Patagoonia pilvede all...22 (Kummitus-raketid)
Venemaa -2
1946 aasta hilissügis. Külm oli kaanetanud Jenissei- Siberi suurima veesoone ning jõe laial suudmealal Kara merre oli esimesed tuisukeerud kuhjanud kokku mehekõrguseid lumevaalusid.
Samasugused, aga võib-olla kordades veelgi võimsamad olid ootamas oma maabumisluba silmapiiril maaga ühtesulavas tinahallis taevalaotuses...
Lumisel tundralagendikul mille üksikud veesilmad ning kõrguvad mättad oli suur "maastikukujundaja talv" tasaseks täitnud, kulges selgeltmärgatav jäljerida...
Matvei, eakas samojeedi kütt oli tegemas oma iga-nädalast ringkäiku...
Vana, krimpsus näo ja kookus seljaga vanamehe põdranahkne saagikott oli aga kurvalt lontis...
Kas nüüd süüdi hiirevaene suvi või olid iidsed Jumalad oma rahva lõplikult hüljanud, aga rebastele seatud püünispaelad haigutasid siiani tühjusest...
Vanamees toetus orduu:le, see on pikk suusakepp mille teine ots varustatud põdrasarvest teravikuga ja uuris tähelepanelikult silmapiirini laiuvat lagendikku...
Miski kauguses paelus taadi tähelepanu...ta rühkis lähemale...
Tundra lumine, üksluine pind oli selgelt lõhestatud... nagu oleks tohutu kelgujalas oma ülespööratud otsa murdnud ja lume ning tundrataimestiku-samblikega kaetud igikeltsapinna pikalt lahti lõiganud...
* * *
Kunagine imposantne aadlipreilidele ehitet ratsamaneežh, mille püstitas õndsa Tsaar Aleksandri-ajal pärisorjast tõusnud ropprikas kaupmees Bobrikov, oli täitetud mustade läikivate sõiduautode ning närviliselt sebivate mundris sõjaväelastega.
Kohale oli toodud mõned kirjutuslauad, oli riiuleid kemikaalidega ja paar laborilauda retortide ning gaasipõletitega.
Maneežhi vastse asfaltkatte saanud põrand oli ühes seinas kaetud kogu ulatuses kroonu rohelisetriibuliste baikatekkidega.
Neile tekkidele aga pikas reas ridamisi asetatud erinevaid, rohkem või vähem deformeerunud metallikänkraid, kõveraid neediaukudega plaate-plaadikesi, paindunud torusid, juhtmeid...hulgaliselt mutreid, šheibe, tihendeid...
Mõni suurem detail oli must-valge värvikattega aga kuna metallipinda oli räsinud kas plahvatuseleek või tugev hõõrdumine oli mitmeski kohas selgelt märgata säbrulist mullitavat metallipinda ja arvatavalt kõrgest kuumusest põhjustet sinakat värvust.
Angaaris toimetavatel sõjaväelastel oli suures enamuses NKVD siniste pagunitega ja eraldusmärkidega vormid, kuid oli ka paar tegelast hallides ülikondades, ning mõni kõrgem õhuväelane.
Üks kaugem maneežhinurk oli eraldatud paari banaalse lillemustrilise sitsiriidega kaetud sirmiga ja sellesse varjatud nurgakesse oli seatud suur ümmargune laud tumepunase narmastega servatud plüüšhlaudlinaga, laual suhisemas suur hõbedane samovar, klaaskausikesed barankade, mitut sorti keediste ning klaaskompvekitega, aga samas kõrval lahtilõigatud vormileivad, suitsuvorstilõigud ning ohtralt tuhmi rohelisi pudeleid nii mineraalvee kui riigiviinaga.
Praporipagunite ja valge põllega siilipäine taburetil istuv sõjaväelane oli süvenenult ametis taskunoaga paksude sibulaviilude lõikumisega suurde emaileeritud pesukaussi mis täidetud musta värske kalamarjaga ...
Saanud viimase sibulaga ühele poole, pühkis ta taskunoa hoolikalt laudlinasse, klõpsas noa kokku ja peitis taskusse.
Siis võttis laualt viis alumiiniumist supilusikat ja torkis need vartega püsti kalamarjakaussi sibulaviilude vahele...siis pidas hetkeks aru ning lisas veel kaks lusikat...
"Gromov..." kostis korrga räme röögatus mis mis kajas tagasi nii manéezhi seintelt kui laelt... "Riikliku Kaitsekomitee sekretäriaadist helistati... Major Lõssev isiklikult saabub poole tunni pärast..."
Riiklik Kaitsekomitee oli kurjakuulutav asutus.
Eriti selle sekretäriaat mis allus otseselt Lavrenti Beriale.
NKVD major Lõssev aga Beria otsealluvuses kordinaator nii tuumarelvastuse kui uute raketiarenduste riiklikes projektides.Riiklik Kaitsekomitee loodi 21. veebruaril 1945 aastal Ülemjuhataja Jossif Stalini käsuga. Komiteesse kuulusid Malenkov, Bulganin, Voznesensky, Khrulev ja teised nõukogude punarešhiimi ning sõjaväe võtmeisikud.
Organi "halliks kardinaliks" nagu mainitud Stalini parem käsi Lavrenti Beria.
See uus riiklik organ pidi rakendama kogu Venemaa poliitilise, teadusliku, majandusliku ning sõjalise võimsuse III Reichilt ning Kammleri Sonderstabilt saadud teaduslik-tehnilise pärandi rakendamiseks ning edasiarendamiseks.
Kaitsekomitee allstruktuurides töötasid mitmed grupid kelle ülesanded, tööjaotus oli erinev ning ka paiknemine hajus.
Näiteks kindral Nikolai Petrovi grupp Poolas, kindral Andrei Sokolovi grupp Saksamaal, Vassili Burjevi üksus Tšehhoslovakkias jm.
Saksamaal Lehestenis uuris III Reichi A-4 raketiarendusi isegi üks eestisoost mees, Venemaal sündinud Arvid Pallo...
Maneežhi väravad avanesid...Novembrisajusest õhtuhämarusest sisenes eredalt valgustatud katusealusesse kaks sõiduautot.
Podlipki sõjaväelinnaku Moskvas asuva eriobjekti, ehk sellesamuse maneežhi komandant, polkovnik Gromov sööstis töntsakal vanainimesesammul auto poole... Trofeemercedese uks avanes ja välja astus... polkovnik kangestus...suurtükiväemarssal N.D. Jakovlev ise...
Marssal vahtis tülpinud näol ringi, rehmas käega sõjaväeliseks tervituseks ja siirdus otsemat teed, tegemata välja valveseisangusse tardunud sõjaväelastest, maneežhi tagumisse otsa sirmide taha...
Mis siis pani kogu selle seltskonna siblima alates äsja sibulat tükeldanud praporist kuni siiani võbiseva kõhuka polkovnikuni, kes oleks nagu Imetegijat-Nikolaid ennast pühapildilt maha astumas näinud?
Vastus lebas pikas reas seinaäärsetel baikatekkidel... Kõik see kraam, need väändunud detailid olid päris hiljuti ühe saladusliku suure tervikuna maandunud tundrasse Jenissei alamjooksul...
Viimase aasta jooksul oli Nõukogude Venemaa Armee, sõjalaevastik ja kõik teisedki militaar- ning tsiviilstruktuurid saabuva informatsiooni või nagu kombeks öelda "alameerivate signaalide" pideva tulva all...
Tundmatuid lendobjekte nähti, neid registreeriti üle kogu laia territooriumi...kuid siiani ilma ühegi selge tõendita...
Nüüd siis olid tõendid olemas ja neid oli palju... kaks tervet nädalat sõelusid töölaagrite vangid nii kasinas päevavalguses kui öösel tohutute kütuselõkete paistel sõmerjat tundralund...
Eritranspordiga Moskvasse jõudnud saadetist aga asuti hoolega uurima-puurima.
Uurimistöö kordineerimiseks moodustatud komisjoni etteotsa asus endise Valgevene rinde erivolitustega komitee (nn. "Zernovi komitee) juht Pjotr Mihhailovitš Zernov.
Vana GPU lisakoolitusega jahikoer, kelle eriülesandeks koos A. N. Baranovi ja N. E. Nosovskiga oli SS:i pärandi ülevõtmine Poolas ja Tšehhoslovakkias.
Uurimiskomisjoni oli liidetud Riikliku Avioinstituudi asjatundjaid samuti teadlasi nii kindral Andrei Sokolovi, kui Lev Gaidukovi kui mitmetest teistestki uurimisgruppidest.
Peale paarikuulist pingsat uurimistööd pidi komisjon paraku tunnistama:
1. Oletuslikult oli tegemist militaarotstarbelise mitmeastmelise lendrelva viimase, kasulikku koormat kandnud osaga.
2. Oletatavalt oli leitud aste varustatud vedelkütusel/oksüdeerujal töötava rakettmootoriga.
3. Objekt oli ilmselt varustatud enesehävitussüsteemiga mis ei käivitunud kuna tehnilise rikke tõttu toimus kütusepaagi leke.
4. Lendobjekti juhtimisseade(med) tundmatu tööpõhimõttega
5. Lendoblekti päritolu tundmatu.
6. Objekti tehnilised parameetrid, lennukaugus, mootorite võimsus, kasuliku koorma olemasolu, selle kaal tundmatu.
Patagoonia pilvede all...23 (Kummitus-raketid)
Suur Nõukogudemaa ja stalinistlik hirmuvalitsus ähkis ärevusest.
