Millal ja millest sai alguse SS Reichsführeri Heinrich Himmleri huvi Eesti ja eestlaste vastu võib ainult oletada.
Kaasaegsete tunnistuste põhjal kui kogunesid III Reichi "ülikud" ja nende "õukond", kas siis erinevate tähtpäevade või sünnipäevade tähistamiseks, oli vahel kutsutud neile "laiendatud" koosviibimistele ka NSDAP peaideoloog Alfred Rosenberg ning Himmleri usaldusmees Felix Kersten.
Kummaline ja mõistatuslik persoon Kersten esines selles seltskonnas tunnistajate sõnul vabalt.
Vestles kõigiga, viskas nalja Hermann Göringuga.
Isegi Himmler, kes harilikult tundis ennast kõigil suurematel koosviibimistel ebamugavalt, olevat käitunud neil juhtudel kui sündmusel osales ka Kersten, suhteliselt vabalt ja sundimatult. (link)
Paaril korral oli tunnistajate sõnul Felix Kersten võimaluse avanedes, kõnetanud Alfred Rosenbergi eesti keeles.
Austatud Reichsleiter oli kangestunud ja siis midagi vastuseks kokutanud.
Ilmselt tekitasid need kuuldud repliigid huvi alati pedantses Himmleris.
Kas sai see põgusalt kuuldud eesti keele kõla selle põhjuseks, et 1945 kevadel leiti Heinrich Himmleri isiklike asjade hulgast Eesti-Saksa sõnaraamat, pole teada, võib vaid oletada.
Ajaloolise tõe huvides peab muidugi rõhutama, et 1941 aastal, III Reichi võiduka sõjamasina hiilgeaegadel, ei omistatud sakslaste silmis Eestile, eestlastele mingit tähtsust. Olime vaid väike osa Kolmanda Riigi maailmavallutuslikest plaanidest.
Muidugi midagi sellist mida rõhutas Nõukogude Vene ja hilisem Ameerika sionistlik propaganda, et eestlased oleks nagu Saksamaa plaanide kohaselt määratud füüsilisele hävitamisele, ei eksisteerinud.
Soomlased, eestlased ja ka lätlased olid III Reichi rassiõpetuse kohaselt tunnistatud aarialasteks, koos kõigi oma õiguste ja kohustustega.
Hiljem kui sõjaõnn oli Wehrmachtile selja pööranud, muutus järjest tähtsamaks nende rahvaste koondamine Kolmanda Riigi ideede elluviimiseks.
Hakati rõhutama ühist kultuuriruumi, ühist võitlust ajaloolise vaenlasega.
1944. aasta algul ilmus eesti keeles juba varem saksakeelsena trükitud ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teatmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].
Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt.
Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda.
Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat pävinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.
Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:
"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist.
Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest.
Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."
Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorireshiim eesti rahvale.
Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.
Hinnangud eestlaste iseloomuomadustele:
1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus.
Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt.
Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.
2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega karjumisega (Anschreien).
Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt.
Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.
3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises.
Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma.
Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.
4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse.
Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest.
Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa.
Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga.
Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.
5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:
Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.
Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud.
Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam.
Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme.
Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu.
Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.
Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad.
Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolshevismi vastu.
Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade- eestlaste ja sakslaste- feodaalisandate vahel.
Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel on ammugu juba kadunud ja maalt lahkunud.
Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad.
Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:
Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita.
Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse.
Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.
Koheselt peale Baltikumi alade vallutamist Nõukogude Venelt, alustasid Saksa võimud bolshevike poolt toimepandud kuritegude laialdast uurimist.
Otseseks juurdluse läbiviiaks oli kohalik julgeolekupolitsei, keda muidugi kureeris SS.
Tehtud töö oli väga põhjalik.
Koostatud toimikute, asitõendite, tunnistajaütluste maht oli tuhandeid lehekülgi.
Kogutud ja süstematiseeritud materjale kasutas Saksamaa enesest mõista propagandistlikel eesmärkidel, et näidata maailmale bolshevismi ning Nõukogude Venemaa tõelist nägu.
On liikvel legend, et kui Hitler oli tutvunud nende SS:i poolt kogutud audentsete tõenditega bolshevike hirmutegudest Eestis ja Lätis, oli ta vapustatuna tormanud lauale laotatud kaardi juurde, löönud rusika kohale kus oli kaardil kujutatud Leningradi ja röögatanud: "See boshevistlik ussipesa tuleb maapinnalt pühkida, et see mürk ei valguks siit enam kunagi Baltikumi!..."
Repliik.
Internetist Eestis 1940-1941 bolshevike poolt toimepandud kuritegude kokkuvõtet koos pildimaterjaliga ma ei leidnud.
Leidsin Lätis tehtud kuritööd.
Tean, et Eestis toimepandu oli vastav, kuna nii kurjategijad, meetodid kui ulatus oli sama.
(osa: How the KGB worked...edasi loe siit: http://home.parks.lv/leonards/BaigaisGads/eng/Saturs.htm
/Repliigi korras.
Kellel närvid kannatasid vaadata sellelt eelmiselt lisatud lingilt enamlaste kordasaadetud jäledusi Lätis enne II MS, siis talle nähtavasti ei ole vaja põhjendada miks eestlased-lätlased astusid sõja puhkedes ja võimaluse avanedes Heinrich Himmleri juhitud SS ridadesse.
Muidugi osales selles ühises sõjakäigus boshevismi vastu peale nende palju rahvaid.
Lisan siia väikese loetelu osalenutest kes kandsid krael SS ruunimärke:
Lätlased 73.000
Hollandlased 55.000
Eestlased 50.000 Kuulsaim eesti sõjamees II maailmasõjas oli Kolonel Alfons Rebane
Don:i kasakad 30.000
Tsetsheenid-Osseedid 25.000
Flaamlased 23.000
Turkmeenlased 20.000
Walloonid 20.000
Azerbaidshaanlased 20.000
Ukrainlased 20.000
Itaallased 20.000
Prantslased 20.000
Norralased 6.000
Soomlased 3000
Rootslased 300
National formations, but they were to be commanded by German officers and NCOs. Beginning in 1942-43, several new (Himmler was allowed to create his new formations were formed from Bosnians, Latvians, Estonians, and Ukrainians. The Reichsführer had sidestepped the race laws by ordering that Waffen-SS units formed with men from non-Aryan backgrounds were to be designated division der SS (or Division of the SS) rather than SS Division. The wearing of the SS runes on the collar was forbidden, with several of these formations wearing national insignia instead.
All non-Germanic officers and men in these units had their rank prefix changed from SS to Waffen (e.g. a Latvian Hauptscharführer would be referred to as a Waffen-Hauptscharführer rather than SS-Hauptscharführer). An example of a division der SS is the Estonian 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr.1). The combat ability of the divisions der SS varied greatly, with the Latvian, French and Estonian formations performing exceptionally whilst the Albanian units performing poorly.
While many adventurers and idealists joined the SS as part of the fight against Communism, many of the later recruits joined or were conscripted for different reasons. For example, Dutchmen who joined the 34.SS-Freiwilligen-Grenadier-Division Landstorm Nederland were granted exemption from forced labour and provided with food, pay and accommodation. Recruits who joined for such reasons rarely proved good soldiers, and several units composed of such volunteers were involved in atrocities.
Towards the end of 1943, it became apparent that numbers of volunteer recruits were inadequate to meet the needs of the German military, so conscription was introduced. The Estonian 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (Estnische Nr.1) is an example of such a conscript formation, which proved to be outstanding soldiers with an unblemished record.)
Wehrmachti Taaveti kilbiga sõdurid
Eelmistes kirjatükkides puudutasime põgusalt 1935 aastal Kolmandas Riigis kehtestatud koletuslikku, inimvihkajalikku Rassiseadust.
Samuti mainisime möödaminnes siiani mitte eriti laialt publitseeritud III Reichi juhtkonna plaane, luua Juudi rahvale uus kodumaa.
Mis moel oli selle plaaniga seotud juutide süstemaatiline kogumine koonduslaagritesse, ja mis moel olid selle kõigega isiklikult seotud SS juht, Reichsführer Heinrich Himmler (Iisraeli Lähis-Ida paiknemisidee autor), Eestimaa mees Feliks Kersten (juudi rahvusest tähttegelaste selekteerija) näitab lähem või kaugem tulevik.
Selle arutluse eesmärgiks siin foorumis, ei ole mingil moel seada kahtluse alla praeguseks maailmavõimu poolt kanoniseeritud Holocausti.
Me lihtsalt toome esile mõningaid, siiani võibolla veidi teenimatult tähelepanuta jäänud fakte.
Täpselt kolm aastat ja viis päeva peale Saksamaa kapituleerumist II Maailmasõjas, kuulutati ametlikult välja Iisraeli riik.
Juudi paljukannatanud rahvas taastas peale ligemale kahe tuhande aastast vaheaega oma riikliku iseolemise.
Praktiliselt kohe kuulutasid ümbritsevad Aaraabia riigid (Egiptus, Liibanon, Jordaania, Süüria) vastloodud riigihakatisele sõja.
Ja see sõda ei jäänud ainukeseks.
Sõjalised konfliktid toimusid lisaks 1948 aastale 1956, 1958, 1967, 1973.
Viimane kord 1982 aastal 6 juunil, kui Iisraeli hästirelvastatud relvajõud praktiliselt pühkisid oma teelt kaasaegsete vene relvadega varustatud Süüria okupatsioonikorpuse Liibanonis.
Iisraeli vägedele ja juutide omaloodud relvadele (ühed maailma parimad tankid Magach ja Merkava, sõjalennukid Lavi, Kfir, Arie, Nesher, helikopter Yasur) ei olnud siis, ega ka praegu araabiamaadel midagi vastu panna.
Aga mis toimus 1948, kui vastloodud riigihakatisele astus koheselt vastu suur osa selle-aegsest Araabia maailmast?
Siis astusid juudi poolel araablaste ülekaalukatele vägedele vastu Wehrmachti II MS aegsed tankid Tiger ja Panther.
Iisraeli sõdurid olid relvastatud nii Saksamaalt pärit kui Tsehhi Shkoda tehaste inseneride poolt juba Iisraelis toodetud endise Saksa Armee relvadega MG-42, MG-43 ja MPi- 43, 44.
Aga sõdurid?
Kuidas suutis vastloodud Iisraeli riik luua koheselt sellise löögirusika, mis praktiliselt hävitas kõik ülekaalukad araabia kallalekippujad?
Vastame.
Iisraeli armee tuumikuks oli ligemale 50.000-100.000 endise III Reichi Wehrmachti ridades II Maailmasõja rinnetel karastunud ja väga kogenud, tulest ja veest läbikäinud sõdurit, allohvitseri, ohvitseri.
Judaistliku kultuuri ja usukaanonite kohaselt pärandub juutlus, st. juudi rahvuslus nii ema kui isaliinis.
Iga laps kelle üks esivanematest on juut, on sündides automaatselt juudi rahvusest.
Juudi rahvus, veri (genofond) on ajalooliselt judaistliku ideoloogia kohaselt mõistetud domineerima.
Kõikidel selliste tunnustega inimestel oli ja on võimalus ja õigus koheselt soovi korral repatrieeruda Iisraeli.
Saksamaal seoses 1935 aastal kehtestatud Rassiseadusega, defineeriti Saksa natsionaalsotsialistlike ideoloogide poolt termin -segatõug- "Mischlinge".
Selle terminiga tähistati inimesi, kes olid sündinud aarialasteks tunnistatud isikute segaabieludest mitteaarialastega (juutidega).
Rassiseadus defineeris Mischlinge:ks inimesi kui esimese astme "segu" st. üks vanematest on juudi rahvusest ja teise astme, kui üks vanavanematest on juut (vanaisa või vanaema).
Vaatamata juriidilisele "alaväärsusele" mis oli põhjustatud ilmsest tõestatud juudi päritolust, elasid sajad tuhanded sellised isikud rahulikult natside võimu all, tegemata välja natslikust ametlikust propagandast.
Üldkehtestatud korra kohaselt teenisid need kodanikud harilike kutsealustena Wehrmachtis, Luftwaffes ning Saksa sõjalaevastikus Kriegsmarines, ja mitte ainult reakoosseisuna vaid osana kindralstaabist, polkude, diviiside ja armeede kõrgemast juhtkonnast.
Tuhanded praktiliselt juudi rahvusest iskud olid autasustatud vapruse ning sõjaväljal sooritatud kangelastegude eest Teises Maailmasõjas, Raudristide ning teiste III Reichi sõjaväeliste autasudega.
Kakskümmend juudi rahvusest sõdurit ja ohvitseri vääristati aga kõrgeima Saksa sõjaväelise autasuga - Rüütliristiga.
Suur osa 150.000 sõja läbinud juudi rahvusest Saksa Armee sõdurist-ohvitserist siirdus peale sõda vastloodud Iisraeli, kuid paljud jäid ka Saksamaale.
Tutvume mõnega neist.
Praegu Põhja-Saksamaal elav 88 aastane usklik juudi härrasmees läbis kogu sõja teenides Wehrmachtis ja lõpetas sõja ohvitserina kapteni auastmes.
Ta oli vägagi tuntud isik kogu Saksamaal.
Natsionaalsotsialistlik propagandamasin trükkis kogu sõja vältel tohututes tiraashides propagandaplakateid tema fotoga.
Sinisilmne ja blond noorsõdur kiivris, all ilutsemas kiri: "Ideaalne Saksa sõdur".
Selleks ideaalaarialaseks oli juudi rahvusest Wehrmachti sõdur Werner Goldberg.
Siin siis see "muster" sõduripoiss:(link)
Juudi rahvusest sõjakangelast, Wehrmachti major Robert Borhardt:i autasustati Saksa Armee hinnaituima autasu, Rüütliristiga 1941 aastal, kui ta juhtis tankiläbimurret Vene kaitseliinidest.
Teenistuskäiku jätkas ristikavaler Rommeli juhitud Aafrikakorpuses.
El-Alameini all sai Borhardt haavata ja langes teadvusetuna Inglise vägede kätte.
1944 aastal lubasid inglased tal sõjavangina külastada oma juudi vaimulikust isa Inglismaal.
1946 aastal Robert, keda sõjakaaslased agiteerisid siirduma Iisraeli, teatas oma rahvuskaaslastele, et kõigepealt on tema kohus anda oma osa Saksamaa taastamisse.
1983 aastal, veidi enne oma maise tee lõppu jutustas Borhardt saksa kooliõpilastele: "Kümned tuhanded juudid teises Maailmasõjas lugedes oma esmaseks kohuseks võitlust oma isamaa eest, teenisid Wehrmachti ridades...".
Kolonel Valter Hollaender:i, samuti juudi rahvusest, autasustati isiklikult Führeri enda poolt aukirjaga, kus Adolf Hitler kinnitas selle galantse välimusega juudist ohvitseri aaria päritolu...
Analoogilised Hitleri allkirjaga "aariaverd" tõendavad tunnistused anti Kolmandas Reichis kümnetele kõrgete sõjaväeliste auastmetega juudi päritolu Wehrmachti ohvitseridele.
Hollaenderi autasustati sõja-aastatel Raudristi mõlema järguga ja küllaltki haruldase Saksa Ristiga Kullas.
Rüütliristiga vääristati teda 1943 aastal, kui tema tankitõrjeüksus hävitas Kurski Kaare lahingus 21 vene tanki.
1944 aastal Valter langes lahingus venelaste kätte ja veetis 12 aastat stalinlikes sunnitöölaagrites.
1972 aastal suri ta Saksamaal, see vana sõdur naases Iisraelist suremiseks maale, mille eest ta oli võidelnud.
Saladuslik on Varssavi Ljubavichi juudi rabi, Josef Itchak Scheersoni pääsemislugu 1939 aasta sügisel.
Juudi kogukond USA:s pöördus riigisekretäri Kordell Hell:i poole asjakohase abipalvega.
USA Riigidepartemang võttis ühendust Saksa sõjaväeluure Abwehri juhi, admiral Canarisega.
Ja ennäe, sõitiski auväärne rabi hea tervise juures läbi kogu Saksamaa Hollandisse varjule.
Hiljuti tuli aga ilmsiks, et kogu seda "transiiti" okupeeritud Poolast vabasse Hollandisse kureeris Kolmanda Reichi poolt Abwehri kolonelleitnant Ernst Bloh, kah "kaananimaa mees" sünnilt.
Blohi ülesandeks oli teha Ljubavichi rabi sõit läbi Saksamaa (oli ju auväärt usumehe välimus nagu kombeks - must pikkmantel, pigimüts-kaabu, veidi kasimata habe ning tolknevad oimulokid) igati ohutuks-mugavaks.
Tõmmut verd ja iseloomuliku ninajurakaga Bloh ise oli varustet aga väga kõva paberiga: "Mina, Adolf Hitler, Saksa rahva Führer, kinnitan käesolevaga, et Ernst Bloh on tunnistatud aarialaseks ja parima Saksa vere kandjaks"!
Huvitav muidugi ka selline tõsiasi ajaloost, et mainitud Abwehri ohvitseri nimekaim, samuti juudi rahvusest, arst Eduard Bloh, sai 1940 aastal väljasõiduks USA:sse loa otse Hitlerilt endalt.
Ja kolis ta perega uhkelt.
Kaasa sõitis nii mööbel, klaver elutoast kui moosid keldrist.
Põhjus oli lihtne.
Seesama eakas arstihärra oli olnud Aadolfi enda perearstiks lapsepõlves, ravinud nii Väikest-Aadut kui selle ema.
Kes siis olid need juudi rahvusest "Mischlinge" või siis "sajaprotsendilised" juudid Wehrmachti mundrites?
Kas olid nad selleaegsete ideoloogiliste ja poliitiliste olude "ohvrid" või hoopistükkis astusid sama rivisammu natslike timukatega?
Elu seadis osalisi tihtigi kummalistesse olukordadesse.
Nii näiteks ei jäänud Saksenhauseni koonduslaagri ülemal üle muud kui näost valgena kulpi taguda, kui üks juudi rahvusest Wehrmachti allohvitser, pärjatuna nii Raudristide kui muude Saksa sõjaväeliste aumärkidega, viis laagrist ära oma isa.
SS:i poolt vormistatud ettenäidatud paberid olid karmid.
Laagri poolt anti vabanenule korralik ülikond ja habemeajamisriistad.
Selliseid näiteid võib tuua hulgi.
Juudi rahvusest, ametlikult nn. "pooljuudiks" kuulutatud kolonel Walter H. Hollaender. (autasud: Rüütlirist, Saksa Rist Kullas, EKI, EKII, Lahingumärk):(link)
1944 aasta jaanuaris valmistas Wehrmachti keskaparaadi kaadriosakond ette salastatud nimekirja kujul dokumendi, seitsmekümne seitsmest kõrgemast ohvitserist ning kindralist "Kes on täielikud või segatud semiidid...".
Kõik 77 omasid aga isiklikult Hitleri poolt signeeritud dokumenti mis tõendas nende "puhast Saksa verd"!
Nimekirjas figureeris 23 koloneli-polkovnikut, 5 kindral-majorit, 8 kindral-leitnanti, kaks armeekindralit.
Tänapäeval võib siia uute faktide põhjal lisada veel 60 kõrgema Saksa ohvitseri ning kindrali nimed, kes teenisid Wehrmachtis, Luftwaffes ja Kriegsmarines (lisaks kaks feldmarssalit (!)).
On fakt, et 1940 aastal avaldati ametlik käskkiri, mis määras ohvitserid kel oli tõendatult juudi rahvusest kas kaks vanaema või vanaisa, erru.
Reaalsus oli aga see, et selle käskkirja alusel ei lahkunud Saksamaal teenistusest ja ei loobunud oma auastmest tegelikult mitte ükski sõjaväelane.
