtumisel oli aga ka tõsisem tulem.
Nimelt viis Kurt Diebner, keda Freimuth tundis juba oma õpingute ajast Euroopas, teda kurssi Saksamaal tehtavast tööst tuumalõhustumise ja raske vee tootmise alal.
Just see lõik huvitas Freimuthit eriti.
Nähtavasti oli tal ka piisavalt omi mõtteid mis saidki tegelikuks põhjuseks Freimuthi kaasamisele teadusharu uurimistöösse 1943 aastal.
Huvitav on see, et ametliku kutse esitas SS:i Führungshauptampti juhtfiguur SS Obergruppenführer Hans Jüttner isiklikult ja alla oli sellele kirjutanud ei keegi muu kui saladuslik SS General Ing. Hans Kammler.
Omamoodi huvitav ja Euroopa kultuurrahvaid iseloomustav on fakt, et härra Helmuth Freimuth palus alustuseks oma liitumist uue projektiga kahe kuu võrra edasi lükata.
Põhjenduseks tõi ta, et tal on Tallinna Tehnikaülikoolis juhendada kaks diplomandi.
SS:i kõrgem juhtkond aktsepteeris ta palvet.
Alustas härra Freimuth oma tööd Saksamaal tuumateadlasena Forshungstelle E hiiglaslikus (maailma suurimas) allmaatehases Jonastal:is.(link)(link)
Siin asusid tohutud saalid Paul Hartecki ja Manfred von Ardenne uurimisgrupi poolt loodud tuumatsentrifuugide pikkade ridadega.(link)
Kuna aga tema eriline huvi puudutas just rasket vett, siis osales ta ka sakslaste tegemistes Norras Vemorkis.(link)
Sealse hüdrolektrijaama võimsusest piisas 300 elektrolüüsiaparaadi käivitamiseks, et toota deuteeriumoksiidi (D20).
Sakslaste toimetamine Vemorkis oli aga lääneliitlastele tõsiseks pinnuks silmas. Elektrijaama ning tootmisüksust šhaboteerisid nii norra vastupanuliikumine kui Inglise diversantide rühmad.
Samuti oli objekt Briti lennuväe jätkuvate rünnakute sihtmärk.
Saksa tuumaprogrammi peetakse siiani Keiser-Wilhelm Füüsikainstituudi ja selle kasvandike Heisenbergi ja Hahni pärusmaaks.
Kuid see polnud sugugi nii.
Saksamaal tegeles alaga tegelikult kolm uurimis-tootmiskeskust.
Kõigepealt Heisenberg oma uurimisrühmaga (Heigerloch:is asunud uurimiskeskus).
See grupp töötas HWA (Heereswaffenamt - Armee relvastusamet) alluvuses.
Kaks konkureerivat rühma aga SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt:i) ülesandel ja alluvuses.
Üks nendest tegutses mainitud Jonastali kompleksis (koodnimetus Olga-Omega), teine aga Riesengebirges ja Zippes (koodnimetus Riese, Mühle -1).
Sellest viimasest Poola territooriumil asunud maaalusest etevõttest teatakse kõige vähem. Isegi täpne asukoht pole teada, veel vähem siis seal saavutatu.
Kuna kordamine on tarkuse ema, siis
selguse mõttes võtaks veel kord lühidalt kokku III Reichi tuumaprogrammi.
1.WHA (Heereswaffenamt - Armee relvastusamet)
Heigerlochi uurimiskeskus.
Projektijuhid Heisenberg, Hahn (Keiser Wilhelmi Füüsikainstituut)
2.SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) - Armeest eraldi seisvad SS:i kureeritavad projektid.
"Projekt Alfa" Koodnimetus Olga-Omega.
Jonastali allmaakompleks. Projektijuhid Diebner, Harteck, Freimuth, jt.
3.SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1.
Riesengebirge ja Zippe.
Täpne paiknemine siiani teadmata. Projektijuhid teadmata.
Kas eksisteeris ka "Projekt Beta" on samuti teadmata.
Kõik andmed, dokumendid, tunnistajad kadusid koos SS Gen. Ing. Hans Kammleriga.
Üha selgemalt avaldatakse maailmas arvamust et Heigerlochis olnud ja Saksa Sõjaväe Relvastusameti poolt kureeritud füüsikute Heisenbergi ja Hahni laboratoorium oli lääneliitlaste lollitamiseks mõeldud kuliss.
1945 aasta 3.juulist langenuna liitlasvägede kätte viibisid Heisenbergi rühma teadlased, eesotsas Heisenbergi ja Hahni endaga, lääneliitlaste valve all Farm Hallis Inglismaal.
Koguti see seltskond aga USA tuumapommiprojekti "Manhattan" militaarjuhi kindral Leslie Groves`i korraldusel.
Eesmärk üks - saada aimu Saksamaa tõelisest tasemest tuumalõhustumise teoorias ning praktikas.
Viibis selles teadlaste seltskonnas, küll lühikest aega, ka Helmuth Freimuthi kolleeg Kurt Diebner.
Hiljem kui nad töötasid koos Freimuthiga USA:s Los Alamoses Oppenheimeri grupis ja Diebner meenutas neid aegu Inglismaal, mainis ta Freimuthile muu hulgas:... "Kummalised raadiovastuvõtjad on inglastel...Farm Hallis oli igas toas raadiovastuvõtja, kuhu seinast tuli kolm juhet.... nähtavasti midagi uut..." ja muigas...
Helmuth Freimuthi ametlikus eluloos on kirje: 1944 aastast töötas Saksamaal 1944-45 Rostocki Ülikooli füüsikainstituudis teadurina.
Selle kirje taga seisab tegelikult töö SS:i projektides, Jonastali allmaakompleksis, Norras Vemorkis raske vee tootmisüksuses ja võib-olla ka siiani varjatud projektis Mühle 1.
Tõe huvides tuleb nentida, et SS:i teadlaste poolt tehtud teaduslik-tehniline uurimistöö oli tohutu.
Mida siis jutustab aga ametlik ajalookäsitlus?
Haisenberg ei mõistnud tuumalõhustumiseks vajaliku kriitilise massi olemust? Arvas, et vajalik kogus on 1500 kg?
Selle väite võib rahulikult lugeda Farm Halli näitemängu jätkuks.
Juba 1944 aasta keskel oli Saksa teadlastel joonistuslaual V2 rakettrelvale sobiv tuumalõhkepea mille lõhustuva aine kogus oli vaid 5 kg.(link)
Sakslastel oli puudus uraanimaagist?
SS:i hallatavate uraanimaardlatega Neue Schwabenlandis Antarktikas oli pidev laevaühendus.
Enne WWII algust Saksa lipu all.
Sõja ajal kasutati selleks Ladina-Ameerika ja Rootsi lipu all sõitvaid laevu.
Sakslastel puudus teoreetiline pagas probleemi edukaks lahendamiseks?
1939 avastati sakslaste poolt võimalus tuumaahelreaktsiooni kasutada tuumarelvade loomiseks. (Heisenberg).
1941 patenteeriti neutronpomm. (Heisenberg, Hahn)
1943 algasid teoreetilised ja praktilised tööd vesinikupommiga (Kurt Diebner).
Mida toimetas siis Helmuth Freimuth?
Härra Freimuth tähendab: ...arvatavalt oktoobri algusesesse (1944) planeerime me sünnipäeva tähistamist...väikemees tuleb ilmale...
Kes, või õieti mis oli see "väikemees"?
Nii või teisiti toimus 12. oktoobril 1944 Balti meres Rügeni saarel Saksamaa tuumapolügoonil maailma esimene tuumapommi katsetus.
(link)
Järjest enam imbub fakte, erinevaid detaile avalikkuse teadvusesse Saksamaa edukast ja tulemuslikust tuumaprogrammist.
Kuna küsimus on aga niivõrd tundlik, püütakse maailmavõimu poolt ilmnenud fakte igal kombel ümber lükata või siis võimalikult nende tõelist tähendust varjata.
Viimaste faktide valguses on nüüd ettevaatlikult omaks võetud, et jah, Saksamaal oli tõesti oma tuumaprogramm, viidi läbi katsetusi polügoonidel, aga tegemist oli nn. algeliste "räpaste pommidega".
Nende pommide ülesandeks on levitada vaenlase maa-alale radioaktiivset saasta.
Tavalise, konventsionaalse lõhkelaenguga lõhatakse radioaktiivset ainest mis siis atmosfääri-pinnasesse pihkununa tekitab ohtliku radioaktiivse fooni.
Selline seletus tundub küll otsituna ja hädisena.
Aga mis teha.
Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944), Thüringenis ( 04.03. 1945) tiksuvad siiani Geiger-Mülleri loendurid kurvalt.