Kogu laial Venemaal kaikus äsjakõlanud stardipaugu kaja.
Stardipaugu mis andis lähte uuele epohhile maailmapoliitikas - võidurelvastumisele... Ja päästikule vajutajaks ei olnud keegi muu kui SS General Ing. Hans Kammler.
III Reich oli koos oma juhtkonnaga ülesande edukalt täitnud.
Loodud oli uus ideoloogia, ühiskonnakord, eluvorm.
Musta päikese kiirtes vormitud uus inimene oli näidanud oma vaimutugevust ja elujõudu.
Aga kogu see loodud struktuur, vaatamata oma tohututele edusammudele kõikidel aladel, nii tehnikas, teaduses kogu ühiskonnas ja varakult ellu viidud edukatele evakutsiooniplaanidele, vajas nüüd rahulikku ülesehitusaega. Võitmaks seda väärtuslikku aega heidetigi äsjalõppenud sõjast võitjana väljunud liitlastele hammaste vahele rammusad vähejäratud kondid...
Ülima kiirusega alustasid nii venelased kui jänkid, toetudes saadud SS:i pärandile, oma relvastus- ja teadusprojektide arendamist.
1945 aasta juulikuus asutasid vene okupatsiooniväed Saksamaal Bleicherodes, endises von Brauni peakorteris Nordhauseni allmaatehase naabruses (Nõukogude okupatsioonitsooni piir asus samas Göttingenis) Boriss Tchertokile alluva uue üksuse "Instituudi Rabe".
See asutus koondas endasse ligi 1000 töötajat, kes vastavalt SS:iga sõlmitud lepinguile olid üle antud Nõukogude vägedele.
Pärandisse kuulus erinevaid tootmisüksusi, tehnikat, tootenäidiseid ning dokumentatsiooni.
Vene okupatsioonijõudude poolt loodi okupeeritud Saksamaa territooriumil mitmeid teisigi tootmis- ja uurimisasutusi.
Nende loomise, arengute ning toimunu kronoloogia juurde naaseme kui edaspidi uurime III Reichi teadusesaavutusi veidi lähemalt.
Nüüd toon Teieni rea dokumente mis kirjeldavad Venemaa tegevust 1945-1947 meid huvitaval teemal. Neist võib lugeda välja vene okupatsioonivõimude ettevõtmisi Kolmanda Riigi tehnika ja teadussaavutuste omandamisel:
dok1 dok2dok3dok4dok5dok6
Polkovnik Gromov võttis peast vormimütsi ning pühkis suure siniseruudulise taskurätikuga otsmikul pärlendavaid higipisaraid...
Ja oli ka põhjust.
Kunagisest tsaariarmee junkrust Jakovlevist oli nõukogude võim ja Punaarmee voolinud väga sihikindla ning kõva käega kõrgema ešheloni sõjaväelase...
Selliste tegelaste vihahoo sihtmärgiks sattumine päädis alluvatele harilikult teenistuskoha kiire muutumisega mõnusast Moskva küljealusest kuhugi Primorje krai kolkasse või veel hullem - oma teenistusnagaani torru sügava sissevaatamisega...
Alles nüüd, veidi rahunenuna märkas polkovnik eemal seisva eskortautoga saabunud kahte tsiviilriietuses meest koos kapteniõlakutega ringkonnatõlgiga.
"Need on meie saksa seltsimehed...toodud erilennuga kõrgeima väejuhatuse korraldusel...härrad doktor Lertes ja doktor Hanzerling..."
Paul Wolfgang Lertes oli üks juhtivatest Luftwaffe spetsialistidest kes tegeles lennukite ning rakettseadmete automaatsete juhtimissüsteemide väljatöötamisega.
Joahim Hanzerling aga automaatsete navigatsioonikaartide looja.
Mõlemad härrasmehed, oma alal maailma juhtivad spetsialistid, olid nüüd Punaarmee väejuhatuse loodud "Institute Rabe" koosseisus valjastatud Nõukogude võimu teenistusse.
"Nonii...seltsimehed-punaväelased...kaugel oleme?"...
Avatud frentsinööpidega suurtükiväemarssal õhetas näost - siilipeaga tentsik oli jõudnud avada juba päris mitu rohelist tuhmi läikega pudelit...
Väljas koitis hommik.
Moskva eeslinna unist vaikelu pärgasid varahommikuse sügispäikese kahvatud kiired.
Aga angaaris oli toimunud läbi kogu öö vilgas tegevus.
Nii mundris vene sõjaväelased kui Avio- ja sõjaväe eri instituutide erariides spetsialistid olid juba sajandat korda käinud üksipulgi läbi kõik salapärase "taevase külalise" kohaletoimetatud ja baikatekkide reale asetatud detailid...
Erilise hoolega kuulati saksa spetsialistide tähelepanekuid, nende iga arvamus, sõna stenografeeriti.
Paraku oli lisada stenogrammi ainult härrasmeeste pearaputustega kaasnenud väljendeid:..." Unmöglich...keine Anung...absonderlich...ausgefallen..."
Patagoonia pilvede all...24 (Kummitus-raketid)
1936 aastal oli Saksamaa ja III Reich ülikiirel ülesehitusteel.
Vaid mõne aastaga oli tehtud grandioosne töö uue riigi, elukorralduse, ühiskonna rajamisel.
Igale riigikodanikule hakkas üha selgemaks saama mida Reichskanzler ja Führer Adolf Hitler oli õelda tahtnud lausega oma kõnes: ..."Need kes arvavad, et rahvussotsialism on vaid lihtsalt üks poliitilistest suundumustest teiste hulgas, eksivad tegelikult rängalt..."
See, uutel põhimõtetel rajatud ühiskond maitses nüüd oma esimesi vilju.
Läbi saksamaa eduka ülesehitustöö ning ülikiire reaalse arengu ühiskonna kõikidel aladel nägi nüüd maailm, et ajaloo poliitilisele maailmaareenile on astunud uus jõud mis sisendab kõigile mingit kummalist ihalusega segatud ärevustunnet...
Üheks kõrgpunktiks mis tervele tsivilisatsioonile pidi näitama III Reichi elujõulisust ning vääramatut sihikindlust uue ühiskonna ülesehitamisel sai Berliini 1936 aasta suveolümpia.
Natsionaalsotsialistlik režhiim otsustas XI Olümpiamängud kui vajaliku ideoloogilise propagandaatribuudi kasutada ära sajaprotsendiliselt.
Ja seda tehtigi. (link)
Berliin sai uue näo. (link)
Võimsad autoteed, kuulsad saksa Autobahnid mis rajatud nii, et teel olijatele avaneksid looduskaunid vaated, uhiuued spordirajatised, nii raudtee kui lennuvaksalid, ühiskondlikud hooned... Kuid mitte ainult.
Berliinis kureerisid uhiuued spetsiaalbussid külalistele tutvustamaks rahvamajanduse saavutusi, toimusid tehnika ja lennundusnäitused...(link)
Kindlasti tuleb mainida ka ühte uut "imet" ehk televisiooni.
Berliini Olümpiamängud olid üks esimesi massisündmusi maailmaajaloos mis otseselt transleeriti televisioonis.
Televisioonivastuvõtjad asusid ühiskondlikes asutustes, kohvikutes, hotellides, raudteevaksalites...
Telesüsteem rajati mitmete Kolmanda Reichi ettevõtete koostööl ja kordinaatoriteks olid Reichs-Rundfunk Gesellschaft ning Reichspostministerium mis omakorda oli ülitihedalt seotud SS:i erinevate struktuuride ning uurimisasutustega.
(Edaspidi uurime Kolmanda Riigi Postiministeeriumi tegevust SS:i instituutide finantseerimisel, samuti tema osa nii eesrindliku arvutustehnika kui saladuslike maa-aluste rajatiste ehitamisel Thüringenis Ohrdrufis ning Reichi kullavara saladuslikul kadumisel.)
Teleaparatuuri ehitas III Reichis mitu ettevõtet.
Fernseh AG, Radio AG.D.S Loewe, C. Lorenz AG, TeKaDe, ja Telefunken G.mbH.
Ühtteist nende ettevõtete toodangust on tänapäeval eksponeeritud nii Saksamaa kui kui teiste maade tehnikamuuseumites.
Endises Leningradis õnnestus mul näha Bonš-Burevitši Sideinstituudi muuseumis 1936 aastal Saksamaal toodetud telerit.
Tootjaks oli märgitud Radio AG.D.S. Loewe.
Peitsitud mahagonist kestaga aparaat pluss klaasist kumer veelääts suurendamaks tillukese ekraani kujutist.
Aga selleks põhjuseks miks see aparaat omasuguste pikas reas oli eksponeeritud oli tegelikult paar väikest detaili.
Nimelt pooljuhid.
Pooljuhid 1936 aasta elektroonikatoodangus.
Aparaadi konstruktsioonis figureerisid muidugi ka elektronlambid kuid paar väikest markeeringuta pooljuhti olid selgelt äratuntavad...
Kuidas on võimalik, et dr. Siegmund Loew:e poolt 1923 aastal loodud ettevõtte elektroonikaaparatuuris kasutati juba enne II MS pooljuhtdetaile ning transistoreid?