Ametlikku käskkirja korrati tulutult 1942, 1943 ja 1944.
Tühi töö.
Kõik need käskkirjad lihtsalt jäid jõuetuteks paberiteks.
Rindemeeste vahel tekkinud relvavendlust ei suutnud murda ükski ideoloogia, sunni- ega parteiinstants.
Kõigi nende olude ja sõjasündmuste keerises toimus ülikummalisi stseene.
Nii näiteks 1941 aastal Valgevenes lahingute käigus, andis üks Punaarmee üksus ennast täies komplektis vangi Wehrmachti väeosale, kelle koosseisust viiendik olid tegelikult juudid saksa vormis. Väeosa sakslastest relvavennad varjasid oma kaaslasi Saksa organite eest igal võimalikul kombel.
Samas alistunud punaarmeelaste esmaseks tegevuseks oli käbedalt üles anda oma juudi rahvusest kaaslased ja muidugi üksuse komissarid-politrukid.
Endine Saksa Liitvabariigi juudi rahvusest kantsler Helmut Schmit, II MS aegne Luftwaffe ohvitser tunnistab:
"lennuväeosas kus ma teenisin, oli 15-20 minusarnast poissi...
On selge, et II Maailmasõjas Saksa mundrites võidelnud juudi rahvusest sõdurite problemaatika süva-avamine toob meieni toimunu hoopis uued ja tundmatud perspektiivid... Võibolla peame paljutki ajaloos ümber hindama..."
Pildimaterjal:
1. Hermann Aub sõduriraamat (ametlikult kuulutatud nn. "pooljuudiks")(link)
2. Juudi rahvusest sõdurid annavad Hitleri nimel sõdurivande(link)
3. Ametlikult nn. "pooljuudiks" kuulutatud Horst Geitner, autasustatud Teise Klassi Raudristiga ja Hõbedase Haavatasaamismärgiga.(link)
4. Ametlikult "pooljuudiks" kuulutatud Kommodor Paul Ascher, lahingulaev Bismarcki juhtohvitser.(link)
5. Ametlikult nn. "neljandikjuudiks" tunnistatud Admiral Bernhard Rogge (autasust. Rüütlirist tammeoksadega, Rüütlirist, Jaapani Keisri annetatud kuldne samuraimõõk, EK I ja EK II)(link)
6. Juudi rahvusest Wehrmachti kindral Johannes Zukertort.(link)
7. Juudi rahvusest, Hitleri isiklik lemmik (1935a. kuulutas Hitler ta pidulikult aarialaseks) Luftwaffe kindral, Helmut Wilberg. Autasud: Hohenzollernite Rüütlirist Mõõkadega, EKI ja EKII)(link)
8. Wehrmachti ridades läänerindel võidelnud ja Inglise vägede poolt vangistatud juudi rahvusest Anton Mayer.(link)
III Reichi kõikvõimsa RSHA (Riigi Julgeoleku Peaameti -ReichsSicherheitsHauptAmt) juht Reinhardt Heidrich.
Führeri enda usaldusmees kelle võimupiiridesse kuulus kontroll GeStaPo, kriminaalpolitsei, SS:i luure ja vastuluure üle.
Kogu oma elu (mis küll polnud eriti pikk) võitles ta kuulduste vastu oma juudi päritolust. Reinhardt sündis 1904 aastal Leipzigis, sealse Konservatooriumi direktori perekonnas.
Tema perekonnalugu mainib, et ta vanaema oleks nagu abiellunud juudisoost härrasmehega alles peale tulevase RSHA juhi isa sündi.
Muidugi ei täpsustata kõiki asjassekuuluvaid "peensusi"...
Tõsi on aga see, et poisipõnnid-mängukaaslased kolkisid väikest Reinhardti tihti sõimates teda "juudivõsuks". (Sarnane lapsepõlv oli ka teisel III Reichi kurikuulsal tegelasel Adolf Eichmannil).
16 aastase noorukina liitus Heidrich Saksa marurahvusliku organisatsiooniga "Freikorps", et leevendada kuulujutte oma "juudi-vanaisast".
1920 aastate keskel teenib Reinhardt kadetina õppelaeval "Berlin" mille kapteniks oli hilisem admiral Wilhelm Canaris.
1931 aastal saab aga Heidrich Saksa sõjajõududest häbiga kinga.
Ja seda Saksa ohvitseri aukoodeksi rikkumise tõttu. (Ta olevat ajanud ligi oma otsese ülemuse alaealisele tütrele...)
Aga auahnus ei anna asu, tee edasi on võimalik ainult SS:i aparaadis.
Sihikindlalt liigub ta auastmeredelil üles.
Olles lõpuks kogu Saksa riigi noorim Obergruppenführer SS (vastab kindrali auastmele tavalises armees), üritab Heidrich igati intrigeerida oma endise heategija Canarise vastu, üritades allutada endale ja SS:ile Abwehri (Canarisele allunud sõjaväeluuret).
Canarise vastuabinõu on lihtne, ta talletab oma isiklikus šeifis paksu toimikut milles ohtralt dokumentaalseid tõendeid Reinhardt Heidrichi juudi päritolust.
On väga kummaline, et just Heidrichi initsiatiivil organiseeriti ning viidi läbi 1942 aastal Saksamaal kurikuulus Wannsee konverents "Juudiküsimuse lõplikust lahendamisest".
Väga kummaline.
Klassikaliseks näiteks III Reichi eliidi hulka kuulunud "maskeerunud salajuudist" võib pidada Luftwaffe feldmarssalit Erhard Milchi.
Tema isa oli juut, ametilt farmatseut.
Juudi päritolu tõttu ei immatrikuleeritud teda Keiserlikku Saksa Sõjakooli kuid puhkenud I Maailmasõda andis talle võimaluse liituda vastloodud õhujõududega.
Milch liitus legendaarse Saksa lennuässa Mannfred von Richthoffeni diviisiga, kus staabis teenides tutvus ka noore tähtlenduri Göring:iga.
1920 aastal võtab lennukitööstur Junkers sõjaväljalt naasnud Milchi oma protektsiooni alla, edutades teda oma kontserni ametiredelil.
1929 aastal saab Milchist Saksa rahvusliku lennukompanii Luft Hansa peadirektor.
Aimates vaistlikult ette poliitika-arenguid annab Milch tasuta kasutada LuftHansa lennukeid RahvusSotsialistliku Saksa TöölisPartei (NSDAP) liidrite propagandasõitudeks.
Olgu mis oli, aga Adolf oli hea mäluga ning talle osutatud teeneid ei unustatud kunagi.
Kohe kui natsid olid võimu haaranud, koostati üksikasjalik dokumenteeritud toimik, kus toodud tõendid kinnitasid senior Milchi suguvõimetust.
Erhardi isa aga olevat hoopistükkis "tubli naabrimees", parun von Beir!
Göring hirnus nii et kõver: " Jah, Milchist tegime sohilapse, aga selle eest siniverelise...!"
Kui 1940 aastal tekkis natsijuhtkonnas sõnelus teemal, kas anda Milchile Rüütlirist, olevat Göring resoluutselt teadanud: "Oma staabis otsustan mina, kes on juut ja kes ei ole...!"
Feldmarssal Milch juhtis praktiliselt kogu sõja vältel Göringu varjus Luftwaffet, osales saksa "imelennuki" Me 262 ja rakettrelvade "FAU" loomises.
Peale sõda veetis Erhard Milch sõja võitnud liitlaste otsusel üheksa aastat vanglas, hiljem kuulus kuni elu lõpuni kontsernide "Fiat" ning "Thüssen" juhatusse.
Pildimaterjal:
1. Feldmarssal Erhard Milch (vasakul), üks Hitleri aarialaseks kuulutatud lemmikutest. Autasustati Rüütliristiga 1940 eduka Norra hõivamis operatsiooni eest. (link)
2. "Kahtlase" päritoluga Reinhardt Heidrich, "Judenfrei-projekti" peaarhitekt.(link)3. Teine sama päritolu ja kaliibriga tegelane Adolf Eichmann.(link)
Tõin siin kirjutises vaid mõned faktid sellest tegelikkusest mis viitavad teatud põhjustel siiani väga ühekülgselt käsitletud osale III Reichi ajaloos.
Eelmisel nädalal ilmutati maailma uudisteagentuurides teade, et Saksamaa avab oma WWII -aegsed arhiivid... Kas on neid materjale võitjate-liitlaste poolt "rehitsetud-sõrmitsetud" ei oska arvata... Loodame, et üht-teist saame teada mis tegelikult ikkagi toimus, või veel tähtsam MIKS TOIMUS?
Peab ka see "müür" ükskord langema...pääsu pole!
Hitler ja lapsed
"Suur Lenin ta oli nii üllas...ja lapsi ta võtaks meid sülle..."
Seda imalat laulukest mäletavad nõuka ajal elanud.
Kõik riigid, riigikorrad, valitsejad, diktaatorid armastavad end kujutada kui Madonnat lapsukesega ikoonil.
See kihk on sügaval inimloomuses ja kultuuris. Eriti just õhtumaal. Polnud erandiks ka Adolf Hitler.
Säilinud on III Reichist sellel teemal tohutult materjali. Nüüd on midagi taaasilmutatud ka Eestis.
Raamatuke ADOLF HITLER ja LAPSED.
"Adolf Hitler ja lapsed ilmus esimest korda II maailmasõja ajal Tallinnas. Tegemist on klassikalise propagandaväljaandega ? kõik suured juhid on tahtnud end näidata ka laste suurte sõpradena. Selline oli trükise järgi ka Adolf Hitler, kes päästis Eesti lapsed ja nende emad ja isad Moskva enamlaste hirmutegude eest (link). Tekst on peale eesti keele ka inglise, saksa, läti ja soome keeles."
Vaata täpsemalt www.raamat. ee (link)Keda see ajajärk huvitab tasub lugeda. Annab tunnetust toimunust ja valitsenud mentaliteedist. Ja mine-sa-tea, äkki kaob teine riiulitelt ühtäkki nagu "kuulsate" Siioni Tarkade Protokollidega meil juhtus.
Antarctisches Seidlungensfrauen (ASF)
Wehrmachti sõdurile võis avaneda 1942 a. suvel Ukrainas, Poltava raudteejaamas erakordne vaatepilt. Reisirongile marssis väga kummaline sõjaväeüksus, mis koosnes eranditult noortest, 17 kuni 24 aastastest, blondidest ja siniste silmadega neidudest. Nad kandsid elegantset taevakarva sinist vormi mille jakkidel olid SS-i tunnused.
See Himmleri algatusel moodustatud üksus oli üheks osaks loodavale uuele ja puhtamale aaria kogukonnale Antarktikas.
Kõige huvitavam seik selles kirjutises on see, et üks selliste neidude koolituslaager olevat asunud Hiiumaal Ristna poolsaare lähistel. Eestikeelsest netist midagi sellele viitavat küll ei leidnud. Äkki kellelgi teisel on rohkem õnne? Ei tea kas Antarktika jääkilbi all voolab lisaks avastatud jõgedele ka väikeses koguses eesti verd!?
Adolf Hitler (20. 04.1889 Braunau - ??. ??. ????...)
Alustasime kirjutist III Reichist faktiga lähiajaloost:
...Kui hiljuti korraldati Euroopa Ühenduses küsitlus kõige silmapaistvama isiku määramiseks ajaloos, kes viimasel sajandil mõjutas maailma, oli vastus ettemääratav.
See oli Adolf Hitler.
Tulemus oli sedavõrd ebasobiv ideoloogiliselt, et küsitlejatel tuli laiendada ajavahemikku kahele sajandile.
Tulemus sama.
Seetõttu otsustati ametlikult välja kuulutada auväärne teine koht, Karl Marx...
See mees, ükskõik mis kombel ka me temasse ja tema tegevusse ei suhtuks sisemas, jättis jälje ajalukku.
Oleme siis nõus valitseva, võitjate loodud ja kanoniseeritud ajalookäsitlusega või mitte.
Tema elust on kirjutatud terve väikese raamatukogu jagu teoseid ning uurimusi, linastatud filme.
Arvata võib, et kirjutatakse-linastatakse veel.
Mu eesmärk ei ole nüüd Teile neid kõiki ümber jutustada.
Uuriksime ainult selle mehe elu lõppu millest kõige erinevamad allikad pajatavad eri versioone, legende ja müüte ning mis suurpäraselt langevad kokku meie foorumi temaatika ning ainestikuga.
1999 aastal ilmutati ühes väikeses Tšiili ajalehes ühe eaka vanahärra suripilt...
Suri see 109 aastane mees Ladina-Ameerikas, ühes kohalikule Saksa rahvusrühmale kuuluvas mägivillas...
Taadist ei jäänud eriti palju maha.
Kohalikud teadsid rääkida, et see härra oli elanud erinevates Ladina-Ameerika maades, põhiliselt raskesti ligipääsetavates kohalikes Saksa kolooniates, tihti oli tal külas käinud aga saladuslikke kõrgeaulikke külalisi uhkete limusiinide ja helikopteritega.
Kas on tegu sama isikuga?Kes oli see vanataat pildil: (link) Foto parteipiletilt: (link) Pilt poisipõlvest: (link)
Ametlik ajalugu kirjutab, et 1945 aasta maikuus langesid Adolf Hitleri ja tema kaasa Eva Brauni maised jäänused Berliini Führerpunkri õuel pommiaugus, Punaarmee vägede kätte.
Mida jutustavad meile juhtunust Punaarmee eriorganite (NKVD, KGB, FSB) arhiivid?
Milliseid fakte on võimalik tuvastada ja mida on jäetud dokumenteerimata
Enne kui asume vene arhiivimaterjalide kallale, loetleks üles mõned küsimused, mis seoses toimunuga 1945 aasta kevadel Berliinis, vaevavad siiani uurijate päid.
1. Mida pidi tähendama admiral Dönitzi poolt 1943 aastal III Reichi koosolekul lausutu:
"?Saksa allveelaevastik on uhke, et maailma teises otsas, suutis ta luua Führerile ligipääsmatu kindluse? tohutu sooja õhuga koobastesüsteemi... meie päevade Šhangri-La?
2. Mis oli 1945 aasta 20. aprillil Berliinist Führerbunkrist Martin Bormanni poolt admiral Dönitzille saadetud (ja liitlaste poolt kinnipüütud) raadiotelegrammi tähendus: "Tierra del Fuego..." (Tulemaa)?
3. Kuhu suundusid 13. aprillil 1945 Kieli sadamast teeleasunud III Reichi reliikviate ja nazi-juhtkonna isiklike asjadega lastitud erikonstruktsiooniga allveelaevad U-530 kapteni Otto Wermauthi ja U-977 kapteni Heinz Schifferi juhtimisel salaoperatsiooni "Valküür" raames?
4. Kuhu pidi suunduma liitlaste poolt Berliinis Branderburgi ajutiselt lennuväljalt tabatud Saksa õhujõudude kauglennu kuuemootoriline eksperimentaallennuk Junkers? Kuidas osutus selle lennuki teine eksemplar olevat 1945 aasta suvel Argentiinas?
5. Mis oli SS:i juhtkonna salaoperatsiooni "ODESSA" lõppeesmärk?
6. Miks ei ole siiani tehtud Venemaa valdustes olevate väidetavalt Adolf Hitleri maiste jäänuste DNA analüüsi?
Vanemad lugejad mäletavad vene iidolteleseriaali "Seitseteist kevadist hetke". Kindalsti ka seriaali üht kandvamat tegelaskuju Heindrich Müllerit. (link)
Seriaalis esitas seda tegelast suurepärane vene draamanäitleja Leonid Bronevoi. (link)
(Käivad muidugi kõlakad, et sellesse osasse olid Moskva telefilmi-tegelinskid kaalunud ka meie Einari Koppel:it, kes kahtlemata oleks samuti selle osa suurepäraselt välja kandnud, aga see selleks...)Peab mainima, et Heinrich Mülleri, kurikuulsa GeStaPo juhi maine elutee arvatakse lõppenuks viimastel sõjapäevadel.
Eksisteerib isegi selle musta vormi kandnud SS kindrali kalmuküngas.
Ometigi osutus selle väidetavalt Mülleri hauakünka avamisel maetuks kogunisti kolm keha. Ükski neist ei omanud Heinrich Mülleriga mitte midagi ühist.
Praeguseks, kus on avaldatud erinevate maade eriteenistuste selleaegseid materjale ametlikult, aga ka üht-teist "kõveraid teid" pidi laiemale üldsusele ligipääsetavat "kraami", võib küllaltki kindlalt väita, et mitmedki III Reichi juhtfiguurid ei hukkunud, vaid lihtsalt kadusid sõja võitnud liitlaste vaateväljast.
On tõendeid, et esimene kõnelus planeeritavast "enesetapust" peeti Mülleri ja Hitleri vahel 1945 aasta märtsis Riigikantselei aias, aias mille juba paari kuu pärast kaevasid kapitaalselt üles Punaarmee kangelaslikud sapöörid, otsides Saksamaa kadunud liidrite jäänuseid...
Mõlemad vestluskaaslased mõistsid, et situatsioon on väljapääsmatu.
Allaandmine ei tulnud kellegile pähe, selleks oli aeg möödas ja asjatult kulutatud jõust-energiast oleks olnud lihtsalt kahju.
Igal juhul tuli mõelda tulevikust.
Mülleril oli ettepanek varjuda esialgu Hispaaniasse, Barcelonasse.
Seda linna hinnati kui optimaalset.
Riigi üks tähtsaim sadam, millest on võimalik lihtsalt liikuda meritsi suvalisse maakera punkti.
Mülleril eksisteeris Barcelonas muidugi oma ustav agentuur ja Francogi, vana kambajõmm, oleks vajaduse korral osutanud kindlasti kaasabi.
Barcelonast edasi oleks tee, peale vajalike ettevalmistuste tegemist viinud kas Lõuna-Ameerikasse või hüpoteetilisse tugikohta Antarktikas...
Müller soovitas lennata välja Berliini Gatovi lennuväljalt.
Lennukit juhtima oli mõeldud, Saksa lennuäss Verner Baumah, Führerile ja üritusele piiritult ustav silmapaistev piloot.
Et saada selgemat ülevaadet liitlasvägede hilisema ummikussejooksnud juurdluse üksikasjadest, peab mainima Hitleri teisikut (või ühte neist).
1941 aastal kandis Heinrich Müller ette Saksa kõrgemale väejuhatusele, et GeStaPo andmetel töötab Breslau polügraafiaettevõttes praktiliselt Saksa Rahva Suure Juhi koopia.
Vaatamata mõningatele segavatele pisidetailidele, nagu vuntside puudumine, teistsugusele soengule, oli sarnasus vapustav...
Kummalisel kombel osutus see inimene Hitleri kaugeks sugulaseks, sündinuks samuti Austrias, Sillipi nimelises suguvõsas.
Härra trükitööline ise ei omanud aimugi oma võimalikust sugulusest Führeriga.
Teisik oli veidi tüsedam, samuti ta suitsetas.
Seetõttu tuli võimul teda veidi "töödelda".
Härra polügrafistilt korjati ära sigaretid, samuti pandi ta kaloritevaesele ratsioonile.
Ühtlasi korraldati väike draamakursus, Führerile ainuomaste šhestide ning käitumismallide omandamiseks.
Leitud teisik osutus vägagi andekaks.
Kiirelt omandanud kõik vajaliku saavutas ta taseme, mis oma perfektsusega pettis ära ka Hitleri lähimad kaasvõitlejad.
Liitlaste kätte sattunud tunnistajate ütluste põhjal, nägi Müller isiklikult Adolf Hitlerit viimane kord 22:el aprillil 1945 aastal, sealsamas Riigikantselei aias koos Rattenhuberi kaitsekompanii, ustava kammerteenri Linge ja kellegi tundmatuga sinises kombinesoonis, kes talutas rihma otsas Führeri lemmikoera Blondit.