Ilmne radioaktiivne foon.
Tuleb ju kuidagi ennast välja vabandada.
Mõned artiklikesed maailma ajakirjandusest.
BBC News: "Heakskiidetud pudemeid" Sakslaste keskmaa tuumaraketiprogrammist.(link)
The Guardian:i nupuke Rügeni saare katsetuse pealtnägija mälestustest. (link)
Nii nagu eelnevalt mainisime toimus Kolmanda Reichi tegelik uurimistöö tuumarelva loomiseks nii Saksa Armee Relvastusameti WHA, kui kolme erineva uurimisrühma poolt SS:i WVHA alluvuses.
Tänaseks on Venemaa arhiividest ja erakogudest leitud audentsete dokumentide põhjal avaldatud arvamust, et kolm SS:i alluvuses uurimistööga tegelenud keskust töötasid igaüks iseseisva sõltumatu uurimistööga.
Nii loodi põhimõtteliselt kolm erinevat tuumarelvaarendust.
a. Sfäärilise keemilise lõhkelaeguga käivitatav plutooniumlaengu ahelreaktsioon. (Seda pommitüüpi katsetati Rügeni saare polügoonil (katsetus 12.10.1944) sakslaste poolt ja muidugi viskas USA sarnase pommi ka Nagasakile).
b. Uraan 235 lõhustumisel põhinev pomm kus ahelreaktsioon käivitatakse kriitilise massi saavutamisega.
(WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt)
"Projekt Delta" Koodnimetus Riese, Mühle 1).
Sarnase tööpõhimõttega pomm heideti Hirošhimale.
c. Kolmandaks just Kurt Diebneri ja Helmuth Freimuthi uurimisrühma poolt loodud nn. hübriid-tuumarelv (hybrid fission/fusion).
Siin käivitati keemilise pommisütiku lööklaine poolt plutooniumlaegu ahelreaktsioon.
See omakorda oli sütikuks pommi konstruktsioonilises keskmes olevale deuteerium-tritium mikstuuri ühinemisprotsessile. Just seda relva katsetas SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) Thüringenis ( 04.03. 1945).
Praktiliselt oli siin tegemist vesinikupommiga.
Kõik need kolm arendustüüpi on toodud järgmisel skeemil:(link)
Muidugi on selge, et kõik need kolm erinevat relvaarendust vajasid väljatöötamisel rohkem katsetusi kui need kaks, mis on selgelt fikseeritud nii Vene kui Lääneliitlaste sõjajõudude poolt.
On andmeid, et 1944 aasta 6. mail ja 12. oktoobril toimusid ülitugevad plahvatused Friedlandi polügoonil Mecklenburgis.
Vene sõjajõudude kätte langenud AEG korporatsiooni dokumentide põhjal viidi läbi katsetusteseeria, mille eesmärgiks oli kuulisarnases või silindrikujulises reflektorreservuaaris oleva deuteerium-triitiumsegu reaktsiooniprotsessi käivitamine. Katsetuste juures viibisid dr. Trinks, dr. Diebner, dr. Freimuth.
Mereväe Relvastusametist dr. Haxel.
Kurt Diebneri uurimisrühma liikmed Thüringeni polügonil:(link)
(Kes tunneb ära Eestimaa mehe Helmuth Freimuthi?)
Bad Saarowis paiknenud Kurt Diebneri (link)ühele projektijuhile prof. Schumannille(link) allunud uurimiskeskusest, mille arendustöös osales ka korporatsioon AEG, demonteerisid vene okupatsioonivägede eriüksused ja transportisid minema 1948 aastal viis angaaritäit eriseadmeid.
Bunkrisüsteemid tuumapolügoonil Bad Saarowis:(link), (link)
See seadmestik ning tehniline info aitas kindlasti kaasa vene termotuumaprotsessi uuringutele, teadustööle ja vesinikupommi loomisele.
Professor Schumanni märkmed:(link)(link)(link), (link)
Venelaste poolt pihta pantud neutronpeegeldi valuvorm:(link)
Vene sõjaväeluure GRU arhiivist pärit dokumendid mis annavad ülevaate Thüringeni pommikatsetusest: (link)(link)(link)(link)
Erakogus olev Kurt Diebneri skits aatompommist Tüüp-2 (seda mudelit oldi põhimõtteliselt valmis kasutama ka V-2 raketiarendustel):(link)
Lõpetuseks mõned aerofotod mõlemast praeguseks faktiliselt tõestatud plahvatuspolügoonist.
Rügeni saare polügoon (katsetus 12.10.1944):
(link)(link)
Thüringeni Ohrdrufi polügoon (04.03. 1945):
Kõigepealt maakaardil näidatud asukoht koos metsa, ehitiste ja infrastruktuuriga:(link)
Järgmisel plahvatusejärgsel aerofotol on aga selgelt näha plahvatuse epitsenter ning minema pühitud pinnasekihid:
(link)
Kolmanda Riigi ja Teise Maailmasõja kõige saladuslikumal persoonil Hans Kammleril või nagu teda selja taga kutsuti "Hitleri inseneril", hakkas otsa lõppema tema tähtsaim ressurss, AEG.
Sõda oli pöördumatult kaotatud.
III Reich oli pindalalt kahanenud kitsaks platsdarmiks mis ulatus põhjas Põhjamere Norra, Läänemere rannikult Berliinini ja lõunas Tsehhoslovakkias Prahani.
Wehrmacht ägas nii Punaarmee soomusrusikate kui läänest peale pressivate lääneliitlaste väekoondiste löökide all.
III Reichi taevas peremehetsesid liitlaste õhujõud.
Saksamaa linnu, maanteid, infrastruktuure pommitasid liitlaste pommituslennukite armaadad.
Sõjatandritel pidasid lootusetuid kaitselahinguid nii Wehrmachti korduvalt ümber formeeritud lahinguüksuste riismed kui Hitlerjugendi üksused ja Wolkssturmi veteranid.
III Reich oli põrmu langemas.
Oleks naiivne mõelda, et Heinrich Himmleri loodud hiiglaslik SS koos kogu oma tohutu võimsuse, ulatuse ning kaugeleulatuvate eesmärkidega, oleks olnud niivõrd rumal mitte arvestamaks ebasoodsate arengutega sõjatandril...
Võib arvata, et kõigega oli arvestatud.
Kõik võimalikud stsenaariumid olid juba eelnevalt läbi mängitud...
Jätame praegu kõrvale sellised huvitavad ja intrigeerivad teemad nagu SS:i võimalike salabaaside rajamise (peale baasi 211 Antarktikas) Gröönimaale, Kanada Arktikasse, Venetsuelasse, Kolumbiasse, Brasiilia Amazonasesse.
Samuti III Reichi Rahandusministeeriumi, Saksa Postiameti ning SS:i enda tohutute varade (kulla, plaatina, juveelide) siiani saladuseks oleva saatuse.
Usun, et jõuame nii nende teemadeni kui näiteks SS:i ja Jaapani Keiserliku Armee eriosakonna nr. 36 saladusliku koostööprojektini KONAN.
Jätkame praegu aga siit kuhu jäime viimati pidama.
SS:i tuumakatsetused 12.10.1944 Rügenil ja 04.03. 1945 Thüringeni Ohrdrufis.
Ja selle projektiga seotud teadlaste Kurt Diebneri, prof. Schumanni, prof. Lehmanni ja Eestima mehe dr. Helmuth Freimuth:i saatus sõjakeerises.
Evakuatsiooniplaan.
Hans Kammleri ametkonnal oli tema teaduspotentsiaali tundlikuma osa evakueerimiseks loodud vastav eriüksus SS - ELF (Eri-Evakueerimise Eriüksus), juhiks SS Sturmbannführer Rudolf Schuster SS-RSHA Abteilung III:st.
Antud üksuse (asutati juba 1944 aasta 4 juunil) loodud evakuatsiooniplaan oli põhjalik.
Kattis see nii õhu- kui võmaliku meretranspordi.
Praeguseks on teada, et III Reichi juhtfiguuride ja kõrgemate funktsionääride evakueerimist käsitleti SS:i poolt Heinrich Himmleri isiklike suuniste kohaselt kui teisejärgulist ülesannet.
Määratult tähtsamaks peeti SS:i uurimisasutuste, instituutide, teaduspotentsiaali ning isegi Rassiplaneerimisvalitsuse erilaagritesse selekteeritud isikute toimetamist kindlasse kohta.
SS:i aparaadi poolt loodud firmad mitmetes neutraalsetes maades nagu näiteks
"Wirtzaftliches Fertilizers -Oskar Schwartz & Sohne" Šveitsis garanteerisid vahe- ja sihtmaades vajalike toetuspunktide ja infrastruktuuri väljaarendamise ning ülalpidamise.