Vastust võime aimata faktist, et kui Loewe emigreerus 1938 aastal Ameerikasse võttis ettevõtte juhtimise üle selle juhtivkonstruktor Manfred von Ardenne.
Seesama mees, kes tuleva sõja ajal juhtis Kammleri ametkonnas Nordhauseni allmatehases omaloodud tsentrifuugimisüksust, osales Ordrufi vesinikupommikatsetuses ning ühtlasi oli peale sõda Nõukogude Liidu Suhhumi Füüsikainstituudi juht ning eduka aatompommi katsetuse järgselt pärjati punavõimu poolt Stalini preemia ning Sotsialistliku Töö Kangelase Kuldtähega...
III Reichi juhtkond pidas televisiooni niivõrd tähtsaks propagandavahendiks, et nähtavasti juba enne sõda kaasati selle arengusse ka SS:i uurimisinstituudid.
Ametliku kirjutatud tehnikaajaloo kohaselt oli transistori esmalooja William Bradford Shockley koos John Bardeeni ja Walter Houser Brattainiga peale II Maailmasõda, mille eest neid vääristati ka Nobeli preemiaga 1956 aastal.
Olgu kuidas on, kuid tihtigi on tähelepanuta jäetud see fakt,et Shockley oli kogu elu rassiselektsiooni ja eugeenika põhimõtete propageeria.
Ta ise pidas oma eugeenikateemalisi ettevõtmisi, loenguid ning ilmunud raamatuid isegi tähtsamaks kui oma elutööd füüsikas.
Shockley arvas, et eugeenika on vajalik populatsiooni geneetilise tuleviku huvides, ja kirjeldas ise seda kui tema karjääri kõige tähtsamat tööd, ehkki see tuhmistas tugevasti tema mainet.
Shockley uskus, et kõrge paljunemise tase afroameeriklaste seas tingis "väärgeneetilise" efekti, kuna neil olevat madal IQ.
Nii avaldas ta sellel teemal lausa raamatuid ja andis ka loenguid teaduslikele organisatsioonidele, nagu National Academy of Science.
Samuti käis ta ühtlasi välja idee, et indiviidid, kelle IQ on madalam kui 100, peavad läbi tegema vabatahtliku sterilisatsiooni.
Kuivõrd võib siin nüüd näha võimalikke seoseid, aga praktiliselt on laia üldsuse tähelepanuta jäänud ka fakt, et enne Teist Maailmasõda viibis Shockley mitmel korral Saksamaal.
Mis asjus ja kellega ta neil reisidel kohtus võib ainult oletada...
* * *
Polkovnik Gromov põrnitses kurvalt seina.
Vineeritahvlil ilutsev oksauk meenutas midagi...
Korraga kuulis ta selja taga vaikset köhatust...
..."Entschuldigung...Wir haben hier eine Scheibesah...?"
Veidi määrdnud rinnaesisega mustas pintsakus doktor Lertes hoidis süles väändunud plekkdetaili.
Mustunud, servast kärisenud plekilehe oli nähtavasti plahvatusjõud keeranud kummalise kujuga torbikuks või tuutuks, mille sisemus oli omakorda täidetud nagu mustaks kamakaks paakunud turbamullaga...
"Hei...tõlk! Mida talle ei jätku?" hüüdis Gromov eemalseivate sõjaväelaste suunas...
"Küsib ketassaagi..."
Suurte pööretega saeketas lõikas väändunud raketidetaili nagu kuum nuga võipakki... sinine suitsuving võttis lähedalseisjate silmad kipitama ja kraapis kurgus nagu traatnuustikuga....samas plekktorbik vajuski kaheks tükiks - mõlema poole sisemusest paistis kollakasroheline sile-läikiv lõikepid...
Tegemist oli mingi vaiguga mis nähtavasti pidi kaitsma-fikseerima sisalduvat elektroonikaplokki.
Läibilõigatud detailid olid mõlemas tuutupoolikus vaadeldavad nagu rosinad saiaviilus...
Lähedalseisjad vahtisid huviga avanenud pilt...
"Deutlich"...poetas vaikselt dr. Lertes
"...Halbleiters"... (selge...pooljuhid)...
"Jawohl"...vastas dr Hanzerling ja vaatas talle otsa..."Die Sonderbüro"...
Meestel oli kõik selge.
Seesama taevane külaline mis praeguseks angaari seina äärde oma sisikonna laiali oli laotanud oligi Sonderbüroo kätetöö...
Erinevatel aegadel eksisteeris III Reichis mitmeid Sonderbüroosid, härrased doktorid mõtlesid aga mõlemad ühte.
Seda mida juhtis Hans Kammler.
Patagoonia pilvede all...25 (Kummitus-raketid)
Tuleme nüüd hetkeks tagasi selle peatüki sissejuhatuse juurde...
Niisiis, 1946 aasta maist detsembrini nähti paljude maade taevas tundmatuid lendavaid objekte.
Väga palju sarnaseid objekte.
Esirinnas selliseid registreeringuid teinud maade reas oli Rootsi.
Selle fakti tõttu nimetataksegi seda ajaloolist nähtust "Skandinaavia rakett-kummitusteks".
Kuid, fikseeriti selliseid lendobjekte teistele Põhjamaadele lisaks ka Belgias, Portugalis, Itaalias, Kreekas, Makedoonias.
Nüüdseks on teada, et ka Venemaal.
1946 aasta augustis-septembris saabusid raportid "vaenlase lennukite avariidest" Leningradi- (Laadoga-Ilmeni, Koola), Lääne Uraali (Perm, Kaama), Kesk-Siberi (Norilsk, Dudinka) ja Primorje sõjaväeringkondadest.
Teisel kontinendil Mehhiko-USA-Kanada õhuruumis toimunu on aga siiani rangelt salastatud.
Tänaseks on selgunud et Venemaal identifitseeriti 1946-1947 kokku kolm "kummitusjuhtumit".
Tuvastatud objektid kandsid selget saksa tehnilis-teaduslikku "käekirja".
Mis võimalused siis olid Luftwaffe ja SS teadlastel luua lendrelvi millega otsustati uuele maailmavõimule anda selge ja vägagi üheselt mõistetav noot?
Lahkame nüüd veidi III Reichi erinevaid raketitehnika arendusi.
V2 (Vergeltunswaffen-2), Tootenimetus Aggregat 4 (A4)
Väikese tegevusraadiusega ballistiline rakett.
Tootmise algus 1942.
Uurimisgrupi juht Von Braun.
See seade oli maailmaajaloo esimene vedelkütusel töötav rakett, mille Kolmanda Reichi teadlased ja tehnikud suutsid luua suhteliselt lühikese ajaga ning tuua selle seadmega sõjandusse omamoodi kvalitatiivse kvanthüppe. Ajalooliselt andis Saksa raketitehnika stardilähte sõja võitnud liitlaste (USA, Inglismaa, Venemaa aga ka Prantsusmaa) vastavatele uurimistöödele ja hilisematele spetsialiseeritud väeliikide arengule.
Lääneliitlastel on andmeid, et A4 projekti (ja teiste sidusprojektide) kogumaksumuseks oli ca 2 miljardit dollarit.
Tuleb muidugi ära märkida ka selline nüanss, et ligemale pool arendustööks ning tootmiseks läinud vahenditest sõja lõppetapil tuli SS:i aparaadist. Nendest väljaminekutest paraku puuduvad täpsed andmed.
Ühe ühiku A4 väljalaskehinnaks kujunes arvestuslikult 17 877 dollarit ja tootmise jätkudes maksumus vähenes jätkuvalt.
Arvatakse, et lahinguliselt tulistati välja 3225 seadeldist (põhilisteks sihtmärkideks Antwerpen ja London), 1000 - 1700 ühikut kasutati väljaõppelistel ning treeningulistel eesmärkidel.
Sõja lõpuks langes liitlaste kätte V2 rakettrelvi terviklikult 86 tk, lisaks tonne tehnilist dokumentatsiooni, sadu saksa eksperte ning tehnikuid, kogu teadaolev tootmisbaas koos liinide, katsestendide ja materjalidega.
Tõenditele tuginevalt avanes liitlaste spetsialistidele muljetavaldav tervikpilt Kolmanda Reichi teadus- ja uurimispotentsiaali kogu võimsusest.
Kuid paljud nüansid jäid ka saladuseks ja on seda siiani.
Nii ei leitud allmaatehastest mitmete vajalike komponentide tootmisliine, või vastupidi, ei suudetud seletada mitmetegi toodetud seadmete ning relvasõlmede otstarvet.
Suur lahknevus oli ja on ka dokumentaalse tõestusega toodetud V2 rakettrelvade ning reaalselt väjatulistatud ja liitlaste kätte sattunud seadmete hulga vahel arvuliselt.
Teadmata kadunuks on kuulutatud toodetud V2:d mida erinevate andmete põhjal on 1500-2000 ühikut.
Wernher von Braun ja Walter Dornbergeri meeskond alustas V2 alaste uurimistöödega 1932 aastal mil katsestendidel demonstreeriti Saksa Armee esindajatele A2-te tõukejõuga 300 kgf.
1937 oli valmis prototüüp A3 mis arendas juba 1500 kgf.