Hitler eemaldus koos Linge ja tundmatuga.
Veidi aja pärast naases vaid kammerteener ja mainis vaikselt: "Peremees sõitis ära...Alatiseks."
Sõitis ära, mitte ei surnud.
Rattenhuber lisas oma poolt: "Führer jättis meid...Nüüd on meil uus Führer..." Jutt käis tunnistajate ütluste kohaselt Hitleri teisikust.
Sõja viimastel päevadel saatis Jossif Stalin Venemaalt Berliini suure eriüksuse Hitleri maiste jäänuste leidmiseks.
Ja leidsid nad kõige eelduste kohaselt Hitleri teisiku keha, või selle mis põlenud kehast järgi oli...
Et tegemist oli teisikuga, seda ei märgatud kohe.
Teade "leiust" lendas kiiremas korras Moskvasse Stalinini.
Jäänuste hoolikamal, detailsemal uurimisel, märgati mitmeid küsitavusi, aga nendest otsustati arusaadavatel põhjustel vaikida.
Jossif Vissarionovitš muidugi kahtles talle omasel moel, et leitud laip kuulub tõesti Hitlerile ja saatis Moskvast täiendavad eksperdid.
Need lisajõud avaldasid samuti kahtlust leitu audentsuses.
Ja selleks oli alust.
20. aprillil 1945 aastal andis gruppenführer Müller välja rangelt salajase käsu erireisiks SS baasist KG 200 Airing/Härching (17 km Linz:ist Doonaul) 26. aprillil 1945 aastal.
Liitlaste kätte sattunud käsudokumendil: "Führeri erireis Barcelonasse" oli nimekiri isikutest kes olid määratud osalema lennuevakuatsioonis.
Dokumendilt leiame: Hitler, Göbbels, tema naine ja lapsed (maha tõmmatud), Bormann, Müller, SS kindral Fegelein, jalaväekindral Burgdorf, saadik Hewel, obersturmbanführer SS Betz, sturmbanführer SS Dr. Stumpfegger, hauptsturmführer Gross, Eva Braun, köögitüdruk Manziali.
Lisaks 4 inimest Rahvuslikust Julgeolekuteenistusest +3.
Tunnistajate ütluste kohaselt seda nimekirja korrigeeriti olude muutudes mitu korda.
Liitlaste poolt läbiviidud hilisema juurdluse põhjal leidis kinnitust, et päevakäsus loetletud isikutest kadusid jälge jätmata Hitler, Fegelein, Hewel, Betz ja Eva Braun.
Punaarmee poolt Führerpunkri õuel pommiaugust leitud inimjäänusel oli jalas väga paljukordselt nõelutud ja kantud sokid... Vaevalt, et Saksa rahva suur juht selliseid kandis!
Aga, põhimõtteliselt on ju kõik võimalik.
Suur erinevus oli ka leitu ja Hitleri kõrvade kujul.
Juba sel ajal oli teada, et inimese kõrvade kuju, vorm on igal indiviidil erinev, kordumatu. Maailmas pole kahte ühesuguste kõrvadega inimest...
Mida teha leituga?
Stalin andis käsu kehajäänused hävitada, aga siis mõtles ümber ja lasi need koos jääga kasti pakitult saata Moskvasse.
Mülleri eraarhiivist leitud tõendid kinnitavad, et teisiku keha maeti spetsiaalselt lihtsalt leitavaks.
Oleks ju olnud lihtne need kehajäänused piisava koguse lõhkeainega, mida vedeles sõjaolukorras kõikjal, mõnes pommiaugus, kiirelt kõva pauguga laiali pihustada...
Kogu see operatsioon viidi läbi erilise hoolikusega, Müller isiklikult viibis jäänuste õhukese mullakihiga katmise juures.
Hitleri teisik ei osanud midagi kahtlustada.
Talle oli seletatud, et ta peab jätkama oma rolli ka liitlaste meelevalda sattudes.
Tema ülesandeks jääb võita Führerile lisa-aega, varjumaks hoolikalt ettevalmistatud tugikohas...
Kuid SS:il oli selge, sellise "tsirkusega" võidetav ajalimiit ei oleks piisav, lisaks oleks lollitatud liitlased asunud Führerit mitmekordse innuga jälitama.
Teisikule, kes juba valmistus oma suurrolliks lasti ootamatult "Walter PPK" 7, 65 kaliibriga kuul pähe.
Esietendus jäi ära...
Huvitav detail veel.
Alates sellest saladuslikust jalutuskäigust Riigikantselei aias 22. aprillil (need jalutuskäigud olid igapäevased, neile ei pööranud keegi tähelepanu) ja teisiku arvatavast "rollisisenemisest", muutus ka äkitselt Führeri armastatud Blondi.
See loom kes nüüd Riigikantselei aias kammerteenri lõa otsas paar korda päevas asjal käis, kippus oma vanadele sõpradele valvemeeskonnast hambaid näitama...
Lisaks tekitas hämmeldust, et siiani nii suhtlusaltile Hitlerile endale, ei lubanud aga ustav "sisering" läheneda enam ühelgi isikul.
-->Adolf Hitler suri 1974. aastal Lõuna-Ameerikas (6)11.05.2004 00:01
Allan Espenberg
Eelmisel kolmapäeval esitles Paraguay ajaloolane ja jurist Mariano Llano oma uut raamatut "Hitler ja natsid Paraguays" (Hitler y los nazis en Paraguay), milles toetab seisukohta, et Adolf Hitler veetis viimased eluaastad Lõuna-Ameerikas Paraguay kauaaegse diktaatori Alfredo Stroessneri (1954-89) kaitsealusena.
Llano väidab, et Hitler ei sooritanud Berliinis enesetappu, vaid põgenes Argentinasse, kus võeti kohaliku sakslaste kogukonna ja Argentina hilisema presidendi Juan Domingo Peróni kaitse alla.
Llano kirjutab, et kuigi Hitleril oli surmahirm langeda venelaste kätte vangi, ei sooritanud ta enesetappu: "Hitleril oli neli usaldusväärset pilooti, kes aitasid tal 1945. aasta aprilli viimastel päevadel Berliinist pääseda. Ta sõitis seejärel allveelaeval Argentina rannikule, mis oli tollal kolonel Peróni täieliku kontrolli all."
Tippnatside varjupaik
Llano kinnitab, et nii Perón kui Stroessner olid füüreri imetlejad ja austajad, kuid peab nende kõrval eriti saksameelseteks Lõuna-Ameerika riigipeadeks ka Brasiilia presidenti Ernesto Geiselit ja Tshiili presidenti Carlos Ibįńez del Campot.
Stroessner, kelle isa oli sakslane, osutas 1950.-70. aastatel kõikvõimalikku abi ja andis varjupaiga paljudele Saksa endistele riigitegelastele ja ohvitseridele, sealhulgas Martin Bormannile, Hans Rudelile ja Eduard Roschmannile. Muide, 1977. aastal ühes Asuncióni haiglas südameinfarkti surnud Roschmann oli tuntud “Riia lihunikuna”.
Veel üheks Stroessneri kaitsealuseks oli kuulus arst Joseph Mengele, kellele anti Paraguay kodakondsus ja kes suri pärast töötamist eduka meditsiinikompanii direktorina 1979. aastal Brasiilias.
Vastuolulised ajalookäsitlused
Llano kinnitusel eksisteerib rida kindlaid tõendeid, mille kohaselt Hitler lahkus pärast Peróni kukutamist septembris 1955 Argentinast ja saabus Paraguaysse, kus Llano sõnutsi eksisteeris veelgi natsisõbralikum valitsus kui Argentinas.
Hitler elas võõra nime all ühes arvukatest Saksa immigrantide kolooniatest Paraguay lõunaosas Encarnacióni linna lähedal kuni oma surmani 1974. aastal, lahkumata selle aja jooksul kordagi riigist.
Llano teos vastandub 1980. aastate keskel ilmunud Paraguay ajaloolase ja ajakirjaniku Alfredo Seiferheldi mitmele raamatule natsismi ja fashismi ajaloost Paraguays, milles ulatuslikule uurimistööle vaatamata pole sõnagagi mainitud Hitleri võimalikku viibimist Paraguays.
Samal ajal on Llano ühel meelel Argentina ajakirjaniku Abel Bastiga, kes käesoleva aasta alguses avaldatud reisijuhis “Bariloche nazi-guķa turķstica” väitis, et Hitleril õnnestus koos Eva Brauniga Saksamaalt põgeneda ning ta elas kümmekond aastat Patagoonias. Basti nimetab oma raamatus isegi kaht konkreetset paika San Carlos de Bariloche linna ümbruses, kus Hitler olevat elanud enne Paraguaysse siirdumist.
Üks neist kohtadest, kuhu Argentina natsid otsustasid Hitleri ja Eva peita, asus männimetsa sügavuses Nahuel Huapi järve kaldal, kuhu pääses vaid paadi või hüdroplaaniga. Hitleri teine elukoht Argentinas oli San Ramóni rantsho, mis kuulus tollal Saksamaa Schaumberg-Lippe vürstile.
Mariano Llano (sündinud 15. augustil 1931) on ajaloolasena kirjutanud kümmekond raamatut Paraguay möödunud sajandi esimese poole poliitikutest. Tema uus raamat, mis koosneb seitsmest peatükist, sai teoks suure uurimistöö tulemusena ning kirjeldab Saksa kolonistide elu Paraguays 1880. aastatest kuni tänapäevani. Palju materjali kogus ajaloolane kohtumistelt möödunud sajandi keskel tegutsenud riigiametnike, poliitikute, sõjaväelaste ja ajakirjanikega ning töötas läbi tohutul hulgal dokumentaalset materjali.
2003 aastal andis Venemaa kirjastus teistkordselt välja, seekord parandatud ja täiendatud trüki ülisuurt lugejamenu võitnud raamatust "Kolmanda Reichi Viimane Saladus".
Selle autor Leon Arbatski kahtleb faktis, et 1945 aasta aprillis Adolf Hitler lõpetas elu enesetapuga.
Stalin ei uskunud Hitleri enesetappu oma elu lõpuni.
Ilmunud raamat toetub paljuski Nõukogude Liidu riigistruktuuride erinevate suletud arhiivide salastatud materjalidel.
Ligipääs nendele sai võimalikuks tänu NSVL varisemisele maailmaareenilt ja nn. "segaduste ajajärgule" Venemaal.
Üks raamatu peatükkidest on pealkirjastatud küllaltki kõnekalt: "Delo ob ischesznovenii Gitlera" (Hitleri kadumise uurimistoimik - zed).
Ja selle toimiku sisu on vägagi huvitav.
1956 aastal andis Berhtesgadeni tsiviilkohus välja ametliku otsuse:
(muide sealsamas Berhtesgadeni linnakeses asus Hitleri suveresidents) -
" Kuulanud ära juurdluse käigus 48 tunnistaja ütlused, võib suure tõenäosusega väita, et kodanik Adolf Hitlerit, sündinud 1889 aastal, ei ole enam elavate kirjas..."
Läbiviidud juurdlusel aga ei osalenud mitmed ja, kui kogu "case" eripära silmas pidada, eriti tähtsad tunnistajad.
Ei esitatud mitmeid vägagi tähtsaid dokumentaalseid tõendeid ja mis kõige imelikum - kaks võtmetunnistajat, nimelt hambatehnik, kes valmistas Hitleri hambakroonid ja hambaarsti assistent-õde, ütlesid lahti oma tunnistustest.
Tuletame meelde, et 1945 aasta 4 mail avastas Punaarmee luurerühm nn. "impeeriumiaia" pommilehtrist eeldatavad Adolf Hitleri ja Eva Brauni maised säilmed.
Hitler olla kuulujuttude põhjal kõige rohkem kartnud seda, et tema laip satub venelaste kätte ja eksponeeritakse siis avalikult laiale publikule.
Siit ka käsk laip põletada.
Stalin saanud raporti leiust ütles oma lähimatele abilistele, Kindralstaabi ülemale Antonovile, ja sama asutuse operatiivosakonna ülemale Štemenkole (neid inimesi usaldas Stalin täiesti),- et järelduste tegemisega pole vaja kiirustada... Lisaks tegi terve rea ametlikke dokumenteeritud avaldusi nii Inglismaa kui USA juhtkonnale, et Hitler on elus ning jäljetult kadunud.
Võibolla oli tal mingisugust salajast informatsiooni kindlatest, aga seejuures mitteametlikest allikatest.
Et tal selliseid allikaid oli siis selles ei ole vaja kahelda.
Suurbritannia peaminister Clement Attlee oli temaga samal arvamusel.
Sellekohase ametliku seisukohavõtuga tuli härra peaminister välja ka 1945 aasta juunis toimunud Potsdami konverentsil.
Võltsveri.
1945 aastal kui Punaarmee ohvitserid esitasid eelpoolmainitud hambatehnikule pommiaugust väljaurgitsetud lõualuud, tundis ta oma kunagi tehtud kätetöö ära.
Aga hiljem, täiendava tsiviiljuurdluse käigus, ütles oma eelnevalt antud tunnistusest lahti.
1972 aastal Saksa kirjaniku Mazeriga peetud jutuajamise käigus käis eakas tunnistaja välja lõpliku tõe: kinnitas, et puudub igasugune võimalus tõestada ilmeksimatult, et leitud lõualuu koos stomatoloogiliste sildade ja kroonidega kuulunuks Adolf Hitlerile.
Täpselt sama oli ka protsessil osalenud Hitleri hambaarsti sõjaaegse assistendi arvamus.
Ometigi just nende kahe peatunnistaja ütlustele tuginesid kõik Venemaa NKVD uurimiskomisjoni (kes identifitseeris Hitleri maiseid jäänuseid) ekspertide järeldused. Koheselt, kui tunnistajad olid tagasi võtnud oma ütlused (pole muidugi eriliselt vilgast ettekujutusvõimet vaja omada, et ette aimata mis tingimustes ja mis meetoditega 1945 aasta suvel NKVD Šmerši poolt okupeeritud Berliinis need tunnistused saadi), varises kogu tõendite süsteem.
Aga ometigi olid ka teised, sugugi mitte vähemtähtsad tõendid.
Nimelt Moskva NKVD kriminalistikalaboratooriumis võetud vereproovid diivanilt, millel Adolf nagu oleks oma elupäevad lõpetanud.
Analüüs teatas üheselt: Tegemist ei ole verega vaid sünteetilise vere imitatsiooniga.
Veel hullem.
Pommilehtrist leitud inimjäänuste veregrupp oli hoopiski midagi muud kui Saksa Rahva Juhi tuntud-teatud veregrupp.
Samuti ei avastatud kolbasisemusest iseloomulikku kuulikanalit.
Tunnistajate ütlustele toetuva ametliku versiooni kohaselt oli Hitler vahetult enne püstolikuuli manustamist 30 aprillil 1945 võtnud ka tugevatoimelist mürki.
Paraku ligi kolm kuud kestnud laiba siseorganite analüüs ei täheldanud mitte mingi mürgilaadse aine olemasolu.
Jossif Stalin ei uskunud kunagi, et tema võidukad väed leidsid 1945 aastal tõelise Hitleri maised säilmed.
Korduvalt tähendas ta oma usaldusisikutele: "Kuidagi liiga lihtsalt toimus kõik... Kiirelt leidsime jäänused, sama kiirelt vajalikud tunnistajad, kes koheselt andsid vajalikud tunnistused..."
Lisaks purustatud, varemetes Berliini tänavatelt "juhuslikult" punaarmeelaste poolt leitud "parteigenosse" Bormanni (Hitleri sekretäri ja võitluskaaslase) isiklik päevik.
Grafoloogiline ekspertiis tõendas, et tegemist on tõesti Martin Bormanni käekirjaga. Päevikus 30 aprilliga 1945 dateeritud viimases sissekandes seisis Hitleri nime kõrval ruunimärk - surma sümbol.
Just nagu tellitud viimane punktipanev tõend: Hitler on surnud, unustage ta...
Murelikud liitlased, eesotsas Churchilliga uudistamas kuulsat pommiauku: (link)
Stalini arvamuse kohaselt oli Punaarmeel nüüd võimalus uhkeldada vaid Hitleri teisikuga, või õieti sellega mis temast järgi oli...(link)
Veel üks huvitav fakt: NKVD ülekuulamisraportis on lehekülg, kus Hitleri hambatehniku sõnul telliti temalt alates 1942 aastast kõik Adolf Hitlerile valmistatud hambakroonid ning sillad kahes eksemplaris.
Kui ta avaldas imestust, siis vastati talle lühidalt: "Igaks juhuks!..."
Hitleri väidetavat surnukeha nägi paraku vaid üks elavatekirjas olev võimalik tunnistaja: Adolfi kammerteener Heinz Linge.
Kõik ülejäänud tunnistajad nägid aga mingi tekkidesse mässitud vormitu pambu väljatassimist bunkrist.
Kes seal tekkide all oli tegelikult, seda ei näinud paraku keegi.
Ja isegi seesamune Linge tunnistas lõpuks, et ei olnud päris kindel, kas plekid mis leidusid bunkris, olid ikka vereplekid...
Väga pakkus NKVD uurimiskomisjonile huvi Hitleri adjudant Otto Günsche. (See mustervälimusega noormees, SS-Obersturmführer,
läbis sõjavangina kogu NKVD piinakambrite kadalipu, Siberi vangilaagrid ja suri Saksamaal 2. oktoobril 2003 aastal, 86 aastasena).(link)
NKVD huvitas eriti, kelle käsu põhjal käskis adjudant Günsche lõpetada valvekord ning lahkuda valvemeeskondadel postilt punkris (Hitleri eluruumidega piirneval alalt ja varuväljapääsu juurest) just sellesamuse 30 nenda aprillikuu päeval?
Günsche vastas: käsk tuli Bormannilt.
Kas tõesti oli võimalik, et III Reichi ja Saksa Rahva Suur Juht libises välja liitlaste sulguvate tangide vahelt?
Seda peeti tõesti võimalikuks.
Kui Führer ei jätnud Berliini ja viimast võitlustandrit tõesti juba varem, kasutades siis Berliinis Branderburgi ajutisel lennuväljal baseeruvaid Saksa õhujõudude kauglennu kuuemootorilisi eksperimentaallennukeid Junkers (mis olid vahepeatuseta võimelised lendama Jaapanisse)?
Või siis põgenes Adolf kasutades eelmisel (2005) aastal Berliini ehitajate poolt juhuslikult avastatud kunagise Riigikantselei rajoonis vett täis allmaatunnelit, mingite kummaliste miniatuursete laevadokkidega?
Või sulandus Führer lihtsalt rahva hulka kasutades sõjasegadusi ja katkematuid põgenikevooge... Samas peab arvestama sedagi, et kuigi Saksamaa oli praktiliselt hävitatud, põlvili surutud, olid lihtsad sakslased ikkagi sisemas ustavad oma riigile ja selle juhile.
On andmeid, et ööl vastu esimest maid 1945 aastal lahkus bunkrist ligi 500 inimest.
Nii nagu NKVD oletas võis bunker omada veel mitmeid varjatud väljapääse ning käigusüsteeme, mis ühendasid seda lisaks metroole veel teiste salajaste käigusüsteemidega ja erinevate objektidega Berliini kvartalites.
Riigikantselei bunkrisüsteem kujutas ju endast tervet maa-alust linnaosa, lisaks III Reichi juhtkonnale, varjas seal ennast lääneliitlaste mõrtsukalike pommirünnakute eest tuhandeid linnaelanikke. Bunkri varuväljapääs:(link)
Huvitav on veel üks fakt.