Nii näiteks SS-WVHA Amt A-V zbV poolt oli organiseeritud lennuväljad eri maailma maades stardivalmis lennukite ning teenindava persionaliga.
Nii näiteks on teada Norras Bodo lennuväljal seisnud SS:i Rootsi Õhujõudude värvides ja eraldusmärkidega lennukid Junkers 200 ja kauglennulennuk kuuemootoriline tohutu Junkers 390. (link)
Helmuth Freimuth ja Kurt Diebner kohtusid Rudolf Schuster:iga SS-RSHA Abteilung III:st esmakordselt 1944 aasta novembrikuus Praha lähedal Kladnos peetud SS:i WVHA (SS Wirtschafts Verwaltungshauptamt) nõupidamisel.
Nõupidamisest võtsid osa ka Ronald Richter (kes töötas Ludwigsdorfis Jakob Sporrenbergi juhitavas ja siiani müstilises projektis "Die Glock") ja legendaarne lennukikonstruktor ja tehnikainsener Kurt Tank.
Nii Ronald Richteri kui Kurt Tanki nimed soovitan meelde jätta.
Nende meeste juurde tuleme tagasi kui uurime peale sõda Argentiinas nende ja teiste III Reichi teadlaste poolt läbiviidud kummalist ja siiani kõneainet pakkuvat "Huemul" projekti.
Nõupidamise käigus jagati osalistele nimelised kinnised jõupaberist ümbrikud millel ilutsesid SS:i WVHA pitsatid ja mis kummaline, ümbrikule trükitud Saksa Riigikotka küüniste vahel ei ilutsenud enam tavapärane Suur-Saksamaa svastika, vaid Thule Gesellschafti Must Päike.
- (Kõnekas fakt. Esimene etapp oli nähtavasti läbitud. Kolmas Reich oli oma ülesande täitnud ja heideti kõrvale. Loodud süsteem liikus edasi uuele tasandile. Nii ideoloogilises kui organisatoorses mõttes.)
Kuigi ümbrikute sisu oli rangelt salajane ja adresseeritud vaid saaja silmadele, arutasid dr. Freimuth ja Diebner kui kolleegid omavahel saadud informatsiooni.
Evakuatsiooniplaan oli selge ja koostatud kõigi oma alapunktidega SS:ile omase korra ning pedantsusega.
Kokkusaamiskohad, transport, lennuväljad ja varulennuväljad.
Kontaktisikud.
Aga üks dokument tekitas erilist huvi.
Tegemist oli paksule hallile paberile trükitud ja SS:i WVHA ning RSHA pitsatitega varustatud dokumendiga.
Diagonaalis üle lehe jooksis lai kollane triip ja allservas ilutses SS Reichsführeri Heinrich Himmleri enda allkiri.
Dokument kohustas kõiki III Reichi sõjaväe, SS:i, politsei aga ka tsiviilstruktuure osutama dokumendi esitajale igakülgset ja kohest abi.
Aga erilist huvi pakkus selle SS:i nn. "Beglaubigungsshreibeni" tähistus.
Dokumendi vasemasse ülanurka oli suurelt trükitud rasvane "C" ja järjekorranumber.
Kurt Diebner kes tundis SS Sturmbannführerit Rudolf Schüsterit isiklikult, oli erajutuajamise käigus näinud tema valduses sarnaseid läbipääsu-volikirju, aga oranžhi diagonaali ning tähistusega "B".
Kui III Reichi kõrgem juhtkond, kaasaarvatud Himmler ise, ei kuulunud SS:i ekvakuatsiooninimekirjadesse, siis keda, mis projektidega seotud isikuid peeti, nende "kõvemate", oranžhi diagonaaliga "B" dokumentide vääriliseks?
Ja kas eksisteeris ka klassifikatsioon "A"?
Arvatava punase diagonaaliga?
Kes olid need inimesed?
Millega nemad tegelesid?
SS:i juhtkond oskas maailmakaardil valitsevat olukorda hinnata väga realistlikult.
Liigseid illusioone ei tehtud.
Aastate jooksul oli SS oma maailmalaiuse varjatud võrgustiku kaasabil loonud vajalikud platsdarmid kõikides maades kus pidid kulgema ja asetsema eeldatava evakutsiooni transpordiliinid, vahebaasid, sihtkohad.
Arvatakse, et evakuatsiooniprotsessiga alustati juba 1944 aasta juulist.
Käivitatud sündmusteahela ning toimingute tõeline ulatus, toimemehanismid ja tulemused on siiani suures enamuses kaetud saladuselooriga.
Mingil moel on aimatavad vaid reidid mida kasutati materjalide, rahaliste vahendite, väärtuste ning inimeste veoks.
Ja sedagi vaid õhutranspordi osas.
Väike repliik.
1972 aastal viis Prantsuse geoloogiaekspeditsioon läbi uurimistöid Lääne-Sahhaaras.
Kuna oli septembrikuu ja algasid tugevad liivatormid varjus rühm oma baaslaagrisse 280 kilomeetrit Bir Anzaranest lõuna pool.
Neli päeva möllanud liivatorm räsis eluasemeid ning rikkus varustust, kuid kui Sahhaara tulikuumad keeristuuled olid ükskord vaibunud, avanes ereda kõrbepäikese valguses sootuks uus maastikupilt: Kõik liivaluited olid vahetanud oma asukohta - pinnasereljeef oli tundmatuseni muutunud.
Kuid mis kõige hämmastavam - laagritagusest luiteseljandikust ulatus välja selgelt eristuv Teise Maailmasõja-aegne perforeeritud plekkmoodulitest lennukite stardirada.
Kui hämmastunud huvilised asusid ootamatut leidu uurima, avastati pea samast luitest ka plekist kaarhalli seinadetaile.
Käepäraste vahenditega kaevates jõuti küllaltki kiiresti kõrbekamuflaazhi toonidesse värvitud plekkseina ukseavani.
Plekkangaar oli liivatonnide raskuse all deformeerunud ning sisse vajunud, kuid siiski oli piisavalt ruumi, et uudistajad said pildi kunagisest ruumimahust ning selle sisust.
Pikkades ridades seisid seinte ääres beezhid veekanistrid mis lähemal vaatlusel osutusid II Maailmasõja aegseks Wehrmachti varustuseks.
Samuti olid mõned klapplauad, -toolid, mõned iseloomulike Wehrmachti kotkaste ja svastikatega plekkkonteinerid, kastid...
Kindlasti oli liiva all veel nii mõndagi, sest põhiosa ruumist ei olnud vaadeldav...
Hilisema põhjalikuma kaevamise-kühveldamise ning uurimise-oletamise käigus selgus, et tegemist on tõesti ajutise kõrbelennuväljaga.
Kolmanda Reichi kasutuses olnud lennuväljaga.
Iseenesest oli selline avastus hämmastav.
Saksa väekoondised, täpsemalt Aafrikakorpus eesotsas vana, legendaarse kõrberebase Erwin Rommel:iga võitlesid küll Põhja-Aafrikas kuni aastani 1943, kuid Liibüa 27:dast laiuskraadist lõuna poole ei astunud Saksa sõdurisaabas kunagi...
See ilmselge Saksa Luftwaffe tugipunkt aga asus Aafrika läänerannikul Lääne Sahhaaras ja palju lõuna pool...peaaegu 24:dal laiuskraadil!
Kraam mis leiti oli rariteetne - kõige uhkemaks leiuks - täiskomplektne Junkers 200 Mercedes Benzi lennukimootor tehasekastis...
Peab aga märkima, et sellest kunagisest III Reichi tugipunktist ei leitud vaatamata hoolikale otsimisele mitte ühtegi dokumenti, mitte mingit trükitud ega käsitsi kirjutatud kirjalikku tõendit, mis omal moel oleks aidanud dateerida toimunut ajaliselt ja selgitanud rajatise otstarvet ajaloos...
1944 aastal maailmalaiuselt SS:i poolt käivitatud evakuatsioonioperatsiooni ei või mingilgi moel vaadelda kui maailmavõimule pretendeerinud suurriigi ideoloogia agooniat.
Analüüsides praeguseks meile teadaolevaid fakte, joonistub selgelt välja vägagi aukartustäratav, peensusteni läbimõeldud ja sihikindel plaan.
Plaan mille ulatust võime vaid aimata.
Thule Gesellschafti, Vril:i, Ahnenerbe, tava SS:i läbipõimunud ülikeerukas organism lõi midagi sootuks uut kogu inimkonna senise eksistentsi vältel.
Selle loomingu kogu ulatus, laiahaardelisus ning tohutu sügavus on olemasolevate infokildude baasil vaid aimatav.