Selleks ajaks oli nii Luftwaffel kui SS:i uurimisasutustel valminud ka esimesed tuuletunnelid kus alustati koheselt siiani puuduliku aerodünaamika arendamist. Enne 1937 aastat praktiliselt puudus nii teooria kui praktika aerodünaamika eriküsimustest ülehelikiirustel.
SS:i uurimisbüroos Ordrufi lähistel loodi salajase programmi "Fessel" raames stendikompleks mille eesmärgiks oli luua aerodünaamiline lahendus rakettrelvale mis säilitaks juhitavuse nullkiirusest kuni 4 Mach:ini.
Patagoonia pilvede all...26 (Kummitus-raketid)
Oleme siinses kirjutises korduvalt märkinud fakti, et Kolmanda Riigi siseselt eksisteeris Himmleri kõikvõimas SS koos oma uurimisinstituutide, tehaste ning kogu varustus- ja logistikasüsteemidega täiesti iseseisvalt, praktiliselt nagu riik riigis.
Tegelikult hakatigi SS:i tohutu masinavärgi kõik harusid ja struktuuri üles ehitama juba 30: ndate aastate algul ja III Reichi riiklike mehhanismide põimumine, sümbioos SS:i struktuuridega oli täielik.
Nii jälgis lisaks oma uurimisasutustes ja instituutides läbiviidavale tööle SS:i aparaat praktiliselt kõikide Kolmanda Reichi ülikoolide ja uurimisasutuste tegevust. Saksa sõjaväe instituutides ning ka "ilmalikes" ülikoolides toimuv oli nii või teisiti alati seotud SS:i bürooga " Uurimistööd, avastused, patendid." See moodustis eksisteeris ja töötas täiesti iseseisvalt lahutatuna III Reichi riiklikust Tehnika ja Teaduse Uurimisnõukogust, kuid omas ligipääsu kogu tema informatsioonile.
SS:i vastava struktuuri eesostsas seisis SS Obergruppenführer Emil Mazuw (Stettini ringkonna SS vägede ülem).
Ametkonna alluvusse koondati kogu III Reichi ja vallutatud territooriumite teadus- ja uurimisasutuste uurimistöö, teaduslik- ja patendiinfo.
Jõudsime eelnevalt veidi puudutada SS General Ing. Hans Kammleri osa III Reichi teadus ning uurimispotentsiaali koondamises SS:i mõjusfääri.
8. augustil 1944 aastal, tulenevalt SS:i juhi Heinrich Himmleri määramisest Riikliku Relvastusministeeriumi etteotsa, saigi Kammler oma juhatuse alla projekti "V-2" ("A-4") ja juhtis praktiliselt kogu protsessi, alates tootmisest, logistilistest küsimustest kuni rünnakute korraldamiseni Inglismaa ning Madalmaade vastu.
Kõikide rakettrelvasüsteemide ja ka mitmete teiste SS:i poolt kureeritud salajaste konventsionaalsete relvaarendussüsteemide (kuid ka aatompommi ja vesinikrelva-arenduste) tähistus oli aga SS:i Wirtschaftsverwaltungshauptamt:i aparaadi siseselt - GELB (kollane)).
31. jaanuarist 1945 aastal määrati Hans Kammler kui Führeri enda täievoliline esindaja juhtima aga ka kõikide Wehrmachti/Luftwaffe reaktiivmootorite arendamist ja tootmist.
Samas peab mainima, et nii von Braun kui Walter Dornberger tunnistasid lääneliitlastele ülekuulamistel, et neil on fakte SS:i sõltumatust teadustööst ning isegi tootmisest militaarse raketitehnika alal. SS:i uurimis-tootmisüksused tegelesid nii ründeotstarbeliste (strateegilised, taktikalised) kui kaitseotstarbeliste rakettrelvadega.
Walter Dornbergeri poolt 1945 aastal liitlasvägede uurimiskomisjonile antud ütluste põhjal tundis SS erilist huvi Luftwaffe uurimistöö lõikude vastu mis puudutasid mitmeastmelisi rakettrelvi mille viimane aste kujutas endast autonoomse sihtimisega ja lauglennuvõimelist tiibraketti.
Missugused relvaprojektid olid aga töö all SS:i oma süsteemis, tema uurimisinstituutides, tootmisettevõtetes ning allmaatehastes ja mille juhtimine oli koondatud SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse alluvusse, seda võime vaid oletada...
Ei Luftwaffe ega Armee juhtide omavahelises kirjavahetuses, ei ametlikes tänaseni säilinud dokumentides, mitte kusagil ei ole mainitud kordagi ei Kammleri nime, ei tema Sonderstabi ega uurimisasutuste-tehaste tegevust.
SS:i ümbritsev salastatus oli täielik ja läbitungimatu, rääkimata siis SS:i sõltumatutest salaprojektidest.
Punaarmee uurimisorganite kätte sattunud tunnistajate ülekuulamisprotokollide põhjal võib otsustada, et kui III Reichi Luftwaffe, Armee ja Riiklik Relvastusministeerium tegelesid nn. "esimese põlvkonna" salarelvadega siis SS:i teaduslik-tehnilise uurimiskeskuse ajutrust nn. "teise- ja kolmanda põlvkonnaga".
Adolf Hitleri usaldusmees Albert Speer oli suurtes piirides teadlik SS:i pürgimustest
Ta oli ka mõningane info, et relvastuse ja tehnoloogilisse uurimisprogrammi "GELB" kuulusid sõja lõppetapiks Kolmanda Reichi reaktiivmootorite ja lennukite arendused, kõik projektid mis puudutasid nii strateegilisi, taktikalisi kui kosmosekõlblikke kontientidevahelisi rakette (V1, V2 (A4, A4b) (A9/10)), samuti SS:i aatomi ning vesinikrelvaprogrammid.
SS:i teistest tehnoloogilistest teadus- ja relvaarendustest mis kuulusid raamprojektidesse "ORANGE" ja "ROT" ei olnud ka III Reichi relvastusministril Albert Speeril kõige vähematki ettekujutust.
Mida kujutasid siis endast SS:i struktuure eriti huvitanud Wehrmachti raketiarendused A4b ja A4b/A10 (link)?
Siinsetel lehekülgedel me ei lasku nn. "tehnika-erootikasse" ja hakka üksipulgi lahkama erinevate, vaieldamatult geniaalsete lahenduste karakteristikuid. Keda aga huvitab kirjutatud ajaloo kohane III Reichi raketiepopöa tasub lugeda:
Ley, Willy, Rockets Missiles and Men in Space, Viking Press, New York, 1968.
McDowell, Jonathan, Jonathan's Space Home Page, Harvard University, 1997
Emme, Eugene M, Aeronautics and Astronautics: An American Chronology of Science and Technology in the Exploration of Space 1915-1960, NASA, 1961.
Dornberger, Walter, Peenemuende, Moewig, Berlin 1985..
Aggregat 4b (link)oli põhimõtteliselt V-2 tiivuline planeerivate lennuomadustega edasiarendus, mille üheks modifikatsiooniks oli ka eriotstarbeline mehitatud variant.
See saksa inesenerimõtte looming mida ilmestasid 52 kraadi all kerest eenduvad tiivad, oli tühikaaluga 12800 kg, korpuse diameeter 1,65 m ja täispikkus 13,60 meetrit(link).
Liitlaste poolt teada ja kinnitatud katsetused toimusid 27.12.1944 kuni 24.01.1945,(link) mil seadeldised saavutasid tõukejõu 312.000 kN ning lennutrajektoori apogee 85 kilomeetrit.
Arvestuslikult pidi rakett oma teekonna lõpul kineetilise energia turvil liuglennul läbima 250 - 550 kilomeetrit ja seda keskmisel kiirusel 800 kuni 1100 meetrit sekundis.
A9/A10 oli juba märgatavalt tõsisem arendus eesmärgiga toimetada oma "kasulik koorem" mõnele teisele kontinendile.
Patagoonia pilvede all...27 (Kummitus-raketid)
Selles teema-arenduses huvitab meid Saksa raketiteadlaste poolt just koodnimetuse A9/A10 varjus loodu, mida lääneliitlasted kirjeldavad kui "boost-glide" raketti.
See saksa insenerimõtte särav looming sai oma alguse 1939 aasta novembris, kui Peenemündes käivitati kaks esimesest just selle projekti tarbeks rajatud katsestendi.
Tuuletunnelites katsetati raketi erinevaid tiivakujusid andmaks loodavale moodulile optimaalset, võimalikult paremate liuglennuomadustega kandepinda.
Kogu katsetuslikku epopöad, kus esines nii kordaminekuid kui läbikukkumisi ei hakka siin esile tooma, sest selleteemalist tehnilist kirjandust on erinevates maades ohtralt üllitatud.
Huvitav on fakt, et 1943 aastal keelas Reichi kõrgem juhtkond selle relvasüsteemiga tegelemise ja andis käsu kõik jõud valjastada V2:ga (A4) seotud projektidesse.
Von Braunile ja tema meeskonnale oli see muidugi tagasilöök, lisaks tuli praktiliselt kogu tehtud töö, valmis ja pooleli prototüübid, katsematerjalid, dokumentatsioon üle anda Himmleri ametkonnale elik kõikvõimsale SS:ile ( Üleandmist-kopeerimist kordineerinud Matkovitchi, serbia rahvusest SS ohvitseri kes otseselt allus vaid Kammleri Sonderstabile me korra juba mainisime.)