Viimase kõneluse käigus, kui Hitler jättis jumalaga oma kodakondsetega, nõudis ta tungivalt, et Linge üritaks igal juhul jõuda lääneliitlaste valduses olevate Saksa aladeni... "Miks?" küsis Linge -
"Füürer vajab Sind..." Aga kõneluse ajal oli vaid üks ja ainumas Führer, Aadu ise.
Paraku langes Heinz Linge Punaarmee eriorganite küüsi ja peale tohutuid vintsutusi NKVD keldrites ja erinevates Siberi vangilaagrites, pääses ta 1955 aastal lõpuks tagasi koju.
Heinz Linge suri 1980 aastal, Lääne Saksamaal, Bremenis 67 aastasena. Mehe tervis oli saanud kõvasti kannatada.
Ja põhjus seisab NKVD toimikus: "Ta teatas ülekuulajatele uhkelt, et ei kavatse midagi rääkida Führeri viimastest päevadest."
Ja nagu toimikust näha ta ei rääkinud tõesti...
Kuidas võis siis välja näha välimust muutnud Hitler?
Vastavad fotomontaažhid leidusid NKVD uurimistoimikus ja olid jagatud 1945 aastal Punaarmee eriosakondade juhtidele ning NKVD vastavatele funktsionääridele:(link)
Kõikide nende faktide, oletuste ja argumentide hulk viis selleni, et 1980 aastal pöördus selleaegse Saksa Föderatiivse Vabariigi (Bundesrepublik Deutchland) juhtkond ametliku pöördumisega Nõukogude Liidu valitsusorganite poole, et need avaldaksid ainult neile teadaoleva Hitleri säilmete matmis/hoiupaiga.
Ajajärk oli valitud soodus, riikidevaheline koostöö muudkui arenes, just-just oli sõlmitud tänaseks kurikuulus leping "Gaas-torud".
Aga vastuseks saabus faximiil järgmisest dokumendist:
Riigiarhiiv: VH 1759 10.4.70
Griff: "Eriti salajane"
Dopusk: xxxx
Ainueksemplar. Seeria K
Linn: Magdeburg
5.aprill 1970 a.
AKT
(Sõjakurjategijate säilmete füüsilisest hävitamisest)
Vastavalt eelnevalt kinnitatud plaanile operatsiooni "ARHIIV" raames viidi operatiivgrupi xxxxxxx poolt läbi tõendusmaterjalide hävitamine mis olid võetud erisäiltamiselt sõjaväelinnakust No. xxxxxx Westendstrasse 36 krundilt (endine Klauzenerstrasse).
Materjalide hävitamine on viidud läbi nende põletamise teel kütuselõkkes jäätmaal Shenebeki rajoonis 11 km Magdeburgist.
Lõpuni põlenud säilmed peenestati koos sütega mehaaniliselt, koguti ja heideti Biderizi jõkke, mille kohaselt koostati ka antud akt.
OO KGB juhtivohvitser v/c p/p 92626 polkovnik Kovalenko
5. aprill 1970 a.
Venemaa arhiivide pime-tolmuses sügavikus on Hitleriga seotud materjale asjaga tutvunute sõnul palju.
Paljud nendest on erineval ajal publitseeritud kuid kindlasti huvitavaim ja valgustkartvam osa on alles järge ootamas...
Edasi liiguksime teemaga "paralikumatele" sagedustele.
*1950 aasta kevad-talvel hakkas maailmas esmakordselt ringi liikuma kõlakas, et Hitler oleks nagu pääsenud eluga Berliini põrgust ning siirdunud III Reichi salajasse "Baasi 211", "Neue-Berlin" Antarktikas.
*1952 aastal teatas Dwight D. Eisenhower: "Meil on siiani kõigi tõendite sasipuntrast praktiliselt võimatu välja kaevata neid, mis annaksid kindla tõestuse Hitleri surmast.
Mitmed ringkonnad usuvad kindlalt, et Hitler põgenes Berliinist."
*Kui USA president Truman küsis otse Jossif Stalinilt Potsdami konverentsil 1945, et kas Hitler on surnud, vastas Stalin lühidalt: "Ei!"
Stalini üks lähimatest võitluskaaslastest marssal Gregory Zhukov, kes oli üks kõrgematest ohvitseridest kelle väed võtsid Berliini, ütles Potsdamis eraviisilise pika jutuajamise käigus kindlalt: "Hitleri maist keha me ei leidnud...".
*Usa sõjatribunali meeskonna juht Nürnbergis, Thomas J. Dodd, ütles: "Mitte keegi ei saa seda kindlalt väita, et ta on surnud".
Kindralmajor Floyd Parks kes oli USA okupatsioonisektori ülem Berliinis, kirjeldab oma memuaarides, et esimesel kohtumisel kui Žhukov tuli tervituskäigule, mainis vene marssal täie tõsidusega, et vene võimud arvavad Hitleri pääsenud olevat.
Kindralleitnant Bedell Smith, kindral Eisenhoweri Euroopa invasioonikorpuse staabiülem ja hilisem CIA direktor, esines avalikult avaldusega 12. oktoobril 1945 a. "Ükski inimene ei või kindlalt väita, et Hitler on surnud."
*Kolonel W.J. Heimlich United States Intelligence eksjuht Berliinis, kirjutas oma publikatsioonis, et kindlad vettpidavad tõendid Hitleri surmast praktiliselt puuduvad.
Kogu juurdlusmaterjal enesetaputeooriast on nn. "kuulujutu" tasemel.
Ja ta jätkas: "Nende tõendusmaterjalide alusel mida me omame, ei maksaks ükski USA kindlustuskompanii isegi kahjutasu välja..."
*Nürnbergi tribunali kohtunik Michael Mussmanno kirjutab oma raamatus "Ten Days to Die,": "Venemaa peab omaks võtma süü selle eest, et ei selgitatud välja Hitleri kadumise kõiki tagapõhju ja rahulduti esmaste, tundub et ettesöödetud faktidega...".
On fikseeritud fakt, et kui kohtuprotsessi käigus Mussmanno kuulas üle korduvalt Hitleri persionali, tema adjudandi, kammerteenri, sekretärid, autojuhid, piloodi, valvemeeskonna, tippjuhtkonna, siis kõik andsid täpselt, peensusteni sarnaseid tunnistusi, sisuks "Hitler tegi enesetapu..."
Selline tunnistuste sarnasus peensustes kõlas üksiti hästi, kuid kuulduna paljude tunnistajate suust tekkis kohtunikul koheselt kahtlus.
Kahtlus selles, et selline täpsus on võimalik vaid siis, kui kogu "stoory" on ettevalmistatud ning "selgeksõpitud" enne tegelikke sündmusi.
* USA Riigisekretär Jimmy Byrnes tähendab oma raamatus (ilmus 1948 aasta aprillis "The Cross and The Flag): Potsdami Konverentsi "Suur Nelik" : "Stalin tõusis oma toolilt, tuli ning lõi minuga kokku väga sõbralikul maneeril oma likööriklaasi...
Ja kui mina küsisin, kasutades seda sobivat juhust: "Marssal Stalin, missugune on Teie teooria Hitleri surmast?..." Stalin vastas: "Ta ei ole surnud, ta põgenes...kas Hispaaniasse või Argentiinasse."
Adolf Hitleri võimalik hüpoteetiline põgenemine sõjakeerisest Berliinis, on hoidnud aastakümnete jooksul üleval paljude uurijate huvi.
Nende hulgas on nii vandenõuteoreetikuid, sõjaajaloolasi kui sensatsioonimaiaid ajakirjanikke.
Enamiku hüpoteeside kohaselt viivad niidid Lõuna Ameerikasse ja just Argentiinasse.
Argentiina Vabariik ehk hispaaniakeelselt Republica Argentina oma 2,7 miljonilise ruutkilomeetrise pindalaga on maailma riikide seas suuruselt kaheksandal kohal.
On mäestikualasid, metsi, tasandikke.
On nii reljeefi kui paiknemise poolest vägagi ligipääsmatuid ja eraldatud paiku. Viimased nn. metsikud indiaanihõimudega asustatud alad Rio Negrost lõunas Patagoonias allutati-koloniseeriti alles 1880.
Riigi ajalugu on olnud kirju.
On peetud sõdu, on olnud separatismi ning raskeid majanduskriise.
Poliitiliselt on Argentiina läbi aegade üritanud leida oma teed ja ajada sõltumatut kurssi.
Teise Maailmasõja ajal neutraalsena, oli Argentiina üks põhilisi Saksamaa ja tema liitlaste varustaja erinevate loodusressursside ning toiduainetega.
1942 aastal, II Maailmasõja ajal USA survel korraldatud Ameerika riikide välisministrite konverentsil keeldus Argentiina kategooriliselt lõpetamast suhteid Saksamaaga.
Millest selline huvi ning sümpaatia Saksamaa ja teljeriikide vastu?
On ju Argentiina asukoht Saksamaast nn. maakera kuklapoolel?
Ja praktiliselt samal mandril USA:ga, ning ümbritsevatel ookeanidel võimutsemas nii USA kui Briti Kuninglikud mereväed?
Paralikumast vaatenurgast küsides leiab aga vastuse kohe.
Die Neue Schwabenland(link).
Saksamaa ala Antarktikas oli see tegija mis vajas tagalat.
Tagalat, varustusbaasi, tugipunkti.
Mitmed ajakirjanikud on leidnud Argentiina arhiividest tohutu hulga tõendeid mis näitab väga tihedaid majandussidemeid oletatava Saksamaa baasiga 211(link).
Pedro Hernandez avastas Argentiina arhiividest suure hulga lepinguid, arveid, saatelehti, laevade logiraamatuid mis andsid kõik tunnistust kõige erinevamate kaubagruppide laiaulatuslikust saladuslikust kulgemisest Argentiina sadamatest alates 1938 aastast kuni viiekümnendate aastate alguseni.
Sihtkoht tundmatu.
Ja tellijate, maksjatena olematud firmad.
Nii Argentiinas kui kogu maailmas. Rahalist ressurssi millega tasuda oli.
Ülalpool mainitud Abel Basti, uurinuna erinevate pankade kapitaliseeritust Argentiinas, Brasiilias, Paraguais nendel aastatel, on avastanud hinnanguliselt kuue miljardi dollari suuruse rahavoo.
Päritolu? Tühi koht...
1969 aastal pasundasid maailma ajalehed: Argentiina linnakeses El Chaltèn:is kukkus sügisese tulvavee tõttu kokku villa.
Maja oli olnud pikalt asustamata kuid siiski hooldatud.
See juhtum polekski erilist tähelepanu äratanud ning uudiskünnist ületanud, (sarnaseid juhuseid on sealkandis tihti) kui majavaremed polnuks veidike erilised.
Nimelt maja katus oli kaetud katusekividega. Kivid nagu kivid ikka, ainult KULLAST.
Hinnanguliselt kattis maja kaheksa tonni kullast, korralikult värvitud katusekive.
Ja omanik?
Maja oli omavalitsuse andmetel kellegi Klaus Heinrich Klein.i nimel.
Kes oli küll see härra Klein?
Argentiina 38 miljonilisest elanikkonnast räägib saksa keelt emakeelena hinnanguliselt erinevate allikate põhjal kaks kuni kaheksa miljonit inimest.
Millest selline hinnangute erinevus?
Rahvusgrupp on küllaltki eraldatud, pidades rangelt kinni oma kultuurist ja identiteedist.
Ametlikul statistika kohaselt on suurim saksakeelne populatsioon Buenos Aireses, Cordobas ja Patagoonias (Tulemaal).
Eraldi tuleb muidugi käsitleda nn. saksa kolooniaid, komuune või ükskõik kuidas neid siis nimetada.
Need kogukonnad on väga suletud ja kinnised üksused.
Neil on oma lasteaiad, haridussüsteem, tervishoiu ja hoolekandeasutused. Kõik nad on muule maailmale täiesti varjatud.
Ka nimetused on huvipakkuvad: Heimat-1, Heimat-2, Morgenrot, Fööniks jne.
Mida need kolooniad tõeliselt endast kujutavad võib ainult oletada.
Kas on tegemist Baas 211 tagalaga?
Kus sirgub uus põlvkond, kus parandatakse tervist ja kuhu siirdutakse eluõhtul?
Kõike seda võib ainult oletada.
Edasi paluks Teil vaadata Abel Basti lingilt veidi pildimaterjale Argentiina saksa kolooniate elu-olust ja just Barilochist kus väidetavalt olevat oma päevakesed õhtusse veeretanud ka Adolf Hitler(link).
Juhin tähelepanu, et mitmed kõnekad fotod toredatest koosviibimistest neis, on tehtud 50:datel aastatel...(link)(link)
Kolmanda Reichi teema algul uurisime veidi SS:i tohutut uurimis- ja teadusaparaati mis allus otseselt SS insener-kindralile Hans Kammlerile.
Kogu SS teaduspotentsiaal oli jämedalt öeldes jagatud kahte ossa.
Suurem domineeriv osa polnud sugugi tehnika, sõjatööstuslik kompleks, vaid hoopistükkis taimegeneetika.
SS alustas taimede ja erinevate kultuuride geneetilisi uuringuid juba kolmekümnendatel aastatel.
Loodi selleks ka kõik vajalik.
Katsebaasid, tööstused.
Tehnikast võib nimetada kasvõi SS:i ülesandel loodud elektronmikroskoopigi.
Kummaline kas pole?
Sõda käimas ja üle poole "auru" läheb taimeuuringuteks.
Kõige tähtsamaks kultuuriks peeti sojauba.
Seda kutsuti isegi "rahvussotsialistlikuks viljaks". (Ameeriklased "nazi-oaks).
Selle vilja tehislikult muudetud liinidega viidi läbi massiliselt katseid.
Eesmärgiks aretada sordid, mida oleks võimalik kasvatada ekstremaalsetes tingimustes ja mis oleksid küllaldaseks valguallikaks inimestele.
1980:ndate aastate keskel, kui olin kaasatud Venemaal IKI:s (Kosmoseuuringute instituut, asus NSVL TA juures) ühte projekti, juhtusid mu kätte materjalid mis puudutasid vene kosmonautide füsioloogiat, toitumist orbiidil, toiduratsioone jm.
Mu kolleeg, vanem "nautcnõi zatrudnik", naeris: "Meil oli lihtne. Jätkasime sealt kus sakslastel asi pooleli jäi"...
Nii see oligi.
SS:i poolt väljatöötatud kõrgeväärtuslikud toiduained, sojast valmistatud kunstliha (erinevad variatsioonid, alates loomalihast ja lõpetades kalkuniga), kunstmesi, kohv, šokolaad, mitmed toidurasvad.
Venelased irvitasid: "Mitmed tehnoloogiad saadi kätte tervikuna, koos tootmisbaasi, seadmete ja dokumentatsiooniga.
Nendeks tootmisbaasideks olid aga, üllatus-üllatus koonduslaagrid.
Näiteks Dachau laager tootis igakuiselt 400 tonni vitaminiseeritud kunstmett. Oswiecem sadades tonnides erinevaid sojaprodukte, kunstliha, vorste jne.
Stutthof ja Maidanek kohvi, kunstrasvu, margariini...
Ja küsimus ei olnud lihtsalt tootmises, vaid ka kasvatamises.
Erinevaid geneetiliselt muudetud kultuure aretati/kasvatati tehistingimustes, kuppelkasvuhoonetes, galeriides, allmaarajatistes.
Taimede tolmlemiseks muudeti geneetiliselt vajalikus suunas erinevaid kiletiivalisi, kärbseid, mesilasi jne.
Nende asurkonnad olid sealsamas kuplite all, käikudes, galeriides.
Väike repliik.
Võib-olla on laiemale publikule teadmata, et II Maailmasõja algul andis Hitler käsu SS:i kureeritavale keemiakontsernile leiutada jook, mis annaks vastulöögi ideoloogiliselt mittesobivale Coca-Cola:le.
Saksa keemikud lõid ühe kuuga täiskeemilise retseptuuriga joogi.
Nimeks sai see "Fantasie".
Kui WW II oli lõppemas andis maailmavõim USA sõjaväele kaks salajast kiireloomulist ülesannet.
Operatsioon "Paperclip" - tuli kätte saada võimalikult suurem hulk Saksa tuumateadlasi, tehnoloogiat, seadmeid.
Operatsioon "Fanta" - kätte saada Fantasie retseptuur ja tehnoloogia.
Karm jõud see Coca Cola Corporation.
Veel karmimad mehed kelle taskuid see jook täidab...
(Müüt härra Max Keith:ist, õuntest ja siidripressidest on paraku 100% Coca-Cola Corp.:i väljamõeldis).
Niisiis.
Miks toimetas SS palavikuliselt oma taimegeneetika instituutides?
Miks suunati sinna sellised tohutud ressursid, kordades suuremad kui sõjauuringuteks?
Et toiduga, naturaalmeega, lihaga oli kitsas käes?
Sõja ajal on ikka mõne artikliga kitsas.
Näiteks oakohviga.
Aga see ei ole veenev seletamaks selliseid riiklikke jõupingutusi.
Ja oleks siis põllumaast III Reichis puudust olnud.
Pealegi garanteeris riik põllumajanduses, majandites, taludes vajaliku tööjõu.
Oli ju juba vallutatud Valgevene territooriumile planeeritud üks suur rohevöönd mahepõllumajandusega ja selle rajamisega tehti sõjakeerisele vaatamata algust.
Tegemist oli selge plaaniga tehnoloogiate väljatöötamiseks suurte inimhulkade toitmiseks ekstremaalsetes eraldatud tingimustes.
Tuleme tagasi meie teema juurde.
Argentiina.
See maa on maailma suurim sojaoa tootja.
Geneetiliselt muudetud oad.
Ja alguse sai see tootmine juba kolmekümnendatel aastatel.
Kaasaegsete tunnistuste põhjal kui kogunesid III Reichi "ülikud" ja nende "õukond", kas siis erinevate tähtpäevade või sünnipäevade tähistamiseks, oli vahel kutsutud neile "laiendatud" koosviibimistele ka NSDAP peaideoloog Alfred Rosenberg ning Himmleri usaldusmees Felix Kersten.
Kummaline ja mõistatuslik persoon Kersten esines selles seltskonnas tunnistajate sõnul vabalt.
Vestles kõigiga, viskas nalja Hermann Göringuga.
Isegi Himmler, kes harilikult tundis ennast kõigil suurematel koosviibimistel ebamugavalt, olevat käitunud neil juhtudel kui sündmusel osales ka Kersten, suhteliselt vabalt ja sundimatult. (link)
Paaril korral oli tunnistajate sõnul Felix Kersten võimaluse avanedes, kõnetanud Alfred Rosenbergi eesti keeles.
Austatud Reichsleiter oli kangestunud ja siis midagi vastuseks kokutanud.
Ilmselt tekitasid need kuuldud repliigid huvi alati pedantses Himmleris.
Kas sai see põgusalt kuuldud eesti keele kõla selle põhjuseks, et 1945 kevadel leiti Heinrich Himmleri isiklike asjade hulgast Eesti-Saksa sõnaraamat, pole teada, võib vaid oletada.
Ajaloolise tõe huvides peab muidugi rõhutama, et 1941 aastal, III Reichi võiduka sõjamasina hiilgeaegadel, ei omistatud sakslaste silmis Eestile, eestlastele mingit tähtsust. Olime vaid väike osa Kolmanda Riigi maailmavallutuslikest plaanidest.
Muidugi midagi sellist mida rõhutas Nõukogude Vene ja hilisem Ameerika sionistlik propaganda, et eestlased oleks nagu Saksamaa plaanide kohaselt määratud füüsilisele hävitamisele, ei eksisteerinud.