Tänapäeval võime SS:i eesmärkidest, pürgimustest, suurest hulgast tehtud tööst kontrollitult, faktipõhjaliselt vaadelda vaid üliväikest nn "jäämäe veepealset osa".
Ja sedagi ainult osas mis puudutab III Reichi tehnilist arengut.
Siiani tavamõistusele arusaamatut tehnilist novaatorlust, leiutisi, patente...ülikummalist ja harjumatut tehnilist mõttelendu.
Mis aga võis toimuda samaaegselt teistel ühiskonna, inimtegevuse aladel?
Põllumajanduses alustatud geenitehnoloogia-alastes uurimisprogrammides? Psühholoogias? Ühiskonnateadustes?
Paraku jääb kogu sellealane informatsioon tehtud edusammudest ja saavutustest III Reichis meie jaoks saladusehõlma ja oletuste piirimaile...
Et oleks täiesti selge, mis toimus maailmas varjatult nendel murrangulistel aastatel ja et ei jääks sellist muljet, et etenduse lõppedes ja eesriide alla langedes oleks nagu maha põletatud ka teater koos publiku, näitlejate, näidendi käsikirja ja isegi dramaturgiga, siis vaatleme veidi seda mis on faktiliselt tõestatud.
Jätame mõneks ajaks Kurt Diebneri, prof. Schumanni ja dr. Freimuthi ootama Tšehhimaa Moraavia metsadesse SS:i kureeritud ülisalajase lennusalga Kampfgeschwader 200 (200KG) lennuässa Werner Baumbachi piloteeritud evakuatsioonilennukit ja tuleme järjekordselt tagasi sellise persooni juurde nagu "Hitleri insener".
HANS KAMMLER, tehnikateaduste doktor (Auaste: SS-Obergruppenführer ja General der Waffen-SS. Ametikoht: Chef der Amtsgruppe C im Wirtschaftsverwaltungshauptamt der SS).
Uurides nüüd selle ülisaladusliku mehe tegemisi sõja lõpus suudame veidigi hoomata SS:i tegevuse tegelikke tohutuid mastaape.
1944 aasta alguseks oli koondunud kontroll kõigi Kolmanda Reichi uute relvaarenduste ja -süsteemide väljatöötamise üle, kaasaarvatud kõik salajased relvaprojektid, Heinrich Himmleri juhitud kõikvõimsa SS:i käsualasse.
Vaatamata oma tagasihoidlikule haridusele ning paljudele veidrustele, oli SS Reichsführeril üks silmapaistev omadus: ta tundis inimesi ja oskas leida talente.
Vastuvaidlematult oli üks tema hiilgavamatest leidudest SS Obergruppenführer ja Waffen SS vägede kindral Hans Kammler.
Keskmist kasvu, tumeblondide juuste ja siniste silmadega.
Alati väga korrektselt riietatud, suurepärase käitumisega.
Selle musteraarialase kõige silmapaistvamaks iseloomujooneks oli aga vägagi haruldane omadus: alati ja igal ajahetkel suutis ta võtta vastu harjumatuid ja mittetraditsionaalseid lahendusi probleemidele.
Hans Kammleri kõigutamatu sihikindlus ning pühendumine eesmärgile oli legendaarne.
Ta omas suurepärast intuitsiooni, oskas näha lahendatavate probleemide olemust koos võimalike kaugele ulatuvate arengutega...
Hans Kammler (s. 26.08.1901) astus SS:i ridadesse 20. mail 1933 aastal.
Oma põhiülesandega st. SS:i ehitusprojektide juhtimisega, tegeles ta alates 1941 aasta juunist, asudes 1942 1. veebruaril SS:i nn. "ehitusvalitsuse" (Amtsgruppe C "Bauwesen") etteotsa.
1943 aasta esimesest septembrist määrati ta aga kui Reichsführeri SS erivolitustega esindaja projekti "A" ( III Reichi salajased relvaarendused). Kammleri otseseks ülesandeks selles projektis oli kõikide arenduste garanteerimine tööjõuga.
See ülesanne ei kujutanud endast hoolitsemist töö- ja kogumislaagritest pärit lihtlabaste labidameeste hordide logistika eest .
Eelkõige oli Kammleri ülesandeks pöörata tähelepanu SS:i teadustehnilise "ajutrusti" arendamisele.
SS:i erinevate uurimisinstituutide ja teadusasutuste võrk oli tohutu ja arendati seda SS:i suurte ressursside ja masinavärgi jõul juba kolmekümnendatest aastatest.
Kui III Reich alustas hoogsat sõjalist laienemist kõikides ilmakaartes, koondas SS erilise tähelepanu vallutatud territooriumitelt teadus-tehnilise persionali aga ka oskustööliste ja tehnikute-spetsialistide leidmisele.
Mitmetest võitjariikide poolt avaldatud materjalidest, ja seda ka viimasel ajal, ilmneb nagu oleks SS:i tehnikaipeerium olnud rajatud puhtale vägivallale, orjatööle, hirmule...
...Jalgadel vankuvad kurnatud vangid, allmaatehaste kaljutunnelite lae all kõlkuvad poodud, haukuvad saksa lambakoerad, mustas mundris röökivad mehed...
Vangide tööjõudu muidugi kasutati.
Näiteks pinnase- ja läbindustöödel abitööjõuna.
Aga on vägagi selge, et sellise keerukusastmega rajatisi nagu SS:i poolt loodud tohutute allmaatehaste võrk, ei loo väheefektiivsete sunnimeetodite ja puhta terrori abil.
See ei ole mingi labidatöö nagu stalinistliku Venemaa "sajandiprojekt" Volga-Valge mere kanal, mis tõesti rajati stalinlike hävituslaagrite orjade luudele...
Ja üks asi on selle süsteemi rajamine, teine asi tootmise algatamine kus kõik toodetav on ülimalt uus ning ennenägematu...
Siiani üritab sõja võitnud maailmavõim näidata III Reichi eksistentsi, pürgimusi, elluviidud saavutusi kõikidel elualadel kui mingit põrgust vallalepäästetud mustade jõudude arusaamatult õudustäratavat, madalatel instinktidel baseeruvat ülikummalist ja õõvastavat inimvihkajalikku rituaaltantsu...
Paraku nagu ikka on seletused millestki sellisest, mida ei suudeta mentaalselt haarata, millest ei saada kõige vähematki aru, väga vulgaarsed ja lihtsustatud...
Sunnitöölaagris ei ehita elektronmikroskoopi, ei tooda keskmaa ja mitmeastmelisi kontinentidevahelisi rakette, ei mõtle välja uusi reaktiivmootorite põlvkondi...
Kui saaks orjatööga kõrgtehnoloogias hakkama, siis miks Nõukogude Liidus ei toodetud esimest aatompommi Lavrenti Beriale alluvas siseministeeriumi GULag:i surmalaagrite võrgus, vaid ülihästi kinnimakstud töötajaskonnaga sanatooriumilaadsetes Siberi suletud linnakestes?
Samal ajal kui kogu muu NL oli kaardisüsteemi näljapajukil ja elanikonnale jagati meeter sitsiriiet ning tükk pesuseepi kuus, müüdi nendel "küllusesaarekestel" kohaliku VoenTorgi toidukauplustes lahtist Armeenia konjakit ja kalamarja kilo oli 20 rubla (keskmine palk 400)?
Uurides Kammleri alluvate, erinevatest maadest pärit teadlaste, tehnikute, oskustööliste käekäiku ja saatust nendel aastatel kohtab väga kummalisi seaduspärasusi.
Esimene nendest seaduspärasustest on kõigi asjassepuutunute ülimalt ennastsalgav ja produktiivne töö...mingi kummaline uute ideede, novaatorlike lahenduste plahvatuslik palang...sellist tulva sunnimeetoditega ei tekita.
Teine, veelgi kummalisem on spetsialistide-teadlaste ühiskondlik, kollektiivne käitumine.
Enamus erinevatesse rahvustesse kuulunud spetsialistidest (rumeenlased, eestlased, lätlased, ukrainlased) astus koheselt SS:i ridadesse ja mis veelgi huvitavam ka Saksa RahvusSotsialistliku TöölisPartei liikmeks...
Muidugi võib siin rääkida ühiskondlikust sunnist, kollektiivi survest (on ju meile teada sarnane fenomen Nõukogude Liidust nii KP kui komsomoli aparaadis)...
Saksa NSDAP liikmeteks üldiselt võeti vaid Riigisakslasi (sündinud Reichi alamaid), kuid SS:i liikmeid ja seda Kammleri ametkonnast kummalisel kombel alati ja koheselt...