Siit edasi ei finantseerinud ei Riigi Relvastusamet ega Luftwaffe kogu teemast midagi.
Kuid siiski, huvitav-huvitav.
Von Brauni meeskond jätkas asjaga ikkagi tegelemist.
Kas siis nn "Projekt Ameerika" varjus (New York:i pommitamine mehitatud A9/A10 turvil), või mehitatud variandiga A4b (projekt "Neuling").
Kelle poolt tuli selleks innustav initsiatiiv?
Vastus: ikka sellesamuselt riigilt-riigis - SS:ilt!
See, et Von Braun peale sõda levitas hoolega legendi kuidas SS ja Kammler isiklikult ta peale hammast ihusid ning nagu oleks ta hukkamiskäsuga eksekutsiooni-erikomando vaid juhuse läbi valesti kaarti lugenud ning kuhugi sohu sattunud, oli hädavale.
Juudi Kongress nägi koledamal kombel vaeva kuni mehe surmani 1977 aastal, et SS Sturmbannführer ka vanaduspõlves ennast võimalikult ebamugavalt tunneks.
Peale sõda Venemaal, hilisemas Koroljovi büroos tegev olnud Von Brauni assistent Helmuth Gröttrup tunnistas, et SS oli eriliselt huvitanud raketiarendusest A9/A10.
Ja just selle viimasest tiivulisest astmest (A4b).
Kammleri ametkonna soovides joonistus selgelt välja lendrelv mis, omades piisavaid liuglennuomadusi oleks võimeline - tähelepanu! - madalennul manööverdades kasutama ära reljeefi ning vajaduse korral koguma uuesti ka kiirust-kõrgust...
(P.S: tuletagem meelde "Skandinaavia kummitus-rakette" ning ka Venemaa avarustest fikseeritud intsidente).
Edasi jõuame järgmise väga huvitavate küsimusteni.
Kuidas kavatses SS tagada oma lendrelvade juhtimise tohututel vahemaadel? Või siis, kui raketikompleksi esimene osa A10 olekski oma tiivulise pea, ehk A9 kuhugi 5000-10.000 kilomeetri kauguseni toimetanud, siis mis moel oleks A9 ennast ruumis orienteerinud ning iseseisvalt edasi tegutsenud?
Riigi Relvastusameti ja Luftwaffe tellimusel loodud ja britte hirmutanud A-4 (Aggregate 4)) omas küllaltki lihtsat juhtimisseadet.
Raketi nn. "aju" koosnes kahest vabalt pöörlevast güroskoobist mis tagasid raketi positsioneerimise nii horisontaal- kui vertikaalsihis- ja güroskoopilisest akselomeetrist mis omakorda oli ühendatud elektrolüütilise integraatoriga.
Esialgne mudel kasutas Konrad Zuse loodud analoogilist kompuutrit mis arvutas etteantud parameetrite järgi hetke millal jõuti arvatava sihtmärgini ja peatati rakettseadeldise mootor.
Siit tulenev täpsus oligi selle relva nõrk koht.
Heal juhul satuti sihtmärgist 800 - 1500 meetri kaugusele.
Halvemal juhul eksiti sihtmaaga.
Mis võimalused olid siis SS:il neid näitajaid kardinaalselt parandada?
Nüüd uurime järgmisi märksõnu:
Punaamee kätte langenud Paul Wolfgang Lertes (üks juhtivatest Luftwaffe spetsialistidest kes tegeles lennukite ning rakettseadmete automaatsete juhtimissüsteemide väljatöötamisega.)
Joahim Hanzerling (automaatsete navigatsioonikaartide looja).
Derižhaabel "Graf Zeppelin", optik Carl Zeiss, ning Telefunkeni miniatuursed radarseadmed.
Samuti puudutame 1988 - 1995 mitmelt poolt Venemaa Siberist inimtühjadest paikadest leitud jälgi Saksa II MS aegsetest lennuväljadest.
Patagoonia pilvede all...28 (Kummitus-raketid)
Välk taiga kohal
Belõi Jar.
Sõjaväestatud asula 200 kilomeetrit Tomskist põhjasuunas.
Kidurasse taigasse sunnitöövangide käte ja kannatustega rajatud sõjaväelennuvälja betoonrajal läigivad vihmaveeloigud.
Stardiraja alguses, veidi eemal lääbakil angaaridest seisab militaarotstarbeline lend-lease:ga saabunud DC-3 Douglas (C-47) transpordilennuk, mis punakotkaste kasutuses nime all PS-84.
On 1943 aasta augusti lõpp.
Alampolkovnik Narõšhkin vaatab taevasse: hallikad pilveräbalad ennustavad peatselt saabuvat lund.
Ja pole ka ime, võimutseb ju siinne talv tervelt kaheksa kuud aastast.
Sõdurid laadivad lennukisse kaupa...Laadung kujutab endast mehekõrgust erinevate kastide, rullide ja pampude hunnikut.
Kõige tipus aga troonib tähtsamaist-tähtsaim: kast Kommunistliku Partei Keskkomitee häälekandja "Pravda" värske numbri trükimatriitsidega.
"Ülevamast-ülevama" sõna ja "õhkamine" tuleb saada võimalikult kiiresti kogu laia Venemaa veel laiemate rahvamassideni...ja seda Moskvast kuni Ohoota mereni.
Pika kaarega, läbi lompidest tõstetud veepiisavalingu peatub otse lennuki tiiva all valveohvitseri Willys.
Noor leitnant lööb kulpi ja ulatab alampolkovnikule mandaadi...
"Seltsimees alampolkovnik! Vabandan viivituse pärast...".
Narõšhkin vaatab leitnandikest hapu näoga...
Sellised õhetavad meesiludused ronivad teenistusredelil kribinal...
Ja seda mitte niivõrd militaarsete isikuomaduste ja vaimuannete kui nn. "valgete hüljeste" vedrumadratsite ühtlasel survel...("valged hülged" - kindrali- jm. kõrgemate ohvitseride prouad vene armee ohvitserišhargoonis.-zed).
Leitnandike hoiab ühe käega kramplikult pungil portfelli mil punane lakkpitsat...teise käe küünarnukk aga surub vastu külge lakknahast nagaanikabuuri...
Seesamune portfell ongi põhjuseks, miks väeosa eriosakond viimasel hetkel enne väljalendu otsustas alampolkovnikule reisikaaslase hankida...
Lennuki ukseavasse ilmub korraga nägu mille heasüdamlikku naeratust ilmestavad kaks rida läikivaid terashambaid: "Seltsimehed ohvitserid, palume lahkelt kohtadele asuda...".
Dakota ehk "taevarong" nagu lääneliitlased seda legendaarset lennumasinat hellitavalt kutsuvad, kogub aeglaselt kõrgust.
Alampolkovnik istub silmad kinni.
Ehh, kuidas lendamine ei meeldi talle...
Vägisi tuleb meelde lapsepõlvest uhke Kossaja Gora aastalaat Tuula all, kus muude atraktsioonide hulgas oli rahvamurru rõõmuks kohale taritud ka värvikirev "Caroussel-manege otse Pariisist"...
Rahva rõõm oli suur meretagusest atraktsioonist... ainult tema, väänik ei osanud sellisest lakitud kipshobuse seljas pöörlemisest ja üles-alla kõikumisest lugu pidada...
Sõit lõppes mehise okselärakaga teda süles hoidnud isa tuliuue frentši rinnaesisel...
Lennukimootorite monotoonne mürin, märgatav vibratsioon ning lennukikere kõikumine annab selget tunnust, et lennumasin on jõudmas pilvefronti... Alampolkovnik piidleb oma reisikaaslast poolsuletud silmalaugude vahelt...tundub, et ka leitnandike ei naudi õhulendu...hinnalist portfelli vastu rinda surudes pühib ta juba teab-mitmendat-korda tohutu siniseruudulise taskurätikuga oma pärlendavat otsaesist...
Patagoonia pilvede all...29 (Kummitus-raketid)
„Taevarong“ on leidnud oma „rööpapaari“ ja nagu korralikule raudruunale kohane, viib nüüd talle usaldatud lasti ja reisijad kindlalt kohale.
Lennuki juhikabiini uks on pärani. Oma istekohalt näeb alampolkovnik vaid tükikest kabiini esiaknast ja paremal pool istuva tüürimehe nahkjopes turja. Läbi avatud ukse ja mootorimürina on kuulda kuidas nii tüürimees kui arvatavalt teisel piloodiistmel istuv - alampolkovnikule hetkel nähtamatu, aga hääletoonilt juba tuttav metallhammaste omanik - arutavad väga üksikasjalikult kodu-väosa söökla menüüd … „Jaa, kui ikka Stepanõtš tušhonkat (lihakonserv millega punaarmeed varustas lend-lease abi korras USA.- autor) kastrulisse makaronide sekka virutab…
TVAJU MATJ!!!...POLUNDRA!“ – katkeb „nähtamatu plekkhamba“ sügavmõtteline gastronoomiline heietus ehtmereväelasliku röögatusega.
Alampolkovnik Narõšhkin on hetkega virge ja tegus – rammestus kadunud, käed pigistamas istme käetugesid… Sama ei saa öelda aga ta kaaslase, leitnandikese kohta … Äsja ladvaõunana säranu on omandanud äkiliselt tuhkhalli näojume, ta ohvitserimüts on viltu ühel kõrval, pungil silmi põrnitseb ta kuhugi Narõšhkini selja taha.