Soomlased, eestlased ja ka lätlased olid III Reichi rassiõpetuse kohaselt tunnistatud aarialasteks, koos kõigi oma õiguste ja kohustustega.
Hiljem kui sõjaõnn oli Wehrmachtile selja pööranud, muutus järjest tähtsamaks nende rahvaste koondamine Kolmanda Riigi ideede elluviimiseks.
Hakati rõhutama ühist kultuuriruumi, ühist võitlust ajaloolise vaenlasega.
1944. aasta algul ilmus eesti keeles juba varem saksakeelsena trükitud ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud Saksa politsei ja SS-i poliitilise teenistuse poolt koostatud teatmik "Eestlaste ajaloost ja iseloomust" (Über die Geschichte und den Charakter der Esten). Väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta, kus mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba enam kui 1500 aastat. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt sama palju kui sakslastel. [Seega tunnistati eestlased rassiliselt sakslastega võrdseiks].
Ülevaade Eesti ajaloo kohta oli toodud üsna tõsioludele vastavalt.
Mainiti Eesti kuuluvust Lääne-Euroopa kultuurkonda.
Kiitvalt räägiti eestlaste võitlusest kommunistide vastu aastatel 1918-1920, aga samuti Vabadussõjale järgnenud aastatel toimunud suurest kultuurilisest ja majanduslikust tõusust, mis olevat pävinud kõigi kultuurrahvaste tunnustuse.
Eesti poliitilise hoiaku kohta oli teadmikus öeldud:
"Eesti poliitiline hoiak oli mõjutatud Põhjamaades valitsevast liberalismist.
Ranget neutraliteeti peeti parimaks vahendiks, et jääda puutumata võimalikest konfliktidest ja sündmustest.
Tõsise kommunistliku ohu puhul loodeti mingis romantilises unelmas inglaste ja Rahvasteliidu abile."
Järgnevalt anti ülevaade sellest, milliseid kannatusi tõi vaid üks aasta kestnud kommunistlik terrorireshiim eesti rahvale.
Samuti kirjeldati eesti metsavendade relvastatud aktsioonidest nõukogude jõustruktuuride vastu, kusjuures tunnustavalt räägiti metsavendade ja tsiviilelanikkonna abist saksa relvajõududele.
Hinnangud eestlaste iseloomuomadustele:
1. Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus.
Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust, ega väljenda oma poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt.
Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.
2. Eestlasele antud lubaduse mittetäitmise korral pole tema usaldamine enam võidetav ei hea sõna ega karjumisega (Anschreien).
Oma ülemustesse ja juhtidesse suhtuvad eestlased kriitiliselt.
Eestlaste juures on hinnatud ning suudavad end maksma panna vaid võimekad ja suurt isiklikku vaprust üles näidanud juhid.
3. Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises.
Abstraksed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma.
Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimas olev sõda - siis rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.
4. Eriti väärib eestlaste juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse.
Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest.
Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste kodumaa.
Oma eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga.
Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.
5. Et eestlaste poliitilist ja maailmavaatelist hoiakut õieti mõista, selleks on vaja silmas pidada järgmist:
Lääneeuroopaline liberalism on eestlaste juures omandanud suure mõju just seetõttu, et Versailles' rahulepingu sõlmimise ning Eesti Vabariigi moodustamise ajal oli selline maailmavaateline suhtumine võitnud kogu Euroopas eesõigustatud positsiooni.
Eesti demokraatlike parteide valitsemisviisid jätsid kohati küll soovida, kuid ei toonud endaga kaasa selliseid kogemusi, mille poolest see süsteem oleks Saksamaale vastuvõetamatu olnud.
Selline hoiak oli tingitud sellest, et Eestis olid riigi juhtimine oluliselt lihtsam.
Väikese agraarriigina ei olnud Eestis vähemusrahvuste probleeme.
Polnud ka mingeid juudi- probleeme, kuna väiksearvuline juudi kogukond ei omanud Eestis ei poliitilist ega majanduslikku võimu.
Ka polnud Eestis politiseerivat kirikut.
Kõige selle tulemusena on seletatav, miks eestlastel puudub huvi selliste poliitiliste küsimuste vastu, mis rahvussotsialistlikul Saksamaal huvide esireas seisavad.
Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolshevismi vastu.
Vaenulik suhtumine sakslastesse oli sajandeid tingitud suhetest, mis valitsesid pärisorjade- eestlaste ja sakslaste- feodaalisandate vahel.
Mälestused nendest aegadest varjutavad praegugi veel suhteid mõlema rahva vahel, kuigi feodaal-aadel on ammugu juba kadunud ja maalt lahkunud.
Sellest hoolimata on esinenud üksikjuhtumeid, kus mõned sakslased, kes Juhi sõnu Euroopa rahvaste ühtsusest pole suutnud mõista, on teinud vigu kohaliku rahvaga lävimisel, mis pole enam kergelt heastatavad.
Et selliseid vigu vältida on vaja silmas pidada järgmist:
Ei tohi eestlaste suhtes kasutada sellist tooni ega kõneviisi, nagu see mujal Idas seni on olnud hädavajalik. Eestlaste juures annab see vastupidiseid ja meile kahjulikke tulemusi.
Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustus- inimesed (Pflichtmenschen), usaldusväärsed, kuid uhked, keda pole kerge võita.
Nad on truumad seal, kus nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse.
Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.
Koheselt peale Baltikumi alade vallutamist Nõukogude Venelt, alustasid Saksa võimud bolshevike poolt toimepandud kuritegude laialdast uurimist.
Otseseks juurdluse läbiviiaks oli kohalik julgeolekupolitsei, keda muidugi kureeris SS.
Tehtud töö oli väga põhjalik.
Koostatud toimikute, asitõendite, tunnistajaütluste maht oli tuhandeid lehekülgi.
Kogutud ja süstematiseeritud materjale kasutas Saksamaa enesest mõista propagandistlikel eesmärkidel, et näidata maailmale bolshevismi ning Nõukogude Venemaa tõelist nägu.
On liikvel legend, et kui Hitler oli tutvunud nende SS:i poolt kogutud audentsete tõenditega bolshevike hirmutegudest Eestis ja Lätis, oli ta vapustatuna tormanud lauale laotatud kaardi juurde, löönud rusika kohale kus oli kaardil kujutatud Leningradi ja röögatanud: "See boshevistlik ussipesa tuleb maapinnalt pühkida, et see mürk ei valguks siit enam kunagi Baltikumi!..."
Repliik.
Internetist Eestis 1940-1941 bolshevike poolt toimepandud kuritegude kokkuvõtet koos pildimaterjaliga ma ei leidnud.
Leidsin Lätis tehtud kuritööd.
Tean, et Eestis toimepandu oli vastav, kuna nii kurjategijad, meetodid kui ulatus oli sama.
(osa: How the KGB worked...edasi loe siit: http://home.parks.lv/leonards/BaigaisGads/eng/Saturs.htm
/Repliigi korras.
Kellel närvid kannatasid vaadata sellelt eelmiselt lisatud lingilt enamlaste kordasaadetud jäledusi Lätis enne II MS, siis talle nähtavasti ei ole vaja põhjendada miks eestlased-lätlased astusid sõja puhkedes ja võimaluse avanedes Heinrich Himmleri juhitud SS ridadesse.
Muidugi osales selles ühises sõjakäigus boshevismi vastu peale nende palju rahvaid.
Lisan siia väikese loetelu osalenutest kes kandsid krael SS ruunimärke:
Lätlased 73.000
Hollandlased 55.000
Eestlased 50.000 Kuulsaim eesti sõjamees II maailmasõjas oli Kolonel Alfons Rebane
Don:i kasakad 30.000
Tsetsheenid-Osseedid 25.000
Flaamlased 23.000
Turkmeenlased 20.000
Walloonid 20.000
Azerbaidshaanlased 20.000
Ukrainlased 20.000
Itaallased 20.000
Prantslased 20.000
Norralased 6.000
Soomlased 3000
Rootslased 300
National formations, but they were to be commanded by German officers and NCOs. Beginning in 1942-43, several new (Himmler was allowed to create his new formations were formed from Bosnians, Latvians, Estonians, and Ukrainians. The Reichsführer had sidestepped the race laws by ordering that Waffen-SS units formed with men from non-Aryan backgrounds were to be designated division der SS (or Division of the SS) rather than SS Division. The wearing of the SS runes on the collar was forbidden, with several of these formations wearing national insignia instead.
All non-Germanic officers and men in these units had their rank prefix changed from SS to Waffen (e.g. a Latvian Hauptscharführer would be referred to as a Waffen-Hauptscharführer rather than SS-Hauptscharführer). An example of a division der SS is the Estonian 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr.1). The combat ability of the divisions der SS varied greatly, with the Latvian, French and Estonian formations performing exceptionally whilst the Albanian units performing poorly.
While many adventurers and idealists joined the SS as part of the fight against Communism, many of the later recruits joined or were conscripted for different reasons. For example, Dutchmen who joined the 34.SS-Freiwilligen-Grenadier-Division Landstorm Nederland were granted exemption from forced labour and provided with food, pay and accommodation. Recruits who joined for such reasons rarely proved good soldiers, and several units composed of such volunteers were involved in atrocities.
Towards the end of 1943, it became apparent that numbers of volunteer recruits were inadequate to meet the needs of the German military, so conscription was introduced. The Estonian 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (Estnische Nr.1) is an example of such a conscript formation, which proved to be outstanding soldiers with an unblemished record.)
Wehrmachti Taaveti kilbiga sõdurid
Eelmistes kirjatükkides puudutasime põgusalt 1935 aastal Kolmandas Riigis kehtestatud koletuslikku, inimvihkajalikku Rassiseadust.
Samuti mainisime möödaminnes siiani mitte eriti laialt publitseeritud III Reichi juhtkonna plaane, luua Juudi rahvale uus kodumaa.
Mis moel oli selle plaaniga seotud juutide süstemaatiline kogumine koonduslaagritesse, ja mis moel olid selle kõigega isiklikult seotud SS juht, Reichsführer Heinrich Himmler (Iisraeli Lähis-Ida paiknemisidee autor), Eestimaa mees Feliks Kersten (juudi rahvusest tähttegelaste selekteerija) näitab lähem või kaugem tulevik.
Selle arutluse eesmärgiks siin foorumis, ei ole mingil moel seada kahtluse alla praeguseks maailmavõimu poolt kanoniseeritud Holocausti.
Me lihtsalt toome esile mõningaid, siiani võibolla veidi teenimatult tähelepanuta jäänud fakte.
Täpselt kolm aastat ja viis päeva peale Saksamaa kapituleerumist II Maailmasõjas, kuulutati ametlikult välja Iisraeli riik.
Juudi paljukannatanud rahvas taastas peale ligemale kahe tuhande aastast vaheaega oma riikliku iseolemise.
Praktiliselt kohe kuulutasid ümbritsevad Aaraabia riigid (Egiptus, Liibanon, Jordaania, Süüria) vastloodud riigihakatisele sõja.
Ja see sõda ei jäänud ainukeseks.
Sõjalised konfliktid toimusid lisaks 1948 aastale 1956, 1958, 1967, 1973.
Viimane kord 1982 aastal 6 juunil, kui Iisraeli hästirelvastatud relvajõud praktiliselt pühkisid oma teelt kaasaegsete vene relvadega varustatud Süüria okupatsioonikorpuse Liibanonis.
Iisraeli vägedele ja juutide omaloodud relvadele (ühed maailma parimad tankid Magach ja Merkava, sõjalennukid Lavi, Kfir, Arie, Nesher, helikopter Yasur) ei olnud siis, ega ka praegu araabiamaadel midagi vastu panna.
Aga mis toimus 1948, kui vastloodud riigihakatisele astus koheselt vastu suur osa selle-aegsest Araabia maailmast?
Siis astusid juudi poolel araablaste ülekaalukatele vägedele vastu Wehrmachti II MS aegsed tankid Tiger ja Panther.
Iisraeli sõdurid olid relvastatud nii Saksamaalt pärit kui Tsehhi Shkoda tehaste inseneride poolt juba Iisraelis toodetud endise Saksa Armee relvadega MG-42, MG-43 ja MPi- 43, 44.
Aga sõdurid?
Kuidas suutis vastloodud Iisraeli riik luua koheselt sellise löögirusika, mis praktiliselt hävitas kõik ülekaalukad araabia kallalekippujad?
Vastame.
Iisraeli armee tuumikuks oli ligemale 50.000-100.000 endise III Reichi Wehrmachti ridades II Maailmasõja rinnetel karastunud ja väga kogenud, tulest ja veest läbikäinud sõdurit, allohvitseri, ohvitseri.
Judaistliku kultuuri ja usukaanonite kohaselt pärandub juutlus, st. juudi rahvuslus nii ema kui isaliinis.
Iga laps kelle üks esivanematest on juut, on sündides automaatselt juudi rahvusest.
Juudi rahvus, veri (genofond) on ajalooliselt judaistliku ideoloogia kohaselt mõistetud domineerima.
Kõikidel selliste tunnustega inimestel oli ja on võimalus ja õigus koheselt soovi korral repatrieeruda Iisraeli.
Saksamaal seoses 1935 aastal kehtestatud Rassiseadusega, defineeriti Saksa natsionaalsotsialistlike ideoloogide poolt termin -segatõug- "Mischlinge".
Selle terminiga tähistati inimesi, kes olid sündinud aarialasteks tunnistatud isikute segaabieludest mitteaarialastega (juutidega).
Rassiseadus defineeris Mischlinge:ks inimesi kui esimese astme "segu" st. üks vanematest on juudi rahvusest ja teise astme, kui üks vanavanematest on juut (vanaisa või vanaema).
Vaatamata juriidilisele "alaväärsusele" mis oli põhjustatud ilmsest tõestatud juudi päritolust, elasid sajad tuhanded sellised isikud rahulikult natside võimu all, tegemata välja natslikust ametlikust propagandast.
Üldkehtestatud korra kohaselt teenisid need kodanikud harilike kutsealustena Wehrmachtis, Luftwaffes ning Saksa sõjalaevastikus Kriegsmarines, ja mitte ainult reakoosseisuna vaid osana kindralstaabist, polkude, diviiside ja armeede kõrgemast juhtkonnast.
Tuhanded praktiliselt juudi rahvusest iskud olid autasustatud vapruse ning sõjaväljal sooritatud kangelastegude eest Teises Maailmasõjas, Raudristide ning teiste III Reichi sõjaväeliste autasudega.
Kakskümmend juudi rahvusest sõdurit ja ohvitseri vääristati aga kõrgeima Saksa sõjaväelise autasuga - Rüütliristiga.
Suur osa 150.000 sõja läbinud juudi rahvusest Saksa Armee sõdurist-ohvitserist siirdus peale sõda vastloodud Iisraeli, kuid paljud jäid ka Saksamaale.
Tutvume mõnega neist.
Praegu Põhja-Saksamaal elav 88 aastane usklik juudi härrasmees läbis kogu sõja teenides Wehrmachtis ja lõpetas sõja ohvitserina kapteni auastmes.
Ta oli vägagi tuntud isik kogu Saksamaal.
Natsionaalsotsialistlik propagandamasin trükkis kogu sõja vältel tohututes tiraashides propagandaplakateid tema fotoga.
Sinisilmne ja blond noorsõdur kiivris, all ilutsemas kiri: "Ideaalne Saksa sõdur".
Selleks ideaalaarialaseks oli juudi rahvusest Wehrmachti sõdur Werner Goldberg.
Siin siis see "muster" sõduripoiss:(link)
Juudi rahvusest sõjakangelast, Wehrmachti major Robert Borhardt:i autasustati Saksa Armee hinnaituima autasu, Rüütliristiga 1941 aastal, kui ta juhtis tankiläbimurret Vene kaitseliinidest.
Teenistuskäiku jätkas ristikavaler Rommeli juhitud Aafrikakorpuses.
El-Alameini all sai Borhardt haavata ja langes teadvusetuna Inglise vägede kätte.
1944 aastal lubasid inglased tal sõjavangina külastada oma juudi vaimulikust isa Inglismaal.
1946 aastal Robert, keda sõjakaaslased agiteerisid siirduma Iisraeli, teatas oma rahvuskaaslastele, et kõigepealt on tema kohus anda oma osa Saksamaa taastamisse.
1983 aastal, veidi enne oma maise tee lõppu jutustas Borhardt saksa kooliõpilastele: "Kümned tuhanded juudid teises Maailmasõjas lugedes oma esmaseks kohuseks võitlust oma isamaa eest, teenisid Wehrmachti ridades...".
Kolonel Valter Hollaender:i, samuti juudi rahvusest, autasustati isiklikult Führeri enda poolt aukirjaga, kus Adolf Hitler kinnitas selle galantse välimusega juudist ohvitseri aaria päritolu...
Analoogilised Hitleri allkirjaga "aariaverd" tõendavad tunnistused anti Kolmandas Reichis kümnetele kõrgete sõjaväeliste auastmetega juudi päritolu Wehrmachti ohvitseridele.
Hollaenderi autasustati sõja-aastatel Raudristi mõlema järguga ja küllaltki haruldase Saksa Ristiga Kullas.
Rüütliristiga vääristati teda 1943 aastal, kui tema tankitõrjeüksus hävitas Kurski Kaare lahingus 21 vene tanki.
1944 aastal Valter langes lahingus venelaste kätte ja veetis 12 aastat stalinlikes sunnitöölaagrites.
1972 aastal suri ta Saksamaal, see vana sõdur naases Iisraelist suremiseks maale, mille eest ta oli võidelnud.
Saladuslik on Varssavi Ljubavichi juudi rabi, Josef Itchak Scheersoni pääsemislugu 1939 aasta sügisel.
Juudi kogukond USA:s pöördus riigisekretäri Kordell Hell:i poole asjakohase abipalvega.
USA Riigidepartemang võttis ühendust Saksa sõjaväeluure Abwehri juhi, admiral Canarisega.
Ja ennäe, sõitiski auväärne rabi hea tervise juures läbi kogu Saksamaa Hollandisse varjule.
Hiljuti tuli aga ilmsiks, et kogu seda "transiiti" okupeeritud Poolast vabasse Hollandisse kureeris Kolmanda Reichi poolt Abwehri kolonelleitnant Ernst Bloh, kah "kaananimaa mees" sünnilt.
Blohi ülesandeks oli teha Ljubavichi rabi sõit läbi Saksamaa (oli ju auväärt usumehe välimus nagu kombeks - must pikkmantel, pigimüts-kaabu, veidi kasimata habe ning tolknevad oimulokid) igati ohutuks-mugavaks.
Tõmmut verd ja iseloomuliku ninajurakaga Bloh ise oli varustet aga väga kõva paberiga: "Mina, Adolf Hitler, Saksa rahva Führer, kinnitan käesolevaga, et Ernst Bloh on tunnistatud aarialaseks ja parima Saksa vere kandjaks"!
Huvitav muidugi ka selline tõsiasi ajaloost, et mainitud Abwehri ohvitseri nimekaim, samuti juudi rahvusest, arst Eduard Bloh, sai 1940 aastal väljasõiduks USA:sse loa otse Hitlerilt endalt.
Ja kolis ta perega uhkelt.
Kaasa sõitis nii mööbel, klaver elutoast kui moosid keldrist.
Põhjus oli lihtne.
Seesama eakas arstihärra oli olnud Aadolfi enda perearstiks lapsepõlves, ravinud nii Väikest-Aadut kui selle ema.
Kes siis olid need juudi rahvusest "Mischlinge" või siis "sajaprotsendilised" juudid Wehrmachti mundrites?
Kas olid nad selleaegsete ideoloogiliste ja poliitiliste olude "ohvrid" või hoopistükkis astusid sama rivisammu natslike timukatega?
Elu seadis osalisi tihtigi kummalistesse olukordadesse.