1944 aasta märtsikuus liitus Hans Kammler Reichsführer Heinrich Himmleri esindajana nn. " III Reichi Aviatsioonistaabiga" mis koosnes Luftwaffe ja Relvastusministeerimi kõrgetest ametnikest.
Staabi eesotsas seisis Luftwaffe ülem, Hitleri mantlipärija Reichsmarssal Hermann Göring.
Göringi ülesanne Hans Kammlerile oli grandioosne: viia kiirelt kogu Kolmanda Riigi lennukitööstus maa-alla, varjule lääneliitlaste jätkuvate õhurünnakute eest.
Kolme kuu pärast andis Heinrich Himmler Führerile üle raporti, selle ajaga on SS ehitanud kümme (!) suurt allmaatehast pindalaga kümneid tuhandeid ruutmeetreid igaüks.
Tohutu jõudlus.
Muidugi peab arvestama seda, et SS:i ehitusorganisatsioonil oli allmaarajatiste ehitamisel vägagi suured kogemused.
SS alustas oma projektide, salajase tööstuse, uurimisasutuste ja muude objektide viimist maa alla juba enne Teise Maailmasõja algust.
Esimesed objektid rajati 1936 aastal.
SS struktuuris oli mitmeid allmaatöödele spetsialiseeritud sõjaväeosi.
Uusim mäeläbindusmasinate tehnoloogia, kiirelt teisaldatavad tsemenditootmisettevõtted, väga suure produktiivsuega betoonitööd mis kasutasid unifitseeritud rakistesüsteeme, mobiilsete elektrijaamade, veevarustussüsteemide, allmaaraudteede ehitusüksused.
SS allmaatööde kompleks rajas ulatuslikke maaaluseid objekte Saksamaal, Austrias, Poolas,Tšehhis, Slovakkias, Sudeedimaal - praktiliselt kogu vallutatud territooriumil.
(Repliik: On andmeid, et kolm SS:i ehitusvalitsusse "Buwe" kuulunud spetsialiseeritud mäe-ja allmaatööde väeosa transporditi Rootsi lipu all olevate kaubalaevadega 1939 aastal Antarktikasse, ülesandega rajada Baas nr 221 Uus-Schwaabimaal.)
Et oleks selge milliseid ressursse, tehnoloogiaid ja tehnilisi võimsuseid kamandas Hans Kammleri ametkond peab veidike uurima kogu süsteemi laiemalt.
29. augustil 1945 aastal saatis kindral MacDonald USA Õhujõudude Peakorterisse Euroopas nimekirja kuue SS:i maaaluse tehase asukohtade kordinaatidega, nende paiknemine oli teada Lääneliitlasvägede baseerumisalal.
Selgus, et kõigis neis tehastes valmistati toodangut veel peale 9. maid 1945 so. peale sõja lõppu !!!
Kammleri masinavärk oli niivõrd filigraanselt "õlitatud" et jätkas inesrtsist tööd peale sõjategevuse raugemist.
Nendes tehastes toodeti reaktiivmootoreid, eriseadmeid Luftwaffele, radareid, öise sihtimise seadmeid...
Igaüks nendest kuuest avastatud tehasest oli oma allmaarajatiste kogupikkusega viiest kuni kahekümne kuue kilomeetrini.
Tunnelite laius neljast kuni kaheteist meetrini ja kõrgus ulatus viiest viieteist meetrini. Tootmiskonveieritega allmaatsehhide pindala 13.000 kuni 25.000 ruutmeetrit.
1945 aasta oktoobris ettekandes " Saksamaa ja Austria strateegilised allmaarajatised" mis esitati USA Õhujõudude Peastaabile nenditi, et viimane luureandmete analüüs andis faktilist tõestust hoopis suuremast arvust III Reichi poolt rajatud allmaatehastest ja laboratooriumitest, kui julgeti siiani oletada.
"Ehitatud allmaarajatiste olemasolust oleme saanud andmeid mitte ainult Saksamaa ja Austria territooriumitelt vaid praktiliselt kogu III Reichi ja ta liitlaste võimu all olnud maaalalt.
Prantsusmaal, Itaalias, Ungaris, Tšehhoslovakkias...
Raportis seisis: "Olgugi, et meie luurel polnud andmeid nagu Saksamaa oleks laiemalt 1944 aasta märtsist tegelenud suurte allmaaobjektide rajamisega, õnnestus sakslastel käivitada sõja lõpuks edukalt 140 allmaatehast (need on objektid mille kohta me omame mingeidki andmeid).
Kinnitamata tõendeid omame veel 107 suure sõja lõpul rajatud objekti kohta.
Nendele arvudele võime lisada veel 600 oletuslikku objekti (kaevandust, šahti, looduslikku koobassüsteemi) mida on täiendatud insenertehniliste allmaarajatistega ja võetud sihipäraselt kasutusele.
" Võib ainult oletada, milliseks kujunenuks sõja kulg tegelikkuses kui Saksamaa oleks juba sõjasündmuste algetapil oma tööstuse domineeriva osa viinud allmaarajatistesse" - võtab selgelt III Reichi allmaarajatiste grandioossusest vapustatud autor teema kokku.
8. augustil 1944 aastal, tulenevalt SS:i juhi Heinrich Himmleri määramisest Riikliku Relvastusministeeriumi etteotsa, sai Kammler oma juhatuse alla projekti
"V-2" ("A-4").
Need koodnimetused on tuletatud otseselt relvatüübist V (vau)
(V-1 kujutas ennast tiibraketti, V-2 üheastmelist vertikaalstardiga raketti. A-4 oli peitenimi "Aggregat-4".), A9/10 aga juba kontinentide vahelist, kosmosekõlbulikku raketti.
Huvitav detail veel.
Selle raketisüsteemi ja ka mitmete teiste SS:i poolt kureeritud salajaste relvaarendussüsteemide tähistus oli aga SS:i Wirtschaftsverwaltungshauptamt:i aparaadi siseselt - GELB (Kollane).
Nüüd, olles saavutanud sellises murrangulises relvasüsteemis kogu võimutäiuse, juhtis Kammler praktiliselt kogu protsessi, alates tootmisest, logistilistest küsimustest kuni rünnakute korraldamiseni Inglismaa ning Madalmaade vastu.
Niisiis oli Kammler see isik, kes juhtis otseselt Kolmanda Riigi raketirünnakuid.
Omandatud positsioon koos Kammlerile ainuomase tähelepanuvõimega ka kõige väiksemate detailide vastu juhitavates projektides, andis talle võimaluse õppida igati tundma siiani Saksa Riikliku Relvastusministeeriumi ning Luftwaffe haldusalas olnud ülisalajaste strateegiliste projektide juhtimise ka kõige väiksemaid nüansse.
Sellise informatsioonihulga kogunemine ühe isiku kätte oli III Reichis esmakordne.
31. jaanuarist 1945 aastal määrati Hans Kammler kui Führeri enda täievoliline esindaja juhtima reaktiivmootorite arendamist, tootmist, aga samuti kureerima kõiki (!) III Reichi raketiprogramme.
Nii ründeotstarbelisi, taktikalisi, strateegilisi kui kaitseotstarbelisi ( Erinevate III Reichi poolt loodud tuntud-teada relvasüsteemideni, nende tehnilise eripära ja karakteristikuteni loodame jõuda edaspidi - ühine nimetaja neil kõigil: muu maailm jõudis sarnaste arendusteni alles viie-kuuekümnendatel aastatel).
6. veebruaril 1945 aastal kinnitas Hitler ta vastutavaks kogu III Reichi õhurelvastuse eest.
Nende sündmuste valguses sai SS kindralist Hans Kammlerist kogu III Reichi juhtkonna arvates kõige mõjuvõimsam isik väljaspool Führeri kabinetti.
Ja lõpuks, 13. veebruaril saab Kammleri Eristaap (Sonderstab Kammler) oma vastutusele kõik (!) Armee, Õhujõudude, Mereväe ning Reichi Relvastusameti kõrgtehnoloogiliste relvade uurimis- tootmis ning rakendusprogrammid (raketitehnoloogia, reaktiivlennukid, ning tuumauurimisprogrammid).
1945 aasta aprilli alguseks kui Punaarmee tankid seisid juba positsioonidel Berliini väravais, oli III Reichi juhtkond koondanud Hans Kammleri haldusalasse kõik riiklikud ülisalajased relvaprojektid, mille analooge ei olnud ühelgi Saksamaa vastase koalitsiooni riikide (USA, Inglismaa, Venemaa) armeedest.
Missugused relvaprojektid olid aga töö all SS:i oma süsteemis, Ahnenerbe, Vrili ja Thule Gesellschafti uurimisinstituutides, tootmisettevõtetes ning allmaatehastes ja mille juhtimine oli koondatud SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse alluvusse, seda võime vaid oletada...