Leitnandikese neljakandilise kuju võtnud suust aga kostab hale nõrk inin …
Järgides leitandi pilku, pöördub alampolkovnik ja vaatab vasaku parda illuminaatorist välja …
Kohe Dakota vihmapiiskadest märja kandepinna kõrval, samal kursil ja peaaegu tiib-tiivas kinni, lendab teine lennuk… Hallikas-rohelist keret ja tiibu katmas kamuflaazhi sigri-migri… ja lennuki kerel… Narõšhkini sisikond tõmbub krampi… iga punaarmeelase õudusunenägudest tuttav kujund – Luftwaffe must-valge Teutooni rist.
„Kuidas siis nii… siin? Keset Siberi avarusi, üle kahe tuhande kilomeetri kaugusel rindest?“ Kabiinist kostab kahehäälset vihast röökimist:
„Bljää… gad…Palatš…“… „Pošhol na štõkovku!“… „Tvaju…maju!...Teperj krõšhka!... (Neetud! Timukas (vene lendurižhargoonis nimetati nii ühte parimat ja kurikuulsamat Luftwaffe hävitajat Focke-Wulf Fw 190) …“Läks sõlmele“ (pilotaašhielement, eelnes ründele)…“Nüüd on lõpp!“)…
* * *
1986 aastal teatasid Nõukogude Liidu Riikliku Geoloogiavalitsuse geoloogilise luure Lääne-Siberi ametkonna spetsialistid, et nende ekspeditsioonirühma liikmed leidsid taigas, Severo-Jenisseiskist põhjas lennukivraki.
Tegemist oli sõjaaegse DC-3 Douglasega, kus mahapõlenud punalennuväe tähiste alt olid tulekahjuleegid ilmutanud USA õhujõudude valged viisnurgad.
Lennukivrakk oli küllaltki komplektne, selgelt oli märgata huku põhjustanud kuulipildujavalangute tabamused deformeerunud lennukikerel.
Juurdlusesse kaasatud nn. „kompetentsed organid“ tegid kindlaks, et lennukit oli tabanud üle saja 13 mm kaliibriga saksa aviokuulipilduja kuuli.
Kaks sellist MG 131 marginimetust kandvat relva kuulusidki just Luftwaffe laialtlevinud hävitajatüübi Focke-Wulf Fw 190 pardarelvastusse.
See leid ei olnud organitele esimene.
Kahe aasta eest, 1984 aasta septembris leidis Riikliku Geodeesiaameti töögrupp tundrast, eemal igasugusest inimasustusest õhulahingus allatulistatud punaarmee raske ründelennuki Iljušhin Il-2 Šturmovik rusud.
Ka sellel lennuki huku põhjuseks tuvastati kaotatud õhulahing Luftwaffega.
Arhangelski sõjaväeringkonna juurdluskomisjon selgitas välja, et see lennuk oli tõusnud koos teise samatüübilise saatelennukiga õhku 1942 aasta augustis sõjaväelennuväljalt Arhangelski all.
Lend oli salastatud, sest ühe lennuki pardal viibis reisijana polkovnik Fjodor M. Popov, äsja Balti mere Sõjalaevastiku õhujõudude staabi ülemaks määratuna.
Kuigi planeeritud lend toimus sügaval Venemaa tagalas inimtühjade avaruste kohal, ei jõudnud kumbki hästirelvastatud ja soomustatud rasketest ründelennukitest määratud sihtkohta.
Asjatundjate arvamuse kohaselt ei olnud puht tehniliselt lihtsalt võimalik, et ükski Luftwaffe Teise Maailmasõja aegsetest hävituslennukitest oleks Teljeriikide poolt kasutusel olnud rindelähedastelt lennuväljadelt suutnud pikendada oma tegevusraadiust kaugele Venemaa ja Siberi sügavustesse.
Nii oletaski juurdluseks loodud sõjaväekomisjon „Poisk“, et kusagil regioonis pidi paiknema Luftwaffe salajane baas.
Kes otsib, see leiab.
1989 aastal selgus, peale antud regiooni aerofotode söötmist sõjaväe kosmoseseire andmetöötluskompleksi „Iskra“ ja vastavate parameetrite andmist, et Siberis Okulovo järve läheduses asetsevadki rajatised, mis on iseloomulikud Saksa Luftwaffe II Maailmasõja aegsetele välilennuväljadele.
Patagoonia pilvede all...30 (Kummitus-raketid)
Sellesama komisjoni „Poisk“ poolt Arhangelski sõjaväegarnisonist väljasaadetud otsimisrühm jõudiski nii geodeetide poolt leitud Il-2 rusude kui saladusliku aerofotodelt avastatud objektini.
Ja oligi kõige ehtsam sõjaaegne saksa välilennuväli! Perforeeritud terasmoodulitest stardiraja, läheduses seisvate küllaltki heas korras hoonete ja laokompleksiga kus pikkadesse virnadesse laotud kütusetünnidel haakristid ning kotkad peal …
Tänaseks on selgunud, et sellelsamasel 1942 aasta, punaarmeele ja stalinistlikule venemaale kõige raskemal sõjasuvel, rajasid sakslased nii Okulovo jaama kui analoogilise jaama ka Nagruskovo lahte Franz Josephi Maale.
Juba aastakese varem, sõja esimestel kuudel, rajati üks, seekord küll allveelaevastiku teenindusjaam Novaja Zemljale 25 kilomeetrit Žhelanije neemest lõunasse, teine analoogiline Velušhaja lahte.
Venelastel on andmeid, et Nõukogude Arktikas ja Siberis paiknes mitmetele Luftwaffe salajastele lennuväljadele lisaks vägagi laiaulatuslik ja hästi organiseeritud saksa meteoroloogiliste jaamade võrk.
Selline „ekspansioon“ algas juba 1941 aasta varasuvel, kui Saksa Sõjalaevastiku, Kriegsmarine meteoroloogiateenistuse ülema, kontradmiral Konradi kabinetti astus Saksamaa üks tunnustatumaid sünoptikaspetsialiste doktor H. Knispel, kaasas vägagi põhjalik ja mahukas plaan salajaste meteojaamade võrgu loomiseks vaenlase tagalasse.
Esimeseks etapiks pakkusid huvi Teravmäed.
1941 aastal olid Inglismaa ja Kanada saatnud saartele oma ekspeditsioonikorpuse hoidmaks ära arhipelaagi sattumist Saksa vägede kätte.
Vähene elanikkond küüditati ja Barentsburgi ja Longyearbyeni püstitati liitlaste meteoroloogiateenistuse jaamad.
1941 aasta sügisel transportis Junkers 52 transpordilennuk Teravmägedele kümneliikmelise saksa spetsialistide grupi, rajamaks püsivat tugipunkti vaid mõne kilomeetri kaugusele liitlaste meteoroloogiajaamast Longyearbyenis.
Sakslased paigaldasid ilmavaatlus- ja sideseadmed ning alustasid mere- ja lennuväele üliväärtuslike andmete edastamist.
Praktiliselt vaenlase külje all töötasid sünoptikud terve talve. 1942 aasta mais naases transpordilennuk ja toimetas meeskonna Saksa vägede poolt okupeeritud Norrasse.
Praktiliselt samal ajal mainitud grupiga, maabus saare looderannale Grossfjordi kuumeheline üksus, eesotsas „projektijuhi“ doktor Knispeli endaga.
Loodud jaam töötas kuni 1942 aasta augustini mil meeskond lahkus plaanipäraselt allveelaeval.
Naasnuna Saksamaale organiseeris härra doktor Saksa Alpides spetsiaalse treeningbaasi koolitamaks meteorolooge ja raadiospetsialiste kaugluurele Venemaa tagalasse.
Tänaseks on avastatud jälgi kolmeteistkümne meteoroloogiajaama, mis olid Saksa Mereväe alluvuses, paiknemisest Venemaa arktikaaladel ja Siberis, kolm meteojaama Luftwaffe alluvuses, üheksa meteo-raadiotranslatsioonijaama ja kuue välilennuvälja allumine on aga siiani leitutest selgusetu.
Sakslased rajasid jaamad ka Nadežhda ja Medvežhnõi saartele kuid seal, polaarkonvoide meretee vahetus läheduses, avastati nad kiirelt ja likvideeriti.
1931. aastal lendas saksa dirižaabel „Graf Zeppelin“ nõukogude venemaa võimude loal muuhulgas praktiliselt kogu venemaise Arktika kohal.
Riikidevahelise lepingu põhjal pardal viibinud vene spetsialistid nägid, et kogu läbitud lennutrass pildistati saksa meeskonna poolt hoolikalt erinevate ja ennenägematute kaameratega.
Kui venelased palusid ülesvõtteid nendega jagada siis vastati viisakalt, et muidugi, enesestmõistetavalt …
Paraku ei saabunud saadetist fotomaterjalidega Berliinist kunagi…
Üksteist aastat hiljem maabus Franz Josephi arhipelaagi läänepoolse saare Aleksandri Maa põhjatippu kümnemeheline saksa meteoroloogide-luurajate hästivarustatud grupp.
Sakslased seadsid end põhjalikult sisse – ehitati hästisoojustatud majad kahekordsete seintega, akendeks aviopleksiglaas.