Nii näiteks ei jäänud Saksenhauseni koonduslaagri ülemal üle muud kui näost valgena kulpi taguda, kui üks juudi rahvusest Wehrmachti allohvitser, pärjatuna nii Raudristide kui muude Saksa sõjaväeliste aumärkidega, viis laagrist ära oma isa.
SS:i poolt vormistatud ettenäidatud paberid olid karmid.
Laagri poolt anti vabanenule korralik ülikond ja habemeajamisriistad.
Selliseid näiteid võib tuua hulgi.
Juudi rahvusest, ametlikult nn. "pooljuudiks" kuulutatud kolonel Walter H. Hollaender. (autasud: Rüütlirist, Saksa Rist Kullas, EKI, EKII, Lahingumärk):(link)
1944 aasta jaanuaris valmistas Wehrmachti keskaparaadi kaadriosakond ette salastatud nimekirja kujul dokumendi, seitsmekümne seitsmest kõrgemast ohvitserist ning kindralist "Kes on täielikud või segatud semiidid...".
Kõik 77 omasid aga isiklikult Hitleri poolt signeeritud dokumenti mis tõendas nende "puhast Saksa verd"!
Nimekirjas figureeris 23 koloneli-polkovnikut, 5 kindral-majorit, 8 kindral-leitnanti, kaks armeekindralit.
Tänapäeval võib siia uute faktide põhjal lisada veel 60 kõrgema Saksa ohvitseri ning kindrali nimed, kes teenisid Wehrmachtis, Luftwaffes ja Kriegsmarines (lisaks kaks feldmarssalit (!)).
On fakt, et 1940 aastal avaldati ametlik käskkiri, mis määras ohvitserid kel oli tõendatult juudi rahvusest kas kaks vanaema või vanaisa, erru.
Reaalsus oli aga see, et selle käskkirja alusel ei lahkunud Saksamaal teenistusest ja ei loobunud oma auastmest tegelikult mitte ükski sõjaväelane.
Ametlikku käskkirja korrati tulutult 1942, 1943 ja 1944.
Tühi töö.
Kõik need käskkirjad lihtsalt jäid jõuetuteks paberiteks.
Rindemeeste vahel tekkinud relvavendlust ei suutnud murda ükski ideoloogia, sunni- ega parteiinstants.
Kõigi nende olude ja sõjasündmuste keerises toimus ülikummalisi stseene.
Nii näiteks 1941 aastal Valgevenes lahingute käigus, andis üks Punaarmee üksus ennast täies komplektis vangi Wehrmachti väeosale, kelle koosseisust viiendik olid tegelikult juudid saksa vormis. Väeosa sakslastest relvavennad varjasid oma kaaslasi Saksa organite eest igal võimalikul kombel.
Samas alistunud punaarmeelaste esmaseks tegevuseks oli käbedalt üles anda oma juudi rahvusest kaaslased ja muidugi üksuse komissarid-politrukid.
Endine Saksa Liitvabariigi juudi rahvusest kantsler Helmut Schmit, II MS aegne Luftwaffe ohvitser tunnistab:
"lennuväeosas kus ma teenisin, oli 15-20 minusarnast poissi...
On selge, et II Maailmasõjas Saksa mundrites võidelnud juudi rahvusest sõdurite problemaatika süva-avamine toob meieni toimunu hoopis uued ja tundmatud perspektiivid... Võibolla peame paljutki ajaloos ümber hindama..."
Pildimaterjal:
1. Hermann Aub sõduriraamat (ametlikult kuulutatud nn. "pooljuudiks")(link)
2. Juudi rahvusest sõdurid annavad Hitleri nimel sõdurivande(link)
3. Ametlikult nn. "pooljuudiks" kuulutatud Horst Geitner, autasustatud Teise Klassi Raudristiga ja Hõbedase Haavatasaamismärgiga.(link)
4. Ametlikult "pooljuudiks" kuulutatud Kommodor Paul Ascher, lahingulaev Bismarcki juhtohvitser.(link)
5. Ametlikult nn. "neljandikjuudiks" tunnistatud Admiral Bernhard Rogge (autasust. Rüütlirist tammeoksadega, Rüütlirist, Jaapani Keisri annetatud kuldne samuraimõõk, EK I ja EK II)(link)
6. Juudi rahvusest Wehrmachti kindral Johannes Zukertort.(link)
7. Juudi rahvusest, Hitleri isiklik lemmik (1935a. kuulutas Hitler ta pidulikult aarialaseks) Luftwaffe kindral, Helmut Wilberg. Autasud: Hohenzollernite Rüütlirist Mõõkadega, EKI ja EKII)(link)
8. Wehrmachti ridades läänerindel võidelnud ja Inglise vägede poolt vangistatud juudi rahvusest Anton Mayer.(link)
III Reichi kõikvõimsa RSHA (Riigi Julgeoleku Peaameti -ReichsSicherheitsHauptAmt) juht Reinhardt Heidrich.
Führeri enda usaldusmees kelle võimupiiridesse kuulus kontroll GeStaPo, kriminaalpolitsei, SS:i luure ja vastuluure üle.
Kogu oma elu (mis küll polnud eriti pikk) võitles ta kuulduste vastu oma juudi päritolust. Reinhardt sündis 1904 aastal Leipzigis, sealse Konservatooriumi direktori perekonnas.
Tema perekonnalugu mainib, et ta vanaema oleks nagu abiellunud juudisoost härrasmehega alles peale tulevase RSHA juhi isa sündi.
Muidugi ei täpsustata kõiki asjassekuuluvaid "peensusi"...
Tõsi on aga see, et poisipõnnid-mängukaaslased kolkisid väikest Reinhardti tihti sõimates teda "juudivõsuks". (Sarnane lapsepõlv oli ka teisel III Reichi kurikuulsal tegelasel Adolf Eichmannil).
16 aastase noorukina liitus Heidrich Saksa marurahvusliku organisatsiooniga "Freikorps", et leevendada kuulujutte oma "juudi-vanaisast".
1920 aastate keskel teenib Reinhardt kadetina õppelaeval "Berlin" mille kapteniks oli hilisem admiral Wilhelm Canaris.
1931 aastal saab aga Heidrich Saksa sõjajõududest häbiga kinga.
Ja seda Saksa ohvitseri aukoodeksi rikkumise tõttu. (Ta olevat ajanud ligi oma otsese ülemuse alaealisele tütrele...)
Aga auahnus ei anna asu, tee edasi on võimalik ainult SS:i aparaadis.
Sihikindlalt liigub ta auastmeredelil üles.
Olles lõpuks kogu Saksa riigi noorim Obergruppenführer SS (vastab kindrali auastmele tavalises armees), üritab Heidrich igati intrigeerida oma endise heategija Canarise vastu, üritades allutada endale ja SS:ile Abwehri (Canarisele allunud sõjaväeluuret).
Canarise vastuabinõu on lihtne, ta talletab oma isiklikus šeifis paksu toimikut milles ohtralt dokumentaalseid tõendeid Reinhardt Heidrichi juudi päritolust.
On väga kummaline, et just Heidrichi initsiatiivil organiseeriti ning viidi läbi 1942 aastal Saksamaal kurikuulus Wannsee konverents "Juudiküsimuse lõplikust lahendamisest".
Väga kummaline.
Klassikaliseks näiteks III Reichi eliidi hulka kuulunud "maskeerunud salajuudist" võib pidada Luftwaffe feldmarssalit Erhard Milchi.
Tema isa oli juut, ametilt farmatseut.
Juudi päritolu tõttu ei immatrikuleeritud teda Keiserlikku Saksa Sõjakooli kuid puhkenud I Maailmasõda andis talle võimaluse liituda vastloodud õhujõududega.
Milch liitus legendaarse Saksa lennuässa Mannfred von Richthoffeni diviisiga, kus staabis teenides tutvus ka noore tähtlenduri Göring:iga.
1920 aastal võtab lennukitööstur Junkers sõjaväljalt naasnud Milchi oma protektsiooni alla, edutades teda oma kontserni ametiredelil.
1929 aastal saab Milchist Saksa rahvusliku lennukompanii Luft Hansa peadirektor.
Aimates vaistlikult ette poliitika-arenguid annab Milch tasuta kasutada LuftHansa lennukeid RahvusSotsialistliku Saksa TöölisPartei (NSDAP) liidrite propagandasõitudeks.
Olgu mis oli, aga Adolf oli hea mäluga ning talle osutatud teeneid ei unustatud kunagi.
Kohe kui natsid olid võimu haaranud, koostati üksikasjalik dokumenteeritud toimik, kus toodud tõendid kinnitasid senior Milchi suguvõimetust.
Erhardi isa aga olevat hoopistükkis "tubli naabrimees", parun von Beir!
Göring hirnus nii et kõver: " Jah, Milchist tegime sohilapse, aga selle eest siniverelise...!"
Kui 1940 aastal tekkis natsijuhtkonnas sõnelus teemal, kas anda Milchile Rüütlirist, olevat Göring resoluutselt teadanud: "Oma staabis otsustan mina, kes on juut ja kes ei ole...!"
Feldmarssal Milch juhtis praktiliselt kogu sõja vältel Göringu varjus Luftwaffet, osales saksa "imelennuki" Me 262 ja rakettrelvade "FAU" loomises.
Peale sõda veetis Erhard Milch sõja võitnud liitlaste otsusel üheksa aastat vanglas, hiljem kuulus kuni elu lõpuni kontsernide "Fiat" ning "Thüssen" juhatusse.
Pildimaterjal:
1. Feldmarssal Erhard Milch (vasakul), üks Hitleri aarialaseks kuulutatud lemmikutest. Autasustati Rüütliristiga 1940 eduka Norra hõivamis operatsiooni eest. (link)
2. "Kahtlase" päritoluga Reinhardt Heidrich, "Judenfrei-projekti" peaarhitekt.(link)3. Teine sama päritolu ja kaliibriga tegelane Adolf Eichmann.(link)
Tõin siin kirjutises vaid mõned faktid sellest tegelikkusest mis viitavad teatud põhjustel siiani väga ühekülgselt käsitletud osale III Reichi ajaloos.
Eelmisel nädalal ilmutati maailma uudisteagentuurides teade, et Saksamaa avab oma WWII -aegsed arhiivid... Kas on neid materjale võitjate-liitlaste poolt "rehitsetud-sõrmitsetud" ei oska arvata... Loodame, et üht-teist saame teada mis tegelikult ikkagi toimus, või veel tähtsam MIKS TOIMUS?
Peab ka see "müür" ükskord langema...pääsu pole!
Hitler ja lapsed
"Suur Lenin ta oli nii üllas...ja lapsi ta võtaks meid sülle..."
Seda imalat laulukest mäletavad nõuka ajal elanud.
Kõik riigid, riigikorrad, valitsejad, diktaatorid armastavad end kujutada kui Madonnat lapsukesega ikoonil.
See kihk on sügaval inimloomuses ja kultuuris. Eriti just õhtumaal. Polnud erandiks ka Adolf Hitler.
Säilinud on III Reichist sellel teemal tohutult materjali. Nüüd on midagi taaasilmutatud ka Eestis.
Raamatuke ADOLF HITLER ja LAPSED.
"Adolf Hitler ja lapsed ilmus esimest korda II maailmasõja ajal Tallinnas. Tegemist on klassikalise propagandaväljaandega ? kõik suured juhid on tahtnud end näidata ka laste suurte sõpradena. Selline oli trükise järgi ka Adolf Hitler, kes päästis Eesti lapsed ja nende emad ja isad Moskva enamlaste hirmutegude eest (link). Tekst on peale eesti keele ka inglise, saksa, läti ja soome keeles."
Vaata täpsemalt www.raamat. ee (link)Keda see ajajärk huvitab tasub lugeda. Annab tunnetust toimunust ja valitsenud mentaliteedist. Ja mine-sa-tea, äkki kaob teine riiulitelt ühtäkki nagu "kuulsate" Siioni Tarkade Protokollidega meil juhtus.
Antarctisches Seidlungensfrauen (ASF)
Wehrmachti sõdurile võis avaneda 1942 a. suvel Ukrainas, Poltava raudteejaamas erakordne vaatepilt. Reisirongile marssis väga kummaline sõjaväeüksus, mis koosnes eranditult noortest, 17 kuni 24 aastastest, blondidest ja siniste silmadega neidudest. Nad kandsid elegantset taevakarva sinist vormi mille jakkidel olid SS-i tunnused.
See Himmleri algatusel moodustatud üksus oli üheks osaks loodavale uuele ja puhtamale aaria kogukonnale Antarktikas.
Kõige huvitavam seik selles kirjutises on see, et üks selliste neidude koolituslaager olevat asunud Hiiumaal Ristna poolsaare lähistel. Eestikeelsest netist midagi sellele viitavat küll ei leidnud. Äkki kellelgi teisel on rohkem õnne? Ei tea kas Antarktika jääkilbi all voolab lisaks avastatud jõgedele ka väikeses koguses eesti verd!?
Adolf Hitler (20. 04.1889 Braunau - ??. ??. ????...)
Alustasime kirjutist III Reichist faktiga lähiajaloost:
...Kui hiljuti korraldati Euroopa Ühenduses küsitlus kõige silmapaistvama isiku määramiseks ajaloos, kes viimasel sajandil mõjutas maailma, oli vastus ettemääratav.
See oli Adolf Hitler.
Tulemus oli sedavõrd ebasobiv ideoloogiliselt, et küsitlejatel tuli laiendada ajavahemikku kahele sajandile.
Tulemus sama.
Seetõttu otsustati ametlikult välja kuulutada auväärne teine koht, Karl Marx...
See mees, ükskõik mis kombel ka me temasse ja tema tegevusse ei suhtuks sisemas, jättis jälje ajalukku.
Oleme siis nõus valitseva, võitjate loodud ja kanoniseeritud ajalookäsitlusega või mitte.
Tema elust on kirjutatud terve väikese raamatukogu jagu teoseid ning uurimusi, linastatud filme.
Arvata võib, et kirjutatakse-linastatakse veel.
Mu eesmärk ei ole nüüd Teile neid kõiki ümber jutustada.
Uuriksime ainult selle mehe elu lõppu millest kõige erinevamad allikad pajatavad eri versioone, legende ja müüte ning mis suurpäraselt langevad kokku meie foorumi temaatika ning ainestikuga.
1999 aastal ilmutati ühes väikeses Tšiili ajalehes ühe eaka vanahärra suripilt...
Suri see 109 aastane mees Ladina-Ameerikas, ühes kohalikule Saksa rahvusrühmale kuuluvas mägivillas...
Taadist ei jäänud eriti palju maha.
Kohalikud teadsid rääkida, et see härra oli elanud erinevates Ladina-Ameerika maades, põhiliselt raskesti ligipääsetavates kohalikes Saksa kolooniates, tihti oli tal külas käinud aga saladuslikke kõrgeaulikke külalisi uhkete limusiinide ja helikopteritega.
Kas on tegu sama isikuga?Kes oli see vanataat pildil: (link) Foto parteipiletilt: (link) Pilt poisipõlvest: (link)
Ametlik ajalugu kirjutab, et 1945 aasta maikuus langesid Adolf Hitleri ja tema kaasa Eva Brauni maised jäänused Berliini Führerpunkri õuel pommiaugus, Punaarmee vägede kätte.
Mida jutustavad meile juhtunust Punaarmee eriorganite (NKVD, KGB, FSB) arhiivid?
Milliseid fakte on võimalik tuvastada ja mida on jäetud dokumenteerimata
Enne kui asume vene arhiivimaterjalide kallale, loetleks üles mõned küsimused, mis seoses toimunuga 1945 aasta kevadel Berliinis, vaevavad siiani uurijate päid.
1. Mida pidi tähendama admiral Dönitzi poolt 1943 aastal III Reichi koosolekul lausutu:
"?Saksa allveelaevastik on uhke, et maailma teises otsas, suutis ta luua Führerile ligipääsmatu kindluse? tohutu sooja õhuga koobastesüsteemi... meie päevade Šhangri-La?
2. Mis oli 1945 aasta 20. aprillil Berliinist Führerbunkrist Martin Bormanni poolt admiral Dönitzille saadetud (ja liitlaste poolt kinnipüütud) raadiotelegrammi tähendus: "Tierra del Fuego..." (Tulemaa)?
3. Kuhu suundusid 13. aprillil 1945 Kieli sadamast teeleasunud III Reichi reliikviate ja nazi-juhtkonna isiklike asjadega lastitud erikonstruktsiooniga allveelaevad U-530 kapteni Otto Wermauthi ja U-977 kapteni Heinz Schifferi juhtimisel salaoperatsiooni "Valküür" raames?
4. Kuhu pidi suunduma liitlaste poolt Berliinis Branderburgi ajutiselt lennuväljalt tabatud Saksa õhujõudude kauglennu kuuemootoriline eksperimentaallennuk Junkers? Kuidas osutus selle lennuki teine eksemplar olevat 1945 aasta suvel Argentiinas?
5. Mis oli SS:i juhtkonna salaoperatsiooni "ODESSA" lõppeesmärk?
6. Miks ei ole siiani tehtud Venemaa valdustes olevate väidetavalt Adolf Hitleri maiste jäänuste DNA analüüsi?
Vanemad lugejad mäletavad vene iidolteleseriaali "Seitseteist kevadist hetke". Kindalsti ka seriaali üht kandvamat tegelaskuju Heindrich Müllerit. (link)
Seriaalis esitas seda tegelast suurepärane vene draamanäitleja Leonid Bronevoi. (link)
(Käivad muidugi kõlakad, et sellesse osasse olid Moskva telefilmi-tegelinskid kaalunud ka meie Einari Koppel:it, kes kahtlemata oleks samuti selle osa suurepäraselt välja kandnud, aga see selleks...)Peab mainima, et Heinrich Mülleri, kurikuulsa GeStaPo juhi maine elutee arvatakse lõppenuks viimastel sõjapäevadel.
Eksisteerib isegi selle musta vormi kandnud SS kindrali kalmuküngas.
Ometigi osutus selle väidetavalt Mülleri hauakünka avamisel maetuks kogunisti kolm keha. Ükski neist ei omanud Heinrich Mülleriga mitte midagi ühist.
Praeguseks, kus on avaldatud erinevate maade eriteenistuste selleaegseid materjale ametlikult, aga ka üht-teist "kõveraid teid" pidi laiemale üldsusele ligipääsetavat "kraami", võib küllaltki kindlalt väita, et mitmedki III Reichi juhtfiguurid ei hukkunud, vaid lihtsalt kadusid sõja võitnud liitlaste vaateväljast.
On tõendeid, et esimene kõnelus planeeritavast "enesetapust" peeti Mülleri ja Hitleri vahel 1945 aasta märtsis Riigikantselei aias, aias mille juba paari kuu pärast kaevasid kapitaalselt üles Punaarmee kangelaslikud sapöörid, otsides Saksamaa kadunud liidrite jäänuseid...
Mõlemad vestluskaaslased mõistsid, et situatsioon on väljapääsmatu.
Allaandmine ei tulnud kellegile pähe, selleks oli aeg möödas ja asjatult kulutatud jõust-energiast oleks olnud lihtsalt kahju.
Igal juhul tuli mõelda tulevikust.
Mülleril oli ettepanek varjuda esialgu Hispaaniasse, Barcelonasse.
Seda linna hinnati kui optimaalset.
Riigi üks tähtsaim sadam, millest on võimalik lihtsalt liikuda meritsi suvalisse maakera punkti.
Mülleril eksisteeris Barcelonas muidugi oma ustav agentuur ja Francogi, vana kambajõmm, oleks vajaduse korral osutanud kindlasti kaasabi.