Ei Luftwaffe ega Armee juhtide omavahelises kirjavahetuses, ei ametlikes tänaseni säilinud dokumentides, mitte kusagil ei ole mainitud kordagi ei Kammleri nime, ei tema Sonderstabi tegevust.
SS:i ümbritsev salastatus oli läbitungimatu, rääkimata siis SS:i sõltumatutest salaprojektidest.
On teada liitlaste kätte sattunud tunnistajate ütluste põhjal, et kui III Reichi Luftwaffe, Armee ja Riiklik Relvastusministeerium tegelesid nn. "esimese põlvkonna" salarelvadega siis SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse ajutrust nn. "teise- ja kolmanda põlvkonnaga".
Hans Kammleri SS Sonderstab loodi III Reichi Boheemia ja Moraavia protektoriaadi haldusalasse.
Selle saladusliku üksuse materiaaltehniliseks baasiks sai aga Tšehhi traditsioonidega sõjatööstuse tuum, Škoda tehas.
Euroopa südamesse juba 1859 aastal loodud militaartööstus ühendas selleaegse maailma insenerimõtte tipptaset.
Škoda meistrite traditsioonid pärinesid Austria-Ungari Keisririigi hiilgeaegadest.
Selle riigi struktuuriline ülesehitus, tema vaimne mitmekesisus andis tugeva aluse uuele tehnilisele ja mittetraditsioonilisele teaduslikule mõtlemisele. Samast regioonist on pärit mitmeid väljapaistvaid teadlasi, leiutajaid, Nicolai Tesla, Henry Coanda ja paljud teised.
SS oma kaugeleulatuvate ambitsioonidega mõistis koheselt Škoda tehastes peituvat potentsiaali.
Juba 1942 aasta märtsis andis SS:i kõikevõimas juht Reichsführer Heinrich Himmler SS:i haldusalasse kogu Škoda Pilzenis ja Brnos paiknenud tööstuskompleksi.
Huvitav on see, et Kolmanda Riigi juhtkonnas relvastuse eest vastutanud isikud, Reichi Relvastusminister Špeer ja Luftwaffe juht marssal Göring said sellest faktist teada alles Adolf Hitleri enda käest ja ajaliselt hulga hiljem.
Kammleri paremaks käes Škoda tööstuskompleksis sai Škoda peadirektor SS Standartenführer Wilhelm Foss.
Saksa kõrgeima juhtkonna poolt antud heakskiit võimaldas neil alustada selle tohutu potentsiaaliga tööstushiiglase baasil SS ülisalajaste uurimisprojektidega.
Projektide kõik eesmärgid, tehtud uuringud ja teadus- ning katsetustöö saavutused olid salastatud III Reichi siseselt sellisel tasemel, et praktiliselt neid nagu ei eksisteerinudki...
Peale sõja lõppu ja Kolmanda Riigi kokkuvarisemist sattus nii Punaarmee eriorganite kui Lääneliitlaste kätte isikuid kes olid seotud SS: projektidega Škodas.
Neilt saadud andmete põhjal võis oletada, et SS:i käsutusse antud Škoda tehas koos kõigi oma uurimiskeskuste ja tootmisbaasiga oli siiski vaid omamoodi baas või nõndanimetatud "valukoda".
Tõeline uurimistöö ning ka tootmine toimus aga hoopistükkis kusagil mujal...
Nii on säilinud tunnistajate ütlusi, kus näiteks Škoda Pilzeni elektrotehnikatehases koostati seeriatena mingeid ennenägematuid kõrgepingeseadmeid, mille lõppotstarve ja kasutus jäid töötajaskonnale arusaamatuks... Kõik seadmete koostedetailid ning vajalikud rakised toodi kusagilt mujalt, koos vajaliku tootmisdokumentatsiooni ja tundmatute projektijuhtidega.
SS:i ettevõtmiste finantseerimine Škodas toimus Fossiga seotud SS:i erikanalite kaudu mis allusid ainult Himmlerile.
Need finantsskeemid olid eraldatud täiesti Reichi Rahandusministeeriumi ja Wehrmachti rahandusaparaadist.
Škoda tehased, uurimisasutused ning tootmisbaasid nii Brnos, Pilzenis kui keskne administratiivkeskus Prahas oli võetud SS:i vastuluure erivägede ülitõhusa kontrolli rõngasse.
See kontroll oli mitmekordselt dubleeritud ja iga aste oli üksteisest sõltumatu juhtimisega.
Peale sõda tunnistas lääneliitlaste kätte sattunud Wilhelm Foss ülekuulamistel, et temal kui ametnikul ei olnud võimalust teada saada Škodas tehtud tööde eesmärki ning kogu ulatust.
Kuid ta kirjeldas, et Kammleri Sonderstabi teadlaste ja tehnikute poolt Škodas juurutatud mitmed tootmisprotsessid ei tuginenud olemasolevatele tehnoloogiatele ja olid ennenägematud.
Loodud seadmete ja tehnika prototüüpide tase oli selline, et nende kõrval tundusid Wehrmachti allmaatehastes loodud ülimoodsad V1 ja V2 rakettrelvad tehnikamõtte eilse päevana...
Repliik: 2000 aastal sattusid USA ajakirjaniku Nick Cook:i kätte US Armee poolt siiani salastatud WW II aegsed Škoda tehase peadirektori SS Sturmbannführeri Wilhelm Fossi ülekuulamismaterjalid.
Nick Cook on olnud aastaid USA:s tuntud-teatud ja küllaltki autoriteetse nädalaajakrja "Jane's Defens Weekly" väljaandja.
Väljaannet aktsepteeritakse nii USA sõjalis-tööstusliku kompleksi ja aerokosmiliste struktuuride poolt kui ühte omal alal tõsiseltvõetavamat.
Analüüsinuna ülekuulamismaterjale hoolikalt koos tänapäeva uusimate relvatüüpide asjatundjatega, võis Wossi tunnistustest välja lugeda fakti, et Kammleri Sonderstab võis toota 1944-1945 Škoda tehases sõlmi seniitlaserrelvadele ning mingeid väiksemõõtmelisi tuumaseadmeid...
Relvade lõppkoostet ning katsetust, aga ei viidud kunagi läbi Škoda tehastes vaid hoopis kusagil mujal.
Nii funktsioneeris Kammleri SS Sonderstab kui tõeline kordineeriv uurimiskeskus.
Selles kontekstis tuleks aga meenutada Kammleri Sonderstabi sellist efektiivset instrumenti nagu SS:i bürood " Uurimistööd, avastused, patendid." See moodustis eksisteeris ja töötas täiesti iseseisvalt lahutatuna III Reichi riiklikust Tehnika ja Teaduse Uurimisnõukogust.
SS:i vastava struktuuri eesostsas seisis SS Obergruppenführer Emil Mazuw (Stettini ringkonna SS vägede ülem).
Ametkonna alluvusse koondati kõigi vallutatud territooriumite teadus- ja uurimisasutuste uurimistöö, teaduslik- ja patendiinfo.
Seetõttu võib vaid aimata milline teaduslik tehniline potentsiaal kogunes SS:i ajutrusti kogu Euroopast tegelikult.
Kasutades kõiki suurepäraseid organisatoorseid eeldusi võisid SS:i eri alade uurimisgrupid saada momentaalselt ülevaate igast suvalisest tehnoloogiast, teadusteooriast või olemasolevast patendist.
1945 aasta 3. aprillil kohtus Kammler viimast korda Adolf Hitleriga.
Kammleri viibimine Berliinis oli seotud oma Peastaabi (mitte segamini ajada tema Sonderstab:iga (Eristaap)) viimisega Berliinist Münchenisse.
Enne Berliinist lahkumist tegi ta hüvastijätuvisiidi Kolmanda Riigi Relvastusministrile Albert Speerile.
Jutuajamise käigus esitas Kammler ettepaneku, et ka Speer võiks kolida oma ametkonna Münchenisse.
Ta andis ettevaatlikult märku, et Führeri eksistents ei ole enam otseselt vajalik SS:i edasiste eesmärkide saavutamiseks...olgugi, et SS teeb kõik tema säästmiseks...
Siis teatas Kammler, et vastavalt SS:i plaanidele kavatseb ta jätta ameeriklastele kogu tehnoloogia, info ja ka ajutrusti (kes on praegu kogutud Ülem-Bavaariasse) mis puudutab SS uuringuprojekte koodnimetusega "GELB" (kollane).
Albert Speer oli suurtes piirides teadlik SS:i pürgimustest.