Hubasust pakkusid kõigis ruumides lisaks keskküttele soliidsed kaminad.
Majad olid ehitatud vastu kaldarinnatist, osaliselt kaetud pinnase ja kividega, katused võõbatud valgeks.
Gruppi kuulusid oma ala vilunud spetsialistid, oli sünoptikuid, radist, arst, ka diversante.
Teiste hulgas vääristas seda seltskonda oma kohalviibimisega kuulus saksa kütt Werner Blankerburg.
Seesamune tegelane tegigi rühmale otseses mõttes „karuteene“ kui sirutas maha laagripaika revideerima tulnud jääkaru.
Mõne päeva pärast oli karulihast saadud trikhinoos praktiliselt kogu võitlusrühma kapituleeruma sundinud.
Ei jäänud muud üle kui jaam konserveerida ja kogu grupp õhutranspordiga evakueerida.
Patagoonia pilvede all...31 (Kummitus-raketid)
1984 aastal Leningradis õnnestus mul Bonš-Burevitši nimelise Sideinstituudi laborites näha huvitavat aparatuuri, mille väljanägemine erines suuresti siiani nähtud nõukogude sõjatehaste rohmakast-ilmetust toodangust.
Paraku olid nii valmistajaembleemid kui metallbirkad tootjaandmetega hoolsalt eemaldatud.
Analoogilist aparatuuri kohtasin ka Riiklikus Hüdrometeoroloogia Instituudi laboris.
Kuna olin siin töölähetuses NSVL Geoloogivalitsuse komandeeringuga, siis oli enamus instituudi uksi valla ja personal eht- venelikult külalislahke.
Igas venemaa uurimisinstituudis, laboris, SKTB-s on kindlasti oma „djadja-Kolja“.
See oli ja on omamoodi fenomen.
Onu Kolja kujutas endast arusaamatus vanuses vanamehe-nässi, kelle miinus-kuus prillid olid parandatud isoleerpaela ja kirjaklambriga, kelle pleekinud kitli rinnaesisel oli alati suitsutuhka, mis pärit suunurgas tolknevast ja imepärasel kombel kolmekanti pressitud papphülsiga paberossist ja kelle nina all turritasid võidukalt nikotiinikarva hülgevuntsid.
Djadja-Kolja oli igavene.
Ta teadis kõike, ta mäletas kõike.
Ta oli alati olnud.
Adudes vaistlikult nende igaveste „nooremate teaduslike kaastöötajate“ määravat rolli kõiges toimuvas, oli esmatähtis saavutada just nende aktsepteering.
Nii juhtuski, et ühel õhtupoolikul onu Kolja „privaatlaboris“ (mis asus teatud põhjustel just instituudi katlaruumi taga), pani mu sõber käest suitseva jootekolbi, tiris raskustega lahti laborilaua alumise sahtli, soris selles veidi ja viskas laua kahhelplaatidele vana asbestkinda.
Kindast pudenes välja kümmekond veidi väändunud ja katkiste nurkadega aparatuuri alumiiniumist tootjatähist. Iseenesest ei olnudki ma nähtust üllatunud.
Minus küsimusi äratanud aparatuuri välimus andis vägagi selget aimu oma päritolust.
Kraabitud ja väändunud alumiiniumbirkadel õilmitsesidki äratuntavalt nii SS-i välgunooled kui Thule Gesellschafti ümardatud svastikad.
Aparatuuri oli viis aastakest tagasi instituudis vastu võtnud Kolja ise ja mäletas kõike täpsusteni.
Mingi ekspeditsioon, saadetud Laptevite merelt maale, avastas Faddei lahe kaldalt hästi maskeeritud kunagise Kolmanda Reichi vaatlus- ja meteoroloogiajaama koos välilennuväljaga.
Jaam oli koos oma infrapunaste majakate, automaatsete teleskoopantennide ja varjatud periskoopidega maa ja mere jälgimiseks, üliheas seisukorras.
Seadmete ja aparatuuri suurepärasest konditsioonist ning piisavast hästisäilinud proviandivarast võis oletada, et jaama personal oli kunagi üsna plaanipäraselt evakueeritud.
Onu Kolja korjas birkad kokku ja peitis kindaga koos sahtlisügavusse.
„Olgu mis on, et fašistid … kaabakad … aga tehnikuina – sügav kummardus! Needsamad riistapuud, ei ainsatki riket … kõik skeemid vaiku valatud, plahvatuse ja värinakindlad. Ja mis veel – kõik varjestatud, mitmekordsete kontuuridega. See on imestamisväärt, näe juba sõja ajal oskasid fritsud karta tugevajõulisi elektromagnetvälju“
Onu Kolja laksutas keelt prilliklaaside välkudes.
Heidame nüüd väikese pilgu tagasi ja värskendame mälu.
Tõime esile teema „Skandinaavia kummitusrakettidest“ kui olime järjega jõudnud saksa teadlaste kummalisele reeglipärasele ümberasumisele Lõuna Ameerikasse peale II MS lõppu.
Ja mis eriti huvitav, alati aktsepteerisid seda nii USA, Inglismaa kui Venemaa sõjalised ja poliitilised jõud. Vastuvaidlematult ja eranditult.
Kas olid needsamused „kummitusraketid“ sellise käitumise argumendiks?
Et saada selgust alustasime uurimist millised olid oletatavad tehnilised võimalused Hans Kammleri meeskonnal luua mitmeastmelisi rakettrelvi, mis tunnistajate ütluste kohaselt orienteerusid vabalt maastikul, muutsid-korrigeerisid kurssi, lennukõrgust, -kiirust.
Need omadused langevad kokku Aggregat 4b tehniliste põhiomadustega, mis oli põhimõtteliselt V-2 tiivuline planeerivate lennuomadustega edasiarendus.
See saksa insenerimõtte looming mida ilmestasid 52 kraadi all kerest eenduvad tiivad, oli tühikaaluga 12800 kg, korpuse diameeter 1,65 m ja täispikkus 13,60 meetrit.
Liitlaste poolt teada ja kinnitatud katsetused toimusid 27.12.1944 kuni 24.01.1945, mil seadeldised saavutasid tõukejõu 312.000 kN ning lennutrajektoori apogee 85 kilomeetrit.
Võib oletada, et sellesamase SS:i poolt kureeritud raketitehnika „aju“, rakendanuna kogu oma käsutuses olnud elektroonika ja teadustehniliste arenduste täit skaalat, (nii olid näiteks esimesed transistorid III Reichi televisiooniseadmete lahutamatuks koososaks) hoopiski arenenum kui osatakse arvatagi.
Hoopis keerulisem on aga küsimus, kuidas suutsid SS:i rakettrelvad end maailmaruumis iseseisvalt orienteerida saavutamaks etteantud sihtmärki kogu maakera ulatuses?
Nüüd jõudsime III Reichi salajaste meteoroloogia- ja tugijaamadeni.
Tänaseks on nende tugipunktide kunagisest eksistentsist andmeid praktiliselt kõikidel kontinentidel.
Siberis, Kanada Arktilises Saarestikus, Gröönimaal, Sahaara kõrbes, Amazonase jõestikus.
Lisaks ilmavaatlustele tegeleti neis tugipunktides aga tihtigi ka eriotstarbeliste lendude teenindamisega.
Eelnevalt mainisime põgusalt, et alates juba eelmise aastasaja kahekümnendatest aastatest tegelesid Saksa kuulsad õhulaevad programmiliselt oma lennutrasside fotografeerimisega.
Kasutati tunnistajate ütluste kohaselt Carl Zeissi laifilmi stereokaameraid.
Miks neid?
Lihtsal põhjusel.
Stereokaamerate abil saadud kujutist on võimalik töödelda pinnareljeefi omaduste, kõrguste jm. kindlakstegemiseks.
Kui õhulaevade aeg lõppes sai sama ülesande SS:i kuulus eriotstarbeline lennuväeeskadrill KG 200. (Kampfgeschwader 200).
See üksus oli loodud spetsiaaloperatsioonide läbiviimiseks kaugel vaenlase tagalas.
Loodi see eskadrill juba ammu enne sõda.
1942 aastal sai üksuse juhiks legendaarne Werner Baumbach.
Eskadrilli koosseisu kuulus kaks pluss neli lennueskaadrit.
Eskaader 1 tegeles SS:i agentide ja eriülesannetega emissaride transpordiga kaugele vaenlase tagalasse.
Otseselt allus see üksus SD:le.
Eskaader 2 tegeles erinevate salajaste vaatlus- ning luureandmete kogumisega sügaval rindejoone taga.
Samuti pidas see allüksus regulaarühendust Jaapaniga.
SS:i säilunud dokumentidest ning tunnistajate ütluste kohaselt eksisteerisid KG koosseisus veel eskaadrid (3, 4, 5, 6) aga nende koosseisust, ülesannetest ja kasutatud tehnikast andmed siiani paraku puuduvad, võime vaid oletada.
Mida võib arvata?
Millised siis olid III Reichi tehnikute-inseneride arvatavad lahendused probleemile?
Vastus tuli jällegi Venemaalt.
Meestelt kes lõid tiibraketi punaarmeele ja olid eeldatavalt vägagi kursis SS:i saavutustega.