Barcelonast edasi oleks tee, peale vajalike ettevalmistuste tegemist viinud kas Lõuna-Ameerikasse või hüpoteetilisse tugikohta Antarktikas...
Müller soovitas lennata välja Berliini Gatovi lennuväljalt.
Lennukit juhtima oli mõeldud, Saksa lennuäss Verner Baumah, Führerile ja üritusele piiritult ustav silmapaistev piloot.
Et saada selgemat ülevaadet liitlasvägede hilisema ummikussejooksnud juurdluse üksikasjadest, peab mainima Hitleri teisikut (või ühte neist).
1941 aastal kandis Heinrich Müller ette Saksa kõrgemale väejuhatusele, et GeStaPo andmetel töötab Breslau polügraafiaettevõttes praktiliselt Saksa Rahva Suure Juhi koopia.
Vaatamata mõningatele segavatele pisidetailidele, nagu vuntside puudumine, teistsugusele soengule, oli sarnasus vapustav...
Kummalisel kombel osutus see inimene Hitleri kaugeks sugulaseks, sündinuks samuti Austrias, Sillipi nimelises suguvõsas.
Härra trükitööline ise ei omanud aimugi oma võimalikust sugulusest Führeriga.
Teisik oli veidi tüsedam, samuti ta suitsetas.
Seetõttu tuli võimul teda veidi "töödelda".
Härra polügrafistilt korjati ära sigaretid, samuti pandi ta kaloritevaesele ratsioonile.
Ühtlasi korraldati väike draamakursus, Führerile ainuomaste šhestide ning käitumismallide omandamiseks.
Leitud teisik osutus vägagi andekaks.
Kiirelt omandanud kõik vajaliku saavutas ta taseme, mis oma perfektsusega pettis ära ka Hitleri lähimad kaasvõitlejad.
Liitlaste kätte sattunud tunnistajate ütluste põhjal, nägi Müller isiklikult Adolf Hitlerit viimane kord 22:el aprillil 1945 aastal, sealsamas Riigikantselei aias koos Rattenhuberi kaitsekompanii, ustava kammerteenri Linge ja kellegi tundmatuga sinises kombinesoonis, kes talutas rihma otsas Führeri lemmikoera Blondit.
Hitler eemaldus koos Linge ja tundmatuga.
Veidi aja pärast naases vaid kammerteener ja mainis vaikselt: "Peremees sõitis ära...Alatiseks."
Sõitis ära, mitte ei surnud.
Rattenhuber lisas oma poolt: "Führer jättis meid...Nüüd on meil uus Führer..." Jutt käis tunnistajate ütluste kohaselt Hitleri teisikust.
Sõja viimastel päevadel saatis Jossif Stalin Venemaalt Berliini suure eriüksuse Hitleri maiste jäänuste leidmiseks.
Ja leidsid nad kõige eelduste kohaselt Hitleri teisiku keha, või selle mis põlenud kehast järgi oli...
Et tegemist oli teisikuga, seda ei märgatud kohe.
Teade "leiust" lendas kiiremas korras Moskvasse Stalinini.
Jäänuste hoolikamal, detailsemal uurimisel, märgati mitmeid küsitavusi, aga nendest otsustati arusaadavatel põhjustel vaikida.
Jossif Vissarionovitš muidugi kahtles talle omasel moel, et leitud laip kuulub tõesti Hitlerile ja saatis Moskvast täiendavad eksperdid.
Need lisajõud avaldasid samuti kahtlust leitu audentsuses.
Ja selleks oli alust.
20. aprillil 1945 aastal andis gruppenführer Müller välja rangelt salajase käsu erireisiks SS baasist KG 200 Airing/Härching (17 km Linz:ist Doonaul) 26. aprillil 1945 aastal.
Liitlaste kätte sattunud käsudokumendil: "Führeri erireis Barcelonasse" oli nimekiri isikutest kes olid määratud osalema lennuevakuatsioonis.
Dokumendilt leiame: Hitler, Göbbels, tema naine ja lapsed (maha tõmmatud), Bormann, Müller, SS kindral Fegelein, jalaväekindral Burgdorf, saadik Hewel, obersturmbanführer SS Betz, sturmbanführer SS Dr. Stumpfegger, hauptsturmführer Gross, Eva Braun, köögitüdruk Manziali.
Lisaks 4 inimest Rahvuslikust Julgeolekuteenistusest +3.
Tunnistajate ütluste kohaselt seda nimekirja korrigeeriti olude muutudes mitu korda.
Liitlaste poolt läbiviidud hilisema juurdluse põhjal leidis kinnitust, et päevakäsus loetletud isikutest kadusid jälge jätmata Hitler, Fegelein, Hewel, Betz ja Eva Braun.
Punaarmee poolt Führerpunkri õuel pommiaugust leitud inimjäänusel oli jalas väga paljukordselt nõelutud ja kantud sokid... Vaevalt, et Saksa rahva suur juht selliseid kandis!
Aga, põhimõtteliselt on ju kõik võimalik.
Suur erinevus oli ka leitu ja Hitleri kõrvade kujul.
Juba sel ajal oli teada, et inimese kõrvade kuju, vorm on igal indiviidil erinev, kordumatu. Maailmas pole kahte ühesuguste kõrvadega inimest...
Mida teha leituga?
Stalin andis käsu kehajäänused hävitada, aga siis mõtles ümber ja lasi need koos jääga kasti pakitult saata Moskvasse.
Mülleri eraarhiivist leitud tõendid kinnitavad, et teisiku keha maeti spetsiaalselt lihtsalt leitavaks.
Oleks ju olnud lihtne need kehajäänused piisava koguse lõhkeainega, mida vedeles sõjaolukorras kõikjal, mõnes pommiaugus, kiirelt kõva pauguga laiali pihustada...
Kogu see operatsioon viidi läbi erilise hoolikusega, Müller isiklikult viibis jäänuste õhukese mullakihiga katmise juures.
Hitleri teisik ei osanud midagi kahtlustada.
Talle oli seletatud, et ta peab jätkama oma rolli ka liitlaste meelevalda sattudes.
Tema ülesandeks jääb võita Führerile lisa-aega, varjumaks hoolikalt ettevalmistatud tugikohas...
Kuid SS:il oli selge, sellise "tsirkusega" võidetav ajalimiit ei oleks piisav, lisaks oleks lollitatud liitlased asunud Führerit mitmekordse innuga jälitama.
Teisikule, kes juba valmistus oma suurrolliks lasti ootamatult "Walter PPK" 7, 65 kaliibriga kuul pähe.
Esietendus jäi ära...
Huvitav detail veel.
Alates sellest saladuslikust jalutuskäigust Riigikantselei aias 22. aprillil (need jalutuskäigud olid igapäevased, neile ei pööranud keegi tähelepanu) ja teisiku arvatavast "rollisisenemisest", muutus ka äkitselt Führeri armastatud Blondi.
See loom kes nüüd Riigikantselei aias kammerteenri lõa otsas paar korda päevas asjal käis, kippus oma vanadele sõpradele valvemeeskonnast hambaid näitama...
Lisaks tekitas hämmeldust, et siiani nii suhtlusaltile Hitlerile endale, ei lubanud aga ustav "sisering" läheneda enam ühelgi isikul.
-->Adolf Hitler suri 1974. aastal Lõuna-Ameerikas (6)11.05.2004 00:01
Allan Espenberg
Eelmisel kolmapäeval esitles Paraguay ajaloolane ja jurist Mariano Llano oma uut raamatut "Hitler ja natsid Paraguays" (Hitler y los nazis en Paraguay), milles toetab seisukohta, et Adolf Hitler veetis viimased eluaastad Lõuna-Ameerikas Paraguay kauaaegse diktaatori Alfredo Stroessneri (1954-89) kaitsealusena.
Llano väidab, et Hitler ei sooritanud Berliinis enesetappu, vaid põgenes Argentinasse, kus võeti kohaliku sakslaste kogukonna ja Argentina hilisema presidendi Juan Domingo Peróni kaitse alla.
Llano kirjutab, et kuigi Hitleril oli surmahirm langeda venelaste kätte vangi, ei sooritanud ta enesetappu: "Hitleril oli neli usaldusväärset pilooti, kes aitasid tal 1945. aasta aprilli viimastel päevadel Berliinist pääseda. Ta sõitis seejärel allveelaeval Argentina rannikule, mis oli tollal kolonel Peróni täieliku kontrolli all."
Tippnatside varjupaik
Llano kinnitab, et nii Perón kui Stroessner olid füüreri imetlejad ja austajad, kuid peab nende kõrval eriti saksameelseteks Lõuna-Ameerika riigipeadeks ka Brasiilia presidenti Ernesto Geiselit ja Tshiili presidenti Carlos Ibįńez del Campot.
Stroessner, kelle isa oli sakslane, osutas 1950.-70. aastatel kõikvõimalikku abi ja andis varjupaiga paljudele Saksa endistele riigitegelastele ja ohvitseridele, sealhulgas Martin Bormannile, Hans Rudelile ja Eduard Roschmannile. Muide, 1977. aastal ühes Asuncióni haiglas südameinfarkti surnud Roschmann oli tuntud “Riia lihunikuna”.
Veel üheks Stroessneri kaitsealuseks oli kuulus arst Joseph Mengele, kellele anti Paraguay kodakondsus ja kes suri pärast töötamist eduka meditsiinikompanii direktorina 1979. aastal Brasiilias.
Vastuolulised ajalookäsitlused
Llano kinnitusel eksisteerib rida kindlaid tõendeid, mille kohaselt Hitler lahkus pärast Peróni kukutamist septembris 1955 Argentinast ja saabus Paraguaysse, kus Llano sõnutsi eksisteeris veelgi natsisõbralikum valitsus kui Argentinas.
Hitler elas võõra nime all ühes arvukatest Saksa immigrantide kolooniatest Paraguay lõunaosas Encarnacióni linna lähedal kuni oma surmani 1974. aastal, lahkumata selle aja jooksul kordagi riigist.
Llano teos vastandub 1980. aastate keskel ilmunud Paraguay ajaloolase ja ajakirjaniku Alfredo Seiferheldi mitmele raamatule natsismi ja fashismi ajaloost Paraguays, milles ulatuslikule uurimistööle vaatamata pole sõnagagi mainitud Hitleri võimalikku viibimist Paraguays.
Samal ajal on Llano ühel meelel Argentina ajakirjaniku Abel Bastiga, kes käesoleva aasta alguses avaldatud reisijuhis “Bariloche nazi-guķa turķstica” väitis, et Hitleril õnnestus koos Eva Brauniga Saksamaalt põgeneda ning ta elas kümmekond aastat Patagoonias. Basti nimetab oma raamatus isegi kaht konkreetset paika San Carlos de Bariloche linna ümbruses, kus Hitler olevat elanud enne Paraguaysse siirdumist.
Üks neist kohtadest, kuhu Argentina natsid otsustasid Hitleri ja Eva peita, asus männimetsa sügavuses Nahuel Huapi järve kaldal, kuhu pääses vaid paadi või hüdroplaaniga. Hitleri teine elukoht Argentinas oli San Ramóni rantsho, mis kuulus tollal Saksamaa Schaumberg-Lippe vürstile.
Mariano Llano (sündinud 15. augustil 1931) on ajaloolasena kirjutanud kümmekond raamatut Paraguay möödunud sajandi esimese poole poliitikutest. Tema uus raamat, mis koosneb seitsmest peatükist, sai teoks suure uurimistöö tulemusena ning kirjeldab Saksa kolonistide elu Paraguays 1880. aastatest kuni tänapäevani. Palju materjali kogus ajaloolane kohtumistelt möödunud sajandi keskel tegutsenud riigiametnike, poliitikute, sõjaväelaste ja ajakirjanikega ning töötas läbi tohutul hulgal dokumentaalset materjali.
2003 aastal andis Venemaa kirjastus teistkordselt välja, seekord parandatud ja täiendatud trüki ülisuurt lugejamenu võitnud raamatust "Kolmanda Reichi Viimane Saladus".
Selle autor Leon Arbatski kahtleb faktis, et 1945 aasta aprillis Adolf Hitler lõpetas elu enesetapuga.
Stalin ei uskunud Hitleri enesetappu oma elu lõpuni.
Ilmunud raamat toetub paljuski Nõukogude Liidu riigistruktuuride erinevate suletud arhiivide salastatud materjalidel.
Ligipääs nendele sai võimalikuks tänu NSVL varisemisele maailmaareenilt ja nn. "segaduste ajajärgule" Venemaal.
Üks raamatu peatükkidest on pealkirjastatud küllaltki kõnekalt: "Delo ob ischesznovenii Gitlera" (Hitleri kadumise uurimistoimik - zed).
Ja selle toimiku sisu on vägagi huvitav.
1956 aastal andis Berhtesgadeni tsiviilkohus välja ametliku otsuse:
(muide sealsamas Berhtesgadeni linnakeses asus Hitleri suveresidents) -
" Kuulanud ära juurdluse käigus 48 tunnistaja ütlused, võib suure tõenäosusega väita, et kodanik Adolf Hitlerit, sündinud 1889 aastal, ei ole enam elavate kirjas..."
Läbiviidud juurdlusel aga ei osalenud mitmed ja, kui kogu "case" eripära silmas pidada, eriti tähtsad tunnistajad.
Ei esitatud mitmeid vägagi tähtsaid dokumentaalseid tõendeid ja mis kõige imelikum - kaks võtmetunnistajat, nimelt hambatehnik, kes valmistas Hitleri hambakroonid ja hambaarsti assistent-õde, ütlesid lahti oma tunnistustest.
Tuletame meelde, et 1945 aasta 4 mail avastas Punaarmee luurerühm nn. "impeeriumiaia" pommilehtrist eeldatavad Adolf Hitleri ja Eva Brauni maised säilmed.
Hitler olla kuulujuttude põhjal kõige rohkem kartnud seda, et tema laip satub venelaste kätte ja eksponeeritakse siis avalikult laiale publikule.
Siit ka käsk laip põletada.
Stalin saanud raporti leiust ütles oma lähimatele abilistele, Kindralstaabi ülemale Antonovile, ja sama asutuse operatiivosakonna ülemale Štemenkole (neid inimesi usaldas Stalin täiesti),- et järelduste tegemisega pole vaja kiirustada... Lisaks tegi terve rea ametlikke dokumenteeritud avaldusi nii Inglismaa kui USA juhtkonnale, et Hitler on elus ning jäljetult kadunud.
Võibolla oli tal mingisugust salajast informatsiooni kindlatest, aga seejuures mitteametlikest allikatest.
Et tal selliseid allikaid oli siis selles ei ole vaja kahelda.
Suurbritannia peaminister Clement Attlee oli temaga samal arvamusel.
Sellekohase ametliku seisukohavõtuga tuli härra peaminister välja ka 1945 aasta juunis toimunud Potsdami konverentsil.
Võltsveri.
1945 aastal kui Punaarmee ohvitserid esitasid eelpoolmainitud hambatehnikule pommiaugust väljaurgitsetud lõualuud, tundis ta oma kunagi tehtud kätetöö ära.
Aga hiljem, täiendava tsiviiljuurdluse käigus, ütles oma eelnevalt antud tunnistusest lahti.
1972 aastal Saksa kirjaniku Mazeriga peetud jutuajamise käigus käis eakas tunnistaja välja lõpliku tõe: kinnitas, et puudub igasugune võimalus tõestada ilmeksimatult, et leitud lõualuu koos stomatoloogiliste sildade ja kroonidega kuulunuks Adolf Hitlerile.
Täpselt sama oli ka protsessil osalenud Hitleri hambaarsti sõjaaegse assistendi arvamus.
Ometigi just nende kahe peatunnistaja ütlustele tuginesid kõik Venemaa NKVD uurimiskomisjoni (kes identifitseeris Hitleri maiseid jäänuseid) ekspertide järeldused. Koheselt, kui tunnistajad olid tagasi võtnud oma ütlused (pole muidugi eriliselt vilgast ettekujutusvõimet vaja omada, et ette aimata mis tingimustes ja mis meetoditega 1945 aasta suvel NKVD Šmerši poolt okupeeritud Berliinis need tunnistused saadi), varises kogu tõendite süsteem.
Aga ometigi olid ka teised, sugugi mitte vähemtähtsad tõendid.
Nimelt Moskva NKVD kriminalistikalaboratooriumis võetud vereproovid diivanilt, millel Adolf nagu oleks oma elupäevad lõpetanud.
Analüüs teatas üheselt: Tegemist ei ole verega vaid sünteetilise vere imitatsiooniga.
Veel hullem.
Pommilehtrist leitud inimjäänuste veregrupp oli hoopiski midagi muud kui Saksa Rahva Juhi tuntud-teatud veregrupp.
Samuti ei avastatud kolbasisemusest iseloomulikku kuulikanalit.
Tunnistajate ütlustele toetuva ametliku versiooni kohaselt oli Hitler vahetult enne püstolikuuli manustamist 30 aprillil 1945 võtnud ka tugevatoimelist mürki.
Paraku ligi kolm kuud kestnud laiba siseorganite analüüs ei täheldanud mitte mingi mürgilaadse aine olemasolu.
Jossif Stalin ei uskunud kunagi, et tema võidukad väed leidsid 1945 aastal tõelise Hitleri maised säilmed.
Korduvalt tähendas ta oma usaldusisikutele: "Kuidagi liiga lihtsalt toimus kõik... Kiirelt leidsime jäänused, sama kiirelt vajalikud tunnistajad, kes koheselt andsid vajalikud tunnistused..."
Lisaks purustatud, varemetes Berliini tänavatelt "juhuslikult" punaarmeelaste poolt leitud "parteigenosse" Bormanni (Hitleri sekretäri ja võitluskaaslase) isiklik päevik.
Grafoloogiline ekspertiis tõendas, et tegemist on tõesti Martin Bormanni käekirjaga. Päevikus 30 aprilliga 1945 dateeritud viimases sissekandes seisis Hitleri nime kõrval ruunimärk - surma sümbol.
Just nagu tellitud viimane punktipanev tõend: Hitler on surnud, unustage ta...
Murelikud liitlased, eesotsas Churchilliga uudistamas kuulsat pommiauku: (link)
Stalini arvamuse kohaselt oli Punaarmeel nüüd võimalus uhkeldada vaid Hitleri teisikuga, või õieti sellega mis temast järgi oli...(link)
Veel üks huvitav fakt: NKVD ülekuulamisraportis on lehekülg, kus Hitleri hambatehniku sõnul telliti temalt alates 1942 aastast kõik Adolf Hitlerile valmistatud hambakroonid ning sillad kahes eksemplaris.
Kui ta avaldas imestust, siis vastati talle lühidalt: "Igaks juhuks!..."
Hitleri väidetavat surnukeha nägi paraku vaid üks elavatekirjas olev võimalik tunnistaja: Adolfi kammerteener Heinz Linge.
Kõik ülejäänud tunnistajad nägid aga mingi tekkidesse mässitud vormitu pambu väljatassimist bunkrist.
Kes seal tekkide all oli tegelikult, seda ei näinud paraku keegi.
Ja isegi seesamune Linge tunnistas lõpuks, et ei olnud päris kindel, kas plekid mis leidusid bunkris, olid ikka vereplekid...
Väga pakkus NKVD uurimiskomisjonile huvi Hitleri adjudant Otto Günsche. (See mustervälimusega noormees, SS-Obersturmführer,
läbis sõjavangina kogu NKVD piinakambrite kadalipu, Siberi vangilaagrid ja suri Saksamaal 2. oktoobril 2003 aastal, 86 aastasena).(link)
NKVD huvitas eriti, kelle käsu põhjal käskis adjudant Günsche lõpetada valvekord ning lahkuda valvemeeskondadel postilt punkris (Hitleri eluruumidega piirneval alalt ja varuväljapääsu juurest) just sellesamuse 30 nenda aprillikuu päeval?