Ta oli ka mõningane info, et relvastuse ja tehnoloogilisse uurimisprogrammi "GELB" kuulusid selleks ajaks Kolmanda Reichi reaktiivmootorite ja lennukite arendused, kõik projektid mis puudutasid nii strateegilisi, taktikalisi kui kosmosekõlblikke kontientidevahelisi rakette (V1, V2 (A4), V3 ( A9/10)), samuti SS:i aatomirelvaprogrammid.
SS:i teistest tehnoloogilistest teadus- ja relvaarendustest mis kuulusid raamprojektidesse "ORANGE" ja "ROT" ei olnud Speeril kõige vähematki ettekujutust.
Kammler pakkus Speerile osalemist operatsioonis mille eesmärgiks oli muuhulgas Peenemünde raketikeskuse ning Nordhauseni allmaakompleksi üleandmine lääneliitlastele.
Vastutasuks liidaks SS Speeri isikute nimekirja kes on määratud lääneliitlaste poolt "erikohtlemisele".
Milles seisnes nn. "erikohtlemine" võitjate poolt?
Kas sarnane operatsiooni "Paperclip" alusel koostöös SS:iga lääneliitlastele läinud programmi "GELB" ajutrusti liikmete saatusele?
Kellele USA garanteeris vabaduse peale kogu tehnoloogia ja teadmiste üleandmist?
(Et see kokkulepe pidas on näha, et 1947 aastal koondus projekti "GELB" ajutrustist osa - Ronald Richter, Kurt Tank, Helmuth Freimuth ja teised Argentiinasse.
Tuleme tagasi nende sündmuste juurde, kui käsitleme SS:i kummalist Gruppenführer Jakob Sporrenbergi juhitud programmi Glocke, ja selle võimalikku jätkumist Argentiinas "Huemul Project" nime all).
SS oli väga metoodiline ja põhjalik oma tegevuses ja oleks naiivne arvata, et ta kindlustas oma tulevikku ainult läänesuunal.
Tänaseks on selgunud, et SS:il olid pidevad kontaktid ka stalinliku NKVD ga. Venemaa arhiividest on viimastel aastatel imbunud andmeid, mis annavad tunnistust täpselt analoogiliste läbirääkimiste pidamistest, nagu oli Kammleri ametkonnal USA:ga, ka Vene vastavate ametkondadega.
Neid pidas SS:i nimel Kammleri usaldusisik III Reichi ladvikus Martin Borman.
1. mail 1945 aastal murdis Berliinis Punaarmee Kaardiväe 52-e Laskurdiviisi kaitsepositsioonidest suurel kiirusel läbi grupp Wehrmachti tanke ja lahkusid linnast loodesuunas.
2. mail purustati osa grupeeringu tanke Esimese Poola Armee väeüksuste poolt, kuid võimsate tsiviilsõiduautode kolonn, mida tankid eskortisid, jätkas oma teed tundmatus suunas...
Tänapäevaks on selgununud, et vajalik nõrgaltrelvastatud koridor nii Vene kui Poola vägede kaitseliinis oli kellegi käsul sihilikult organiseeritud...
Viimast korda nähti Hans Kammlerit ja tema Sonderstabi juhtkonda Oberammergau võõrastemajas "Lang".
Kammleri ning tema Eristaabi juhi SS Obersturmbannführeri Stark:i kõneluse tunnistajaks polnud keegi muu kui Saksa raketiteadlane Wernher von Braun isiklikult.
Siit edasi viisid nii Hans Kammleri kui enamuse tema Sonderstabi juhtkonna jäljed aga teadmatusse.
Mis siis oli Kammleri "diili" objektiks liitlasvalitsustega?
III Reichi reaktiivlennuki ja raketiarendused ning Saksa tuumarelvaprogramm.
Need projektid olid väga sobivad just kauplemiseks.
Esiteks oli lääneliitlastel selge maik suus nende relvade mõjust - nii Inglismaa pind kui sõja lõppfaasis Madalmaade territoorium oli III Reichi pidevate raketirünnakute haamerdada. Samuti oli kõigile osapooltele selge Luftwaffe seeriatootmises reaktiivhävtuslennuki Me 262 paremus taevavalitsejana.
Saksa tuumarelvaprogrammid olid aga grillinud muu maailma helgeid päid juba pikalt hõõguvatel sütel.
Seda alates Albert Einsteini poolt 1939 aastal Franklin Delano Rooseveldile aadresseeritud hädakisast kuni 1944 aasta sügisel Rügeni saare sündmustest põhjustatud ja kogu USA Manhattani tuumaprojekti ajutrusti haaranud grupiviisilise õuduseni...
Võib arvata, et tehingud õnnestusid...
Kammleri Sonderstabi ja allstruktuuride koosseisust kadus jäljetult üle kolmesaja kõrge aukraadiga SS funktsionäri, hulga tippteadlasi, tehnikuid, insenere...
SSil ei oleks olnud mingit probleemi kaotada igaveseks ajaloost ka Wernher von Brauni ja mitmete teiste III Reichi tippspetsialistide jäljed...
Samuti oleks piisanud vagunitäiest lõhkeainest et muuta raskesti kättesaadavaks maavaraks näiteks Nordhauseni (Mittelwerki allmaalinn) ja Jonastali allmaakompleksid...
Aga ei...tehased anti üle töökorras sisseseade ja tootenäidistega...
See seletab siis ka USA 3. armee kindral Pattonile allunud 16 soomusvägede diviisi kiirrünnakut itta.
See läbiviidud operatsioon eiras kõiki Tšehhoslovakkia eksiilvalitsuse ja Venemaa juhtkonnaga sõlmitud eelkokkuleppeid.
Mainitud väekoondis liikus suure kiirusega Nordhausenist itta, ületas Tšehhi piiri 6. mail1945 aastal ja sisenes Pilzenisse, tungides nii praktiliselt Vene Punaarmee okupatsioonitsoonivägede geograafilisse keskmesse...
Ameerika väed jõudsid Škoda tehastes toimetada tervelt kuus päeva, enne kui samasse saabusid esimesed Vene ründeväeosad...
Kuid see sündmusteahel oli Kammleri vangerduse üks, lühem osa.
Tegelikkuses harrastas ta märgatavalt pikemaid käike.
Vene tegur.
Tänapäevalgi ei suuda me adekvaatselt hinnata SS:i kui III Reichi sees eksisteerinud tohutu masinavärgi täit ulatust.
Meil pole arusaamist selle süsteemi funktsioneerimisest, tema ideedest, veel vähem eesmärkidest.
Selge on aga see, et see tohutu ennenägematu tehnoloogia, uue maailmavaate ja ideoloogia läbipõimunud süsteem lõi midagi enneolematut inimkonna ajaloos.
Seda erakordsust tunnetasid selgelt ka vaenuriikide juhid.
Vaatamata heitlustele rinnetel ja vastastikku põhjustatud tohututele inimlikele kannatustele otsiti igati teid ja võimalusi saamaks otsekontakti selle uue "eluvormiga" meie koduplaneedil.
Venemaa Lavrenti Beria ametkond tegi korduvalt katseid läheneda SS:i juhtkonnale.
On avaldatud arvamust, esimesed kohtumised SS:i ja NKVD emissaride vahel toimusid juba 1942 aasta sügisel ja suhtekorraldajaks oli Bulgaaria Kuningakoda.
Alates 43 aastast hakkas mingil põhjusel neid kontakte aga haldama Saksa poolelt Adolf Hitleri kaaskonda kuuluv Martin Bormann.
Otseseid tõendeid peetud kõnelustest ja sõlmitud lepetest arusaadavatel põhjustel pole...kumbki osapool ei pidanud logiraamatut.
Nende sidemete kogu ulatus ja tagamaad vajavad veel avastamist... üks on aga täiesti selge - SS ja Hans Kammler oskasid küllaltki hästi kasutada oma võimaluste piirides ka Vene tegurit.
1945 aastal oli Kammleri Sonderstab vastavalt sõlmitud eelkokkulepetele valmistanud ette hinnalise andami Punaarmee röövhordidele.
Koos dokumentatsiooniga anti üle hulgaliselt III Reichi ja SS tehnilisi imesid. (Näiteks reaktiivhävitaja Me263 Komet).
Punaarmee sai tohutu koguse tehnilise teabe hulgas oma kasutusse kogu Deutsche Forshungsanstalt für Segelflug (DFS) tehnilise arhiivi, patendikirjeldused ning tööjoonised.
Lisaks paarkümmend konstruktorit ja tehnikut kelle käekirja näeme Mikojan-Gurevichi konstrueerimisbüroo pealesõja aegses toodangus (Näit reaktiivhävitaja MIG 15).