Patagoonia pilvede all.... 32 (Kummitusraketid)
Koos tõrjerelvade arenguga vajati eelmise sajandi 40-50 aastatel militaartehnilisi lahendusi rakettrelvadele, mis tagaksid kasuliku koorma kohaleviimise võimalikult varjatult ja vastase avastamis-radarisüsteemidele kättesaamatult.
Probleemile otsiti pingsalt erinevaid lahendusi.
Eelkõige tuli luua juhtimiseks vajalikud navigatsiooni ja orienteerimiskompleksid.
Uurime nüüd meid huvitava teemaarenduse käigus nendest mõningaid, süüvimata sügavamalt raketi- ja lennundustehnilise erialase erootika üksikasjadesse.
Vastavat kirjandust on üllitatud piisavalt nii paberil kui ka elektroonilisel kujul.
Inertsiaalne navigatsioonisüsteem.
See on navigatsioonivahend mis kasutab pardaarvutit ning rakettrelva, lennuki, torpeedo liikumise kulgu fikseerivaid tsensoreid (kiirendusmõõtureid).
Süsteem, mis leidis rakendust ka II Maailmasõja aegsetel Luftwaffe rakettrelvadel V1, V2, (A-4), suudab kogu töörežiimi käigus arvutada objekti paiknemist ruumis, muutes vastavalt vajadusele nii liikumissuunda kui kiirust.
Seda kõike süsteemi siseselt, vajamata otsuste tegemiseks väliseid viiteid või sekkumist.
Erinevate güroskoopide poolt jätkuvalt mõõdetavad nurkkiirused on eelnevalt sisestatud integreeritud juhtimissüsteemile ja neid suurusi jälgitakse ning võrreldakse.
Lihtsustatult oleks nagu tegemist reisijaga kes istub sõiduauto tagaistmel seotud silmadega.
Mällu talletuvad liiklusvahendi pöörded, kiirendused, pidurdused.
Nende järjestikuste faktide põhjal, kui on teada sündmuste ajakulg, on võimalik rekonstrueerida pimesi läbitud trassi.
Paraku kannatavad kõik inertsiaalsed navigatsioonisüsteemid nn. „integratsiooni triivi“ all – väikesed vead, mis on põhjustatud mõõdetud kiirendusest ja nurkkiirusest integreeritakse järk suuremateks vigadeks juhtimissüsteemi väljundis, siit aga tulenevad omakorda objekti (raketi või torpeedo) kiiruse vead, mis aga põhjustavad juba valet määrangut ruumis.
See on probleem, mis on omane igale nn. avatud ahelaga kontrollsüsteemile.
Kuna iga uus positsioon arvutatakse üksnes eelmisest positsioonist, on esinevad vead kumulatiivsed, suurenedes kiirusega võrdeliselt.
Riigi Relvastusameti ja Luftwaffe tellimusel loodud ja britte hirmutanud A-4 (Aggregate 4)) omaski sedasama küllaltki lihtsat juhtimisseadet.
Raketi nn. "aju" koosnes kahest vabalt pöörlevast güroskoobist mis tagasid raketi positsioneerimise nii horisontaal- kui vertikaalsihis- ja güroskoopilisest akselomeetrist, mis omakorda oli ühendatud elektrolüütilise integraatoriga.
Külgtakistusi mõõtis kiirendusmõõtur, mille näitajad vastavalt asimuudile oli koos juhtprogrammiga sisestatud eelnevalt ja mis korrigeerusid raketi lennu ajal.
Esialgne mudel kasutas Konrad Zuse loodud analoogilist kompuutrit.
Analoogarvuti signaale kasutati süsteemi roolimiseks, mis muutsid vastavalt vajadusele nelja sabauime asendit.
Süsteem arvutas ka etteantud parameetrite järgi hetke, millal jõuti arvatava sihtmärgini ja peatati rakettseadeldise mootor.
Siit tulenev võimalik täpsus või ebatäpsus oligi selle relva nõrk koht.
Heal juhul satuti sihtmärgist 800 - 1500 meetri kaugusele. Halvemal juhul eksiti sihtmaaga.
Mis võimalused olid siis Luftwaffel ja SS:il neid näitajaid kardinaalselt parandada?
Piisava praktika käigus, tulistati ju erinevaid rakettrelvi välja tuhandeid eksemplare, asusid saksa insenerid intertsiaalset navigatsioonisüsteemi täiendama teiste sõltumatute süsteemidega, mis võimaldaksid etteantud ajahetkedel objekti täiendavaid asendimääranguid.
Etterutanult võib öelda, et sama probleemi ees seisid ka lääneliitlased, kuid seda alles 1954 aastal.
USA:s võeti kasutusele nn. kolm-line formaat, vektor-maatriksid, mnemootika ning eelindekseeritud ruumi-indeksid.
Nõndanimetatud Q maatriksisse viidi kõik vajalikud osalised määranguderivaadid, kiirusevektorid, asimuutvektorid jne.
Nende põhimõtteliste uuenduste baasil alustasid USA:s Dr. Halcomb Laning koos Phil Hankinsi ja Charlie Werneriga tööd oma kuulsa süsteemiga MAC (hilisem ICBM).
Muide, nende selja taga seisis aga… üllatus-üllatus…ei keegi muu kui Walter Schweidetzky (SS-Hauptsturmführer, kes omas II MS ajal Peenemündes tööalaseid kokkupuuteid ka Wernher von Brauniga).
Kuid SS:i ja Luftwaffe „internatsionaalset abi“ ei kasutanud üksnes USA oma rakettrelvade loomisel, vaid ka konkureeriv Venemaa.
Punaarmee kätte langesid Paul Wolfgang Lertes (üks juhtivatest Luftwaffe spetsialistidest kes tegeles lennukite ning rakettseadmete automaatsete juhtimissüsteemide väljatöötamisega) ning Joahim Hanzerling (automaatsete navigatsioonikaartide looja).
Mäletame neid härraseid ühest eelnevast juhtumist, kus nad olid Punaaarmee poolt „komandeeritud“ Moskvasse uurimaks Venemaa territooriumil tabatud nn „kummitusrakettide“ maiseid jäänuseid.
Nii tuli venelastel seoses võidurelvastumisega paratamatult lahendada samu, V2 esialgsete mudelitega kaasnenud probleeme ja riiklik sõjatööstuslik kompleks rakendas selle eesmärgi nimel kogu oma masinavärgi.
Veidike kronoloogiat.
Projekti käivitamine tehti ülesandeks Vladimir Tšelomeile. (Tuleb mainida et 9 aasta pärast kaasati projekti paralleelselt ka A.I. Mikojan koos oma bürooga).
1946 aasta oktoobris moodustati rakettrelvade arendamiseks Erikonstrueerimisbüroo 2 (ОКБ-2) kuhu kuulusid juba tuttavad härrased Lertes ning Hanzerling.
12. oktoobril 1951 aastal loodi Erikonstrueerimisbüroo 155-1 filiaal (ОКБ-155-1),
Juunis 1956 masinaehituse konstrueerimisbüroo „Raduga“ (машиностроительное конструкторское бюро «Радуга»).
Aastate ja erinevate arengute jooksul kaasati büroosse mitmeid uurimisasutusi, instituute, vähem ja rohkem „spetsiaalseid“ ja „erilisemaid“ konstrueerimisbüroosid.
Huvitav on fakt, et juba 1947 aastal alustati tööd (ОКБ-2):s, suure saladuskatte all, uue põlvkonna isekorrigeeruva optilise süsteemi loomisega rakettrelvadele, mille ülesandeks oli täiendada juba tuntud ja Saksamaal laia praktikat leidnud inertsiaalset güroskoopilist juhtimissüsteemi.
Selle rangelt salajase projekti juhtideks olid just Paul Wolfgang Lertes ja Joahim Hanzerling.
Kuidas on siis võimalik, et juba 1947 aastal alustati Nõukogude Liidus projekti Buran –RSS40, mis mujal maailmas jõudis seeriatootmisesse alles 1957 aastal (USA projekt Nayaho)?
Võib täie tõsidusega väita et 1947 aastal rakettrelvade isekorrigeeruva optilise juhtimisüsteemi loomise ja katse-isendite valmimise taga samal aastal, olid just needsamad kaasatud saksa spetsialistid ning Luftwaffe ja SS:i uurimisasutuste teaduslik tehniline pärand...
Kui suur osa aga oli tööde käivitumisel nn. „taevast sülle kukkunud kummitusrakettidel“?
Just nendel mida uuriti-puuriti Moskva eeslinnas kunagises imposantses aadlipreilidele ehitet ratsamaneežis?
Eelnevalt mainisime põgusalt, et alates juba eelmise aastasaja kahekümnendatest aastatest tegelesid Saksa kuulsad õhulaevad- tseppeliinid programmiliselt oma lennutrasside fotografeerimisega.
Hiljem jätkas seda üritust SS:i kuulus eriotstarbeline lennuväeeskadrill KG 200. (Kampfgeschwader 200).
Kasutati tunnistajate ütluste kohaselt Carl Zeissi laifilmi stereokaameraid.
Miks neid?
Lihtsal põhjusel.
Stereokaamerate abil saadud kujutist on võimalik töödelda pinnareljeefi omaduste, kõrguste jm. kindlakstegemiseks.
Aeg siirduda algallikatele lähemale.
Sõidame Moskvasse.
(jätkub...)
ZED [ametlik autor] www.para-web.org