Günsche vastas: käsk tuli Bormannilt.
Kas tõesti oli võimalik, et III Reichi ja Saksa Rahva Suur Juht libises välja liitlaste sulguvate tangide vahelt?
Seda peeti tõesti võimalikuks.
Kui Führer ei jätnud Berliini ja viimast võitlustandrit tõesti juba varem, kasutades siis Berliinis Branderburgi ajutisel lennuväljal baseeruvaid Saksa õhujõudude kauglennu kuuemootorilisi eksperimentaallennukeid Junkers (mis olid vahepeatuseta võimelised lendama Jaapanisse)?
Või siis põgenes Adolf kasutades eelmisel (2005) aastal Berliini ehitajate poolt juhuslikult avastatud kunagise Riigikantselei rajoonis vett täis allmaatunnelit, mingite kummaliste miniatuursete laevadokkidega?
Või sulandus Führer lihtsalt rahva hulka kasutades sõjasegadusi ja katkematuid põgenikevooge... Samas peab arvestama sedagi, et kuigi Saksamaa oli praktiliselt hävitatud, põlvili surutud, olid lihtsad sakslased ikkagi sisemas ustavad oma riigile ja selle juhile.
On andmeid, et ööl vastu esimest maid 1945 aastal lahkus bunkrist ligi 500 inimest.
Nii nagu NKVD oletas võis bunker omada veel mitmeid varjatud väljapääse ning käigusüsteeme, mis ühendasid seda lisaks metroole veel teiste salajaste käigusüsteemidega ja erinevate objektidega Berliini kvartalites.
Riigikantselei bunkrisüsteem kujutas ju endast tervet maa-alust linnaosa, lisaks III Reichi juhtkonnale, varjas seal ennast lääneliitlaste mõrtsukalike pommirünnakute eest tuhandeid linnaelanikke. Bunkri varuväljapääs:(link)
Huvitav on veel üks fakt.
Viimase kõneluse käigus, kui Hitler jättis jumalaga oma kodakondsetega, nõudis ta tungivalt, et Linge üritaks igal juhul jõuda lääneliitlaste valduses olevate Saksa aladeni... "Miks?" küsis Linge -
"Füürer vajab Sind..." Aga kõneluse ajal oli vaid üks ja ainumas Führer, Aadu ise.
Paraku langes Heinz Linge Punaarmee eriorganite küüsi ja peale tohutuid vintsutusi NKVD keldrites ja erinevates Siberi vangilaagrites, pääses ta 1955 aastal lõpuks tagasi koju.
Heinz Linge suri 1980 aastal, Lääne Saksamaal, Bremenis 67 aastasena. Mehe tervis oli saanud kõvasti kannatada.
Ja põhjus seisab NKVD toimikus: "Ta teatas ülekuulajatele uhkelt, et ei kavatse midagi rääkida Führeri viimastest päevadest."
Ja nagu toimikust näha ta ei rääkinud tõesti...
Kuidas võis siis välja näha välimust muutnud Hitler?
Vastavad fotomontaažhid leidusid NKVD uurimistoimikus ja olid jagatud 1945 aastal Punaarmee eriosakondade juhtidele ning NKVD vastavatele funktsionääridele:(link)
Kõikide nende faktide, oletuste ja argumentide hulk viis selleni, et 1980 aastal pöördus selleaegse Saksa Föderatiivse Vabariigi (Bundesrepublik Deutchland) juhtkond ametliku pöördumisega Nõukogude Liidu valitsusorganite poole, et need avaldaksid ainult neile teadaoleva Hitleri säilmete matmis/hoiupaiga.
Ajajärk oli valitud soodus, riikidevaheline koostöö muudkui arenes, just-just oli sõlmitud tänaseks kurikuulus leping "Gaas-torud".
Aga vastuseks saabus faximiil järgmisest dokumendist:
Riigiarhiiv: VH 1759 10.4.70
Griff: "Eriti salajane"
Dopusk: xxxx
Ainueksemplar. Seeria K
Linn: Magdeburg
5.aprill 1970 a.
AKT
(Sõjakurjategijate säilmete füüsilisest hävitamisest)
Vastavalt eelnevalt kinnitatud plaanile operatsiooni "ARHIIV" raames viidi operatiivgrupi xxxxxxx poolt läbi tõendusmaterjalide hävitamine mis olid võetud erisäiltamiselt sõjaväelinnakust No. xxxxxx Westendstrasse 36 krundilt (endine Klauzenerstrasse).
Materjalide hävitamine on viidud läbi nende põletamise teel kütuselõkkes jäätmaal Shenebeki rajoonis 11 km Magdeburgist.
Lõpuni põlenud säilmed peenestati koos sütega mehaaniliselt, koguti ja heideti Biderizi jõkke, mille kohaselt koostati ka antud akt.
OO KGB juhtivohvitser v/c p/p 92626 polkovnik Kovalenko
5. aprill 1970 a.
Venemaa arhiivide pime-tolmuses sügavikus on Hitleriga seotud materjale asjaga tutvunute sõnul palju.
Paljud nendest on erineval ajal publitseeritud kuid kindlasti huvitavaim ja valgustkartvam osa on alles järge ootamas...
Edasi liiguksime teemaga "paralikumatele" sagedustele.
*1950 aasta kevad-talvel hakkas maailmas esmakordselt ringi liikuma kõlakas, et Hitler oleks nagu pääsenud eluga Berliini põrgust ning siirdunud III Reichi salajasse "Baasi 211", "Neue-Berlin" Antarktikas.
*1952 aastal teatas Dwight D. Eisenhower: "Meil on siiani kõigi tõendite sasipuntrast praktiliselt võimatu välja kaevata neid, mis annaksid kindla tõestuse Hitleri surmast.
Mitmed ringkonnad usuvad kindlalt, et Hitler põgenes Berliinist."
*Kui USA president Truman küsis otse Jossif Stalinilt Potsdami konverentsil 1945, et kas Hitler on surnud, vastas Stalin lühidalt: "Ei!"
Stalini üks lähimatest võitluskaaslastest marssal Gregory Zhukov, kes oli üks kõrgematest ohvitseridest kelle väed võtsid Berliini, ütles Potsdamis eraviisilise pika jutuajamise käigus kindlalt: "Hitleri maist keha me ei leidnud...".
*Usa sõjatribunali meeskonna juht Nürnbergis, Thomas J. Dodd, ütles: "Mitte keegi ei saa seda kindlalt väita, et ta on surnud".
Kindralmajor Floyd Parks kes oli USA okupatsioonisektori ülem Berliinis, kirjeldab oma memuaarides, et esimesel kohtumisel kui Žhukov tuli tervituskäigule, mainis vene marssal täie tõsidusega, et vene võimud arvavad Hitleri pääsenud olevat.
Kindralleitnant Bedell Smith, kindral Eisenhoweri Euroopa invasioonikorpuse staabiülem ja hilisem CIA direktor, esines avalikult avaldusega 12. oktoobril 1945 a. "Ükski inimene ei või kindlalt väita, et Hitler on surnud."
*Kolonel W.J. Heimlich United States Intelligence eksjuht Berliinis, kirjutas oma publikatsioonis, et kindlad vettpidavad tõendid Hitleri surmast praktiliselt puuduvad.
Kogu juurdlusmaterjal enesetaputeooriast on nn. "kuulujutu" tasemel.
Ja ta jätkas: "Nende tõendusmaterjalide alusel mida me omame, ei maksaks ükski USA kindlustuskompanii isegi kahjutasu välja..."
*Nürnbergi tribunali kohtunik Michael Mussmanno kirjutab oma raamatus "Ten Days to Die,": "Venemaa peab omaks võtma süü selle eest, et ei selgitatud välja Hitleri kadumise kõiki tagapõhju ja rahulduti esmaste, tundub et ettesöödetud faktidega...".
On fikseeritud fakt, et kui kohtuprotsessi käigus Mussmanno kuulas üle korduvalt Hitleri persionali, tema adjudandi, kammerteenri, sekretärid, autojuhid, piloodi, valvemeeskonna, tippjuhtkonna, siis kõik andsid täpselt, peensusteni sarnaseid tunnistusi, sisuks "Hitler tegi enesetapu..."
Selline tunnistuste sarnasus peensustes kõlas üksiti hästi, kuid kuulduna paljude tunnistajate suust tekkis kohtunikul koheselt kahtlus.
Kahtlus selles, et selline täpsus on võimalik vaid siis, kui kogu "stoory" on ettevalmistatud ning "selgeksõpitud" enne tegelikke sündmusi.
* USA Riigisekretär Jimmy Byrnes tähendab oma raamatus (ilmus 1948 aasta aprillis "The Cross and The Flag): Potsdami Konverentsi "Suur Nelik" : "Stalin tõusis oma toolilt, tuli ning lõi minuga kokku väga sõbralikul maneeril oma likööriklaasi...
Ja kui mina küsisin, kasutades seda sobivat juhust: "Marssal Stalin, missugune on Teie teooria Hitleri surmast?..." Stalin vastas: "Ta ei ole surnud, ta põgenes...kas Hispaaniasse või Argentiinasse."
Adolf Hitleri võimalik hüpoteetiline põgenemine sõjakeerisest Berliinis, on hoidnud aastakümnete jooksul üleval paljude uurijate huvi.
Nende hulgas on nii vandenõuteoreetikuid, sõjaajaloolasi kui sensatsioonimaiaid ajakirjanikke.
Enamiku hüpoteeside kohaselt viivad niidid Lõuna Ameerikasse ja just Argentiinasse.
Argentiina Vabariik ehk hispaaniakeelselt Republica Argentina oma 2,7 miljonilise ruutkilomeetrise pindalaga on maailma riikide seas suuruselt kaheksandal kohal.
On mäestikualasid, metsi, tasandikke.
On nii reljeefi kui paiknemise poolest vägagi ligipääsmatuid ja eraldatud paiku. Viimased nn. metsikud indiaanihõimudega asustatud alad Rio Negrost lõunas Patagoonias allutati-koloniseeriti alles 1880.
Riigi ajalugu on olnud kirju.
On peetud sõdu, on olnud separatismi ning raskeid majanduskriise.
Poliitiliselt on Argentiina läbi aegade üritanud leida oma teed ja ajada sõltumatut kurssi.
Teise Maailmasõja ajal neutraalsena, oli Argentiina üks põhilisi Saksamaa ja tema liitlaste varustaja erinevate loodusressursside ning toiduainetega.
1942 aastal, II Maailmasõja ajal USA survel korraldatud Ameerika riikide välisministrite konverentsil keeldus Argentiina kategooriliselt lõpetamast suhteid Saksamaaga.
Millest selline huvi ning sümpaatia Saksamaa ja teljeriikide vastu?
On ju Argentiina asukoht Saksamaast nn. maakera kuklapoolel?
Ja praktiliselt samal mandril USA:ga, ning ümbritsevatel ookeanidel võimutsemas nii USA kui Briti Kuninglikud mereväed?
Paralikumast vaatenurgast küsides leiab aga vastuse kohe.
Die Neue Schwabenland(link).
Saksamaa ala Antarktikas oli see tegija mis vajas tagalat.
Tagalat, varustusbaasi, tugipunkti.
Mitmed ajakirjanikud on leidnud Argentiina arhiividest tohutu hulga tõendeid mis näitab väga tihedaid majandussidemeid oletatava Saksamaa baasiga 211(link).
Pedro Hernandez avastas Argentiina arhiividest suure hulga lepinguid, arveid, saatelehti, laevade logiraamatuid mis andsid kõik tunnistust kõige erinevamate kaubagruppide laiaulatuslikust saladuslikust kulgemisest Argentiina sadamatest alates 1938 aastast kuni viiekümnendate aastate alguseni.
Sihtkoht tundmatu.
Ja tellijate, maksjatena olematud firmad.
Nii Argentiinas kui kogu maailmas. Rahalist ressurssi millega tasuda oli.
Ülalpool mainitud Abel Basti, uurinuna erinevate pankade kapitaliseeritust Argentiinas, Brasiilias, Paraguais nendel aastatel, on avastanud hinnanguliselt kuue miljardi dollari suuruse rahavoo.
Päritolu? Tühi koht...
1969 aastal pasundasid maailma ajalehed: Argentiina linnakeses El Chaltèn:is kukkus sügisese tulvavee tõttu kokku villa.
Maja oli olnud pikalt asustamata kuid siiski hooldatud.
See juhtum polekski erilist tähelepanu äratanud ning uudiskünnist ületanud, (sarnaseid juhuseid on sealkandis tihti) kui majavaremed polnuks veidike erilised.
Nimelt maja katus oli kaetud katusekividega. Kivid nagu kivid ikka, ainult KULLAST.
Hinnanguliselt kattis maja kaheksa tonni kullast, korralikult värvitud katusekive.
Ja omanik?
Maja oli omavalitsuse andmetel kellegi Klaus Heinrich Klein.i nimel.
Kes oli küll see härra Klein?
Argentiina 38 miljonilisest elanikkonnast räägib saksa keelt emakeelena hinnanguliselt erinevate allikate põhjal kaks kuni kaheksa miljonit inimest.
Millest selline hinnangute erinevus?
Rahvusgrupp on küllaltki eraldatud, pidades rangelt kinni oma kultuurist ja identiteedist.
Ametlikul statistika kohaselt on suurim saksakeelne populatsioon Buenos Aireses, Cordobas ja Patagoonias (Tulemaal).
Eraldi tuleb muidugi käsitleda nn. saksa kolooniaid, komuune või ükskõik kuidas neid siis nimetada.
Need kogukonnad on väga suletud ja kinnised üksused.
Neil on oma lasteaiad, haridussüsteem, tervishoiu ja hoolekandeasutused. Kõik nad on muule maailmale täiesti varjatud.
Ka nimetused on huvipakkuvad: Heimat-1, Heimat-2, Morgenrot, Fööniks jne.
Mida need kolooniad tõeliselt endast kujutavad võib ainult oletada.
Kas on tegemist Baas 211 tagalaga?
Kus sirgub uus põlvkond, kus parandatakse tervist ja kuhu siirdutakse eluõhtul?
Kõike seda võib ainult oletada.
Edasi paluks Teil vaadata Abel Basti lingilt veidi pildimaterjale Argentiina saksa kolooniate elu-olust ja just Barilochist kus väidetavalt olevat oma päevakesed õhtusse veeretanud ka Adolf Hitler(link).
Juhin tähelepanu, et mitmed kõnekad fotod toredatest koosviibimistest neis, on tehtud 50:datel aastatel...(link)(link)
Kolmanda Reichi teema algul uurisime veidi SS:i tohutut uurimis- ja teadusaparaati mis allus otseselt SS insener-kindralile Hans Kammlerile.
Kogu SS teaduspotentsiaal oli jämedalt öeldes jagatud kahte ossa.
Suurem domineeriv osa polnud sugugi tehnika, sõjatööstuslik kompleks, vaid hoopistükkis taimegeneetika.
SS alustas taimede ja erinevate kultuuride geneetilisi uuringuid juba kolmekümnendatel aastatel.
Loodi selleks ka kõik vajalik.
Katsebaasid, tööstused.
Tehnikast võib nimetada kasvõi SS:i ülesandel loodud elektronmikroskoopigi.
Kummaline kas pole?
Sõda käimas ja üle poole "auru" läheb taimeuuringuteks.
Kõige tähtsamaks kultuuriks peeti sojauba.
Seda kutsuti isegi "rahvussotsialistlikuks viljaks". (Ameeriklased "nazi-oaks).
Selle vilja tehislikult muudetud liinidega viidi läbi massiliselt katseid.
Eesmärgiks aretada sordid, mida oleks võimalik kasvatada ekstremaalsetes tingimustes ja mis oleksid küllaldaseks valguallikaks inimestele.
1980:ndate aastate keskel, kui olin kaasatud Venemaal IKI:s (Kosmoseuuringute instituut, asus NSVL TA juures) ühte projekti, juhtusid mu kätte materjalid mis puudutasid vene kosmonautide füsioloogiat, toitumist orbiidil, toiduratsioone jm.
Mu kolleeg, vanem "nautcnõi zatrudnik", naeris: "Meil oli lihtne. Jätkasime sealt kus sakslastel asi pooleli jäi"...
Nii see oligi.
SS:i poolt väljatöötatud kõrgeväärtuslikud toiduained, sojast valmistatud kunstliha (erinevad variatsioonid, alates loomalihast ja lõpetades kalkuniga), kunstmesi, kohv, šokolaad, mitmed toidurasvad.
Venelased irvitasid: "Mitmed tehnoloogiad saadi kätte tervikuna, koos tootmisbaasi, seadmete ja dokumentatsiooniga.
Nendeks tootmisbaasideks olid aga, üllatus-üllatus koonduslaagrid.
Näiteks Dachau laager tootis igakuiselt 400 tonni vitaminiseeritud kunstmett. Oswiecem sadades tonnides erinevaid sojaprodukte, kunstliha, vorste jne.
Stutthof ja Maidanek kohvi, kunstrasvu, margariini...
Ja küsimus ei olnud lihtsalt tootmises, vaid ka kasvatamises.
Erinevaid geneetiliselt muudetud kultuure aretati/kasvatati tehistingimustes, kuppelkasvuhoonetes, galeriides, allmaarajatistes.
Taimede tolmlemiseks muudeti geneetiliselt vajalikus suunas erinevaid kiletiivalisi, kärbseid, mesilasi jne.
Nende asurkonnad olid sealsamas kuplite all, käikudes, galeriides.
Väike repliik.
Võib-olla on laiemale publikule teadmata, et II Maailmasõja algul andis Hitler käsu SS:i kureeritavale keemiakontsernile leiutada jook, mis annaks vastulöögi ideoloogiliselt mittesobivale Coca-Cola:le.
Saksa keemikud lõid ühe kuuga täiskeemilise retseptuuriga joogi.
Nimeks sai see "Fantasie".
Kui WW II oli lõppemas andis maailmavõim USA sõjaväele kaks salajast kiireloomulist ülesannet.
Operatsioon "Paperclip" - tuli kätte saada võimalikult suurem hulk Saksa tuumateadlasi, tehnoloogiat, seadmeid.
Operatsioon "Fanta" - kätte saada Fantasie retseptuur ja tehnoloogia.
Karm jõud see Coca Cola Corporation.
Veel karmimad mehed kelle taskuid see jook täidab...
(Müüt härra Max Keith:ist, õuntest ja siidripressidest on paraku 100% Coca-Cola Corp.:i väljamõeldis).
Niisiis.
Miks toimetas SS palavikuliselt oma taimegeneetika instituutides?
Miks suunati sinna sellised tohutud ressursid, kordades suuremad kui sõjauuringuteks?
Et toiduga, naturaalmeega, lihaga oli kitsas käes?
Sõja ajal on ikka mõne artikliga kitsas.
Näiteks oakohviga.
Aga see ei ole veenev seletamaks selliseid riiklikke jõupingutusi.
Ja oleks siis põllumaast III Reichis puudust olnud.
Pealegi garanteeris riik põllumajanduses, majandites, taludes vajaliku tööjõu.
Oli ju juba vallutatud Valgevene territooriumile planeeritud üks suur rohevöönd mahepõllumajandusega ja selle rajamisega tehti sõjakeerisele vaatamata algust.
Tegemist oli selge plaaniga tehnoloogiate väljatöötamiseks suurte inimhulkade toitmiseks ekstremaalsetes eraldatud tingimustes.
Tuleme tagasi meie teema juurde.
Argentiina.
See maa on maailma suurim sojaoa tootja.
Geneetiliselt muudetud oad.
Ja alguse sai see tootmine juba kolmekümnendatel aastatel.
© Natsid ja Müstika