Tõeline vapustus ootas aga Venemaa teadlasi eesotsas juhtiva raketispetsialisti K.F: Bolhovitinov:iga kui neile anti SS:i poolt üle komplektsed maaalused raketitehased Austrias Ebensees (kood Zement) looduslikult imekauni Traunzee järve kaldal ning Zip:is (kood Quarz).
See SS:i pärand koos juhtiva ajutrustiga Helmut Götrupp:iga eesotsas (juhtis koos Wieze, Borinski ja Neckariga SS:i projekti A9/10 - mitmeastmelised, kosmosekõlbulikud raketiarendused) said selleks potsentsiaalseks teguriks, kes lugupeetud vene raketiteadlase Koroljovi varjus lõi ülivõimsad raketimootorid N-1 ja N-2 ja viis Juri Gagarini kosmosesse.
Repliik.
16. mail 1946 aastal moodustati NSVL Relvastusministri Dimitri Ustinovi käskkirjaga ülisalajane Nõukogude Liidu Relvastusministeeriumi Teaduslik Uurimisinstituut No. 88 (milline huvitav numeratsioon! Kui meelde tuletada siis hiljuti keelati Belgias selline numbripaar hoopistükkis...).
Ja raketiasjatundjatest juhtkonna hulka kuulusid ka juba mainitud saksa seltsimehed.
Võib muidugi oletada, et SS jagas oma raamprojekti GELB tehnikasaavutused, persionali, tootmise ettekavatsetult mõlema suurvõimu vahel.
Relvastades mõlemat, tulevast vaenupoolt oli võimalik vältida ühe maailmavalitsusliku ja olukorda dikteeriva suurvõimu teket.
Kui küsida kas Nõukogude Venemaa sai SS:ilt oma käsutusse ka tuumatehnoloogiat, siis võib kindlalt öelda et sai.
Vene luureorganitel oli selge informatsioon Saksamaa edusammudest alal (seda on näha kasvõi Venemaa sõjaväeluure GRU raportitest 04.03.1945 Thüringenis toimunud termotuumakatsetusest), ja see positsioon sai läbirääkimiste lahutamatuks osaks.
Repliik.
Vaatame nüüd keda autasustati pidulikult Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ja Valitsuse poolt peale Venemaa esimest edukat aatompommikatsetust 12. augustil 1953 aastal.
Tööpunalipu Ordeniga pärjati järgmiseid Abhaasia Suhhuumi Füüsika-tehnikainstituudi töötajaid: Gustav Herz, Verner Tsulis, Günther Virt, Karl Zimmer, Robert Depel, Peter Tüssen, Heinz Bose... jne. (kokku 80 mitteslaavipärast nime).
Sotsialistliku Töö Kangelase aunimetus omistati Nicolaus Rill:ile.
Projektijuhile Manfred von Ardenne:le aga Stalini Preemia...
Venelaste kihk ennenägematu "meretaguse" tehnoloogia järele oli suur.
Ja valmis oldi selle hankimiseks ükskõik mida ohvriks tooma.
Korra mainisime saladuslikku Wehrmachti tankikolonni kes 1. mail 1945 aastal murdis Berliinis Punaarmee Kaardiväe 52-e Laskurdiviisi lahkel kaasabil läbi piiramisrõnga.
Mainimata ei või jätta ka seda, et 4. mail anti ootamatult III Reichi Boheemia ja Moraavia protektoriaadi alal paikevatele Punaarmee lennuväeosadele kõrgema juhtkonna poolt lennukeeld...kestis see tervelt 20 tundi...
Teise Maailmasõja lõpul kees Euroopa nimelise labori keemiaretordis tormiliselt iseenesest energiat genereeriv keemiline protsess... ja selle hämara labori töölaua kohale oli kummardunud ei keegi muu kui kõikvõimas alkeemik ise - musta talaari kandev Hans Kammler...
Tema poolt tehtud käivitused tulid juhtima edasist maailma pikkade aastakümnete jooksul...kogu sellel ajaloolisel etapil millal maailmas valitses nn. " Külm Sõda".
Paneme nüüd veidikeseks kõrvale Kolmanda Reichi raketi- ja tuumaprogrammid ning nende üleandmise USA:le ja Venemaale...muidugi on meil plaan selle teema juurde veel naasta.
Ja seda seoses USA opreratsiooniga "Paperclip", Jaapani programmiga "Konan" ja muu huvitavaga, mis selle teemaga seotud ja viimasel ajal avaldatud...
Liigume nüüd tagasi Tšehhimaa Moraavia metsadesse kuhu jätsime Kurt Diebneri, prof. Schumanni ja dr. Freimuthi koos oma kolleegidega ootama SS:i kureeritud ülisalajase lennusalga Kampfgeschwader 200 (200KG) lennuässa Werner Baumbachi piloteeritud evakuatsioonilennukit...
1945 aasta 1. mail kihutas Lõuna Poola Alam-Sileesia mägiteedel must sõiduauto Opel.
Olles varahommikul väljunud Lodwigovost (Ludwigsdorf) kiirustas auto mööda käänulisi metsateid Tšehhimaa piiri poole. Kuid saatus tahtis teisiti...
Maanteeäärsest võsat avati auto pihta automaatrelvadest tuli.
Pikk valang tabas auto esiklaasi ja vasakut külge... Juht sai koheselt mitu tabamust, auto kaotas juhitavuse, sõitis teelt välja ja vajus küljeli.
Nii sattus siiani nii rahulikku Alam Sileesiasse oma esimese reidi korraldanud Poola vasakpoolse partisaniliikumise Armia Ludowa kätte ootamatu "vääriskala": SS - ELFi (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) juht, SS Sturmbannführer Rudolf Schuster SS-RSHA Abteilung III:st.
Paari kuu pärast kuulasid Berliinis Rudolf Schusterit üle Poola sõjaväemissiooni juht kindral Jakob Pravin ja polkovnik Wladislaw Shimansky.
Kasutatud küsitlusmeetodid olid efektiivsed.
Juba neljandal ülekuulamispäeval tunnistas SS Sturmbannführer eriüksuse ELF (Eri-Evakueerimise Eriüksuse) olemasolu mis tegutses SS:i salajase " GENERALPLANE 1945" raamides.
See info äratas ülekuulajates erilist huvi.
Oli ju nendeni juba varem jõudnud andmeid, et siiani seletamatu "generaalplaaniga" olevat seotud otseselt ei keegi muu kui Martin Bormann ise.
1945 aasta mai viimasel päeval tabati Norras inglise RAF komandoste eriüksuse poolt peale meeleheitlikku vastupanu SS Gruppenführer Jakob Sporrenberg ja anti peale vintsutamist eri vangilaagrites üle Poola sõjaväeõimudele.
Kui Inglased oleksid vaid aimanud kellega neil on tegemist siis vaevalt oleks seda kunagi tehtud...
Uurime nüüd veidi seda huvitavat tegelast.
Nimi: SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Polizei Jakob Sporrenberg. (link)
Sõjavangi number: B193537.
Auaste: SS-Gruppenführer und Generalleutnant der Polizei.
Vangistatud: 31. mai (teistel andmetel 11. mai) 1945
ISIKUANDMED: Sünniaeg: 16. september 1902.
Sünnikoht: Düsseldorf.
Surnud (hukatud): 6. detsember 1952.
Surmakoht: (hukatud Poola sõjatribunali otsuse kohaselt poomise läbi) Warsaw, Poland.
Rahvus: - ?
Religioon: - ?
Amet: - ?
Kaal: - ?
Sugulussidemed: - ?
NSDAP liikmenumber 25585 (liitunud 1922).
SS:i liikmenumber: 3809 (liitus 1. oktoober 1930).
Auastmed (loetelu lõpp): SS-Gruppenführer (1. Jaanuar 1940), Generalleutenant der Polizei (7. Juuli 1943).
Autasud: 17 erinevat Wehrmachti, SS:i ja NSDAP äramärkimist.
Alates 1 klassi Raudristist kuni Reichsführer-SS Aumõõgani.
Teenistuslikud määramised ja volitused (teenistuslehe lõpp): august 1941 - märts 1943: Erivolitustega Ohvitser SS Gauleiter Erich Koch:i alluvuses.
16. august 1943 - 25. november 1944: SS:i ja Politseiüksuse/ringkonna "Lublin" juht.
21. november 1944 - mai 1945: SS:i ja Politseiüksuse/ringkonna "Süd-Norwegen" juht.
Mai 1945 - 3. oktoober 1946 viibimine erinevates Inglise POW sõjavangilaagrites.
3. oktoober 1946 - ? Saadetud LDC (London District Cage).
1950 Poola kohtu otsusega mõistetud surma...
Otsus täide viidud 6. detsember 1952.